1-18-8582/46 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

01.10.2017 kella 03.00 ajal Tallinnas XXX asuvas ööklubis M, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis FF’ile kuuluva ja KK kasutuses oleva mobiiltelefoni Apple iPhone 6, IMEI kood 359263063208202, väärtusega 350 eurot, milles oli SIM-kaart, väärtusega 13,50 eurot, mille ümber oli mustavalge kirju ussinaha mustriga ümbris, väärtusega 5 eurot, kaardisahtlitega, milliste vahel oli KK nimele välja antud isikutunnistus, erkroheline garderoobinumber, ilma väärtuseta, ehk asju kokku summas 368,50 eurot. ajavahemikul 07.10.2017 kell 23.30 kuni 08.10.2017 kell 02.00 Tallinnas KKK asuvas klubis K, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis DD’le kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S7 Edge Pink Gold, IMEI kood 356376082036298, väärtusega 600 eurot. 12.10.2017 kella 00.30-01.00 vahel Tallinnas VVV asuvas klubis H, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis OO’ile kuuluva mobiiltelefoni iPhone SE, 32 GB, IMEI kood 356605080345685 väärtusega 330 eurot. 14.10.2017 kella 05.30-06.30 vahel Tallinnas PPP asuvas klubis C, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis VV’ile kuuluva mobiiltelefoni Huawei Honor 8, IMEI kood 861349033992503, väärtusega 250 eurot, mille sees oli Elisa operaatori kõnekaart, ilma väärtuseta, ning ümber oli läbipaistev silikoonist ümbris, väärtusega 2 eurot, millega tekitas varalist kahju summas 252 eurot. 06.11.2017 kella 08.54 paiku, olles LLL Tallinnas asuvas bussijaamas, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis EE-le kuuluva rahakoti maksumusega 10 eurot, kus olid sularaha 150 eurot ning tema nimele välja antud Eesti Vabariigi isikutunnistus, Norra Kuningriigi juhiload, Eesti Vabariigi tõstukiload, Swedbank pangakaart, Norra Kuningriigi DNB pangakaart ning erinevad kliendikaardid, kõik kokku maksumusega 160 eurot. 12.11.2017 kella 21.20 ajal Tallinnas MMM L OÜ trepikoja koridoris, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis TT’ile kuuluvast käekotist TT’ile kuuluva rahakoti, väärtusega 15 eurot, milles olid TT nimele välja antud isikutunnistus, TT nimele välja antud SEB pangakaart ja firma K OÜ nimele välja antud LHV pangakaart, erinevad kliendikaardid, ilma väärtuseta ja sularaha summas 200 eurot. Seega vargusega tekitati TT’ile varaline kahju summas 215 eurot. 12.08.2018 kella 19:28 ajal Tallinnas AAA asuvas R AS kaupluses, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis ühe pudeli Grant ́s viskit väärtusega 14,99 eurot, ning möödus kassast jättes kauba eest tasumata ning oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga. Kaup rikutud kujul tagastatud kauplusele.

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Kaitsja leiab, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm. S. Volontsevitš tunnistas tehtut ja avaldas siirast kahetsust. Kaitsja väitel leiab S. Volontsevitš, et kohus on liialt vähesel määral arvestanud asjaoluga, et ta on andnud ütlusi kaitsjata, puhtsüdamlikult ausalt ja midagi varjamata on tunnistanud üles teod, mida ta on sooritanud. Kohtuistungile kaitsjat ei vajanud, sest tulenevalt eelnenust lootis, et kohus võtab arvesse tema kohtueelset käitumist ning määrab leebema karistuse. Süüdistatav ise vaidlustab maakohtu otsust nii süü kui ka karistuse osas. Oma apellatsiooni alustab süüdistatav sellest, et vaidlustab maakohtu otsust karistuste liitmise osas, mis puudutab kuritegusid, mis on toime pandud enne eelmist kohtuotsust ja leiab, et liitkarisus oleks võinud siiski olla selline, et uue otsusega mõistetud karistus neelduks eelmise otsusega juba ära kantud karistusega ning et tal jääks kanda ainult kahe 2018 aastal toimepandud kuriteo eest ära kandmiseks mõistetud 4 kuud. Seejärel selgitab süüdistatav, et temale tundub, et nende 2017 episoodide eest karistamisega on teda justkui topelt karistatud. Aega selleks, et teda 2017. a episoodides oleks süüdi mõistetud juba varem, oli küllaga ja see, et neid alles praegu menetletakse, on prokuröri ja uurija süü. Loetledes apellatsioonis kõik kuus 2017 episoodi kuupäeva, väidab apellant veelkord ja tundub, et juba lõplikult, et nende eest mõistetud karistusega ta ei nõustu. Palub, et ringkonnakohus annulleeriks karistuse, mis mõistetud nende 2017. a episoodide eest, sest karistuse on ta tegelikult ära kandnud. Seejärel olles taotlenud kergemat karistust kõigi kuriteo episoodide eest, milles ta on süüdi mõistetud, teatab S. Volontsevitš, et tegelikult on enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegudest tema poolt toime pandud vaid üks kuritegu – bussijaamast toimepandud vargus- ja seda ta tunnistab. Teised tunnistas ta üles politsei ettepanekul ja sigarettide eest. Temale tõi arestimajja sigarette kapten AA, kes vähemalt kaks korda nädalas käis temale arestimajja suitsu toomas. Tema saatis oma ülestunnistused alati posti teel. Ka varasemalt on ta enda peale võtnud varguseid, mida ta tegelikult toime ei ole pannud. Politseinik väitis talle, et karistust ta nende eest juurde ei saa, ainult tsiviilhagid lisanduvad. Tal on ka olemas alibi, et kuritegude toimepanemise ajal oli ta Vilniuses ja käis kasiinos isikut tõendava dokumendiga. Hiljem tuleb süüdistatavale meelde ja ta esitab apellatsiooni täienduses ka alibi ja nimelt, ta tuli vanglast välja 27.09.2017 ja sõitis kohe oktoobri alguses Saksamaale ja seejärel Hollandisse. Sõitis läbi Poola ja kuna tal passi ei olnud, oli ainult ID kaart, siis usub, et ka selle kohta on kuskil andmed olemas. Ta ostis Vilniuses bussipiletid ja neid saab osta ainult dokumendi alusel. Samuti oli see Berliinis, kui ostis bussipileteid. Ka ostis ta telefonikaardi Varssavis, mille registreerimiseks oli samuti ID kaarti vaja. Ta ei

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatav väidab, et tema ei ole toime pannud 5 varguse episoodi, millistes ta on süüdi mõistetud. Ta oli nende toimumise ajal väljaspool Eestit ja soovib, et kohus kontrolliks tema alibit. Kohtueelsel uurimisel võttis ta need vargused omaks politseiniku palvel ja tegi seda vastutasuks sigarettide eest, mis talle toodi. Oma kaitseväited esitas süüdistatav ka maakohtule, kuid seda alles pärast seda, kui maakohus oli nõupidamistuppa lahkunud. Kokkuvõtvalt tuginevad süüdistatava väited selgitustele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS § 63 lg 1) annab loetelu tõenditest, millele kohus saab otsuse tegemisel tugineda. Selles loetelus ei ole sellist tõendit nagu selgitus. Tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlused. Ütlusi on S.Volontsevitš andnud ainult kohtueelses menetluses kahtlustatavana ja ta tunnistas oma süüd kõigis varguseepisoodides. Maakohtu istungil kinnitas S.Volontsevitš, et ei soovi ütlusi anda. Seejärel on süüdistatav vastanud kohtu küsimusele, kas ta oma süüd tunnistab, et tunnistab osaliselt. Kui kohus hakkas süüdistatavat küsitlema tsiviilhagide osas, siis teatas süüdistatav, et ta ei tunnista kõiki vargusi. Põhjendused, miks ta ütlusi muutis ja väidetava alibi. esitas süüdistatav esmakordselt alles pärast seda, kui kohus oli lahkunud nõupidamistuppa. Sellist vabas vormis esitatud jutustust, mis on esitatud pärast maakohtus toimunud kohtulikku uurimist ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § 237 lg-le 5 toimub lühimenetluses süüdistatava küsitlemine üldmenetluse reeglite järgi, s.t ristküsitluse korras. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise kord. Kui süüdistatav on vastavalt KrMS § 45 lõike 4 punktile 3 kaitsjast loobunud, siis küsitleb süüdistatavat esimesena prokurör ning seejärel küsitlevad teda teised menetlusosalised kohtuniku määratud järjekorras. Maakohtu istungiprotokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole, sest S. Volontsevitš ei soovinud küsitlemist. Tõsi, vastavalt KrMS § 237 lg-le 6 võib kohtunik menetlusosalisi küsitleda. Kuna süüdistatava ülekuulamise kord on eraldi reguleeritud sama paragrahvi viiendas lõikes, ei või see küsitlemine aga olla suunatud ütlustena tõendite kogumisele. S.t selline küsitlemine ei või asendada süüdistatava ristküsitlust (vt ka M. Sillaots. § 237 – E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012, lk 564).

Kuna S.Volontsevitš ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning tema kirjalikud selgitused ei ole kuidagi ühitatavad süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema selgitus endast ütlusi ning selle puhul ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega saab S.Volontsevitši süü hindamisel tugineda ainult tema kahtlustatavana antud ütlustele. Nendes väitis S. Volontsevitš, et ta pani toime kõik 8 temale inkrimineeritud varguse episoodi. Maakohus on süüdistatava ütlusi hinnanud süüküsimuse otsustamisel. Maakohus on hinnanud ka neid selgitusi, millised süüdistatav saatis kohtule juba pärast kohtuvaidlusi ja kõrvutanud neid kahtlustatava antud ütlustega. S. Volontsevitši kirjalikult esitatud väited luges kohus ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas ja millise tõendina maakohus neid süüdistatava selgitusi käsitas. Kuna kohus seega ei tuginenud nendele väidetele, ei toonud nende ekslik tõendina käsitamine kaasa ebaõiget lahendit. Süüdistatav taotleb apellatsioonis, et kohus asuks kontrollima tema alibit. Süüdistatava taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras. Lühimenetluse olemus seisneb KrMS § 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames võimalik uusi tõendeid koguda. Viitamine mingitele võimalikele tõenditele, mida kohtule esitatud ei ole, ei saa ilmselgelt tuua edu. Samal põhjusel on asjakohatud nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil esitatud väited, et süüdistatav ei ole toime pannud 2017. a episoodidest 5 episoodi. Eelnev ei tähenda seda, et süüdistataval ei oleks olnud oma kaitseversiooni kinnituseks võimalust esitada ise tõendeid või taotleda nende kogumist. S. Volontsevitš on jätnud kõik sellised võimalused kasutamata. Maakohus on menetlusseadustiku nõuete kohaselt pakkunud süüdistatavale võimalust anda maakohtus ütlusi. Süüdistatav seda võimalust kasutada ei soovinud. Samas peaks ka tavainimesele olema arusaadav, et just ütlused on need, mille raames on võimalik esitada oma versioon toimunust. Hoolimata sellest, et süüdistatav tuli välja uue versiooniga toimunust, ei avaldanud ta maakohtus seda ega ka seisukohta, et selle versiooni kohta oleks vaja koguda mingisuguseid tõendeid. Nagu eespool märgitud, lühimenetluses kohus uusi tõendeid vastu võtta ei või. Samas oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus võimalik lühimenetlusest loobuda. See oleks tähendanud kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja võimalust koguda täiendavaid tõendeid. Kuna aga ei süüdistatav maakohtus üldse ei väitnud, et oleks vaja koguda mingisuguseid täiendavaid tõendeid, ei tõusetunud maakohtus ka küsimust, kas ja mis korras see võimalik oleks. S. Volontsevitš väitis ringkonnakohtu istungil, et ta ei suutnud end maakohtus kaitsta, sest tal ei olnud kaitsjat. Kaitsjast loobumine oli süüdistatava tahte väljendus ja kohtule

ta taotlust kaitsja määramiseks ei esitanud. Riigi õigusabi taotles süüdistatav alles siis, kui talle oli mõistetud karistus, mis ei vastanud tema ootustele. Maakohtus antud S.Volontsevitši vastused küsimustele ja muud sõnavõtud näitavad, et ta sai toimuvast kohtuistungist ja sellest, milles teda süüdistatakse, täielikult aru. Arvestades eeltoodut ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust maakohtule ette heita seda, et maakohus tegi kriminaalasjas otsuse ega tagastanud omal algatusel kriminaalmenetluse materjale prokuratuurile. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et eeltoodud seisukoht on kohtupraktikas omaks võetud ning just sarnasele järeldusele tuli Tallinna Ringkonnakohus ka oma otsuses 21.04.2016 kriminaalasjas nr 1-16-1276. Kohtuotsus jõustus 31.08.2016 Riigikohtu loakogu määrusega. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et S.Volontsevitši sarnane käitumine – tunnistab oma süüd kohtueelses uurimises, nõustub lühimenetlusega, kohtus ütlusi anda ei soovi, saades teada, milline karistus teda ootab, hakkab süüd vaidlustama, alibit esitama jms – ei ole esmakordne. Prokurör viitas sellisele käitumismustrile apellatsioonikohtu istungil ning KIS kinnitas seda. Kui S.Volontsevitš nõustub temale pakutava karistusega, sõlmib ta kokkuleppe. Muudel juhtudel, tunnistab end süüdi, nõustub lühimenetlusega, ütlusi maakohtus anda ei soovi ning seejärel, kas kuuldes prokuröri poolt taotletavat karistust, saadab kohtule pärast kohtuvaidlusi avalduse, milles eitab süüd ja /või kirjutab samateemalise apellatsiooni. Just selline S. Volontsevitši käitumine on sedastatav ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 15.06.2012 kriminaalasjas nr 1-12-2572. Veel vaidlustavad apellandid mõistetud karistust. Süüdistatava peamine taotlus on, et enne eelmist kohtuotsust tuvastatud varguste eest mõistetud karistus kaetaks eelmise kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ära kantud karistusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S. Volontševitšile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et karistuse mõistmisel on juba arvestatud ka süüdistatava poolt kohtuistungil avaldatud puhtsüdamliku kahetsusega. Apellatsioonides väidetakse, et süüdistatav lootis kergemale karistusele, kui maakohus temale mõistis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellised lootused olla tõsiseltvõetavad, sest vaidlustatud maakohtu otsusega on süüdistatavat karistusõiguslikult koheldud pigem leebelt. Süüdistatava apellatsiooni eesmärgiks on vähendada lõplikku liitkaristust, selliselt, et KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest ei tekiks kandmata karistust, mis omakorda välistab KarS § 65 lg 2 alusel karistuse mõistmise ja kanda jääks vaid sisuliselt kahe 2018. a episoodi eest mõistetud karistus. Põhjendamaks suhteliselt leebet kohtukolleegium omalt poolt järgmist.

eelmist kohtuotsust ja ka pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmist. Maakohus on põhjendatult moodustanud lõpliku ära kandmisele kuuluva karistuse selliselt, et kohaldanud enne KarS § 65 lg 1 sätteid ja seejärel saades sellest liitkaristusest ühe KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmiseks vajaliku liidetava e hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluva kahe kohtuotsuse järgi mõistetud karistusest veel ära kandmata osa, mis nö jäi üle pärast juba eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täielikult ära kantud karistuse e 8 kuu maha arvamist, liitis selle täielikult e nii nagu nõuab seda KarS § 65 lg 2 kahe kuriteo episoodi eest mõistetud karistusele. Kohtukolleegium rõhutab, et selline liitkaristuse mõistmise nö tehniline külg on kooskõlas Riigikohtu valitsevate seisukohtadega. Esiteks, just sellises järjekorras liitkaristuse mõistmise näeb ette Riigikohtu otsus 1-17-7807 18. detsembrist 2018. Teiseks, oma otsuses 3-1-1-112-04 on Riigikohus võtnud igati adekvaatse ja ainuvõimaliku seisukoha ka selles osas, et olenemata asjaolust, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on juba täielikult ära kantud, moodustab selle ära kandmata osa e KarS § 65 lg 2 ühe liidetava ikkagi see karistuse osa, mis KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ära kantud karistuse maha arvamist alles jääb. Jaatades küll maakohtu poolt liitkaristuse mõistmise nö tehnilise poole adekvaatsust, ei saa kohtukolleegium märkimata jätta seda, et KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise sõnaline ülesehitus ei vasta küll seaduse tekstile. KarS § 64 lg 1, mille kohaselt moodustatakse liitkaristus ka KarS § 65 lg 1 järgi, ei näe ette sellist varianti, et üks üksikkaristus loetakse osaliselt kaetuks teise üksikkaristusega. Seadus räägib siiski raskeima üksikkaristuse suurendamisest või kergema karistuse kaetuks lugemisest raskeima karistusega. Kuna aga maakohtu poolt liitkaristuse mõistmine selles osas on sisult õige, maakohtu väär sõnakasutus ei mõjuta mingilgi määral mõistetud karistuse seaduslikkust ja põhjendatust ning et KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus ei ole ka tegelikult lõplik karistus, mis vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale mõisteti ja mis tal ka reaalselt ära kanda tuleb, siis ei näe kohtukolleegium selles ka alust korrektiivide tegemiseks maakohtu otsuse resolutsioonis. Enne eelmist kohtuotsust toime pandud, kuid vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud 6 varguseepisoodi eest on maakohus mõistnud süüdistatavale 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida on vähendatud 1/3 võrra. Arvestades, et karistus on mõistetud 6 varguse episoodi eest, siis ei saa kindlasti rääkida alla sanktsiooni keskmäära mõistetud karistuse puhul sellisest karistusest, mis oleks üleliia range karistus. Maakohus on arvestanud selle karistuse mõistmisel nii süü suurust, kui ka süüdistatava isikut ja selle karistuse kergendamiseks puudub põhjendatud alus. Sisuliselt e aritmeetiliselt on iga varguse episoodi eest ära kandmisele kuuluv karistus 2 kuud. Järgmiseks on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuse KarS § 65 lg 1 järgi e moodustanud liitkaristuse nende kuritegude eest, mis oleks olnud karistuseks siis, kui kõik need varguse episoodid, mis praegusel juhul on tuvastatud kahe kohtuotsusega, oleksid tuvastatud ühe otsusega e kui kõik varguse episoodid, mis on toime pandud enne eelmist maakohtu otsust st nii need 6 episoodi, mis on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsusega, kui ka need 5 varguse episoodi, millised olid tuvastatud eelmise kohtuotsusega ja milliste eest süüdistatavale oli mõistetud 8 kuud vangistust e kokku 11 varguse episoodi, oleks olnud koos arutusel kohtumenetluses, need oleks

tuvastatud ühe otsusega ning nende eest oleks mõistetud ka üks karistus. Teoreetiliselt võinuks süüdistatavale kahe kohtuotsusega ära kandmisele kuuluv karistus 11 varguse eest olla 1 aasta ja 8 kuud e 20 kuud 11 varguse eest e aritmeetiliselt/sisuliselt alla 2 kuu iga varguse eest. See on karistus, mida võimaldaks seadus mõista KarS § 65 lg 1 alusel karistuste täieliku liitmise korral, mis on seaduse järgi lubatud. Ka selline karistus 11 varguse eest ei oleks kindlasti olnud ülemäära range karistus. Maakohus aga kohaldas seaduses ettenähtud pisut kergemat võimalust e suurendas raskemat karistust, s.o 1-aastast vangistust mitte 8 kuu võrra, vaid ainult 2 kuu võrra. Seega on 11 varguse eest süüdistatavale mõistetud 14 kuud vangistust, mis on ilmselgelt leebe kohtlemine ning sellise karistuse vaidlustamiseks ei ole võimalik sisuliselt esitada mingeid väiteid, mis võiks kaasa tuua selle karistuse kergendamist. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et liitkaristus ei saa olla lühem ega ka võrdne, kui on üks liidetav (seadus nimelt lubab katta karistusi vaid selliselt, et kergem loetakse raskemaga kaetuks, mitte ei saa teineteist katta võrdsed karistusmäärad) e antud juhul ei oleks see saanud olla ei lühem ega võrdne, kui 8 kuud. Seega sisuliselt suurenes karistus 11 varguse eest võrreldes karistusega, mis oli mõistetud 5 episoodi eest vaid 6 kuu võrra e jällegi, pöördudes piltliku ettekujutuse loomiseks aritmeetika poole, on see 1 kuu e minimaalseim seaduses ettenähtud vangistusmäär iga varguse eest. Lühikese aja möödudes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmist ja vanglast vabanemist hakkas süüdistatav taas toime panema samaliigilisi kuritegusid. Enne vahistamist jõudis ta toime panna 2 vargust. Kui isik hakkab sisuliselt koheselt pärast samaliigiliste kuritegude eest karistuse ära kandmist toime panema samaliigilisi kuritegusid, ei saa karistuse mõistmise põhimõtetest tulenevalt tema karistamine uute kuritegude eest olla leebem, kui seda oli eelmine karistus. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 seda põhimõtet jaatanud ja selgitanud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Mõistes süüdistatavale uute kuritegude eest e 2 varguse episoodi eest 6 kuud vangistus, mida on veel 1/3 võrra ka vähendatud, on maakohus on maakohus tsiteeritud Riigikohtu seisukohta – küll minimaalselt -, kuid siiski, järginud. 2 kuriteoepisoodi eest ära kandmisele kuuluva 4 kuud ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik enam kuidagi lühemaks muuta. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ühtegi põhjendatud alust vähendada maakohtu poolt mõistetud üksikkaristusi aga ka kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi eest kahe kohtuotsuse järgi mõistetud liitkaristust, siis puudub ka seaduslik alus KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud lõpliku liitkaristuse vähendamiseks. Seaduse järgi tuleb nimetatud paragrahvi järgi liitkaristuse mõistmisel liita täielikult varem mõistetud karistuse ära kandmata karistus ja uute kuritegude eest mõistetud karistus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.novembrist 2018.a S.Volontsevitši suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.