Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav taotleb esitatud apellatsioonis määrata temale katseaeg ilma kontrollnõuete ja kohustusteta. Talle pandi kohustuseks elada oma elukohas ja käia kriminaalhooldaja juures registreerimas. Kuna ta töötab Soomes ehitajana, ei saa ta neid tingimusi täita. Tal on Soomes alaline elamisluba, alaline elu – ja töökoht, perekond – abikaasa ja 5-aastane laps. Tal ei ole võimalik kohtu poolt pandud kohustusi täita reaalselt aga ka materiaalselt, sest see läheks väga kulukaks. Kannatanu nõude mittevaralise kahju osas ja kriminaalmenetluse kulud lubab tasuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55 -07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg- le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega määratud katseaeg e selle tingimused. Maakohtus taotles süüdistatav korduvalt, et teda karistataks tingimusliku vangistusega. Seejuures avaldas süüdistatav oma alaliseks elukohariigiks Eesti ja elukohana XXX Tallinnas. Süüdistatav teatas, et üldkasulikku tööd tema teha ei saa, sest peab maksma alimente. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et mitte teises riigis alaline elamine ei olnud temale takistuseks üldkasuliku töö tegemiseks, vaid just materiaalsed kaalutlused. Veel märgib kohtukolleegium, et prokurör taotles süüdistatavale karistuseks 1 aasta reaalset vangistust. Kohus pidas võimalikuks vangistuse tingimuslikku kohaldamist, kuid seda kriminaalhooldaja järelevalve all, mis omakorda toob kaasa kontrollnõuete täitmise. Maakohus on ka põhjendanud, miks süüdistataval tuleb katseaja ajal olla ka kriminaalhoolduse all ja täita kontrollnõudeid ning kohtu poolt pandud kohustust ja kohtukolleegium nende põhjendustega nõustub. On selge, et olukorras, kus kaalumisel on karistusena reaalse vangistuse mõistmine või selle tingimuslik kohaldamine kriminaalhoolduse all , omab väga olulist tähtsust asjaolu, kas isik on ka reaalselt võimeline täitma neid kontrollnõudeid, mis seadus ette kirjutab. Süüdistatav maakohtule mingeid selliseid asjaolusid, mis oleksid kuidagi saanud välistada seaduses ettenähtud kontrollnõuete täitmise, ei teatanud ja kogu menetluse vältel taotles tingimusliku vangistuse kohaldamist.

Kaebuse apellatsioonimenetlusse võtmise otsustamise ajaks on kujunenud olukord, kus süüdistatav juba enne otsuse jõustumist teatab, et tema kohtu poolt määratud tingimusi täita ei saa. Ringkonnakohus raskendada süüdistatava olukorda ei saa. Ka ei saanud prokurör vaidlustada kohtu poolt lühimenetluses tehtud süüdimõistvat kohtuotsust karistuse osas. Karistuse kergendamiseks aga alus puudub. Sellises olukorras puudub ka vajadus esitatud apellatsiooni menetlusse võtmiseks kuna selle läbivaatamine ei saa kaasa tuua süüdistatava karistuse kergendamist. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et kohtuotsuses ettenähtud kontrollnõuete olemus ei takista kindlasti ka kokkuleppeid süüdimõistetu ja kriminaalhooldaja vahel ja seda selliselt, et süüdimõistetu tavaline elukorraldus oluliselt ei kannata. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.