Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

2(13)

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(13)

Seega A. Allik, osutades tahtlikult vaimset kaasabi L.Z-i poolsele vara omastamisele, pani toime § 22 lg 3- § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

tõendatud. Ettevõttes viidi aastatel 2010-2012 läbi iga-aastased kompleksinventuurid, mille tulemusel puudujääki sellises ulatuses ei tuvastatud. Kriminaalmenetluse käigus on inventuuriga tuvastatud vaid puudujääk 1754 höövelliistu osas maksumusega 3490.46 eurot. Rohkem puudujääke tuvastatud ei ole ning omastamisega süükspandava kahju kujunemine on oletuslik ega ole tõendatud faktiliste asjaoludega. Puuduvad tõendid selle kohta, et miinusarvete alusel on kassast sularaha üldse välja võetud. Rääkimata sellest, et seda tegi L.Z . Kõik tehingud on kassapõhised ja kassast raha väljavõtmisel peab see kajastuma kassalindil. Ühtegi tõendit selle kohta, et raha kassast välja maksti ei ole kohtule esitatud. Seega on tõendamata väide, et miinusarvete summa on L.Z sularahas kassast välja võetud. Asjaolu, et raha väljavõtmisel väljastati miinustšekk iga tehingu kohta tõendas ka tunnistaja U. M. kohtus antud ütlustega. Ühtegi miinustšekki pole tõendina esitatud ega kohtus uuritud. T.-R. Reiniku poolt väidetavalt omastatud summa 44 417,87 eurot pidanuks kajastuma süüdistatava elustiilis ja tarbimisharjumustes. Tegelikult oli ta pidevas rahapuuduses ja igakuist kuupalka võttis ta välja avansina. Seega ei ole mingeid tõendeid, et ta on ettevõtte rahalisi vahendeid omastanud. 4.2 A. Alliku kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja advokaat L. Talumäe taotlevad samuti kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, samuti A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaitsjad leiavad, et maakohus on hinnanud tõendeid pealiskaudselt, ühekülgselt ja valikuliselt ning teinud nende pinnalt ebaõigeid järeldused, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Apellatsiooni motiivide kohaselt höövelliistu koguste fiktiivne suurendamine pole tõendatud ning seda ei saa seostada süüdistatavatele inkrimineeritava kuriteoga. Kohus selgitab otsuses, et arvete nr 001420 ja 002338 koostajaks on märgitud Tiit Tõnts. Vastupidiselt kohtu kirjeldatule, puudub tegelikkuses nimetatud dokumentidel vähimgi märge, et arvete koostajaks oleks Tiit Tõnts (tänase nimega L.Z ). Tegu oli kaubasisseostuarvetega ning jääb täiesti arusaamatuks, kuidas üldse saakski nende koostajaks olla L.Z. Arvete koostajaks on siiski kauba müüja. AS Espak Pärnu oli kauba ostjaks. Arve-saatelehtede ja ettevõtte raamatupidamisest pärinevate arve-saatelehtede erinevus viitab sellele, et tegelikkuses toodigi vahel AS Eesti Höövelliist poolt lattu kaupa erinevalt sellele, mille kohta ettevõtte raamatupidamisse arve-saateleht edastati. Seetõttu tekkiski hilisem vajadus laos olevate ja müügiprogrammi sisestatud andmete korrigeerimiseks. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et kui höövelliist sisse tuli, siis L.Z tegi neid füüsiliselt tükkideks ehk suurendas kauba kogust. "Tükeldamine" tähendas ja tähendab kaubanduses alustel kogumis olnud liistude üksikut ülelugemist ja üksikuna arvele võtmist, mitte nende tükkideks tegemist või poolitamist. Seda kinnitab ka L.Z-i lause 4(13)

lõpp „tõstsime ringi“, mis tähendaski üksnes kauba sortimist ja paigutamist lattu. Tegu oli odava ja rohkearvulise kaubaartikliga, mille kogused olidki ebatäpsed ja mida korrigeeritigi kauba sisestamisel müügiprogrammi vastavalt sellele mitu tükki neid kaubaartikleid tegelikkuses ühel kaubaalusel oli. Kaitsjad on seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et L.Z oleks koostanud arveid, et höövelliistu koguseid oleks alusetult suurendatud või et seda teinuks L.Z. Maakohus heidab L.Z-ile küll ette nn reservi loomist ent ometi ei too kohus välja nn reservi suurust. Höövelliistude kogustele viitab kohus üksnes arvete nr 001589 ja 000638 osas, mille põhjal saaks järeldada vaid kokku 400 höövelliistu suuruse reservi loomist, kuid siingi on tõenäoline, et tegu oli sorteerimise korrigeeritud tulemuse fikseerimisega. Kui L.Z soovinuks tarnekoguste manipuleerimise teel omastamist inventuuri eest varjata, pidanuks ta looma hoopis negatiivse reservi ehk näitama, et tarnitud on vähem höövelliiste, mitte rohkem. Isegi kui suurendatuks höövelliistu kogust, siis kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et selline tegevus oleks toimunud ka 2010 ja 2011. aastal. Kaitsjad annavad kohtu poolt analüüsitud tõenditele omapoolse hinnangu ja leiavad, et höövelliistu miinusarvete koostamine oli tavapärane ja kahju pole tekkinud. A. Allik ei ole keelanud inventuuri käigus höövelliistude üle lugemist. Ta ei olnud ega saanudki olla teadlik L.Z-i poolt toime pandud omastamisest, sest keegi talle sellest ei rääkinud. Kassatehinguid, sealhulgas miinusmüüke ja nende põhjendatust ei kontrollinud A. Allik, vaid A. Rohtmets. A. Alliku ülesanne ei olnud iga miinusarvet kontrollida, vaid tema töö oli abstraktsem. Kaitsjatele jääb arusaamatuks, mille põhjal on kohus jõudnud veendumuseni, et pea kõik aastatel 2010-2012 L.Z-i tehtud kaubaaluste tagasiostutehingud on olnud alusetud. Kui L.Z tegi ka mõne näiliku kaubaaluse tagasiostutehingu, siis on mõistetav, et selline asi võis jääda A. Allikule märkamatuks. Ta ei teostanud kassatehingute ja miinustšekkide üle kontrolli. Olukorras, kus omastamist ei suutnud kolme aasta jooksul tähele panna isegi mitte raamatupidamise eest vastutanud E. Laanesaar, on põhjendamatu eeldada, et seda pidi märkama A. Allik. Nad mõlemad olid juhatuse liikmed. Arusaamatuks jääb seegi, miks ei pöördunud A. Rohtmets ega müüjad E. Laanesaare poole, kui nad nägid L.Z-i poolt kassadest sularaha väljavõtmist ja pidasid seda aluseks. Järelikult ei pidanud nad neid tehinguid ebaseaduslikeks ega saanud seetõttu A. Allikut nendest informeerida. Kui L.Z paningi toime omastamise, siis ei ole A. Allik tahtlikult tema teole vaimselt ega füüsiliselt kaasa aidanud. A. Allik ei teadnud, et L.Z paneb toime omastamise, seda enam veel suures ulatuses. Kohus on A. Allikule karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja läinud vastuollu põhiseaduse §-ga 12, sest on välistanud kergema karistusliigi mõistmise süüdistatava varalise seisundi tõttu. Tegemist on diskrimineerimiskeelu rikkumisega. A. Alliku kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme ka tsiviilhagi lahendades. Esiteks jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilhagi ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p 2 nõuetele, kuna selles pole hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldades asjaoludele, mida hagiavaldus ei sisalda. Kannatanu ei ole tsiviilhagis tuginenud A. Alliku juhatuse liikme lepingu rikkumisele ega toonud välja ÄS § 315 lg 2 kohaldamise eeldustele vastavaid asjaolusid. Muu hulgas ei tugineta algses tsiviilhagis sellele, et A. Allik oli kannatanu juhatuse liige, vaid väidetakse üksnes 5(13)

seda, et ta töötas AS-i E tegevdirektorina. Tsiviilhagist ei nähtu ka meetmeid, mida A. Allik pidanuks kahju ärahoidmiseks tarvitusele võtma, ega seda, milles seisneb põhjuslik seos A. Alliku käitumise ja kannatanu kahju vahel. Tsiviilhagis ei ole tuginetud ei sellele, et A. Allik keelas liistude ülelugemise, ega sellele, et ta jättis kontrolli tegemata. Kohus on tuginenud hagi rahuldamisel kannatanu enda koostatud dokumentidele, mis ei saa olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt tõendiks. Samuti tuginesid A. Alliku kaitsjad sellele, et AS-i E nõue A. Alliku vastu on vähemalt osaliselt aegunud. ÄS § 315 lg 3 sätestab, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui aktsiaseltsi põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12 leidnud, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ning kohaldada ei saa TsÜS § 146 lg-t 4, mis näeb tahtliku rikkumise korral ette kümneaastase aegumistähtaja. Aegumistähtaeg ei alga äriühingu poolt nõudest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest. Kui võtta aluseks süüdistuses nimetatud miinusarvete kuupäevad ja asjaolu, et AS Espak Pärnu on oma kahjunõude piiritlenud ajavahemikuga 18. jaanuarist 2010 kuni 10. aprillini 2012, on võimalik järeldada järgnevat. A. Alliku vastu esitati tsiviilhagi esimest korda 3. detsembril 2015. Seega on kahtluseta aegunud kõik nõuded, mille tekkimine jääb ajavahemikku 18. jaanuarist kuni

6(13)

Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, et L.Z süüstavate tõenditena arvesse võetud arvetel ei olnud vähimatki märget, et nende koostaja oli L.Z või et arvel odavate höövelliistude koguse kohta tehtud käsikirjaline parandus pärineks temalt. Ringkonnakohus on jätnud nõuetekohase tähelepanuta ka apellantide etteheite selle kohta, et maakohus luges höövelliistude reservi tõendatuks üksnes 2012. aastast pärinevate arvetega, ehkki süüdistus hõlmas omastamist ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2012, nagu ka selle kohta, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks on kuriteo ulatus loetud tuvastatuks n-ö kahtlaste miinusarvete summeerimise tulemina. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus kassaatoritega ka selles, et maakohus on oma otsuses süüküsimuse lahendamisel tuginenud tsiviilhagile kui tõendile. Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise – üldmenetluse kontekstis ristküsitluse – reegleid. Ringkonnakohus ei ole esimese astme kohtu seda eksimust parandanud ega sellele muul viisil reageerinud. Maakohus on vangistuse mõistmist põhjendatud üksnes sellega, et tegemist on varavastase kuriteoga, millega kaasnevad süüdistatavate vastu suured varalised nõuded. Kolleegiumi hinnangul ei piisa karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis võimaliku karistuse liigina vangistuse kõrval ka rahalise karistuse olemasolul vabadusekaotusliku karistuse valiku põhjendamiseks nii nappidest põhjendustest. Seetõttu oli lubamatu, et ringkonnakohus jättis karistusliigi valikut puudutavatele apellandi väidetele reageerimata. Kassaatorid on aga märkinud õigustatult seda, et ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §-s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. Seda, kas kaitsjate väide A. Alliku vastu esitatud nõude (vähemalt osalise) aegumise kohta peab paika, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada ringkonnakohtul. Küll osutab kolleegium asjaolule, et seejuures võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Kolleegium ei nõustunud aga kaitsjate seisukohaga, et kuna AS-i Espak Pärnu esindajat E. Laanesaart ei kuulatud kohtus üle TsMS §-des 267–268 ette nähtud korras vande all, poleks kohus tohtinud tsiviilhagi lahendamisel E. Laanesaare ütlustele tugineda. See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste otsustamisel – sh tsiviilhagi lahendamisel – tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel.

7(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8(13)

Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud tunnistajatena üle kuulatud kaupluse kassapidajate ütlusi ning leitud, et L.Z-i ja A. Alliku poolt toime pandud kuriteod on tõendamist leidnud. Kassapidajate ütluste kohaselt tegi L.Z kassas miinusarveid ja võttis kassast sularaha välja paar korda nädalas paarisaja euro kaupa ja viis selle isiklikku kassasse. Hiljem oli kassa tühi. L.Z-iga ei olnud kunagi kaasas ühtegi klienti, kes höövelpuitu või kaubaaluseid oleks kauplusele tagastanud. Höövelpuitu ei olnudki lubatud kauplusele tagastada ja selle kohta olid kaupluses olemas ka vastavad infosildid. L.Z-i väited selle kohta, et ta tegi sageli ise inventuure höövelpuidu koguste kohta, ei leidnud maakohtus kinnitust. L.Z on maakohtu istungil ise rääkinud, et ta tükeldas höövelpuitu ja ladustas selle uuesti. Kaitsjate väited selle kohta, et tükeldamisel on kaubanduses hoopis mingi muu tähendus, on tõendamata. Kaitsjad ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Kui kaupluse töötajad A. Allikule, kes L.Z-i tööd vahetult kontrollis, oma tähelepanekutest rääkisid, siis ei pööranud ta sellele kriitikale vähimatki tähelepanu. Ta hoopis õigustas L.Z-i käitumist ja käskis kassapidajatel mitte sekkuda tema töösse. Samuti nähtub kassapidajate ütlustest, et A. Allik ei lubanud inventuuri käigus odavat höövelpuitu üle lugeda. Tunnistajate ütlused on kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud dokumentaalsete tõenditega. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et raha omastamine oleks pidanud kajastuma L.Z-i elustiilis. Kui L.Z oli pidevas rahapuuduses, siis on see pigem kaudseks tõendiks selle kohta, et tal oli vaja kaupluse kassast raha juurde saada. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, kuidas A. Allik L.Z-i tegevusele vaimselt ja füüsilisest kaasa aitas. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole nõutav, et kaasaaitaja teaks konkreetse teo toimepanemise üksikasju. Kuna L.Z tegutses pikka aega, siis oli A. Allik teadlik sellest, et omastamine võidi panna toime suures ulatuses. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga, et L.Z ja A. Allik tuleb mõista neile esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks. 10.2 Maakohus on põhjendanud A. Allikule vangistuse mõistmist sellega, et süüdistataval tuleb hüvitada suur tsiviilhagi, siis ei ole rahalise karistuse mõistmine põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub selle lähenemisega, sest rahalise karistuse mittetäitmise toob kaasa rahalise karistuse asendamise vangistusega. See ei ole aga ainus põhjus A. Allikule vangistuse mõistmiseks. A. Alliku tegevuse tõttu omastas L.Z aktsiaseltsi vara pikka aega, s.o kaks ja pool aastat. Selle ajaga tekitas L.Z aktsiaseltsile suure varalise kahju, mis ületab tunduvalt kuriteo toimepanemise ajal kehtinud suure varalise kahju määra. Ta ei ole oma süüd tunnistanud ega kahetsenud. Karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium. A. Allikule on mõistetud karistuseks küll vangistus, kui maakohus jättis selle täielikult täitmisele pööramata. Kui A. Allik talle määratud katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu toime ei pane, siis on ta karistuse ära kandnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Allikule mõistetud karistus kooskõlas KarS § 56 sätetega. Ehkki L.Z ega tema kaitsja maakohtu otsust karistuse mõistmise osas vaidlustanud ei ole, peab kohtukolleegium vajalikuks sellel peatuda. Maakohus on leidnud, et L.Z-ile mõistetud vangistus tuleb jätta osaliselt täitmisele pööramata ja koheselt tuleb tal ära kanda üks kuu vangistust. Maakohus on oma seisukohta piisaval määral motiveerinud ja viidanud selles osas Riigikohtu senisele praktikale. Kohtukolleegium nõustus oma eelmises otsuses maakohtu seisukohaga. Küll on aga kohtukolleegiumi hinnangul olukord käesolevaks ajaks muutunud, sest maakohus mõistis L.Z-ile reaalse ühekuulise vangistuse 2. novembri 2016. a otsusega, s.o üle aasta tagasi. Kui arutatavas kriminaalasjas ringkonnakohtu otsusega õigusrahu ei saabu ja kaitsjad viivad vaidluse edasi Riigikohtusse, siis 9(13)

pikeneb see aeg veelgi. Puuduvad andmed selle kohta, et L.Z oleks pärast maakohtu otsust kuritegusid või muid õigusrikkumisi toime pannud. Nn šokivangistuse mõte seisneb selles, et süüdistatav kannab osa karistusest ära kohe. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et L.Z-i puhul on kaotanud šokivangistus oma aktuaalsuse. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega määrati, et L.Z tuleb koheselt ära kanda üks kuu vangistust. Kohtukolleegium jätab L.Z-ile mõistetud 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata. 10.3 A. Alliku kaitsjad teevad maakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele viidates hulgaliselt etteheiteid tsiviilhagi lahendamise suhtes. Kohtukolleegium nende etteheidetega ei nõustu. Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 47; 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 32 ja 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). Kaitsjad on oma etteheidete tegemisel lähtunud ainult tsiviilkohtumenetluse sätetest ning on jätnud kriminaalmenetluse eripära tähelepanuta. Lisaks sellele väärib tähelepanu, et KrMS § 1541 nõudeid kohaldatakse tsiviilhagide suhtes, mis on esitatud pärast 2017. aasta 1. jaanuari. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. juuni 2015. a otsuses nr 3-1-1-42-15 selgitanud, et kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 3. oktoobri 2016. a otsuses nr 3-1-1-67-16 korranud oma varasemat seisukohta, et kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse ja senise kohtupraktika kohaselt on kanntanul õigus esitada esialgne tsiviilhagi kriminaalmenetluse varasemal etapil ja seda pärast kriminaaltoimikuga tutvumist täiendada või asendada varasem tsiviilhagi uuega. Oluline on, et tsiviilhagi esitatakse kohtueelse menetluse lõpuks, et jätta piisavalt aega süüdistatavale ja kaitsjale vastuväidete esitamiseks. TsMS § 376 kohaselt on kannatanul õigus muuta hagi kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et arutatavas asjas on esitanud kannatanu neli erinevat tsiviilhagi. Tegemist on esialgse tsiviilhagi täiendamise ja muutmisega, mitte erinevate tsiviilhagidega, sest hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei muudetud. Süüdistatavatele ja kaitsjatele oli kohtumenetluse käigus tagatud võimalus tsiviilhagile vastu vaielda ja tõendeid esitada. Süüdistatavad ja kaitsjad maakohtu istungil tsiviilhagi rahuldamisega nõus ei olnud, kuid konkreetseid vastuväiteid sellele ei esitanud. Maakohus arvestas kohtuotsuse tegemisel põhjendatult kannatanu esindaja ütlustega, sest KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus kriminaalmenetluses lubatav tõendivorm. Lisaks sellele ei tugine kohtuotsus mitte ainult kannatanu esindaja ütlustel, vaid kohus hindas tõendeid kogumis. Maakohtu otsuses on jälgitavalt põhjendatud tsiviilhagi suurust ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendutega ega pea neid vajalikuks korrata.

10(13)

10.4 Kohtukolleegium nõustub A. Alliku kaitsjate apellatsiooni väitega, et A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi nõue on osaliselt aegunud, küll aga mitte sellises mahus nagu kaitsjad taotlevad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on praeguses asjas leidnud, et tsiviilhagi aegumise nõude küsimuse üle otsustamisel ringkonnakohtus võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Riigikohtu tsiviilkolleegium on viidatud otsuse punktis 37 leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav ( Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Selgitamaks, kas A. Alliku vastu esitatud nõue on aegunud, tuleb esmalt nõue kvalifitseerida. A. Allikult nõutakse juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel aktsiaseltsile tekkinud kahju hüvitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2013. a otsuse nr 3-2-1-191-12 punktides 14 ja 15 on selgitanud, et äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 3 ja TsÜS § 37 lg 4 sätestavad konkreetse õigussuhte liigist tuleneva aegumise eritähtaja, mis erineb nõuete üldistest aegumistähtaegadest. Seega ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest. Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Kuna A. Allikult nõutakse juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel aktsiaseltsile tekkinud kahju hüvitamist, siis ei ole Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2009. a otsus nr 3-2-1-79-09 praeguses asjas kohaldatav, vaid lähtuda tuleb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu 8. mai 2013. a otsuses nr 3-2-1-191-12 toodud seisukohast, mille kohaselt äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub üksnes ÄS § 315 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Kannatanu esitas A. Alliku vastu esitati tsiviilhagi esimest korda 3. detsembril 2015. Kuna nõude aluse kvalifitseerib kohus, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust asjaolul, et tema kui juhatuse liikme vastu esitati tsiviilhagi alles kohtumenetluse käigus 10. oktoobril 2016. Samuti ei ole A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi aegumise küsimuse lahendamisel tähtsust prokuröri poolt esitatud kahel tsiviilhagil, sest nendes A. Alliku nime ei mainita. Nendel tsiviilhagidel on tähtsus vaid L.Z-i vastu esitatud tsiviilhagide aegumise küsimuse lahendamisel. L.Z-i vastu esitatud tsiviilhagi ei ole aegunud ja selle vastu ei ole vaielnud ka süüdistatav ise ega tema kaitsja. Kuna A. Alliku vastu esitati tsiviilhagi 3. detsembril 2015 ja hagi aegumise tähtaeg on viis aastat, siis on tsiviilhagi enne 2. detsembrit 2010 esitatud nõuete osas aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. 11(13)

L.Z vastutab tööandjale kahju tekitamise eest töölepingu seaduse alusel, A. Allik aga juhatuse liikme vastutuse alusel. Kuna nad aga tekitasid oma tegevusega kolmandale isikule sama kahju, siis vastutavad nad kahju tekitamise eest solidaarselt. Maakohus on kahju väljamõistmisel nii ka toiminud. Kuna A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi on osaliselt aegunud, süüdistatavad vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt ning L.Z-i vastu esitatud tsiviilhagi ei ole aegunud, siis tuleb A. Alliku vastu esitatud aegunud tsiviilhagi nõue ja viivis välja mõista L.Z-ilt. Eeltoodut arvesse võttes tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti L.Z-ilt ja A. Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks 44 417,87 eurot ja viivis. Uue otsusega tuleb jätta kannatanu Espak Pärnu AS tsiviilhagi A. Alliku vastu summas 12 799,91 eurot nõude aegumise tõttu rahuldamata ja mõista see välja L.Z-ilt . Mõista L.Z-ilt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 12 799,91 tasumiseni. Mõista L.Z-ilt ja A. Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks 31 617,96 eurot. Mõista L.Z-ilt ja A. Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 31 617,96 tasumiseni.

11.2 KrMS § 175 lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Ka sel puhul arvestab kohus KrMS § 180 lg 11 kohaselt menetluskulude hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. A. Alliku valitud kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja advokaat L. Talumäe esitasid Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2017. a kohtuistungil taotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks summas 6565 eurot 43,35 tunni eest. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud kohtutoimiku ja maakohtu otsusega tutvumine, sõidukulu Pärnusse ja tagasi, kliendiga nõupidamine, apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine. Õigusabi tunnihind on 130 eurot.

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.