J.Y süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 30. jaanuari 2018 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav J.Y kaitsja advokaat Deniss Matvejev
Prokurör
Ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa
Kaitsja
Advokaat Deniss Matvejev
Süüdistatav
J.Y isikukood XXX; elukoht XXX , Narva; viibib Viru Vanglas; kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati Viru Maakohtu 13. veebruari 2017 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. tõkendina kohaldatud vahistamist alates 15.11.2017.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 30. jaanuari 2018 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata advokaadibüroole Narva Esimene Advokaadibüroo advokaat Deniss Matvejevi poolt süüdistatavale J.Y-le apellatsioonimenetluses
osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 180 eurot (sh käibemaks 30 eurot).
3.Mõista J.Y-lt välja riigituludesse menetluskulu 180 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
4.J.Y-l tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 19. aprillil 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates 20. aprillist 2018. Süüdistus
1.J.Y süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem karistatud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, taas 06.10.2017 kella 20.45 paiku, viibides alkoholijoobes Narvas aadressil XXX asuvas korteris, haaras erimeelsuste tõttu tekkinud tüli käigus oma emal M.O. juustest kinni, surus teda põranda poole ning lõi vastu kukalt. Eelnevalt kirjeldatud tegevusega tekitas J.Y oma emale M.O. füüsilist valu ja kehavigastusi – punetuse kukla piirkonnas.
2.Lisaks süüdistatakse J.Y selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 13.11.2017 kella 23.45 paiku, viibides alkoholijoobes Narvas XXX asuvas korteris, haaras erimeelsuste tõttu tekkinud tüli käigus käega oma emal M.O. näost kinni ja lõi teda käega vastu vasakut põske, mistõttu M.O. tundis füüsilist valu. Maakohtu otsus
3.Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega mõisteti J.Y õigeks osas, milles teda süüdistati 06.10.2017 kella 20.45 paiku M.O. juustest kinni haaramises ja põranda poole surumises ning sellega valu tekitamises ning 13.11.2017 kella 23.45 paiku M.O. näost kinni haaramises ning sellega valu tekitamises.
4.Ülejäänud osas, st 06.10.2017 kella 20.45 paiku M.O. kukla piirkonda löömises ja sellega tervisekahjustuse tekitamises ning valu põhjustamises ja 13.11.2017 kella 23.45 paiku M.O. vastu nägu löömises ja sellega valu tekitamises mõisteti J.Y KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi süüdi ning mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o rahalise karistuse 480 euro ning 349 tunni üldkasuliku töö ehk 11 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistuse võrra ning J.Y-le mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 480 eurot ning 2 aastat 5 kuud ja 19 päeva vangistust alates 14.11.2017.
5.Maakohus leidis, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlustega, mida toetavad dokumentaalsed tõendid, saab lugeda tõendatuks kannatanu ja süüdistatava vaheliste konfliktide toimumise 06.10.2017 kella 20.45 paiku ja 13.11.2017 kella 23.45 paiku. Küll tuleb
nentida, et süüdistatava ja kannatanu ütlused toimunu osas on lahknevad konflikti intensiivsusastmelt – süüdistatav on tunnistanud mõlemal eelviidatud ajal kannatanuga verbaalse konflikti toimumist, kannatanu on aga avaldanud, et verbaalne konflikt kasvas üle füüsiliseks.
6.Vaatamata kannatanu ütluste ebamäärasusele sündmuste toimumise aja osas puudub vähimgi alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks, mis tooks kaasa kannatanu ütluste kõrvalejätmise ja nendega mittearvestamise. Küsitlemise alguses avaldas kannatanu, et tema suhtes toime pandud teod leidsid aset oktoobris ja novembris, kuid oma kõrgest vanusest ta täpsemaid kuupäevi ei mäleta, ent mäletab sündmusi kui selliseid. Sündmuste toimumist oktoobris ja novembris kinnitavad muuhulgas süüdistatava ütlused, kes möönis kannatanuga (verbaalsete) konfliktide toimumist 06.10.2017 ja 13.11.2017; tunnistaja T.G. ütlused, kes avaldas kannatanu ja süüdistatava vahel kahe konflikti toimumist novembris; ent ka kirjalikud tõendid – M.O. suhtes koostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabelitega, millest nähtub, et M.O. vaadati läbi 06.10.2017 kella 21.15-st kuni kella 21.20-ni ja selle käigus tuvastati tema kuklal asuv punetus ning asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi/kuulati 13.11.2017 kell 23.46.50 telefoninumbrile 110 tehtud salvestist, milles kannatanu M.O. avaldas häirekeskusele tehtud kõnes tema suhtes J.Y poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolusid. Samuti tõendavad sündmuste toimumist just süüdistuses näidatud ajal ja kohas ka lähisuhtevägivalla infolehed, milledest nähtuvalt toimusid sündmused vastavalt 06.10.2017 ja 13.11.2017 ning sündmuste sisuks on olnud kehalise väärkohtlemise toimepanemine J.Y poolt oma ema M.O. suhtes nende ühises elukohas aadressil XXX , Narva.
7.Seega on maakohus seisukohal, et kohtus uuritud tõendid nende kogumis kinnitavad menetluse esemeks olevate sündmuste toimumist 06.10.2017 kella 20.45 paiku ning 13.11.2017 kella 23.45 paiku ning kannatanu avaldatu, milles ta ei ole suutnud korrektselt määratlema tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise aegu, ei tõstata ega too kaasa küsitavusi tema ütluste usaldusväärsuse kohta. Kannatanu ütluste ebamäärasus on põhjendatav asjaoluga, et kannatanu on esialgselt väljendatud sündmuste toimumise aega asunud korrigeerima pärast kohtueelse menetluse ütlustega (s.o sündmuse aja osas) tutvumist, mille osas on kannatanu kohtule pärast ristküsitlemise lõppemist märkinud, et tegelikkuses ta talle tutvumiseks antud teksti prillide puudumisel ei näinud. Sellest järeldub, et kannatanu ei saanudki objektiivselt oma kohtueelsel menetlusel antud ütluste pinnalt meenutada sündmuste toimumise täpset aega ja just osaliselt nähtu/meenutatu on põhjuslikus seoses tema ütluste hilisema ebamäärasusega.
8.Analüüsides kannatanu M.O. ütlusi, on maakohus seisukohal, et puuduvad alused tema ütlustes kahtlemiseks. M.O. avaldas esimese juhtumiga seonduvalt, et alkoholi tarvitanud J.Y tuli koju, lõi teda kukla piirkonda, millele tema reageeris politseisse helistamise ja naaber T.G. poole pöördumisega. M.O. politsei poole pöördumist tõendab tema suhtes 06.10.2017 koostatud isiku läbivaatuse protokoll, millest nähtub uurimisasutuse poolt M.O. suhtes menetlustoimingute tegemine, kuid ka see, et kõnealuse menetlustoimingu raames tuvastati M.O. kuklal asuv punetus, mis on fikseeritud ka fotodel. Löömise fakt kajastub ka 06.10.2017 koostatud lähisuhtevägivalla infolehest, kus on märgitud, et 06.10.2017 politsei sai kell 20.47 väljakutse Narva linna aadressile XXX , kus selgus, et kannatanu M.O. t löödi vägivallatseja J.Y poolt üks kord kukla piirkonda. Kannatanu toimetati Narva politseijaoskonda ja anti üle operatiivgrupile.
9.Teise sündmusega seonduvalt avaldas M.O. , et tema poeg naases kella 23.00 paiku alkoholi tarvitanuna koju, läks magama, ärkas mõne aja möödudes ning jällegi tekkis skandaal, mis päädis tema löömisega näo piirkoda. Peale löömist jooksis ta T.G. juurde. Sinna järgnes ka tema poeg, kuid J.Y-le nad ust ei avanud ning nad kutsusid kohale politsei. Politsei poole pöördumist kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub 13.11.2017 kl 23.46.50 häirekeskuse telefoninumbrile 110 helistamine, kui ka see, et M.O. palus politsei abi aadressile
XX, Narva, põhjuseks J.Y poolne kehaline väärkohtlemine tema ehk M.O. suhtes. Samuti nähtub vaatlusprotokollist, et helistaja on telefonis nuuksunud ja tema seisundit on kirjeldatud sõnaga ärevil. Sarnaselt esimese sündmusega on sellegi sündmuse osas koostatud lähisuhtevägivalla infoleht, mis kajastab 13.11.2017 kella 23.50 paiku toimunud sündmusi korteris XX, Narva ja millest nähtub, et alkoholijoobes J.Y oli agressiivne oma ema M.O. suhtes, pekstes teda. M.O. oli sunnitud põgenema naabri juurde. Vastav info edastati operatiivgrupile ning J.Y toimetati politseiosakonda. Asjakohane on seegi, et J.Y peeti kahtlustatavana kinni 14.11.2017 kl 00.10 aadressil XXX , Narva ehk ajal ja kohas, mille osas on kannatanu viidanud tema kehalise väärkohtlemise toimepanemisele.
10.Kannatanu ütlusi kinnitab ka tunnistaja T.G. , kes avaldas, et otseselt ta löömisi pealt pole näinud, kuid esimese juhtumi puhul, kui M.O. tema juurde tuli, nägi ta viimasel pea piirkonnas punetust. M.O. selgitustest sai ta aru, et vigastuse tekitas talle J.Y. Teise sündmuse osas avaldas T.G. , et M.O. tuli tema juurde nuttes, segamini juuste ning ärritunud olekuga, selgitades, et tema poeg jälle tülitseb ja ründab teda. Seejärel tuli tema ukse taha J.Y, kes hakkas uksele koputama. Tema J.Y sisse ei lasknud ning nad kutsusid välja politsei. Seega tunnistaja ütlused riimuvad nii kannatanu avaldatuga kui moodustavad ühise terviku ka dokumentaalsete tõenditega. Tulenevalt tunnistaja ütlustest leidis maakohus, et T.G. suhtes laieneb KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud erand ja tema ütlused on tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatavad.
11.Eelneva kokkuvõtteks leiab maakohus, et vaatamata J.Y süüd eitavatele ütlustele tõendavad kohtus uuritud ja eelnevalt analüüsitud tõendid J.Y poolt M.O. kehalise väärkohtlemise toimepanemist.
12.KarS § 121 sätestab vastutuse nii tervise kahjustamise kui valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kuna kaitsja avaldas, et J.Y vastutuse välistab asjaolu, et 13.11.2017 sündmuse raames pole M.O. tervisekahjustuse olemasolu tuvastatud, siis tuleb kaitsjale vastuseks märkida, et süüdlase vastutusele võtmine KarS § 121 järgi ei eelda tervisekahjustuse tuvastamist, mistõttu on kaitsja sellekohane väide õiguslikult mitterelevantne. Maakohus luges tõendatuks 06.10.2017 episoodis kannatanu tervise kahjustamise, mis väljendus kannatanu kukla piirkonnas asetsenud punetuses. Toodu on vaadeldav tervisekahjustusena KarS § 121 tähenduses. Antud juhul on M.O. mõlema süüteoepisoodiga seonduvalt märkinud, et tundis süüdistatava löökide tagajärjena valu. Vigastus, mis kannatanu kuklale löögi järgselt tekkis, on süüdistatavale objektiivselt omistatav ja valu tekitav ning seda ka keskmise elukogemusega objektiivse kõrvalseisja jaoks.
13.Kannatanu M.O. näol on tegemist õblukese kõrges eas, s.o üle 70-aastase naisterahvaga. Süüdistatav on enda sõnade kohaselt tugev 46-aastane meesterahvas. Seega ainuüksi isikute füüsilisest ebavõrdsusest tulenevalt saab pidada mistahes lööke kannatanu mistahes kehapiirkonda sellisteks, mis võivad tekitada valu. Võttes täiendavalt arvesse seda, et löögid tabasid kannatanut vastavalt pähe ja näkku, milliseid piirkondi on alust pidada õrnaks, tundlikuks ning valu vähem taluvateks piirkondadeks ning teise episoodi toimumise järgselt on kannatanu olnud ka ilmselt ärritunud seisundis ja nutnud (vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile kirjeldatule nuuksunud, mida kinnitas ka T.G. ), siis on kohus seisukohal, et analüüsitaval juhul on alust jaatada kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu ja tervisekahjustuse tekkimist. Kuna J.Y pidi selliselt käitudes möönma kannatanule tervisekahjustuse või valu tekkimise võimalikkust, tegude välise pildi kohaselt oli J.Y käitumine suunatudki kannatanu tervisekahjustuse või valu tekitamisele, siis on alust jaatada J.Y tegudes KarS § 121 nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täidetust, millest viimase realiseeris J.Y kavatsetusega.
14.J.Y teos on tuvastatud kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemine – korduvus ja süüteo
toimepanemine lähisuhtes. Kannatanu ja süüdistatava näol on tegemist ema ja pojaga, kes jagavad ühist elukohta. Seega tuleb J.Y tegusid M.O. suhtes vaadelda lähisuhtes toime pandud tegudena KarS § 121 lg 2 p 2 tähenduses. Kuna J.Y on süüdi mõistetud ja karistatud ka eelnevalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, siis on J.Y suhtes sedastatav ka juriidiline retsidiiv. Seega esineb õiguslik alus tema tegude kvalifitseerimiseks ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
15.J.Y suhtes eelnevalt kohaldatud kergemaliigilised karistused pole tema õiguskuulekust taganud ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega tuleb kohalda J.Y suhtes karistusliigina vangistust. Kuna J.Y süüdistuse maht vähenes ning isiku süü ei ole kuigivõrd suur (nimelt tekitas J.Y kannatanule tervisekahjustuse ühe episoodi raames, mõlemal juhul tekitas ta kannatanule ka valu, ent objektiivselt avaldunud tegude väline pilt pole selline, mis annaks aluse vaatamata kahele süüteoepisoodile rääkida suurest süüst), siis jääb J.Y süü suurus sanktsiooni keskmisest määrast allapoole.
16.Samas leiab maakohus, et süüteo toimepanemine teadvalt kõrges eas isiku suhtes on karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 3 tähenduses ning kuna süüdistatav kannatanu pojana on teadlik kannatanu kõrgeealisusest, on alust jaatada J.Y puhul ühe raskendava asjaolu olemasolu. See annab omakorda aluse rääkida süüdistatava suuremast süüst. Karistust kergendavate asjaolude olemasolu maakohus ei tuvastanud ja nende esinemisele ei osutanud ka menetluse pooled.
17.Konkreetse karistusmäära kindlakstegemisel tuleb pidada silmas sedagi, et iga järgnevalt mõistetav karistus peab olema eelmisest rangem. Kuna J.Y karistati eelmise kohtuotsuse alusel sarnastel asjaoludel sama kannatanu vastu suunatud vägivallategude toimepanemise eest 1-aastase vangistusega, siis leiab kohus eelnevalt käsitletud asjaolusid kogumis hinnates, et J.Y tuleb karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Ühtlasi leidis maakohus, et J.Y ei ole võimalik mõistetud vangistusest tingimisi vabastada või asendada mõistetud karistust üldkasuliku tööga. Apellatsioon
18.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J.Y kaitsja advokaat D. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J.Y õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et J.Y süü on tõendamist leidnud, taotletakse J.Y-le mõistetud karistuse vähendamist.
19.Kaitsja hinnangul on kannatanu ütlused ebausaldusväärsed. Kannatanu vastas esialgu prokuröri küsimusele, et esimene sündmus toimus kas oktoobris või novembris, täpsustades, et mäletab sündmust kui sellist, kuid mitte sündmuse täpset kuupäeva. Tutvudes KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega, märkis kannatanu, et esimene sündmus toimus 16. oktoobril, tõstatades küsimuses, kas kuues kuu on oktoober. Järgnevalt avaldas kannatanu, et teine sündmus toimus samal päeval, mil käidi pojaga prokuratuuris ning kellaajaliselt toimus teine sündmus õhtul kella 23.00 ajal. Kaitsjale vastas kannatanu, et esimene sündmus toimus novembris, juulis, kuuendal kuul. Prokuröri täiendavatele küsimustele vastates avaldas kannatanu, et arvab, et esimene sündmus toimus juunis seetõttu, et talle tutvumiseks antud dokumendil oli kirjas kuues kuu, kuid kuupäeva ta ei mäletanud. Ristküsitluse käigus näitas prokurör kohtu loal kannatanule kohtueelses menetluses antud kannatanu ütlusi, kuid hiljem selgitas kohus välja, et kannatanu ei näinud ülekuulamise protokolli teksti lugeda isiklike prillide puudumise tõttu.
20.Kaitsja hinnangul tehakse ütluste usaldusväärsuse kontrolli ja asjaolude meelde tuletamist
olukorras, kus isik ei mäleta sündmuseid, mistõttu võib ta anda vastuolulisi ütluseid. Vaatamata sellele, et maakohus analüüsis kannatanu ütluseid kogumist teiste tõenditega, on kaitsja seisukohal, et kannatanu ütlustes olevad vastuolud ei ole kõrvaldatud, kuna kannatanu ei näinud enda kohtueelses menetluses antud ütluseid. Maakohus tuginedes oma otsuses kannatanu poolt antud ebausaldusväärsetele ütlustele, tegi otsustuse kasutades mitteusaldusväärset tõendit. Sellest tulenevalt, kuna vastuolud kannatanu ütlustes ei ole kõrvaldatud ning kannatanul puudus võimalus mälu värskendada, ei ole maakohtu otsus põhjendatud ja kuulub tühistamisele. Kannatanu ütlustes on vajalik vastuolud kõrvaldada, kuna kannatanu on öelnud, et tal on süüdistatavaga olnud hulgaliselt konflikte.
21.Teise episoodi (13.11.2017) osas leidis maakohus, et süüdistus on põhjendatud üksnes osaliselt. Tõendamist on leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut vastu nägu, millega tekitas viimasele valu. Tõendeid, mis viitaks kannatanu näost kinni haaramisele ja sellisel viisil valu tekitamisele, kohtumenetluse käigus ei uuritud. Seega saab tõendatuks lugeda üksnes kannatanu löömise, milles kannatanu valu tekkimist kinnitas. Antud episoodis on aga J.Y vastutus välistatud, kuna kannatanu tervisekahjustuste olemasolu ei ole tuvastatud. Maakohus leidis, et kaitsja sellekohane väide on õiguslikult mitterelevantne, millega kaitsja ei nõustu. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu järeldused kannatanu ütlustele. Nimelt avaldas kannatanu, et süüdistatav haaras tema näost kinni, aga maakohus on leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut. Löömise tagajärjel pidid aga kannatanul tekkima tervisekahjustused – punetused või sinikad, mida aga kannatanul ei leitud. Teoreetiliselt võib näost kinni haaramine ka valu tekitada.
22.Maakohus, lähtudes Riigikohtu lahendist nr 1-16-10326, andis hinnangu sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante ja leidis, et antud juhul on kannatanu mõlema süüteoepisoodiga seonduvalt märkinud, et tundis süüdistatava löökide tagajärjena valu. Seega saab mistahes lööki kannatanu mistahes piirkonda pidada valu tekitatavaks. Maakohtu järeldus võib olla õige, kuid antud episoodis kannatanu ütluste kohaselt lööki ei olnud, mistõttu ei ole välistatud, et objektiivselt ei olnud ka valu keskmise elukogemusega objektiivse kõrvalseisja jaoks. Ringkonnaprokuröri kirjalik vastus apellatsioonile
23.Prokurör nõustub maakohtu otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtadega ning leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis, kohtuotsus on põhjendatud, maakohtu järeldused vastavad tuvastatud asjaoludele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. J.Y-le mõistetud karistus on kooskõlas kohtupraktikaga.
24.Maakohus on põhjalikult hinnanud M.O. ütluste usaldusväärsust. Kannatanu on mäletanud sündmusi kui selliseid, kuid ei ole esimese juhtumi puhul mäletanud täpset toimumise kuupäeva. Kohtuotsuses on analüüsitud kannatanu ütlusi sündmuse toimumise aja osas ning ütluste andmise asjaolusid. Lisaks on maakohus kõrvutanud M.O. ütlusi teiste asjas kogutud tõenditega ning põhjendatult leidnud, et vaatamata kannatanu ütluste ebamäärasusele sündmuste ajamääratluse osas, puudub vähimgi alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks.
25.KarS § 121 objektiivne koosseis näeb ette kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Seaduse sõnastus kinnitab, et seadusandja on jaatanud selliste olukordade esinemist, kus kehalise väärkohtlemisega ei kaasne tervisekahjustust ning pidanud vajalikuks kriminaliseerida ka sellised teod, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud ainult valu. Seega KarS § 121 sätestatud objektiivne koosseis ei näe ette, et kehalise väärkohtlemisega peab ilmtingimata kaasnema tervisekahjustus, vaid piisab sellest, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud valu. J.Y-le 13.11.2017 inkrimineeritava kuriteo episoodi
puhul ei ole J.Y tekitanud kannatanu M.O. tervisekahjustust ning selles osas puudub igasugune vaidlus. Küll aga tekitas J.Y M.O. füüsilist valu. Maakohus on hinnates, kas J.Y tegevus M.O. löömisel tekitas kannatanule valu, lähtunud kehtivast kohtupraktikast, viidates asjakohastele Riigikohtu lahenditele ning hinnanud, kas kannatanu ise kinnitab valu tundmist ning kas valu tekkimine on oodatav objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Kannatanu on 13.11.2017 sündmuse kohta andnud ütlusi, et tema poeg lõi teda kuskile näo piirkonda, löök ei olnud tugev, kuid ta tundis sellest valu. Maakohus on lähtunud kannatanu ütlustest ning hinnanud, et arvestades kannatanu kõrget iga, tema kehaehitust ning piirkonda, kuhu löök oli suunatud, siis saab jaatada valu tekkimist. Ringkonnakohtu järeldused
26.Kriminaalkolleegium, tutvudes kohtuotsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha, kohtuistungi protokolli ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellatsioonis toodud vastuargumendid maakohtu otsusele ei too kaasa J.Y õigeksmõistmist või temale mõistetud karistuse vähendamist. Sellest tulenevalt jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastusena apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
27.Kaitsja on seisukohal, et vastuolusid kannatanu ütlustes ei ole kõrvaldatud, mistõttu ei ole maakohtu otsus põhjendatud ja kuulub tühistamisele.
28.Kriminaalkolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et maakohus on kannatanu ütlustel väga põhjalikult peatunud, leides, et puudub alus kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda (vt käesoleva otsuse p-d 6-7). Kaebusest on võimalik välja lugeda, et kaitsja hinnangul on jätkuvalt kahtluse all süüdistuses toodud episoodide toimepanemise aeg, missuguse seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Kannatanu ütlused ei ole vastuolulised, kuna pärast eeluurimisel antud ütlustega tutvumist, vastas kannatanu prokurörile, et teine episood toimus 13. novembril ning esimene episood oktoobris (tl 27). Eeltoodut kinnitavad ka süüdistatava enda ütlused (tl 30 ja pöördel) ja dokumentaalsed tõendid (tõendite kd, tl-d 1-5, 11-25). Kannatanu andis küll pärast seda, mil ta avaldas sündmuste toimumise ajana oktoobri– ja novembrikuu, ebamääraseid vastuseid esimese episoodi täpse toimumise kuupäeva kohta, kuid see oli tingitud sellest, et kannatanul ei olnud istungil kaasa isiklikke lugemisprille, mistõttu ta ei näinud selgelt lugeda toimikus olevaid eeluurimisel antud ütluseid (tl 28 pöördel). Asjaolu, et kannatanu esiteks ei mäletanud kuupäevalise täpsusega sündmuse toimumise aega, pärast mida ta ei näinud omakorda lugeda eeluurimisel antud ütluseid, ei muuda tema ütluseid selles osas vastuolus olevaks, kuna kannatanu on avaldanud, et sündmused toimusid vastavalt oktoobri – ja novembrikuus. Siinkohal tuleb muuhulgas arvestada ka sellega, et sündmustest oli istungi toimumise hetkeks möödas mitu kuud, mistõttu ei saagi eeldada, et kannatanul oleks sündmuste toimumise aeg meeles kuupäevalise täpsusega, arvestades ka tema kõrget iga.
29.Veel leiab kaitsja seoses 13.11.2017 episoodiga, et ei ole kannatanul tervisekahjustuste tekkimine tuvastamist leidnud. Ühtlasi ei ole antud episoodis kaitsja hinnangul tuvastamist leidnud seegi, et süüdistatav kannatanut lõi, mistõttu ei ole omakorda tõendamist leidnud ka valu tekkimine. Ka siinkohal ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis tooduga. Kriminaalkolleegium märgib, et üheselt on tõendamist leidnud, et 13.11.2017 lõi süüdistatav kannatanut. Esmalt kinnitavad seda nii kannatanu (tl 28) kui ka tunnistaja ütlused (tl 25 pöördel) ning lisaks dokumentaalsed tõendid (lähisuhte vägivalla infoleht ja asitõendi vaatlusprotokoll,
kus on vaadeldud J.Y kõnet häirekeskusele - tõendite kd, tl 11 ja 15-17). Siinkohal väärib üle kordamist, et KarS § 121 koosseis on täidetud juhul, kui kahjustatud on teise isiku tervis või talle on tekitatud valu. Seega kuriteokoosseis ei näe ette, et kehalise väärkohtlemisega peab ilmtingimata kaasnema tervisekahjustus, vaid piisab sellest, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud valu (vt käesoleva otsuse p 25). Ühtlasi on maakohus põhjalikult analüüsinud 13.11.2017 episoodi objektiivset teopilti ning leidnud, et kannatanu tundis süüdistatava tegevuse tagajärjel valu (vt käesoleva otsuse p-d 12-13). Eeltoodud seisukohaga nõustub täiel määral ka ringkonnakohus. Kannatanu on konkreetselt prokuröri küsimusele vastanud, et süüdistatav lõi teda, mille tagajärjel ta tundis valu, kuigi löök ei olnud väga tugev (tl 28). Arvestades süüdistatava füüsist saab eeldada, et kõrges eas füüsiliselt väiksem naisterahvas pidi tundma J.Y löögi tagajärjel valu (vt käesoleva otsuse p 13).
30.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ja J.Y õigeksmõistmise.
31.Ühtlasi on kaitsja alternatiivselt taotlenud asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või juhul kui ringkonnakohus leiab, et J.Y süü on tõendamist leidnud, mõistetud karistuse kergendamist.
32.Ringkonnakohtul on võimalik kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata juhul kui asjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 tähenduses, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluse käigus kõrvaldada. Siinkohal ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mistõttu jääb kaitsja sellekohane taotlus rahuldamata.
33.Kuna kaitsja ei ole põhjendanud, miks on vajalik J.Y-le mõistetud karistust kergendada, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel pikemalt peatuda, vaid märgib üksnes järgmist. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et puudub alus kergendada J.Y-le mõistetud karistust. Maakohus on põhjalikult argumenteerinud, miks ta mõistab J.Y-le liitkaristuseks 2 aasta 5 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistuse (vt käesoleva otsuse p 15-17). Arvestades J.Y isikut ja tema korduvkaristatust KarS § 121 järgi, sealhulgas eriliigiliste karistuste mõistmist rahalise karistuse ning üldkasuliku töö näol, on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kergemaliigilised karistused ei ole A. Orolovile soovitud mõju avaldanud, vaid ta on jätkanud isikuvastaste kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt on põhjendatud J.Y-le mõista reaalne vabadusekaotuslik vangistus sanktsiooni keskmises määras, nagu maakohus seda tegi. Seda järeldust ei muuda ka ringkonnakohtule saadetud kannatanu 05.04.2018 avaldus, milles ta märgib, et on pojale andestanud ja leiab, et J.Y saab riigile kasu tuua vabaduses olles. Kannatanu seisukoht karistuse osas oli maakohtule teada, sest samasugust seisukohta väljendas kannatanu juba maakohtu istungil (lk 25 pöördel).
34.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 30.01.2018 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
35.Kaitsja advokaat D. Matvejev on esitanud taotluse hüvitada kaitsjatasu kokku 6 tunni ulatuses 360 eurot (sealhulgas käibemaks 60 eurot). Ringkonnakohus ei pea sellises ulatuses kaitsjatasu taotlust põhjendatuks. Kaitsja taotleb maakohtu otsusega tutvumise eest 3 tunni ulatuses 150 euro hüvitamist. Arvestades maakohtu otsuse pikkust (selle põhjendav osa on 9 lk), peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada kaitsjatasu taotlus maakohtu otsusega tutvumise eest üksnes 1 tunni ulatuses, s.o summas 50 eurot. Apellatsiooni koostamise eest taotletakse kaitsjatasu rahuldamist 2,5 tunni ulatuses summas 125 eurot. Kaitsja apellatsiooni sisulised
põhjendused on kokku ca 1,5 leheküljel ning arvestades toodud põhjenduste õiguslikku kvaliteeti peab ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kaitsjatasu taotlus apellatsiooni koostamise eest 1,5 tunni ulatuses, s.o summas 75 eurot. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsjatasu taotluse summas 180 eurot (sealhulgas käibemaks 30 eurot). KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu 180 eurot J.Y kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.
/digitaalallkirjad/ Mati Kartau
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.