1-18-7700/6 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

1.SÜÜDISTUSE SISU Eva Kivimäed süüdistatakse selles, et tema, 10.05.2016 kella 15.14 paiku Harjumaal Viimsi alevikus Randvere tee 8 juures, juhtides mootorsõidukit Mazda 3 registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,85 mg/l, laiendmääramatusega 0,07 mg/l, lõplik lugem 0,78 mg/l), sõites välja Viimsi kooli territooriumilt, sooritas vasakpöörde veendumata selle ohutuses ja sõitis sõiduki vasakpoolse esinurgaga otsa sõidutee ääres liikunud jalakäijale N K. Liiklusõnnetuse tagajärjel kukkus N K maha, kuid Eva Kivimäe jätkas peatumata ja kannatanule abi osutamata sõiduki juhtimist seni, kuni kaotas Karulaugu tee ja Veeru tee ristmiku lähedal sõiduki üle kontrolli, mille tulemusena paiskus sõiduk teelt välja kraavi. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai N K raske tervisekahjustuse: parema sääreluu välise põnda liigessisese nihkega murru, nahaaluse verevalumi parema põlveliigese välisel küljel ning nahamarrastused mõlema sääre eespinnal ning otsmikul. Nimetatud tervisekahjustused on rasked ning kestavad üle nelja kuu ja vastavad KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud tunnustele. Eva Kivimäe pidi olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekitamist; pidi olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; pidi olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; ei tohtinud olla joobeseisundis; ei tohtinud oma tegevusega ohustada jalakäijat; pidi kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks; pidi liiklusõnnetuses osalenud juhina võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled; pidi tähistama liiklusõnnetuse koha ohukolmnurgaga ja tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; teavitama liiklusõnnetusest häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt; andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires. Eva Kivimäe jättis need liiklusseadusest tulenevad kohustused tahtlikult täitmata. Liiklusõnnetus toimus, kuna Eva Kivimäe rikkus järgmisi liiklusseaduse nõudeid: LS § 14 lg 2 - Iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; LS § 16 lg 1 - Liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; LS § 33 lg 1 - Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; LS § 69 lg 1 - Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides; LS § 69 lg 2 p 1 - Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem; LS § 35 lg 1 - Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning

haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes; LS § 50 lg 3 p 1, 2 - Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama; vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb; LS § 169 lg 1 p 1 – Kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõikele 9; LS § 169 lg 2 p 1, 2, 3 - Kui liiklusõnnetuses on inimene saanud vigastada või surma, peab juht tähistama selle koha ohukolmnurgaga vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõikele 9 ja tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; teavitama liiklusõnnetusest häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt; andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires. Seega pani Eva Kivimäe toime KarS § 422 lg 1 (alates 01.11.2017 KarS § 422 lg 2 p 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest tekitati inimesele raske tervisekahjustus. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas ennast kuritegude toimepanemises süüdi, jäi lühimenetluse taotluse juurde ja enda ülekuulamist ei soovinud. Põhimõtteliselt on mittevaralise kahju nõudega nõus, kuid peab mõistlikuks summaks 2000 eurot. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud, tegu õigesti kvalifitseeritud, tõendid on lubatavad ja tõenditele vastuväiteid ei ole. Hagi kui niisugune on põhjendatud, kuid nõude suurus mitte. Kannatanu esindaja jäi esitatud tsiviilhagi juurde.

hetkel seisis või liikus. Ta ei mäleta täpselt, mis edasi toimus. Järgmine mida ta mäletab on see, et ärkas haiglas. Isikut ta kirjeldada ei oska. Ta arvab, et enne avariid oli ta sõiduki roolis ja juhtis sõidukit umbes 8 minutit. Ta ei mäleta politsei ega kiirabi tegevust kohapeal. Enne sõiduki rooli minemist tundis end normaalselt ning sai aru, et ta ei ole kaine ja hindas oma võimeid üle. Ta ei lahkunud sündmuskohalt, vaid pidurdas järsult ja auto lendas üle katuse. Tunnistab end süüdi ja puhtsüdamlikult kahetseb enda tegu. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (tl 16) nähtub, et 10.05.2016 kell 18:58 kuni 19:02 kasutati Eva Kivimäe seisundi kindlakstegemiseks taadeldud tõenduslikku alkomeetrit Lion Intoxilyzer 8000. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,86 mg ja 0,85 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,07 süüdistatava kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,78 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Eelnimetatud andmetest saab järeldada, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja A K (tl 16), kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Sündmuskoha vaatlusprotokollidest (tl 19, 27) nähtub, et 10.05.2016 Harjumaal Viimsi alevikus Randvere tee 8 juures toimus liiklusõnnetus. Liiklusõnnetuses osalejad olid Eva Kivimäe, kes sõitis sõiduautoga Mazda 3 registrimärgiga xxx ja N K, kes oli jalakäija. Mõlemad isikud viidi PERH-i. Vastavalt liiklusõnnetuse esmasele kirjeldusele sõitis sõiduauto Mazda otsa jalakäijale ja lahkus sündmuskohalt. Sõiduauto Mazda kaotas juhitavuse ja sõitis teel välja paremale vastu posti alust. Sündmuskoha vaatlusprotokollidest (tl 22-23, 28-29) ja fototabelitest (24-26; 30-39) nähtub, et sündmuskohal on vaatluse alla võetud Randvere tee 8 maja juures Karulaugu tn osa. Karulaugu tn on kahesuunaline, teekattemärgistus puudub. Sõidutee on 5,1 m lai. Vaatlus on teostatud piki Karulaugu teed Krüsanteemi tee poolt Randvere tee suunas. Sõidutee parempoolses servas on teepeenar, mis on 1,3 m lai. Sõidutee vasakpoolses servas on sissesõit Randvere tee 8 maja suunas, sissesõidutee on 5,2 m lai. On valge aeg. Ilm on selge. Teel on kuiv asfaltkate. Muid liiklusõnnetuses puutuvaid jälgi ja esemeid ei ole. Mootorsõiduki Mazda 2 registreerimismärgiga xxx vaatlusprotokollist (tl 40-41) ja fototabelitest (tl 42-56) nähtuvad mootorsõiduki kahjustused ja seisukord peale õnnetust. Asitõendina vaadeldud videosalvestise vaatlusprotokolli kohaselt (tl 67) sõidab Viimsi kooli hoovist välja halli värvi sõiduauto. Sõiduki pöörderaadius on niivõrd suur, et sõidukijuht sooritab pöörde vastassuuna kaudu, pääsedes napilt väravapostile otsasõidust. Samal ajal on näha sõidutee ääres liikumas inimest ning mööda Karulaugu teed suunaga Viimsi koolile lähenemas tumedat värvi sõidukit. Halli värvi sõiduk annab teed tumedat värvi sõidukile ning teeb vasakpöörde Karulaugu teele. Vasakpöördel kaldub sõiduk osaliselt kraavi, möödub jalakäijast paremalt poolt ning sõites talle sõiduki vasakpoolse esinurga ja küljega otsa. Jalakäija kukub sõiduteele maha, sõiduk jätkab peatumata liikumist. Sõiduk kiirendab. On näha, et lapsed liiguvad hoovis ringi. Kannatanu juurde liiguvad kaks inimest, kes teda abistavad. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et videosalvestiselt nähtud sõidukit juhtis süüdistatav. Olles tuvastanud, et mootorsõiduki roolis oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel Eva Kivimäe tuleb vaadelda, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.o N K raske tervisekahjustuse tekitamisega. Eeltoodust nähtub, et 10.05.2016 kella 15:14 paiku Harjumaal Viimsi alevikus Randvere tee 8 juures põhjustas liiklusõnnetuse Eva Kivimäe, kes sõitis välja Viimsi kooli territooriumilt, sooritades vasakpöörde veendumata selle ohutuses ja sõitis otsa sõidutee ääres liikunud

jalakäijale N K. Liiklusõnnetuse tagajärjel kukkus N K maha, kuid Eva Kivimäe jätkas peatumata ja kannatanule abi osutamata sõiduki juhtimist seni, kuni kaotas Karulaugu tee ja Veeru tee ristmiku lähedal sõiduki üle kontrolli, mille tulemusena paiskus sõiduk teelt välja kraavi. Eva Kivimäe juhtis mootorsõidukit olles joobeseisundis. Eva Kivimäe rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholi 0,78 mg ühe liitri kohta, seega oli süüdistatav sõidukit juhtides joobeseisundis. Asitõendi vaatlusprotokollist (tl 67) nähtub, et Viimsi kooli hoovis liiguvad ringi inimesed, sh lapsed. Samuti sõidab Eva Kivimäe juhitud Mazda üle äärekivi haljasalale ning jääb sinna seisma. Seejärel tagurdab. Eva Kivimäe juhitud sõiduauto sooritab Viimsi kooli hoovist välja sõites pöörde vastassuunakaudu ning hetk hiljem sõidab otsa jalakäijale. Asja materjalides nähtuv süüdistatava käitumine liikluses osalemise kohta sõiduki juhina viitab üheselt sellele, et süüdistatav ohustas nii iseenda kui ka teise temaga samal teelõigul liigelnud kaasliikleja elu, tervist ja vara ning kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt see tagajärg ka saabus. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et süüdistatav ei olnud hoolikas ja ettevaatlik teel ja teeservas liikuva jalakäija suhtes. Samuti seadis ohtu ka teiste läheduses viibivate inimeste turvalisuse. LS § 169 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1, 2, 3 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui liiklusõnnetuses on viga saanud inimesi on juht kohustatud teavitama liiklusõnnetusest häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt, andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires ning tähistama liiklusõnnetuse koha ohukolmnurgaga. Asja materjalidest nähtub, et Eva Kivimäe pärast jalakäijale otsasõitmist jätkas sõiduki juhtimist seni, kuni kaotas sõiduki üle kontrolli, mille tulemusena paiskus sõiduk teelt välja kraavi ja jäi pidama katuse peal. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et Eva Kivimäe rikkus LS § 14 lg-s 2; § 16 lg-s 1; § 33 lgs 1; § 35 lg-s ; § 50 lg 3 p-s 1, 2; § 169 lg 1 p-s 1 ja lg 2 p-s 1, 2, 3 sätestatud norme, millega süüdistusaktis on sisustatud KarS § 422 lg 1 rikkumist. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 422 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Edasi tuvastab kohus, kas eelnimetatud liiklusnõuete eiramise tagajärjel põhjustas süüdistatav KarS § 422 lg 1 sätestatud tagajärje, so ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse. Isiku ekspertiisiakti nr xxx (tl 63-66) kohaselt on kohtuarst-ekspert T V andnud ekspertarvamuse, et N K esinesid tervisekahjustustena järgmised vigastused: parema sääreluu välise põnda liigessisene nihkega murd, nahaalune verevalum parema põlveliigse välisel küljel ning hahamarrastused mõlema sääre eespinnal ning otsmikul, mis on tekitatud liiklusõnnetuse käigus tömbi vägivalla toimel 10.05.2016 sõiduki väljaulatuvate osade löögist vastu püstises asendis kannatanu alajäsemeid, millele järgnes kukkumine pea löögiga vastu kõva tömpi pinda. N K tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud. Tervisekahjustused põhjustasid pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 kuu. Tuvastamist on leidnud, et süüdistatav rikkus liiklusseaduse nõudeid, ei olnud hoolikas ja ettevaatlik teel ja teeservas liikuva jalakäija suhtes ning seetõttu sõitis otsa teepeenral liikuvale N K, mille tagajärjel sai jalakäija raskeid tervisekahjustusi. Seega on süüdistatava tegu põhjuslikus seoses teoga põhjustatud tagajärjega.

Järgmisena peab kohus hindama Eva Kivimäe tegevuses KarS § 422 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje esinemist. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seejuures on oluline tuvastada, kas süüdistatav oli tagajärje ehk antud juhul raske tervisekahjustuse põhjustamisel ettevaatamatu. KarS § 18 lg 1 järgi võib ettevaatamatus esineda kergemeelsusena või hooletusena. Olemasolevate tõendite pinnalt pole kahtlust, et mootorsõiduki juhtimiskogemust omav Eva Kivimäe oli teadlik enda alkoholijoobest ning asus autot juhtima peale alkoholi tarvitamist seisundis, mis on juhile keelatud. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski, Eva Kivimäe hindas ebaõigesti teel valitsevat olukorda ning ka enda seisundit, kuna arvestades süüdistataval esineva joobe suurust ning süüdistatava enda ütlusi, oli ta enda joobeseisundist teadlik. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Kohus leiab ka seda, et kui süüdistatav ei oleks olnud LS § 69 lg 3 märgitud juhile keelatud seisundis, olnuks tal parem reaktsiooni kiirus, suutmaks kontrollida sõiduki juhitavust ja võimalik, et juhile lubatud seisundis sõidukit juhtides ei oleks toimunud ka otsasõitu jalakäijale. Seega on tõendatud, et süüdistatava teo ja tema poolt põhjustatud tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos. Nimelt rikkus süüdistatav tahtlikult eelpool välja toodud liiklusseaduse nõudeid, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus. Kuigi liiklusalased rikkumised on toime pandud tahtlikult, siis ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistatav soovinuks liiklusnõudeid eirates kellegi tervist kahjustada. Küll leiab kohus, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis loob liikluses ohu nii juhile endale kui ka kõigile temaga samal teelõigul liikuvatele kaasliiklejatele ning taolise iseloomuga liiklusnõuete eiramisele kaasneb alati spetsiifiline oht, so liiklusoht. Kohus leiab, et kuna liiklusseaduses sätestatud piirangud ja keelud on kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks, siis neid liiklusohutuse mõttes olulisi piiranguid ja keeldusid tahtlikult rikkudes on isikule enamohtliku tagajärje saabumine etteaimatav. Arvestades kriminaalmenetluses tuvastatud sündmuste ahelat ja tagajärge, võib tulla järeldusele, et süüdistatav lootis sellise tagajärje mittesaabumisele ning tegemist on kergemeelsusega tagajärje suhtes, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et N K raske tervisekahjustuse põhjustamine on toimunud ettevaatamatusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Eva Kivimäe mootorsõiduki juhina rikkus liiklusnõudeid, millega ettevaatamatusest tekitas inimesele raske tervisekahjustuse, s.o pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb karistuse mõistmisel lähtuda 10.05.2016 kehtinud KarS § 422 lg 1 sanktsioonist. Antud juhul tuleb karistuse mõistmisel kõigepealt arvestada aset leidnud liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning sellega põhjustatud tagajärje raskust. Nõuete rikkumine on seda ulatuslikum ja süüdlase süü seda suurem, mida enam eeskirju on juht oma liiklusõnnetuse põhjustanud käitumisega eiranud. Hinnates süü suurust KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatav rikkus mitmeid liiklusseaduse norme ja seda tahtlikult. Süüdistatav juhtis mootorsõidukit, kui tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,78 mg/l alkoholi. Samuti ei tohtinud ta oma tegevusega ohustada jalakäijat, pidi kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, mitte lahkuma liiklusõnnetuse kohalt, vaid andma abivajajale esmaabi. Eve Kivimäe jättis nimetatud kohustused tahtlikult täitmata ning põhjustas oma tegevusega isikule raske tervisekahjustuse. Arvestades tuvastatud süüteokoosseisust tulenevat ja süüdistatavale esitatud süüdistusega omistatavat tagajärge ning eiratud liiklusnõuete rohkust ja ohtlikkust leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, so süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kohus peab siiski vajalikuks pöörata tähelepanu karistusregistri väljavõttele (tl 62), mille kohaselt süüdistataval ei ole mitte ühtegi kehtivat kriminaalkaristust ega ka väärteokaristust. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning Eva Kivimäe suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Eva Kivimäe isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus

asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Käesolevaks ajaks on süüdistatavale süüks arvatud süüteo toimepanemisest möödunud kaks ja pool aastat ning kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatav oleks temale süüks arvatud teole järgneva aja jooksul toime pannud uusi süütegusid. Seega on ta senini hakkama saanud kõrvalise isiku järelevalveta ning tema allutamine käitumiskontrollile enam kui kahe aasta möödudes süüteo toimepanemisest ei ole vajalik. Arvestades Eva Kivimäe isikut ja tema senist käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane keskmise pikkusega katseaeg. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht ja püsiv sissetulek. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Puutuvalt riikliku süüdistatava taotletud karistuse osalist ja kohest täitmisele pööramisse leiab kohus, et enam kui kahe aasta möödudes süüteo toimepanemisest karistuse osalisel täitmisele pööramisel ei ole enam eripreventiivset mõju. Kohtu arvates oleks osaline karistuse ära kandmine eesmärgipärane juhul, kui karistus saabub võimalikult lühikese ajavahemiku möödumisel teo toimepanemisest. Käesoleval juhul oleks osaline karistuse täitmisele pööramine lootusetult hilinenud ega täidaks enam oma eesmärki, kuivõrd süüdistatav ei ole pärast süüteo toimepanemist toime pannud uusi süütegusid. Vähemalt ei ole kohtule selliseid andmeid esitatud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et riikliku süüdistaja karistusettepanek osaliselt karistuse täitmisele pööramiseks jääb tagajärjetuks. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholijoove. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba väärtegude puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Eva Kivimäe puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h tema enda ohutuse huvides. Süüdistatav Eva Kivimäe ei ole varem karistatud kuritegude toimepanemise eest. Süüdistatav tunnistas, et jõi ära ühe väikse „Vana Tallinna“ pudeli enne mootorsõidukit juhtima asumist ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi vähemalt 0,78 mg/l kohta. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse. Samas ületas tuvastatud alkoholisisalduse suurus vaid vähesel määral piirmäära, millest algab kriminaalvastutus. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt (tl 62), ei ole süüdistataval kehtivat liiklusalast karistust. Sellele vaatamata peab

kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud mitte ainult lubatud alkoholipiirmäära ületamine, vaid alkoholijoove, samuti täiendavate liiklusnõuete rikkumine ning ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et juhtides mootorsõidukit joobeseisundis seadis süüdistatav teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu ja saabunud tagajärge, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Süüdistatavale süüks arvatud käitumine viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena sai teine inimene raskeid tervisekahjustusi. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Samas tuleb ka lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et isikul puudub kehtiv karistus liiklusalase süüteo toimepanemise eest, ning seetõttu leiab kohus, et lisakaristus tuleb määrata alla sanktsioonimäära keskmise määra, kuid süü suurusest tulenevalt kohus ei pea võimalikuks kohaldada lisakaristust miinimummäära lähedases määras.

isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. juuni 2013. a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanu põhjendab mittevaralise kahju nõuet sellega, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastus – jalaluu murd, tekitas talle olulist füüsilist valu, sellega seoses olid pikema aja vältel tema liikumisvõimalused piiratud, mis tekitas talle ebamugavust ja kannatusi. Käesolevaks ajaks on N K xxx, mille eelduseks on 10.05.2016 liiklusavarii tagajärjel saadud peavigastused. Sellega seoses on N K võimalused xxx. Seetõttu vajab N K pidevat kõrvalabi oma igapäevatoimingute teostamisel. Kohus leiab, kannatanu väited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 10.05.2016 liiklusõnnetuse toimumise tagajärjena sai N K raske tervisekahjustuse. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr xxx kohaselt sinesid N K liiklusõnnetuse tagajärjel parema sääreluu välise põnda liigessisene nihkega murd, nahaalune verevalum parema põlveliigses välisel küljel ning hahamarrastused mõlema sääre eespinnal ning otsmikul, mis on tekitatud liiklusõnnetuse käigus tömbi vägivalla toimel 10.05.2016 sõiduki väljaulatuvate osade löögist vastu püstises asendis kannatanu alajäsemeid, millele järgnes kukkumine pea löögiga vastu kõva tömpi pinda. N K tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud. Tervisekahjustused põhjustasid pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 kuu. S (tl 75-76) ja M P ja P K (tl 77) dokumentide kohaselt on N K tuvastatud xxx. Samas nähtub ekspertiisiaktist, et N. K on xxx. Seega ei ole vaimne häire põhjustatud liiklusõnnetusest, vaid liiklusõnnetuses saadud trauma võis seda süvendada. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel kannatanu füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, tema heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, kahju tekitamise asjaolusid ja kahjuliku tagajärje raskust. Kohtu hinnangul kahtlemata tekitati kannatanule liiklusõnnetusega füüsilist ja hingelist valu ning kannatanule tekitatud vigastused on muutnud tema igapäevast normaalset elutegevust. Kohus, hinnates eelmainitud tõendeid, leiab, et N K on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud moraalset kahju ja tema toimetulekuks või olemasoleva elukvaliteedi edasise languse vältimiseks on ilmselgelt soetatud liikumist kergendavaid abivahendeid. Samas ei pea kohus antud juhul 5000 eurot kohaseks hüvitiseks. Kohus arvestab ka VÕS § 134 lg 5 sättega, mille kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik sai liiklusõnnetuses, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise

taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /.../. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Kohus arvestab asjaoluga, et Eva Kivimäe on puhtsüdamlikult kahetsenud juhtunut. Kuigi käeoleval ajal on Eva Kivimäel olemas töökoht, siis ei ole kohtu hinnangul nõutava summa, 5000 euro väljamõistmine nagu ka kannatanul hüvitise kättesaamine reaalne. Arvestades, et mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada kohustatud isiku elukvaliteeti ning ka N K tekitatud tervisekahjustuse iseloomu (tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, kuid nendest paranemise aeg on pikem kui 4 kuud) ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust ning kaasnevaid muutusi tavapärases elukorralduses ja sellega seotud kulutusi, peab kohus antud juhul mõistlikuks mõista süüdistatavalt Eva Kivimäelt välja kannatanu N K liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks 2000 eurot.