Ülle Kotkase süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin
Süüdistatav
Ülle Kotkas. Isikukood 48006015717; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; elukoht XXX; põhiharidus; töövõimetuspensionär; kriminaalkorras karistamata; tõkend puudub
Kaitsja
Vandeadvokaat Otto Preem
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada Ülle Kotkas süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises ja karistada teda 2 (kahe) aastase vangistusega.
2.Jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui Ülle Kotkas ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Ülle Kotkas peab:
ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;
2.3.alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;
2.4.saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks;
2.5.saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;
2.6.saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.
3.KarS § 75 lg 2 p 2 alusel keelata Ülle Kotkasel käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamine. KarS § 75 lg 2 p-le 5 tuginevalt kohustada Ülle Kotkast pöörduma kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates arsti poole tegemaks kindlaks alkoholivastase ravi ja ambulatoorse psühhiaatrilise ravi vajadust ning alluma ravile. Juhinduvalt KarS
1-16-7948 § 75 lg 2 p-st 8 kohustada Ülle Kotkast osalema alkoholi tarvitamise riskidega seotud sotsiaalprogrammis.
4.Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 11. jaanuarist 2018. Käitumiskontroll algab otsuse jõustumisel.
5.2.kohtuarstliku ekspertiisi tasu 61 (kuuskümmend üks) eurot;
5.3.kohtupsühhiaatriaekspertiisi tasu 255 (kakssada viiskümmend viis) eurot;
5.4.kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis tegemise tasu 380 (kolmsada kaheksakümmend) eurot;
5.5.Valga Advokaadibüroole vandeadvokaat Otto Preemi poolt Ülle Kotkasele kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu 792 (seitsesada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 132 (sada kolmkümmend kaks) eurot;
5.6.eksperdi sõidukulu 15 (viisteist) eurot.
6.Jätta käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 5.3 ja 5.4 nimetatud kulu riigi kanda.
7.Jätta üks kolmandik käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 5.1, 5.2, 5.5 ja 5.6 nimetatud menetluskuludest ehk vastavalt 416 (nelisada kuusteist) eurot ja 67 (kuuskümmend seitse) senti, 20 (kakskümmend) eurot ja 33 (kolmkümmend kolm) senti, 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot ja 5 (viis) eurot (kokku 706 (seitsesada kuus) eurot) Ülle Kotkase kanda. Ülejäänud kaks kolmandikku nimetatud summadest jätta riigi kanda.
8.Käesoleva otsuse resolutsiooni 7. punktis nimetatud menetluskulu tuleb Ülle Kotkasel tasuda ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul võrdsetes osades alates käesoleva otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsusele lisatud makseinfolehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
9.Konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel Ülle Kotkasele kuuluv nuga ja anda see üle Politsei- ja Piirivalveametile. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 11. jaanuarist 2018. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib KrMS § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates 11. jaanuarist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Valga kohtumajale.
PÕHIOSA
Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), mõistab Ülle Kotkasele karistuse (D) ja teeb viimaks otsustuse menetluskulude ning asitõendi kohta (E).
2 (11)
1-16-7948 (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Ülle Kotkasele esitati KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistus selles, et ta lõi 13. jaanuaril 2016 kella 20.00 paiku oma korteris XXX kööginoaga oma elukaaslast I. I. selga ja tekitas talle rindkere tagaseina lahtise haava traumaatilise õhk-veririnnaga ehk eluohtliku tervisekahjustuse. Asjas teostati kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille kohaselt oli Ü. Kotkasel teo ajal posttraumaatiline stressihäire ja piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus, ent see ei muutnud Ü. Kotkase jaoks võimatuks oma tegevusest aru saada ega seda juhtida.
2.Ü. Kotkase kaitsja leidis kaitseaktis, et süüdistatava isiksushäire tõttu võib olla tarvis kvalifitseerida tegu ümber KarS § 119 järgi.
3.Ü. Kotkas tunnistas kohtuistungil I. I. löömist, ent ütles samas, et ei suuda lööki meenutada.
4.Kohus määras kohtuliku uurimise käigus Ü. Kotkasele kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi.
5.Kohtuvaidlustes jäi prokurör süüdistuses öeldu juurde. Ta palus Ü. Kotkase KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ning karistada teda nelja aastase vangistusega ja jätta see vangistus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel nelja aasta ja ühe kuu pikkust katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistaja palus allutada Ü. Kotkas käitumiskontrollile ja suunata ta lisaks üldistele kontrollnõuetele alkoholi vastasele ravile ja ambulatoorsele psühhiaatrilisele ravile ning kohustada teda osalema sotsiaalprogrammis.
6.Ü. Kotkase kaitsja palus mõista Ü. Kotkas süüdi KarS § 119 lg 1 järgi või alternatiivselt karistada süüdistatavat nii, nagu seda soovib prokurör. (B) Faktilised asjaolud
7.Kohus toob kõigepealt välja praeguse kriminaalasja jaoks olulised asjaolud ja selgitab seejärel, mille alusel ta need asjaolud tuvastas.
8.13. jaanuaril 2016 tarvitasid elukaaslased Ü. Kotkas ja I. I. oma kodus XXX alkoholi. Umbes kella 19.00 paiku soovis Ü. Kotkas magama minna. Ta kutsus ka elutoas olnud I. I. magama. Viimane keeldus. Seejärel siirdus Ü. Kotkas magamistuppa, ent tuli sealt peagi uuesti välja. Ta kutsus I. I. veel vähemalt ühe korra edutult magama. Millalgi läks I. I. elutoast kööki ja hakkas suitsetama. Peagi tuli sinna ka Ü. Kotkas ja hakkas külmkapi juures võileibu tegema. Varsti pärast seda lõi süüdistatav tugitoolis istunud I. I. noaga selga. See noalöök tekitas I. I. rindkere tagaseina lahtise haava traumaatilise õhk-veririnnaga. I. I. tõmbas kohe pärast noahoopi noa seljast välja ja läks elutuppa, kus ta langes meelemärkusetuna maha. Ü. Kotkas helistas Häirekeskusse ja kutsus I. I. kiirabi. Kiirabi tuli kohale ja viis I. I. haiglasse, kus tema elu päästeti.
9.Enamikes asjaoludes vaidlust ei ole. Noalöögile eelnenud sündmused on võimalik tuvastada eeskätt Ü. Kotkase ja I. I. ütluste pinnalt. Et süüdistatav jõi alkoholi, ilmneb lisaks tema enda ja kannatanu ütlustele joobeseisundi tuvastamise protokollist (tl 45). Alkoholi tarvitamise I. I. poolt saab tuvastada lisaks I. I. ja Ü. Kotkase ütlustele I. I. kiirabikaardi (tl 35–38) ja patsiendikaardi (tl 39–41) alusel. Löögist tekitatud vigastus (rindkere tagaseina lahtine haav traumaatilise õhk-veririnnaga) on tuvastatav isiku ekspertiisiakti najal (tl 27–30). Et Ü. Kotkas kutsus kiirabi, tuvastab kohus Ü. Kotkase enda ja tunnistaja H. M. ütluste abil. 3 (11)
1-16-7948
10.Ebaselgused esinevad kohtu hinnangul vaid seoses Ü. Kotkase noalöögiga. Nimelt leidis kaitsja, et Ü. Kotkas lõi noaga vastu seina ja sealt põrkas nuga tagasi nii, et see tabas I. I. selga. Kohus kaitsjaga ei soostu ja leiab, et Ü. Kotkas lõi noa otse I. I. selga, ilma n-ö seinapõrketa.
11.Versioon seinapõrke tagajärjel tekkinud haavast ei ole usutav: on võimatu, et nuga põrkab seinalt tagasi sel moel, et tabab inimest niimoodi selga, et jääb sügavalt sinna sisse püsima. Mitte kuidagi ei kinnita seda versiooni ka tugitooli taga olev seinakahjustus. See tapeedikahjustus on ca meetri kõrgusel tugitooli seljatoest (tl 22) ehk mitukümmend sentimeetrit kõrgemal sellest kohast, kus paiknes I. I. selg vigastuse tekkimise ajal. Seda, et n-ö põrkevigastus tekib olukorras, kus nuga põrkab tagasi mitukümmend sentimeetrit haava tekkimise kohast eemal, on veel eriti võimatu uskuda. Vigastuse tekkimist vahetult löögi tagajärjel ei välista ka tõsiasi, et I. I. istus seljaga seina poole. Tuleb tähele panna seda, et torkehaav ei paikne mitte alaseljas ega selja keskel, vaid ülaseljas vasakul pool. On igati loogiline, et ülipurjus I. I. ei istunud tugitoolis sirge selg toetatuna vastu tooli seljatuge, vaid n-ö lösutas kuidagi toolil. Nii istuva inimese löömine ülaselja äärmisse otsa n-ö eestpoolt on kõigiti võimalik. (C) Õiguslik hinnang
12.Ü. Kotkasele pole esitatud süüdistust I. I. tapmise katses (KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2). See on kohtu hinnangul ka õige. Tõsi, teist inimest noaga rindkerre lööv inimene tegutseb Riigikohtu hinnangul vähemalt üldjuhul tapmistahtlusega (vt nt RKKKo-d 3-1-1-107-96; 3-1-1-9297; 3-1-1-128-06, p 11; samas aga vt ka RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). Praegu see siiski oluline ei ole, sest isegi kui Ü. Kotkas pani toime õigusvastase tapmiskatse, ei olnud see süüline. Seda seetõttu, et süüdistatav kutsus I. I. kiirabi, kes toimetas kannatanu haiglasse, kus tema elu päästeti. Nii loobus Ü. Kotkas I. I. tapmisest KarS § 42 lg 1 ls 1 mõttes.
13.Süüdistatavale aga on esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi I. I. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises.
14.I. I. tekkis noalöögi tagajärjel rindkere tagaseina lahtine haav traumaatilise õhkveririnnaga. Rindkereõõnde ulatuv haav kujutab endast 13. augusti 2002 a Vabariigi Valitsuse määruse „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 lg 2 p 9 kohaselt eluohtlikku tervisekahjustust. Et tekitatud vigastus on eluohtlik, leidis ka ekspert (tl 29). Seega realiseeris Ü. Kotkas KarS § 118 lg 1 p 1 objektiivse koosseisu.
15.Ü. Kotkas pani teo toime tahtlikult. Kui teist inimest noaga rindkerepiirkonda lööval inimesel on tahtlus ohvri surma osas (vt käesoleva otsuse p 12), on tal seda enam tahtlus pelga eluohtliku tervisekahjustuse osas. Nimelt ei olnud I. I. noaga rindkerre löönud Ü. Kotkasel mingit adekvaatset alust loota, et I. I. elule mingit ohtu ei teki. Seega tegutses süüdistatav tagajärje osas kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes.
16.Isegi kui nõustuda kaitsjaga, et nuga tungis I. I. selga seinapõrkest, ei oleks see Ü. Kotkase teo koosseisupärasust analüüsides oluline. Saab soostuda õigusteoorias avaldatud seisukohaga, et kausaalahela ebatüüpiline kulgemine omab tähendust üksnes juhul, kui asjade tegelik käik erineb neutraalse kõrvaltvaataja jaoks objektiivselt ette kujutatavast või teo toimepanija jaoks subjektiivselt ette kujutatust olulisel määral (vt nt Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 6/196 ja § 7/258). Nii näiteks on ebaoluline see, kui püstolilasu tagajärjel ei põhjusta sihikule võetu surma mitte otsetabamus, vaid rikošett (Radtke. Übung im Strafrecht für 4 (11)
1-16-7948 Fortgeschrittene. Sommersemester 2006. Lösungsskizze 3. Klausur; kättesaadav https://encrypted.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=4&ved=0ahUKE wjH9Z_wjLnYAhXoJJoKHUWzAJIQFghEMAM&url=http%3A%2F%2Fwww.henningradtke.de%2Fmaterialien%2Fss06%2FStRUebung_gr%2FKlausur_3_Lsg.doc&usg=AOvVa w0Xxa7U7bEhv73IZLYYaV2f); ka ei ole tähtsust sellel, kui sillalt vette visatud inimese surma ei põhjusta mitte uppumine (nagu ette kujutatud), vaid pea löömine vastu sillasammast (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 7/261). Sama on siin: ei tagajärje objektiivse ega subjektiivse omistamise seisukohalt pole oluline, kas nuga tungis I. I. rindkerre otse või seinapõrkest.
17.Eelöeldust järeldub ühtlasi, et kõne alla ei tule Ü. Kotkase karistamine KarS § 119 lg 1 järgi, nagu leidis kaitsja.
18.Kuivõrd ei ilmne ühtegi noalöögi õigusvastasust välistavat asjaolu, oli Ü. Kotkase KarS § 118 lg 1 p 1 järgne tegu õigusvastane.
19.Küll aga on küsitav see, kas tegu oli süüline. Nimelt võib löögi süülisuse välistada see, et Ü. Kotkas tegutses süüdimatult KarS § 34 tähenduses.
20.KarS § 34 kohaselt ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seose vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. Inimese süü tuleb KarS § 34 järgi seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk meditsiinilis-juriidilise meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 31-1-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 34/2; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB), 29. Auflage, § 20/1; Fischer zum StGB, 63. Auflage, § 20/5).
21.KarS § 34 esimene tasand on praegu täidetud. Nimelt ilmneb nii 4. augusti 2016 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist (tl 80–83) kui ka 28. juuli 2017 kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi aktist (tl 136–139), et Ü. Kotkasel oli teo toimepanemise ajal kaks psüühikahäiret: piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häire (Maailma Terviseorganisatsiooni koostatud Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) 10. versiooni (RHK10) kood nr F60.31) ja äge alkoholi intoksikatsioon (RHK-10 kood nr F10.00).
22.Kui ekspert paneb uuritavale diagnoosi RHK-10 järgi, tuleb kohtul otsustada, kas ja millise õigusnormis toodud alusega on tegemist – kui diagnoose on mitu, võivad loomulikult tulla kõne alla erinevad alused (Fischer zum StGB, 63. Auflage, § 20/6, 7). See tähendab, et kohus peab otsustama, kas piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häire (nn borderline-sündroom) ja ägeda alkoholi intoksikatsiooni näol on tegemist vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.
23.Äge alkoholiintoksikatsioon kujutab endast ajutist rasket psüühikahäiret KarS § 34 p 2 mõttes. Nimelt kuuluvad sellesse gruppi psüühikahäired, mis kestavad tunde kuni nädalaid, esinevad mõnikord hoogudena, algavad sageli ägeda atakina ja paranevad tavaliselt hästi; nad on põhjustatud välistest teguritest (nt ajupõrutusest, aga ka meelemürkidest) (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 34/4.2). 5 (11)
1-16-7948
24.Järgnevalt tuleb hinnata, kas KarS §-s 34 loetletud häirete alla saab paigutada piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häiret. Nt Saksmaal ollakse seisukohal, et see häire paigutub sealse karistusseadustiku §-s 20 nimetatud „muu raske vaimse häire“ (eine schwere andere seelische Abartigkeit) alla (Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen. 3. Auflage, S. 142; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/23; Neue Zeitschrift für Strafrecht – Rechtsprechungsreport (NStZ-RR) 2008, 70 (BGH: Schwere seelische Abartigkeit – dissoziale Persönlichkeitsstörung genügt nicht)). Eesti õiguskirjanduses on aga leitud, et raske isiksusehäire kujutab endast muud rasket psüühikahäiret KarS § 34 p 5 mõttes (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 34/4.5). Kohus sellega nõustub ja leiab, et Ü. Kotkase piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häiret tuleb pidada muuks raskeks psüühikahäireks KarS § 34 p 5 tähenduses.
25.Viimaks tuleb süüdimatuse biloogilise tasandi juures märkida seda, et praeguses asjas ei mängi rolli KarS § 36, mis sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Nimelt võiks väita, et sellest normist lähtuvalt ei pruugi Ü. Kotkase süüküsimus üldse aktualiseeruda – seda seetõttu, et ilma alkoholi tarbimata ei oleks ka Ü. Kotkase borderline-sündroom I. I. lüües avaldunud (nii leitaksegi kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis, et alkohol soodustas Ü. Kotkase impulsiivse käitumise vallandumist (tl 139)). Kohus leiab, et KarS § 36 põhiseaduslikkus on küsitav. Kuivõrd süüpõhimõte on põhiseaduslik põhimõte (Ernits – Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2017, § 10/4), on äärmiselt kaheldav, kas seadusandja saab selle põhimõtte olulises osas n-ö ühe lausega ära nullida. Seepärast peab KarS § 36 tõlgendama kitsendavalt. See tähendab seda, et isegi kui võimalik süüdimatus on osaliselt tingitud alkoholi intoksikatsioonist, ei rakendu KarS § 36 siis, kui vähemalt teatud osas on potentsiaalne süüdimatus põhjustatud mõnest muust psüühikahäirest. Praegu see nii ongi, sest peale alkoholijoobe võis Ü. Kotkase süüd mõjutada ka isiksushäire.
26.Eelöeldu tähendab, et KarS § 34 meditsiinilised eeldused on täidetud: Ü. Kotkasel esines teo toimepanemise ajal kaks psüühikahäiret (äge alkoholiintoksikatsioon ehk ajutine raske psüühikahäire ja piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häire ehk muu raske psüühikahäire).
27.Järgnevalt tuleb uurida, kas Ü. Kotkas oli nende psüühikahäirete tõttu võimetu saama aru oma teo keelatusest või vähemalt suutmatu oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida (ehk tuleb tuvastada, kas täidetud on KarS § 34 juriidilised ehk psühholoogilised eeldused).
28.KarS § 34 raskuspunkt lasubki juriidilistel tunnustel: tuleb otsustada, kas bioloogiliste eelduste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama (st võime oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõime (st võime oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte: Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/25–26. See tähendab, et (lõplik) hinnang süüdivusele ei ole mitte meditsiiniline, vaid normatiivne ehk õiguslik otsustus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 20). Süüdimatuse eristamine süüdivusest on võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on „normaalses“ psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on „bioloogilistel“ tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB, 3. Auflage, § 20/61). 6 (11)
1-16-7948
29.Et kohtule teada olevalt ei ole Eesti õiguskirjanduses ega kohtupraktikas süüdivuse küsimust piirialast tüüpi ebastabiilse isiksuse häire puhul analüüsitud, on sellega seoses asjakohane viidata Saksa õigusele. Saksamaal leitakse, et borderline-sündroom võib endaga kaasa tuua süüdimatuse (Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen. 3. Auflage, S. 142; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/23; NStZ-RR 2008, 70 (BGH: Schwere seelische Abartigkeit – dissoziale Persönlichkeitsstörung genügt nicht)). Samas aga ei pruugi ta seda teha. Õigemini ollakse seisukohal, et pigem see häire süüdimatust ei tingi. Teisiti võib olukord olla Saksa Liidukohtu hinnangul vaid siis, kui isiksusehäire puhul avalduvad sellised sümptomid, mis oma koostoimes mõjutavad teo toimepanija elu sedavõrd raskelt nagu mõni vaimuhaigus (krankhafte seelische Störung); lisaks tuleb normatiivselt hinnates kindlaks teha, et teo toimepanija tegutses rohkem või vähem vastupandamatu sunni ajel (aus einem mehr oder weniger unwiderstehlichen Zwang heraus) (NStZ-RR 2008, 70 (BGH: Schwere seelische Abartigkeit – dissoziale Persönlichkeitsstörung genügt nicht); NStZ-RR 2003, 165 (BGH: Einfluss der Borderline-Persönlichkeitsstörung auf die Schuldfähigkeit)). Samas on kirjanduses avaldatud kriitikat, et tihtipeale eitatakse borderline-sündroomi puhul süüdimatust seetõttu, et see haigus on vaevalt ravitav – ravi lihtsus aga ei saa olla mõõduandev süüdimatuse üle otsustamisel (Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen. 3. Auflage, S. 142).
30.Kohus nõustub nii 4. augusti 2016 kui ka 28. juuli 2017 ekspertiisiaktis leituga, et isiksushäirest hoolimata suutis Ü. Kotkas I. I. noaga lüües oma teo keelatusest aru saada ja ka oma käitumist sellele vastavalt juhtida. Tõsi, kummaski ekspertiisiaktis ei ole seda teemat kuigi põhjalikult käsitletud. Samas aga selgitasid eksperdid Siim Kail ja Mari-Liis Mägi kohtuistungil oma arusaamu. S. Kail viitas sellele, et Ü. Kotkas istus enne lööki I. I. koos ja kutsus pärast seda kiirabi (tl 111 pöördel). M-L. Mägi viitas otsesõnu sellele, et Ü. Kotkas toimetas I. I. löömise õhtul sihipäraselt (tl 150 pöördel). Ebaõigusteadvuse puudumisele võivad viidata ka mälulüngad (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/28). Ü. Kotkas väidab, et ta noalööki ei mäleta. Selle osas selgitas S. Kail, et nn mälulüngad esinevad üksnes haruharva – pigem tundub inimesele, et ta ei mäleta aset leidnut (tl 110 pöördel). M-L. Mägi sõnul saavad lühiajalised mälulüngad esineda üksnes epilepsia puhul ja muudel juhtudel võiks ehk kõne alla tulla see, et inimene ei soovi mingit ebameeldivat asja mäletada ega saa seetõttu vastavat mälujälge kätte (tl 149). Seetõttu ei saa Ü. Kotkase süüdimatust tuletada ka tema viitest löögi mitte mäletamisele. Ka tuleb arvesse võtta seda, et noalöögiga seadis Ü. Kotkas tõsisesse ohtu karistusõiguslikus mõttes kõige väärtuslikuma õigushüve ehk elu. See on oluline seepärast, et mida raskem on tegu, seda keerulisem on inimesel ületada loomulikku vastumeelsust (sks k Hemmschwelle) selle teo toime panemise suhtes (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/29). See tähendab seda, et mida raskem on tegu, seda tõsisemad peavad süüdimatuse jaatamiseks olema psüühikahäire sümptomid. Pidades silmas käesoleva punkti alguses öeldut, ei olnud Ü. Kotkase psüühikahäire piisavalt raskekujuline jaatamaks tema loomuliku vastumeelsuse kadu inimese elu tõsisesse ohtu seadmise ees.
31.Muid süüd välistada võivaid asjaolusid kohus ei näe. Seetõttu tuleb Ü. Kotkas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada.
(D) Karistus
7 (11)
1-16-7948
32.Kuivõrd kohus tunnistab Ü. Kotkase süüdi, tuleb teda karistada. KarS § 118 lg 1 p 1 näeb ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Samas aga tuleb võtta ka arvesse KarS § 35, kuivõrd selle sätte alusel võivad koostoimes KarS §-ga 60 karistusraamid muutuda. KarS § 35 näol ongi tegemist pelgalt karistuse mõistmist puudutava regulatsiooniga (vt selle kohta Saksa õiguses nt Schild – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen. StGB. Kommentar. 5. Auflage, § 21/4), mille kohaldamise eeldus on süüline tegu (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 35/4). Seetõttu kontrollib kohus, kas KarS § 35 eeldused on praegu täidetud.
33.Ü. Kotkasel esines kaks KarS §-s 34 nimetatud häiret (vt ülal).
34.Need häired pidid KarS § 35 kohaldamiseks oluliselt piirama Ü. Kotkase arusaamis- või juhtimisvõimet. Ei 4. augusti 2016 kui ka 28. juuli 2017 ekspertiisiaktis otsesõnu piiratud süüdivuse küsimustel ei peatuta. Küll aga selgitasid nii S. Kail kui ka M-L. Mägi, et piirialast tüüpi ebastabiilse isiksushäire puhul ei ole piiratud süüdivus võimalik: vt vastavalt tl 111 pöördel – 112 ja tl 150. Kohus sellega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel.
35.Kõigepealt on ebaloogiline, et psüühikahäire võib endaga kaasa tuua küll arusaamis- või juhtimisvõime täieliku ära langemise, mitte aga selle pelka vähenemist. Tõsi, M-L. Mägi seda ei väitnud: tema sõnutsi ei saa borderline-sündroom tingida ka süüdimatust (tl 150). Küll aga paistab sellisel seisukohal olevat S. Kail (tl 111 pöördel).
36.Teiseks aga näib Eestis olevat levinud arusaam, et piiratud süüdimatus ei eelda küll nii erandlikku psüühilist seisundit, nagu süüdivus, aga peaaegu midagi sellist. Nii see aga ei ole. Olgu näiteks märgitud, et Saksamaal leitakse 2% tapjatest olevat süüdimatud ja suisa 45% piiratult süüdivad; seksuaalõigusrikkumiste puhul on need protsentmäärad vastavalt 0,5 ja 9 (Fischer zum StGB, 63. Auflage, § 20/1). See on ka loogiline, sest ka otsustus piiratud süüdivuse kohta on juriidilist laadi: normikohane käitumine ei olnud inimese jaoks küll võimatu, oli aga sedavõrd raske, et õigus ei tohi seda tähelepanuta jätta (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 21/5). Niisiis paigutuvad piiratud süüdivuse alla olukorrad, kus inimese seisund erines olulisel määral n-ö normaalsest, aga ei saavutanud veel sedavõrd suurt erandlikkuse taset, et rääkida süüdimatusest (vt ka RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). Seetõttu on loogiline, et piiratud süüdivus tuleb kõne alla võrdlemisi paljude õigusrikkumiste puhul ega ole sugugi nii erandlik, nagu ta Eesti õiguspraktikas seni ilmselt olnud on.
37.Konkreetselt borderline-sündroomi puutuvalt väärib veel välja toomist, et nt Saksamaal on selle häire puhul piiratud süüdivust korduvalt jaatatud: vt nt Kröber. NStZ 1998, 80 (Unterbringungsanordnung bei Borderline-Persönlichkeitsstörung); Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 21/10; vt ka NStZ-RR 2003, 165 (BGH: Einfluss der Borderline-Persönlichkeitsstörung auf die Schuldfähigkeit).
38.Kohtu hinnangul oli Ü. Kotkase süüdivus I. I. noaga lüües piiratud. Eeskätt tuleb seda leida seetõttu, et kohus ei näe Ü. Kotkase käitumisele mitte mingisugust ratsionaalset motiivi: tal puudus noahoobiks igasugune mõistlik põhjus. Teo ratsionaalse põhjuse puudumine on aga üks peamisi asjaolusid, mis välistab (täielikust) süüdivusest rääkimise (vt nt Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/30). Ka juhul, kui noahoobi tingis see, et I. I. Ü. Kotkasele midagi ütles (nagu Ü. Kotkas väitis (tl 102 pöördel)), ei välista see piiratud süüdivust. Seda esiteks seetõttu, et n-ö tavaline inimene ei oleks sellisele ütlemisele noahoobiga reageerinud – ja ei ole võimalik välistada, et Ü. Kotkase reaktsiooni tingisid tema psüühikahäired, mis muutsid Ü. Kotkase ekspertiisiaktide kohaselt aeg-ajalt väga impulsiivseks ja ebastabiilseks. Kui psüühikahäirete niisugust mõju ei ole võimalik välistada, tuleb lähtuvalt in dubio pro reo-põhimõttest leida, et see mõju oli olemas (Fischer zum StGB, 63. Auflage, § 8 (11)
1-16-7948 20/67). Teiseks aga ei ole võimalik tuvastada, et I. I. midagi öelnud oleks: I. I. ise seda ei väida ja ka Ü. Kotkas selles kahtleb (tl 102 pöördel ja 107). Teo ebaratsionaalsusest kõnelemist ei väära ka tõik, et enne ja pärast tegu käitus Ü. Kotkas arusaadaval moel: see ei muuda noahoopi ennast mõistetavaks. Kohus leiab seetõttu, et ehkki Ü. Kotkasel oli noaga löömise ajal olemas arusaamisvõime, oli tema võimekus oma käitumist vastavalt oma arusaamisvõimele juhtida oluliselt pärsitud ja seda alkoholijoobe ning isiksushäire koosmõjul. Juhtimisvõime pärsitusele viitab ka tõsiasi, et kohe pärast noaga löömist kutsus Ü. Kotkas kiirabi: kiirabi kutsumine viitab sellele, et tegelikult süüdistatav I. I. lüüa ei soovinud, aga tema suutlikkus oma soovi päraselt käituda oli vähene. See tähendab, et Ü. Kotkas oli teo toimepanemise ajal piiratult süüdiv KarS § 35 mõttes.
39.KarS § 35 jaatamine ei too tingimata kaasa KarS §-le 60 tuginemist. Saksamaal on regulatsioon samasugune (vt StGB § 21) ja seal on esindatud mitmed seisukohad, kuidas peaks kohus karistuse kergendamise üle otsustama. Valitsev on arvamus, et karistuse kergendamise üle peab otsustama kõiki asjaolusid arvesse võttes (vt nt Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 21/14). Ka Eesti õiguskirjanduses on leitud, et arvesse tuleb võtta süüteo asjaolusid (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 35/4). Kohus on sellega päri ja leiab, et praegu esinevad mitmed asjaolud, mis õigustavad KarS §-le 60 tuginemist. Kõigepealt on tähtis see, et Ü. Kotkas lõi noaga vaid ühe korra. Oluline on ka tõsiasi, et süüdistatav kutsus pärast lööki kiirabi. Tähtis on seegi, et I. I. ei jäänud mingeid püsivaid tüsistusi. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et I. I. oli Ü. Kotkast eelnevalt korduvalt peksnud (vt täpsemalt kriminaalasi nr 1-17-9123).
40.Eelöeldu tähendab, et Ü. Kotkasele tuleb mõista 30 päevane kuni kaheksa aastane vangistus. Kohus leiab, et vangistus peab jääma alla sanktsioonimäära keskmise. Kõigepealt tuleb viidata veelkord käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud asjaoludele. Lisaks vähendab Ü. Kotkase süüd see, et ta oma tegu kahetseb. Ka on tähtis tõsiasi, et süüdistatav ja kannatanu leppisid ära. Samuti peab arvesse võtma seda, et Ü. Kotkas ei ole varem süütegusid toime pannud. Viimaks on tähtis seegi, et Ü. Kotkas kasvatab üksinda nelja last. Siiski ei saa sanktsioon olla minimaalne (või selle lähedane), sest I. I. elu sattus väga tõsisesse ohtu – mis aga ei ole KarS § 118 lg 1 p 1 järgsete tegude puhul sugugi alati nii. Ka tuleb arvesse võtta tõika, et Ü. Kotkas lõi I. I. viimase jaoks täiesti ootamatult, võttes talt igasuguse võimaluse end kuidagi kaitsta või vähemalt löögi ohtlikkust vähendada. Seepärast leiab kohus, et Ü. Kotkase süüle vastab kahe aasta pikkune vangistus.
41.Vangistuse jätab kohus KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kõigepealt saab seda teha seetõttu, et Ü. Kotkase süü on eelöeldust tulenevalt võrdlemisi väike. Tähtis on ka see, et Ü. Kotkas pole varem kuritegusid toime pannud. Ka räägib Ü. Kotkase kasuks see, et ta on jõudumööda üritanud oma isiksushäire ravimise ja alkoholi tarvitamise piiramisega tegeleda. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et Ü. Kotkas ei ela enam I. I. koos (see muudab vähetõenäoliseks uued teod I. I. vastu). Tähtis on seegi, et ligi kahe aasta jooksul pole Ü. Kotkas kuritegusid toime pannud. Seega on uute kuritegude sooritamise tõenäosus Ü. Kotkase poolt madal. Kohus leiab, et katseaeg peab kestma kolm aastat: see on Ü. Kotka teo ebaõigust ja süü suurust silmas pidades piisav.
42.Kohus allutab Ü. Kotkase katseajaks käitumiskontrollile ja asetab talle KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kohustused.
43.KarS § 75 lg 2 alusel tuleb Ü. Kotkasele panna ka mõned lisakohustused.
44.Süüdistataval tuleb KarS § 75 lg 2 p-le 2 tuginedes keelata käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamine. See on Ü. Kotkase kuritegu ja tausta silmas pidades iseendastmõistetav. 9 (11)
1-16-7948
45.KarS § 75 lg 2 p 5 alusel kohustab kohus Ü. Kotkast alluma alkoholivastasele ravile ja ambulatoorsele psühhiaatrilisele ravile. Mõlema ravi osas peab Ü. Kotkas pöörduma arsti poole kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Ka sellise ravi olulisus on Ü. Kotkase kuritegu silmas pidades ilmne. Süüdistatav andis kohtuistungil raviks oma nõusoleku.
46.Viimaks paneb kohus Ü. Kotkasele KarS § 75 lg 2 p-st 8 juhinduvalt kohustuse osaleda alkoholi tarvitamise riskidega seotud sotsiaalprogrammis. Konkreetse programmi valib välja kriminaalhooldaja. (E) Menetluskulud ja asitõend
47.KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud.
48.Esiteks on menetluskuluks sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammäära ehk 1 250 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
49.Menetluskulu on juhinduvalt KrMS § 175 lg 1 p-st 3 koostoimes kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 274 p-ga 1 ka kohtuarstliku ekspertiisi tegemisele Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kulutatud 61 eurot (tl 31).
50.KrMS § 175 lg 1 p 3 ja KES § 275 p 1 järgi tuleb lugeda menetluskuluks ka SA Viljandi Haigla taotletavat 255 eurolist tasu kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest (tl 79).
51.Ka SA Viljandi Haigla taotletav 380 eurone tasu kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis tegemise eest (tl 135) tuleb KrMS § 175 lg 1 p 3 ja KES § 275 p 2 alusel arvata menetluskulude hulka.
52.Menetluskulu kujutab endast ka määratud kaitsjale määratud kaitsjatasu põhjendatud ulatuses (KrMS § 175 lg 1 p 4). Ü. Kotkase kaitsja esitas tasutaotlused kohtueelses menetluses tehtud töö eest 72 ja 48 euro ulatuses (sh käibemaks); prokuratuur pidas neid taotlusi põhjendatuks (tl-d 89 ja 93). Ka kohtumenetluses esitas kaitsja kaks tasutaotlust. Kõigepealt soovis kaitsja 480 euro (sh käibemaks) hüvitamist – kohus pidas seda põhjendatuks (tl 115). Lisaks taotles kaitsja 192 eurolist hüvitist (sh käibemaks) (tl 172 pöördel). Seegi taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud ja kooskõlas Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg-tega 3 ja 5 ning § 1 lg-ga 10, mistõttu tuleb selles märgitud kulu lugeda menetluskuluks. Kokku on seega riigi õigusabi eest makstav tasu 792 eurot (sh käibemaks 132 eurot).
53.Viimaks kujutab endast vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 2 ja § 178 lg 1 p-le 3 menetluskulu ka eksperdi sõidukulu 15 eurot (tl 174).
54.KrMS § 306 lg 1 p 14 asetab ka kohtule kohustuse määrata kindlaks, kelle kanda menetluskulud jäävad.
10 (11)
1-16-7948
55.Käesoleva otsuse p-des 50 ja 51 nimetatud kulud (st tasu kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis tegemise eest) tuleb psühhiaatrilise abi seaduse § 19 alusel jätta riigi kanda.
56.Ülejäänud menetluskulude (st sundraha (1 250 eurot), kohtuarstliku ekspertiisi tasu (61 eurot), kaitsjatasu (792 eurot), eksperdi sõidukulu (15 eurot)) kandmise adressaat tuleb määrata kindlaks KrMS § 180 alusel. Kohus leiab, et selle paragrahvi esimese lõike alusel tuleb Ü. Kotkase kanda jätta kolmandik menetluskuludest (416,67 eurot sundrahast, 20,33 eurot kohtuarstliku ekspertiisi tasust, 264 eurot kaitsjatasust ja 5 eurot eksperdi sõidukulust; kokku 706 eurot). Ülejäänud osas tuleb need menetluskulud jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Sellise otsustuse teeb kohus seetõttu, et Ü. Kotkase majanduslik olukord on kehv: ta saab üksnes töövõimetuspensioni ja peab üleval nelja last. Kohus võimaldab Ü. Kotkasel tasuda menetluskulud aasta jooksul osade kaupa.
57.Viimaks peab kohus tegema otsustuse asitõendiks oleva noa kohta (KrMS § 316 lg 1 p 13). Et nuga kuulub Ü. Kotkasele ja kujutab endast kuriteo toimepanemise vahendit, konfiskeerib kohus selle KarS § 83 lg 1 alusel. Nuga tuleb anda Politsei- ja Piirivalveameti valdusesse, sest tulenevalt riigivaraseaduse § 7 lg 5 p-st 2 ja Siseministri 25. mai 2017 käskkirjast nr 1-5/61 on just Politsei- ja Piirivalveamet õigustatud konfiskeeritud vara valitsema.
/alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik
Liilia Rätsep
Anne Viira
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.