Liiklussüüteod

rahaline karistus 180 miinimumpäevamäära. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes M. Maximov’ile vähendatud karistuseks 120 miinimumpäevamäära. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M. Maximov’i eelvangistuses viibitud aeg 25.11.2017. a – 27.11.2017. a, s.o 3 päeva eelvangistust. Arvestades, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära, arvati M. Maximov’ile mõistetud rahalisest karistusest maha 9 päevamäära. Seega kuulus M. Maximov’il ärakandmisele rahaline karistus 111 miinimumpäevamäära, arvestades miinimumpäevamäärana 10 eurot, s.o 1110 (üks tuhat ükssada kümme) eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määrati M. Maximov’ile mõistetud 1110 euro suuruse rahalise karistuse tasumine võrdsetes osades 10 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 111 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M. Maximov’ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. M.Maximov mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 25.11.2017. a kella 15.02 paiku Tallinnas xxx maja juures mootorsõidukit Hyundai i30 registreerimismärgiga xxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,85 mg/l laiendmääramatusega ± 0,07 mg/l (lõplik tulemus 0,78 mg/l)).

APELLATSIOONI SISU:

Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav 3 kuulist lisakaristust kuna tal on juhilube vaja tööalaseks tegevuseks. Töö on tal seotud puu– ja juurviljade veoga Hispaanias. Tööd peab ta aga tegema selleks, et tasuda rahalist karistust. Kahetseb juhtunut ja lubab tulevikus ainult kainena rooli taha istuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-1202

09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud lisakaristus. KarS § 50 lg-s 1 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol teenib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevuse olulise tõkestamise eesmärki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja p 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Seejuures rõhutab seadus, et need määrad kehtivad, kui karistusseadustik või muu seadus ei sätesta teisiti. Siinjuures on oluline asjaolu, et KarS §-s 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada KarS § 50 alusel lisakaristust, on paigutatud karistusseadustiku 23. peatükki ja liiklusseaduse 15. peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Liiklusseaduse § 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemil peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ja ei saa olla võrdne väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammääraga. Seega on olnud süüdistatava karistusõiguslik kohtlemine selles osas pigem leebe. Asjaolu, et juhiload on talle vajalikud töiseks tegevuseks, oli süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise joobes, minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-6-17 ps 17 selgitanud, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud

arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.