Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Sama maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka Andrei Tšernov, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

APELLATSIOONID:

Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et L.H suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 2 aasta pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 palub tühistada Harju Maakohtu

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kolleegium peab vajalikuks osutada, et L.H näol on tegemist isikuga, kes on korduvalt varem kriminaalkorras karistatud. Tal on 4 kehtivat kriminaalkaristust. Kolleegiumi seisukohalt pole eluliselt usutav, et L.H pole senini aru saanud, et karistuse mõistab Eesti Vabariigis kohus. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10). Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonis ei ole süüdistatav viidanud konkreetsele kuriteole, milles ta oma süüdimõistmist vaidlustab. Kusjuures on hoopis korduvalt ka väitnud, et ta on kõigis talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes süüdi. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on L.H kohtuistungil ennast kogu süüdistuse mahus süüdi tunnistanud. Süüdistatav ei ole soovinud täiendavalt ütlusi anda, on kinnitanud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Samuti ei ole süüdistatav vaidlustanud ühtegi tsiviilhagi, on need kõik omaks võtnud ja tunnistanud. L.H on ka kohtuistungil kinnitanud, et ta on suure hulga kuritegusid üles tunnistanud, et mitte teha oma elu raskemaks. Ta tunnistas kõik vabatahtlikult ja ausalt üles, ilma et talle oleks tõendeid esitatud, kahetseb toimepandut( 4 kd. t.lk. 150 pöördel). Maakohus on kõik prokuratuuri poolt esitatud tõendid vastu võtnud ja koos süüdistatava poolse süü tunnistamisega ja vastavasisuliste ütluste andmisega kohtueelsel uurimisel, tuvastanud tõendite kogumi alusel L.H süü kõikides temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes. Vastavalt kohtuistungi protokollile on kohtuvaidlustes prokurör taotlenud L.H karistamist kahe aastase vangistusega, mis seotuna lühimenetlusega tuleb vähendada. Seega oli L.H-le teada millise karistuse mõistmist prokurör taotleb. Samas aga pole ta pärast seda, viimases sõnas, viidanud mingilgi määral, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei vasta tõele. L.H on hoopis uuesti väljendanud kahetsust ega soovinud midagi muud lisada( 4 kd. t.lk. 155). Kolleegium leiab, et vaidlustatud kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid sellest, et L.H poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil kinnitatud konkreetsed ütlused kuritegude toimepanemiste asjaolude kohta oleksid saadud ebaseaduslikul teel. Kolleegium leiab, et L.H süüdi tunnistamisel kogu süüdistuse mahus on maakohus tuginenud seaduslikult tõendite kogumile ning põhjendanud piisavalt, milliste tõenditega süüküsimuse lahendamisel on arvestatud. Kolleegium ei tuvastanud tõendite kogumis hindamisel ja süüdistatava süü küsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

Samuti on maakohus seaduslikult arvestanud toimepandud süü suurusega ja karistust raskendavate asjaolude puudumisega. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistuse mõistmisel alus hinnata ka süüdistatava isikut. Seetõttu on maakohus õigustatult viidanud asjaolule et L.H on varem korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistatud ja vanglast vabanes ta alles 2017 juulis ja juba kahe nädala möödumisel alustas uute varavastaste kuritegude toimepanemisi. Asjakohatuks saab hinnata kaitsja apellatsioonis esitatud väidet, et L.H on varem karistatud kergemate kuritegude eest. Karistusregistri andmetel on L.H varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ja seda ka kvalifitseerituna KarS § 199 lg 2 erinevate punktide järgi( 3 kd. t.lk. 138-143). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on veenvalt põhjendanud mõistetud karistuse määra ning apellatsioonides maakohtu poolt juba karistust kergendavate asjaolude kordamine ja paljasõnaliselt karistusmääraga mittenõustumine ei too kaasa maakohtu poolt mõistetud ja seadusega kooskõlas oleva karistuse korrigeerimist ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Meelevaldseteks ja paljasõnalisteks saab hinnata kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, et kuigi vargused on toime pandud sissetungimisega ja kannatanutele on tekitatud kahju, siis süüdistatav eeldas, et tegemist ei olnud inimeste kodudega ja inimestele igapäevaselt vajalike esemetega. L.H tungis kavatsetult kannatanutele kuuluvatesse eramutesse, kannatanute kodudesse ning varastas kannatanutele kuuluvaid esemeid. Tal puudus igasugune alus arvata, et tegemist pole inimeste kodudega või neile vajaliku varaga. Kaitsja leiab apellatsioonis, et L.H on oskus tööd teha ja ka soov tööle asuda. Kolleegium osutab, et L.H vabanes 2017 aasta juulis ja tal oli võimalik asuda tööle, kuid ta valis kuritegeliku käitumise. L.H enda apellatsioonis on viidanud, et ta on asotsiaalse eluviisiga invaliid. Samuti pole ta väitnud, et tal on oskused ja tahe tööd teha ja võimalus tööd saada. Kolleegium leiab, et isegi kui lähtuda väidetust, et tal on võimalik vabaduses tööle minna, siis ei anna see alust maakohtu poolt mõistetud karistust muuta. Süüdistatava väited sellest, et ta ei ole narkomaan, vaid harv narkootikumide tarvitaja jäävad kolleegiumi veendumuse kohaselt tagajärjetuks. L.H on narkootikumidega seotud süütegude eest korduvalt karistatud väärteokorras ja ka kriminaalkorras on teda karistatud KarS § 331 järgi. Selliste isikuandmetega oli maakohtul alus arvestada. Kolleegium ei tuvastanud karistusmäära valikul menetlusõiguslikke minetusi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja apellatsioonides esitatud väited mõistetud karistuse muutmist kaasa ei too.

Otsustades KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Asjaõigusseaduse § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asitõend KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p 9). (p 10) Asja materjalidest tuleneb, et L.H kinnipidamisel( kinnipidamise protokoll 3 kd. t.lk. 150-152) võeti temalt ära muuhulgas märkmik. Nimetatud märkmikku on asitõendina vaadeldud( 3 kd. t.lk. 51-52) ja antud hoiule politsei prefektuuri asitõendite hoidlasse( 3 kd. t.lk. 54). Kriminaalasjas ei ole tõusetunud vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja. Maakohus ei ole tuvastanud, et isik (süüdistatav), kellelt asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja AÕS § 45 lg 1 mõttes ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti. Maakohus ei ole tõendatuks lugenud, et isik, kelle valdusest menetleja asja asitõendina ära võttis, valdas asja ebaseaduslikult. Süüdistatav, kellelt asi asitõendina ära võeti, ei ole maakohtus tunnistanud, et tal pole sellele asjale õigust ja ta ei ole avaldanud tahet asja omandist loobuda. Seega ei ole ka tegemist peremehetu asjaga asjaõigusseaduse AÕS § 96 lg 3 mõttes. Tegemist on asitõendiga, mille omanik või seaduslik valdaja on teada, isik ei ole loobunud omandist, mistõttu on L.H-le kuuluva märkmiku hävitamine ebaseaduslik ja kuna maakohus ei ole sellist järeldust ka põhistanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõusetunud vaidlust, et L.H kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja ja ta ei ole omandiõigusest loobunud ja soovib märkmiku tagastamist, tuleb Harju Maakohtu 18. jaanuari 2018.a otsus tühistada osaliselt ja nimelt L.H-lt ära võetud märkmiku „Tartu“ hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel. L.H-le tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel märkmik KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.