IA kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja IA Vastustaja Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.07.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
IA määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta IA määruskaebus Tallinna Halduskohtu 07.07.2021 määruse peale haldusasjas nr 3-21-1387 menetlusse.
2.Jätta IA määruskaebus rahuldamata, muuta Tallinna Halduskohtu 07.07.2021 määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Asendada määruse avaldamisel IA nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).
1.IA esitas 03.05.2021 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada rahas mittevaraline kahju, mis tekitati kartserikaristuste kandmisega erinevatel perioodidel aastatel 2012–2016. Taotleja leidis, et tema kartserisse paigutamise näol oli tegemist üksikvangistusega ning sellega alandati tema inimväärikust ja kahjustati vaimset tervist. Kaebaja taotles nõude esitamise tähtaja ennistamist.
2.Tallinna Vangla tagastas 15.06.2021 vastusega nr 5-37/21/143-2 taotleja kahju hüvitamise taotluse. Vangla leidis, et taotlus on esitatud tähtaja rikkumisega ning taotluses väljatoodud asjaolusid ei saa pidada tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.
3.IA esitas 22.06.2021 halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise välja mõistmiseks. Kaebajale tekitati ajavahemikul 2012–2016
3-21-1387 kohaldatud kartserikaristustega mittevaralist kahju. Kaebaja palub ennistada kaebetähtaeg, sest ta sai alles Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2021 määrusest kriminaalasjas nr 1-15-1007 teada, et tal esineb piirialane isiksusehäire. Kaebaja vaatas 01.06.2021 arvutist asja nr 1-16-7948, kus on seletatud, et piirialane isiksusehäire on raske psüühikahäire. Kaebaja leiab, et kinnipeetav, kellel on raske psüühikahäire, ei saa üldse kartseris viibida või ei tohi seal viibida rohkem kui 14 päeva. Vangla tekitas kaebajale tema alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega 3000 euro suuruse mittevaralise kahju.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 07.07.2021 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Haldusasjas nr 3-15-3145 hinnati kaebaja kantud kartserikaristuste õiguspärasust perioodil september 2014 kuni mai 2015, sh võeti arvesse kaebajal diagnoositud isiksusehäiret. Tallinna Halduskohus on 06.03.2017 otsuse nr 3-15-3145 p-s 35 leidnud, et „[---] Ekspertiisist ega ka haigusloost ei nähtu, et kaebaja ei saa temal diagnoositud isiksusehäirest tulenevalt kartserikaristust kanda. Kehtivast õigusest ei tulene keeldu määrata mõnd haigust põdevale kinnipeetavale kartserikaristust või seda mitte täitmisele pöörata. Seega ei pidanud vastustaja jätma karistust kohaldamata tulenevalt kaebaja diagnoosist.” Tallinna Ringkonnakohus on 10.10.2017 otsuse nr 3-15-3145 p-s 11 asunud järgmisele seisukohale: „[m]itte igasugune psüühikahäire ei välista kartserikaristuse kandmist. Kaebaja suhtes läbi viidud ekspertiisist ei nähtu, et kaebaja vajab teistest kinnipeetavatest erinevat kohtlemist. Kalduvus konfliktsusele ning agressiivsusele/vägivallale on kaebajal välja kujunenud elu jooksul ning võib avalduda erinevates situatsioonides. Seda kinnitab ka asjaolu, et distsiplinaarsüütegusid ei pane kaebaja toime üksnes kartseris olles, vaid suurem osa neist on toime pandud tavarežiimil olles.“ Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ning VangS § 53 lg 1 kohaselt on kinnipeetavatele tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Vaidlus puudub, et kaebaja saab vanglas korrapärast psühhiaatrilist ravi ning tema psühhiaatrilt saadud diagnoose pole ka hilisemal perioodil peetud vangla arstide poolt sellisteks, mis välistaksid kartserikaristuse kohaldamise. Kaebaja poolt 2021. aastal kohtupraktika pinnalt kujundatud arvamus enda diagnoosi kohta ei tähenda, et talle poleks tohtinud ajavahemikul 2012–2016 kartserikaristusi määrata või et need oleksid ohustanud tema vaimset tervist. Eeltoodud asjaoludel ei saanud kaebuses kirjeldatud vangla tegevus kaebajale mingisugust kahju põhjustada ja seega on ilmne, et kaebajal ei ole õigust kahju hüvitamist nõuda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist. Kaebaja diagnoos avaldati esimest korda 2020. a kohtuistungil asjas nr 1-15-1007. Tegemist on uue asjaoluga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1 ja § 207 lg 1).
7.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Halduskohtu hinnangul puudus kaebajal kaebeõigus põhjusel, et kohtud on hinnanud haldusasjas nr 3-15-3145 kaebajale määratud kartserikaristuste õiguspärasust ning võtnud arvesse muu hulgas kaebaja diagnoosi. Kuna halduskohtu hinnangul ei saanud vangla tegevus kaebajale kahju põhjustada, ei saa ta kahju hüvitamist nõuda. Ringkonnakohtu 2(4)
3-21-1387 hinnangul on halduskohus hinnanud mitte kaebeõiguse, s.o kas kaebaja on pöördunud kohtusse enda õiguste kaitseks ja kas tema õiguste riive on võimalik (vt HKMS § 44 lg 1), vaid kaebuses esitatud nõude rahuldamise tõenäosust. Kaebaja on kohtusse pöördunud oma õiguse kaitseks ning väidetavalt õigusvastaselt kartserisse paigutamine võis rikkuda kaebaja õigusi ja tekitada talle kahju. Asjaolust, et nõude rahuldamine kaebuses esitatud asjaoludel on perspektiivitu, ei järeldu kaebeõiguse puudumine. Kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei olnud seega õige.
8.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, s.o kaebaja pole pidanud kinni tingimusest lahendada nõue kohtueelses menetluses. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla vastu halduskohtusse kahju hüvitamise nõue esitada, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
9.Vangla tagastas 15.06.2021 vastusega kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjusel, et nõue esitati riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning kaebaja pole esitanud mõjuvaid põhjuseid nõude esitamise tähtaja ületamiseks. Kaebaja hinnangul tekitati talle kahju sellega, et ajavahemikul 2012–2016 kandis ta kartserikaristusi ning tulenevalt temale määratud diagnoosist tundis ta karistuse kandmise ajal kaotusvalu, nördimust, rahutust, viha, hirmu, agressiooni jms. Seeläbi alandati tema inimväärikust ja kahjustati tervist. Vangla märgib, et kaebaja oli viimati nimetatud ajavahemikul kartseris 15.02.2016 ning kõige viimasest kartserikambris viibimisest on möödunud enam kui viis aastat. Taotluses toodud põhjused (s.o Harju Maakohtu määrus ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK)) ei anna alust tähtaja ennistamiseks. Oluline pole see, millal kaebaja sai teada kohtulahendist või õigusaktist, mis kinnitavad kartserisse paigutamise õigusvastasust. Kaebajal ei olnud takistatud nõuda kahju hüvitamist kolmeaastase tähtaja jooksul. Kaebaja pidi kaebuses kirjeldatud kannatustest ja nende pinnalt kahjunõude esitamise vajadusest aru saama ka enne seda, kui talle sai väidetavalt 2020. a teatavaks diagnoos. Seda kinnitab asjaolu, et osade perioodide kohta on ta kahjunõude varem esitanud.
10.Ringkonnakohtu hinnangul tagastas vangla kahju hüvitamise nõude tähtaja rikkumise tõttu õigesti ning seetõttu ei ole kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud. Kaebaja nõudis 03.05.2021 vanglalt kahju hüvitamist selle eest, et ta pidi ajavahemikul 2012– 2016 viibima kartserikambris. RVastS § 17 g 3 kohaselt tuli kahju hüvitamise taotlus vanglale esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Hiljemalt 15.02.2016 pidi kaebajale olema selge, et ta on viibinud kartserikambris ning et selle meetmega on talle põhjustatud kaebaja nimetatud negatiivseid tagajärgi (sh rahutust, viha, hirmu, agressiooni), mis väidetavalt alandasid tema väärikust ja kahjustasid tervist. Seda liiki kahjust ei saanud kaebaja teada mitte Harju Maakohtu menetluse tulemusena, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest ega EIÕK-ga tutvumisest. Vangla on õigesti viidanud sellele, et kaebaja esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad mõjuva põhjusena ennistada kahjunõude esitamise tähtaeg, kuna need ei takistanud tal kahju hüvitamise nõude tähtaegset esitamist. Kaebajal ei olnud takistusi esitada nõue kolmeaastase tähtaja jooksul. RVastS § 17 lg 3 kohaselt hakkab 3-aastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg kulgema kahjust ja selle põhjustanud isikust, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisest.
11.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi kaebuse tagastamise osas. 3(4)
3-21-1387
12.Ringkonnakohus asendab lahendi avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3 ja lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.