Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(4)

vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis A. Kozlikile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse A. Kozliki süü suurust. Kohus, leidis, et tema süü ei ole suur. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus puhtsüdamlikku kahetsust juba arvesse võtnud. A. Kozlikilt on varem 8 korda kriminaalkorras varguste eest karistatud. Iga kord on ta kandnud reaalset vangistust. Viimati kandis ta 8-kuulist vangistust nelja vargusepisoodi eest. Varasemad karistused ei ole A. Kozliki käitumisele mõju avaldanud, mistõttu varguste toimepanemine on muutunud tema elustiiliks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. juuni 2013. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista A. Kozlikile karistuseks reaalne vangistus 1 aastaks. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A. Kozlikile mõistetud karistuse tähtaega lühendada. Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. A. Kozlik ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal puuduvad igasugused varalised vahendid menetluskulude tasumiseks. Asjaolu, et A. Kozlik viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

3(4)

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13).

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.