Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Sõle ja Kuldnoka tänaval asuvatest kortermajade trepikodadest toime 4 vargust. Iga varguse käigus omastas ta ühe jalgratta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(4)

karistust kergendavaks asjaoluks süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Praeguses asjas sellisest karistust kergendavast asjaolust rääkida ei saa. Nimelt väitis A. Kovšik kinnipidamisel ja kahtlustatavana ülekuulamisel, et ta ei ole vargusi toime pannud. Kõik kuriteod avastati uurimise käigus (turvakaamera videosalvestised, asitõendite vaatlusprotokollid jne). Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni etteheitega, et maakohus puhtsüdamlikku kahetsust ja varalise kahju hüvitamist karistust kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse ei võtnud. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis A. Kovšikile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse A. Kovšiki süü suurust. Kohus, leidis, et kõik vargused pani ta toime tahtlikult. Ta sai aru oma teo keelatusest. A. Kovšiki on ka varem kriminaalkorras varguste eest karistatud. Varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud, mistõttu varguste toimepanemine on muutunud tema elustiiliks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. juuni 2013. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista A. Kovšikile karistuseks reaalne vangistus 1 aastaks. Kuna A. Kovšik pani uued kuriteod toime katseajal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Tähtsust ei oma asjaolu, et eelmine kohtuotsus oli karistuse mõistmise hetkel veel jõustumata. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A. Kovšikile varguste eest mõistetud karistuse ja mitme kohtuotsuse järgi mõistetud liitkaristuse tähtaega lühendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus jättis ekspertiisi tegemise kulu riigi kanda. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et maakohus on ekspertiisi tegemise kulu süüdistatavalt põhjendatult välja mõistnud. Praeguse asja materjalidest ja maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on mõistnud süüdistatavalt välja 450 eurot määratud kaitsja tasu. See tasu koosneb vandeadvokaat Mati Senkeli poolt A. Kovšikule kohtueelses menetluses õigusabi osutamise (300 eurot) ja vandeadvokaat Liis Suiki poolt kohtumenetluses õigusabi osutamise eest (150 eurot). Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjate poolt osutatud õigusabitoimingud vajalikud ja nende suurus põhjendatud. Seetõttu ei

3(4)

nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et temalt välja mõistetud määratud kaitsja tasu on põhjendamatult suur. Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. A. Kovšik ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal puuduvad igasugused varalised vahendid menetluskulude tasumiseks. Asjaolu, et A. Kovšik viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13).

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.