TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus S B vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
880,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
HAGEJA:
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, asukoht: Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn, lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
KOSTJA:
S B, ik xxxx, elukoht hagiavalduses xxxx, tegelik elukoht teadmata Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja S B vahel 31.03.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx tulenev tasumata põhivõlgnevus 380,88 eurot, intressid 3,08 eurot, 16.01.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 144,14 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.
3.Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS § 367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (380,88 euro) tasumata jäägilt alates 17.01.2025 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 380,88 euro tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõue 198,27 eurot, intressinõue 42,03 eurot, viivisenõue 26,11 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 15 eurot.
5.Jätta menetluskulud 62% ulatuses kostja S B kanda ning 38% ulatuses hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista kostjalt S B TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 313,10 eurot.
6.Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis menetluskuludelt (313,10 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras.
7.Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 27.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 08.01.2024 hagi S B vastu võlgnevuse nõudes ning 23.04.2024 täiendustega uue tervikteksti.
2.Esitatud hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt sõlmisid S B ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal 31.03.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas kaubad ONOFF Jaekaubanduse OÜ-lt ning mille eest võimaldati kostjal tasuda 899 eurot maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 29,06%. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 25,8% aastas (s.o 0,072% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1167,25 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevaid kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.
3.VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403 4 lg-dest 2, 3 ja 4. Laenuandjal on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle. Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hageja esitab tõendina kostja taotluse (dtl 38-39) ja krediidiregistri väljavõtte (dtl 40). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse (dtl 41) ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega järelmaksulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.
4.Hageja esitab VÕS § 403 lg 7 järgse ümberarvestuse. Käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel laenu kokku summas 899 eurot ning on tagasimakseid lepingule teinud kokku summas 519,42 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 379,58 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 24.10.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. 22.04.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud vastavalt maksegraafikule kõik osamaksed. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 379,58 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.
5.Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.06.2023
võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23.06.2023 lepingu üles.
6.Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10.05.2022 – 10.04.2024. Kostjal on põhivõlgnevus alates 11. osamaksest, s.o. 10.03.2023. Kostjalt on toimunud laekumisi hagejale perioodil 10.05.2022 – 10.02.2023, millest põhiosa katteks on arvestatud 319,85 eurot. Seega on tasumata põhivõla suuruseks 579,15 eurot (899 319,85).
7.Intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 25,8% aastas ja 0,072% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 11. osamaksest 10.03.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 14. osamakseni s.o 10.06.2023, kokku summas 45,11 eurot (12,45 + 11,68 + 10,89 + 10,09).
8.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 579,15 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.06.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.01.2024 lepingu eritingimustes kokku lepitud viivisemääras s.o 24,15% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 3.2. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 76,25 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 44). Edaspidi nõuab hageja viivist alates 09.01.2024 kogu põhinõudelt kuni põhinõude 579,15 euro tasumiseni lepingujärgse intressimääraga võrdes määras 24,15% aastas.
9.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 113 2 lg 1 ja 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. Hageja sissenõudekulud on 40 eurot: 25.07.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 17.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 08.09.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.
10.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited
11.Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 16.06.2024 TsMS § 317 lg 1 2 ja lg 3 kohaselt avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 31.05.2024. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest
alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul alates väljaandes Ametlikud Teadaanded teate kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 31.05.2024 ja loeti kättetoimetatuks 16.06.2024, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 01.07.2024. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
13.TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
14.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
15.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja S B on TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 31.03.2022 järelmaksulepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega võimaldati tasuda kauba (iPhone 13, 128GB) eest 899 eurot maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 29,06% ja intressimääraks 25,8% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.06.2023.
16.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
17.Tarbijakrediidilepingute kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).
18.Lepingu sõlmimise ajal 31.03.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määraga 16,95% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/ #/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 50,85% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 29,06% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
19.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
20.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).
21.Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
22.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
23.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud selgitused. Hagiavaldusest ei nähtu esialgse võlausaldaja poolt kontrollitud kostja sissetulekute ega kohustuste andmeid. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikku andmebaasi – maksehäireregistrit. Millised tulemused sealt nähtusid, hagiavaldusest ei selgu. Kostja on märkinud järelmaksutaotluses oma netosissetulekuks 800 eurot, kohustuste olemasolu kohta ei ole kostjalt andmeid küsitud. Kuigi lepingut sõlmides on kostja volitanud hagejat tegema andmetega tutvumiseks päringu AS Pensionikeskus pensioniiregistris, ei nähtu nimetatud päringu teostamist.
24.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 403 4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel, ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja igakuiste kulutuste olemasolus ja suuruses või ülalpeetavate olemasolus. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 403 4 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete kontrollimisega. Tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad.
25.Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
26.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
27.VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd lepingu lõpptähtaeg oli 10.04.2024, siis on kogu krediidisumma sissenõutavaks muutunud.
28.VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. Käesoleval juhul oli kokkulepitud intressimääraks 25,8% aastas ehk see on suurem kui VÕS §-s
94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates lepingu sõlmimisest 31.03.2022 kuni 31.12.2022 oli 0% aastas ning alates 01.01.2023 kuni hagis märgitud intressi arvestuse lõpuni 10.06.2023 2,5 % aastas. Seega on põhjendatud arvestada intressi üksnes alates 01.01.2023 kuni 10.06.2023 määraga 2,5% aastas. Kostja tasus 2022 aastal hagejale 422,74 eurot (dtl 42), mis tuleb kõik arvestada VÕS § 4034 lg 7 alusel põhinõude katteks ning seega oli põhinõude suuruseks 01.01.2023 seisuga 476,26 eurot (899 – 422,74). Arvestades kostja tasumisi on intressiarvestus määraga 2,5% aastas perioodil 01.01.2023 – 10.06.2023 on järgmine: Põhinõue
Periood
Arvestatud intress
Tasutud põhinõude katteks
Tasutud intressi katteks
476,26 eurot 428,34 eurot 380,88 eurot
01.01.– 13.01.2023
14.01.- 12.02.2023
13.02.– 10.06.2023
0,42 eurot 0,88 eurot 3,08 eurot
47,92 eurot 47,46 eurot
0,42 eurot 0,88 eurot
Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhinõue summas 380,88 eurot ning tasumata intress 3,08 eurot. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 198,27 eurot (579,15 – 380,88) ning intressinõue summas 42,03 eurot (45,11 – 3,08).
29.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis alates 24.06.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.01.2024 lepingujärgse viivisemääraga 24,15% aastas põhivõlalt 579,15 eurolt summas 76,25 eurot.
30.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
31.Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja hageja lepingus kokku leppinud intressimäärast (25,8% aastas) erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras. Arvestades rahuldatud põhinõude suurust peab kohus põhjendatuks viivist tasumata põhinõudelt 380,88 eurolt perioodil 24.06.2023 - 08.01.2024 summas 50,14 eurot (vt. viivisekalkulaator.ee). Seega jääb rahuldamata hageja viivisenõue summas 26,11 eurot (76,25 – 50,14).
32.Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 24,15% aastas kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 380,88 eurolt perioodil 09.01.2024 kuni 16.01.2025 ehk 374 päeva eest moodustab 94 eurot (vt
viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 16.01.2025 seisuga kokku 144,14 eurot (50,14 + 94).
33.Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 17.01.2025 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas põhivõlgnevuse (380,88 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 380,88 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 380,88 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 236,74 eurot (380,88 – 144,14).
34.Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.
35.Lepingu lõppemisel ei ületanud hageja nõue 500 eurot. VÕS § 113 2 lg 2 p 1 ja 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 25.07.2023, 17.08.2023 ja 08.09.2023. Samuti küsib hageja muid makseviivitusega tekkinud kulusid 10 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt üksnes saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot (15 + 5 + 5). Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendanud hageja sissenõudmiskulud summas 15 eurot, mis jääb rahuldamata.
36.TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
38.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 740,51 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 281,41
eurot ehk 38% nõudest. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda.
39.Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 245 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 62% ulatuses ehk 151,90 eurot.
40.Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 507 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
41.TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 4842) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 12,40 eurot (62% 20 eurost).
42.Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
43.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
44.Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn
esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades (hageja ei ole käesoleval juhul pidanud vajalikuks üldse esitada ja analüüsida kostja kohta kogutud teavet). Seega pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 148,80 eurot (käibemaksuta) (2 x 120 eurot = 240 eurot * 62%).
46.Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
47.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
48.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.