1159213 22. detsember 2017 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma Kohtuasi T. J-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6; KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6) ning KarS § 179 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild, määruskaebused Asja läbivaatamise kuupäev ja 29. november 2017, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus, välja arvatud osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks.
2.Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Vabastada T. J. (isikukood XXXXXXXXXXX) viivitamatult vahi alt.
4.Kohaldada T. J-ile elukohast lahkumise keeldu, mis seisneb kohustuses mitte lahkuda oma elukohast (aadressil Xxxxxxxxxx X, Xxxx alevik, Xxxxxxxx) ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks.
Kinnipidamisasutusel võtta kohtumäärusele T. J-i allkiri.
6.Kaitsja ja prokuröri määruskaebused rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.T. J. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) ning § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.
2.KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistatakse T. J-i selles, et ajavahemikus 2010. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni astus ta Harjumaal oma elukohas suguühendusse 2002. aastal sündinud kasutütrega, kasutades ära viimase arusaamisvõimetust ja sisestades oma sõrmi kannatanule tuppe.
1-15-9213 Selle tulemusena põhjustas T. J. kannatanule 0,2 cm sügavuse põhjani mitteulatuva sissetõmbe vasakul pool neitsinaha ülaosas.
3.KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi esitatud süüdistuse kohaselt kaasas T. J. ajavahemikus 2010. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni 2002. aastal sündinud kasutütart korduvalt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil: sisestas oma sõrmi kannatanu pärakusse ja lakkus tema suguelundeid. Samuti katsus ta ajavahemikul 2012. aasta märtsist kuni maini korduvalt kannatanu rindu.
4.KarS § 179 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt paljastas T. J. 2015. aasta aprillis oma elukohas 5-aastase tütarlapse ees enda suguelundi ning demonstreeris seda lapsele. Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsus
5.Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega mõisteti T. J. süüdi alates 2010. aasta lõpust kuni 2011. aasta lõpuni toime pandud KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning teda karistati 3 aasta pikkuse vangistusega. Samuti mõisteti ta süüdi samas ajavahemikus toime pandud KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning teda karistati 7 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 179 lg 1 järgi karistati teda 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 22. mai 2015. Maakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.
6.Kannatanu kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Seda kinnitab emale, koolipsühholoogile, sõbrannale ja vanaemale räägitu. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et T. J. katsus tema rindu ja jalgevahet, lakkus tema suguelundit, sisestas oma sõrmi talle tuppe ja liigutas edasi-tagasi.
7.Kaitsja taotlust avaldada kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluseid ei saa rahuldada, sest kohtueelses menetluses ei tutvustatud talle kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 71 lgs 1 sätestatud õigust keelduda ütluste andmisest kasuisa vastu. Seega saadi kohtueelses menetluses tema ütlused kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Samuti võib kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada ristküsitluse käigus, kuid KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla 14-aastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust.
8.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. J-i kaitsja. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a otsus
9.Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsus osaliselt. T. J. mõisteti õigeks kannatanu jalgevahe katsumises ja sõrmede sisestamises kannatanu pärakusse. Samuti mõisteti ta õigeks 2011. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni toime pandud tegudes. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
10.Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole vaja tema kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada, sest usaldusväärsuse kontroll toimub kohtus küsitlemisel. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Jalgevahe katsumises ei ole T. J-ile süüdistust esitatud. Kuna maakohus vähendas T. J-ile esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ega lugenud tõendatuks sõrmede sisestamist kannatanu pärakusse, tuleb selles osas T. J. osaliselt õigeks mõista.
11.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J-i kaitsja. 2(10)
1-15-9213 Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus
12.Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 31110416 tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus T. J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi ning talle liitkaristuse mõistmises. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. T. J-i süüditunnistamine KarS § 179 lg 1 järgi ja selle alusel mõistetud vangistus 6 kuud jäi muutmata. Riigikohus selgitas lühidalt järgmist.
13.Väär on maakohtu seisukoht, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks välistab KrMS § 290 lgs 1 sätestatu, mille kohaselt alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast kannatanut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Sellega ei saa välistada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Kui alaealise tõendiallika kohtuliku küsitluse käigus ilmneb, et tema ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, on kohtumenetluse pooltel KrMS §s 289 sätestatu alusel võimalik taotleda ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolus olevas osas, hindamaks kohtus antud ütluste usaldusväärsust.
14.Tähelepanuta ei saa jätta kaitsja väiteid, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses liigselt suunanud ja see on avaldanud mõju tema kohtus antud ütlustele. Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Protokolli avaldamine on sellisel juhul kantud eesmärgist tõendada kriminaalmenetluse asjaolusid, mitte tõendamiseseme asjaolusid.
15.Jättes rahuldamata kaitsja taotluse avaldada kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsus
16.Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsusega tunnistati T. J. KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiv KarS § 141 lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdi ja teda karistati 3-aastase vangistusega. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning teda karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 kohaldamisega mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega KarS § 179 lg 1 alusel mõistetud 6-kuulise vangistusega ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti T. J-ile 7 aastat 6 kuud vangistust.
17.Kohus avaldas kohtuliku uurimise käigus KrMS § 2862 lg 1 alusel kannatanu 14. märtsi 2016. a kohtuistungil antud ütluste protokolli. Kohus avaldas ka kannatanu kohtueelses menetluses videoülekuulamisel antud ütlused. Kuigi kannatanu on andnud erinevaid ütluseid nii väärkohtlemise sageduse, väärkohtlemise viiside ja selle kestvuse kohta, ei muuda see tema ütluseid ebausaldusväärseks. Selline käitumine on omane lapsele, kes ei saa täpselt aru, mis on juhtunud, kuid vanemaks saades seda mõistab. On usutav, et laps räägib esmalt toimunust oma emale ja sõbrannale ning alles seejärel koolipsühholoogile ja poolõele. Süüdistatava ütlused ei ole aga usaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja jätta.
3(10)
1-15-9213
18.Eriarvamuse esitas kohtukoosseisu eesistuja, kes leidis, et kannatanu ütlused on vastuolulised ja osaliselt ebausaldusväärsed. Apellatsioon
19.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, kaitsealuse õigeks mõistmist ja vahi alt vabastamist. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus
20.Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamises teises kohtukoosseisus. T. J-ile kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
21.Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Lubamatud tõendid on nii KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldatud kannatanu kohtus antud ütlused kui ka kohtueelses menetluses antud ütlused, sest maakohus eiras nende ütluste avaldamisel kriminaalmenetlusõigust ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuse juhiseid. KrMS § 2862 lgst 3 tulenevalt on varasema ristküsitluse käigus antud ütlused tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõigust kannatanu ülekuulamisel, mistõttu ei ole kannatanu varem kohtus antud ütlused KrMS § 2862 alusel lubatavad ja kannatanu tuleb uuesti üle kuulata.
22.Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb avaldada KrMS § 289 alusel kannatanu uue ülekuulamise käigus, sest oluline on kannatanut vastuolude kohta küsitleda. KrMS-s puudub säte, mis võimaldab avaldada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema varasemad ütlused väljaspool ülekuulamist. Ütluste avaldamisel peab viitama vastuoludele, kuid seda ei ole maakohtus tehtud.
23.Riigikohtu otsusest tulenevalt võib kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada ka tuvastamaks, kas teda on liigselt suunatud. See aga eeldab, et kohtuistungil uuritakse neid kohti kohtueelse menetluse ülekuulamise protokollist või salvestisest, millest nähtub kannatanu lubamatu mõjutamine. Seda on maakohtus eiratud.
24.Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotlenud maakohtus kaitsja, vaid prokurör, viitamata seadusest tulenevatele alustele. Väär on kaitsja väide, et nendele alustele saab viidata kohtuvaidlustes. Kannatanu uue ülekuulamise vajadust KrMS § 289 alusel ei muuda ka asjaolu, et kaitsja loobus kannatanu ülekuulamisest kohtumenetluses, sest KrMS § 266 lgst 1 lähtudes vastutab menetluse korrektsuse eest kohus.
25.Kohtutoimikust ei nähtu, et kannatanut oleks kohtuistungile kutsutud või kaalutud, kas asja arutamine ilma tema osavõtuta on võimalik. Seega arutati kriminaalasja kannatanu osavõtuta.
26.Süüdistatava vahistamine on jätkuvalt põhjendatud, kuna kannatanu on vaja kohtus uuesti üle kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend. Kannatanu ja süüdistatav on pereliikmed. Seega on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4(10)
1-15-9213 Kaitsja määruskaebus
27.Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega jäeti muutmata T. J-ile kohaldatud tõkend vahistamine. Kaitsja palub vabastada T. J-i vahi alt ja kohaldada talle tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Kaitsja seisukoht on järgmine.
28.Ringkonnakohtu põhjendused T. J-i jätkuvaks vahi all hoidmiseks ei ole piisavad ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. T. J. on olnud määruskaebuse esitamise ajaks vahi all 2 aastat 4 kuud. T. J. ja A ei ole enam pereliikmed. Kannatanu elab õpilaskodus ega käi koolis Harjumaal. Ei saa väita, et süüdistatav puutuks kannatanu ja tema emaga kokku. Süüdistuse sisuks olev tegu pandi toime 2010. aastal. Enne vahistamist 2015. aastal olid süüdistatava ja kannatanu suhted normaalsed. Prokuröri määruskaebus
29.Prokurör taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. Prokurör märgib järgmist.
kriminaalasja
tagastamist
30.Kannatanu 14. märtsi 2016. a kohtuistungil videosilla vahendusel antud ütluste avaldamine KrMS § 2862 lg 1 alusel maakohtu 13. märtsi 2017. a istungil oli lubatav. Kannatanu oli 14. märtsil 2016 kolmeteistaastane ja tema ülekuulamisel juhindus kohus KrMS §s 290 sätestatud alaealise ülekuulamise erisusest, mis ei luba alla neljateistaastast kannatanut ristküsitleda. Riigikohus ei teinud kohtule etteheidet seoses kannatanu küsitlemisega 14. märtsil 2016 ega väljendanud seisukohta, et menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tuleb kannatanut ristküsitleda. Alaealiste erikohtlemise eesmärgiks on vältida nende vaimse ja füüsilise seisundi kahjustamist ning taasohvristamist, mistõttu tuleks seksuaalse väärkohtlemise kriminaalasjades laste ülekuulamist korrata vaid äärmisel vajadusel.
31.Vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel ei ole sellised, mis vajavad tingimata kannatanu kordusülekuulamist. Kohtus antud ütluste usaldusväärsust on võimalik hinnata kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli kõrvutamise teel kohtulikul uurimisel antud ütlustega. Ringkonnakohtul on olemasolevatele tõenditele tuginedes võimalik teha sisuline lahend.
32.Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et kohus ei ole teavitanud kannatanut kohtuistungi toimumise ajast. Prokurör teavitas kannatanu esindajat KrMS § 164 lg 1 alusel telefoni teel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33.Esmalt selgitab kolleegium alla neljateistaastase kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise põhimõtteid KrMS § 290 lg 1 alusel kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (I). Teiseks käsitleb kolleegium sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ja KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldatud kannatanu ütluste lubatavust tõendina ning nende usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist (II). Seejärel peatub kolleegium ringkonnakohtu etteheidetel seoses kriminaalasja arutamisega kannatanu osavõtuta (III), lahendab kaitsja taotluse vabastada T. J. vahi alt (IV) ja lõpuks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (V). I 5(10)
1-15-9213
34.KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus käsitles samas kriminaalasjas 21. detsembril 2016 tehtud otsuses küsimust, kas ja millistel õiguslikel alustel on võimalik kohtus KrMS § 290 lg 1 alusel ülekuulatud alla neljateistaastase kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütluseid. Nimelt on T. J-i kaitsja seisukohal, et kannatanu kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja selle kinnituseks taotles ta kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kaitsja põhjendas oma taotlust esiteks sellega, et kannatanu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus. Riigikohus leidis, et kuigi KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust, ei välista see tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need on kohtus antud ütlustega vastuolus. Teiseks oli kaitsja kandvaks väiteks, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses ülekuulamisel liigselt suunanud ning see on avaldanud mõju kannatanu kohtus antud ütlustele. Kolleegium selgitas, et menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Kuna kriminaalasja esmakordsel arutamisel keeldusid maa- ja ringkonnakohus kaitsja taotluse rahuldamisest ning kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisest kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, tuvastas Riigikohus KrMS § 339 lgs 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja saatis kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 31110416, pd 11–17).
35.Kolleegium selgitab, et vaatamata osutatud võimalusele kontrollida kohtumenetluse poole taotlusel alla neljateistaastase kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise kaudu, ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust (KrMS § 290 lg 1). Seda sõltumata asjaolust, et Riigikohus viitas
21.detsembri 2016. a otsuses KrMS §le 289, mis sätestab tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise ristküsitluse käigus.
36.Kolleegium osutas 21. detsembri 2016. a otsuses, et peamiseks erisuseks KrMS § 288 alusel toimuva ristküsitluse ja alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamise vahel on küsitlemise vorm ja küsimuste esitamise viis. Alla neljateistaastasele tunnistajale tehakse ettepanek öelda kohtule kõik, mida ta kriminaalasja kohta teab (KrMS § 290 lg 3). Pärast seda, kui alla neljateistaastane tunnistaja on ütlused andnud, küsitlevad teda prokurör ja kaitsja kohtu määratud järjekorras. Süüdistatav võib esitada küsimusi kaitsja kaudu (KrMS § 290 lg 4). Tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit ning vanust arvestades võib kohus katkestada ülekuulamise poolte poolt ja küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel (KrMS § 290 lg 6). Analoogne säte sisaldub ka KrMS § 288 lgs 7, mis võimaldab tunnistaja vaimset ja füüsilist seisundit arvestades küsitleda tunnistajat ilma ristküsitluseta. Tähelepanuta ei saa jätta, et KrMS 287 lg 5 kohaselt võib kohus lubada ka tunnistaja kaugülekuulamist KrMS §s 69 sätestatud korras.
37.Erinevused ülekuulamise vormis ei välista alla neljateistaastase tõendiallika kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lgs 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada sõltuvalt asjast nii alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamise käigus kui ka pärast seda (nagu nt selle asja teistkordsel arutamisel maakohtus). Kusjuures nii KrMS § 290 lgs 1 sätestatud ülekuulamise erisused kui ka KrMS § 287 lgs 5 ja §s 69 sätestatud kaugülekuulamine võimaldavad alla neljateistaastast kannatanut ütluste usaldusväärsuse kontrolliga kaasnevast pingest säästa. Seega võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimuda ka kannatanu juuresolekuta või kui ütluste andmine toimub kaugülekuulamise teel, on võimalik 6(10)
1-15-9213 ülekannet peatada. Seejärel saab alla neljateistaastasele tõendiallikale esitada täiendavaid küsimusi, tehes seda vajadusel ümbersõnastatult või talitades muul alaealist säästval moel. Millises osas, mahus ja kujul tuleb kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldada, sõltub aga iga konkreetse kriminaalasja asjaoludest. Välistatud ei ole ka kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli avaldamine täies ulatuses, kui kohtumenetluse poole põhjendatud taotluse kohaselt on ülekuulamise käik tervikuna avaldanud kannatanu ütlustele lubamatut mõju. II
38.Ringkonnakohus leidis, et kannatanu varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused ei ole praeguses asjas lubatav tõend ja ta tuleb kriminaalasjas KrMS § 289 alusel uuesti üle kuulata. Lisaks avaldati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused ringkonnakohtu arvates kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul on osutatud arusaamad ekslikud.
39.Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus avaldati kannatanu 14. märtsi 2016. a kohtuistungil antud ütlused. Kohtumenetluse pooled ja kohus tuginesid seejuures KrMS § 2862 lgle 1, mille kohaselt on isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil. Ringkonnakohus järeldas ekslikult, et Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuses sedastatuga välistati kannatanu 14. märtsi 2016. a ütluste lubatavus tõendina. KrMS § 339 lgs 2 sätestatud oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks pidas kolleegium kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamata jätmist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, nagu taotles kaitsja. Osutatud rikkumise kõrvaldas maakohus asja uuel arutamisel kannatanut uuesti üle kuulamata.
40.Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et üldjuhul saab kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks vaid tunnistaja ülekuulamise käigus. Kuna kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 alusel teenib kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, saab ütluseid avaldada üksnes seoses asjaoludega, mille kohta on tunnistaja kohtus juba ütluseid andnud, ja võimaldada tal selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erinevuse põhjust. Kuna kannatanu oli sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud, ei näinud kohtumenetluse pooled ega kohus vajadust tema uue ülekuulamise järele ja Riigikohtu juhistel ning kohtumenetluse poolte taotlusel avaldati kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui kohtumenetluse pooltel oleks olnud kannatanule täiendavaid küsimusi, oleks tema täiendav ülekuulamine võinud olla põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt keegi aga täiendavaid küsimusi kannatanule esitada ei soovinud. Vastupidi, nii prokurör kui kaitsja avaldasid maakohtus, et kannatanu uus ülekuulamine ja talle täiendavate küsimuste esitamine ei ole vajalik. Samal seisukohal olid kohtumenetluse pooled ka ringkonnakohtus.
41.Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus kriminaalasja teistkordsel arutamisel kannatanu varem kohtus antud ütluste avaldamisel kriminaalmenetlusõigust. Samuti toimis maakohus kooskõlas Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuses antud juhiste ja kriminaalmenetlusõigusega, avaldades kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tema kohtus 14. märtsi 2016. a istungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Sellega võimaldati kaitsjal osutada nii kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste väidetavatele vastuoludele kui ka kannatanu lubamatule suunamisele, mis kaitsja hinnangul aset leidis. Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kaitsjale ei antud võimalust seada kannatanu kohtus antud ütluseid kahtluse alla. III 7(10)
1-15-9213
42.Seoses ringkonnakohtu etteheitega, et maakohus arutas kriminaalasja kannatanu osavõtuta, märgib kolleegium järgmist.
43.Soostuda tuleb ringkonnakohtu märgituga, et kohtutoimikust ei nähtu, kas kannatanut või tema seaduslikku esindajat on kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtu istungile kutsutud. Tähelepanuta on aga jäänud, et KrMS § 1631 lg 2 kohaselt korraldab maakohtus üldkorras menetletavas kriminaalasjas kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku ja nende esindajate väljakutsumise prokuratuur. KrMS § 164 lg 1 kohaselt kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kahtluse tekkimisel, et kannatanut ei ole kohtuistungile nõuetekohaselt kutsutud, oleks vastavat asjaolu saanud selgitada ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus korraldas kriminaalasjas eelistungi, kuid prokuröri kannatanu kutsumise osas ei küsitlenud. Kohtupraktikas on aktsepteeritud menetluslike asjaolude tuvastamist ka kohtumenetluse poolte kohtuistungil antud selgituste abil. Näiteks on kohtupraktikas viidatud prokuröri ringkonnakohtu istungil antud kinnitusele, et kannatanu oli maakohtu eelistungi toimumise ajast teadlik ja nõus sellega, et eelistung jätkub kohtuliku arutamisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3113016, p 15). Jaatatud on ka seda, kui ringkonnakohus selgitab eelistungil välja maakohtu otsuse kuulutamisel osalenud kohtumenetluse pooled (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3113414, p 8.3). Kolleegium märgib, et kuna KrMS § 334 lg 2 kohaselt otsustab kohtumenetluse poolte ringkonnakohtu istungist osavõtu vajalikkuse kohus sama seadustiku KrMS §des 270-273 sätestatud korras, oleks võinud kaaluda ka kannatanu apellatsioonikohtu istungile kutsumist, et ebaselgeks jäänud menetluslikke asjaolusid selgitada. Prokurör on Riigikohtule esitatud määruskaebuses kinnitanud, et teavitas kannatanut KrMS § 164 lg 1 kohaselt telefoni teel maakohtu istungi toimumise ajast. Sellest tulenevalt võib järeldada, et kannatanu kutsumisel maakohtu istungile kriminaalmenetlusõigust ei rikutud.
44.Ringkonnakohus on viidanud KrMS § 271 lgle 1, mille kohaselt kui tunnistaja, kannatanu, asjatundja või ekspert jääb kohtuistungile ilmumata, teeb kohus pärast kohtumenetluse poolte arvamuse ärakuulamist määruse kohtuliku arutamise jätkamise või edasilükkamise kohta. Ringkonnakohtu etteheitega, et maakohtu istungi protokollist osutatu järgimist ei nähtu, võib nõustuda. Samas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kohtumenetluse pooled ei avaldanud kohtumenetluses, et peavad kannatanu osavõttu vajalikuks ega teinud kohtule selle kohta etteheiteid. Ka ringkonnakohus möönab, et kui kannatanu kohtuistungile ei ilmu, võib kohus otsustada kriminaalasja arutada tema osavõtuta. Kannatanu osavõtt kriminaalasja arutamisest üldmenetluses ei ole erinevalt prokuröri, kaitsja ja reeglina ka süüdistatava osavõtust kohustuslik (KrMS § 269, § 270 lgd 1 ja 2, § 339 lg 1 pd 2–4). IV
45.Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS §s 1311 on määratud vahi all pidamise tähtajad, kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon puudub. Kohtupraktikas on selgitatud, et see ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Isiku vahi all pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS § 130 lg 2 mõttes. Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib jätkuvalt kuritegusid toime panna, tuleb vahistatu vabastada. Kuid ka vahistamisaluse olemasolul ei tohi vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. Silmas tuleb nimelt pidada, et vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt 8(10)
1-15-9213 isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus kriminaalasjas nr 31111010, pd 11, 15).
46.T. J. võeti vahi alla Harju Maakohtu 23. mai 2015. a määrusega, mille kohaselt esinesid T. J-i vahi all pidamiseks KrMS § 130 lgs 2 sätestatud vahistamisalused – uute kuritegude toimepanemise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht. Vahistamismääruse põhjenduste kohaselt elas T. J. koos kannatanu, kannatanu ema ning viimase ja T. J-i ühise kuueaastase pojaga. Kohtu hinnangul esines oht, et T. J. hakkab toime panema õigusemõistmisevastaseid kuritegusid, kihutades kannatanut valeütluste andmisele või sundides teda valeütlustele vägivallaga. Kriminaalmenetluse kõrvalehoidumise ohtu põhjendati asjaoluga, et T. J-i kahtlustati esimese astme kuriteo toimepanemises, mille eest on ettenähtud vaid pikaajaline vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2015. a määrusega jäeti maakohtu vahistamismäärus muutmata, kuid leiti, et vahistamisalusena ei esine kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu, sest karistuse raskus ei ole vahistamisaluseks ja T. J-il on olemas kindel elu- ning töökoht. T. J-ile esitati süüdistus 5. novembril 2015 ja 9. novembril 2015 anti ta kohtu alla.
47.Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsuses ei sisaldu T. J-ile kohaldatud tõkendi muutmata jätmise põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määruse kohaselt peab ringkonnakohus T. J-i vahistamist jätkuvalt vajalikuks, kuna kannatanu tuleb maakohtus uuesti üle kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend, kannatanu ja süüdistatav on pereliikmed, mistõttu on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada.
48.Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud määruses esitatud põhjendused piisavad T. J-i jätkuvaks vahi all pidamiseks. Tähelepanuta on jäänud kaitsja väited, et kannatanu ja tema ema on asunud elama teise kohta ja süüdistatav ei puutuks vabaduses enam kannatanuga kokku. Samuti ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kaalunud, kas ja millisel määral on vahistamisaluse kaal aja jooksul vähenenud. T. J. on praeguseks viibinud vahi all peaaegu kaks aastat ja seitse kuud, talle etteheidetavad teod on toime pandud 6–7 aastat tagasi ja ta on varem kriminaalkorras karistamata.
49.Hinnates, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud, tuleb märkida, et pikaajalisi seisakuid ei ole menetluses toimunud. Kohtueelne menetlus viidi läbi ligikaudu kuue kuuga, pärast mida on kahe aasta jooksul toimunud kriminaalasja menetlus erinevates kohtuastmetes. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et tegemist ei ole mahuka ega õiguslikult keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Ka ei ole asjas uuritud tõendite maht suur. Samuti ei ole T. J-ile ja tema kaitsjale põhjust ette heita kriminaalmenetluse kiire ja efektiivse läbiviimise vastu suunatud käitumist.
50.Arvestades osutatut, samuti T. J-i vahistuse kestust käesolevaks ajaks ja asjaolu, et kriminaalasi tagastatakse Riigikohtust taas kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu uueks arutamiseks, on kolleegium seisukohal, et vältimaks vahistamise kestuse väljumist mõistliku aja piiridest tuleb T. J. vahi alt vabastada ja kohaldada talle kergemaliigilise tõkendina elukohast lahkumise keeldu. KrMS § 128 lg 1 kohaselt seisneb elukohast lahkumise keeld kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Tõkendi rikkumise korral võidakse T. J-i trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit (KrMS § 128 lg 2 ls 2). V
9(10)
1-15-9213
51.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pst 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määruse, välja arvatud osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks. Riigikohus saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, vabastades T. J-i viivitamata vahi alt. KrMS § 275 lg 1 ja § 128 alusel kohaldab Riigikohus T. J-ile tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Prokuröri ja kaitsja määruskaebused tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.