Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017 otsus V.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järg i lühimenetluses Süüdistatav V.D
Apellatsiooni esitaja
RESOLUTSIOON
Jätta V.D apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017 otsusega lühimenetluses tunnistati V.D süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud ning KarS § 201 lg 2 p 1 jär gi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (7 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Pärnu Maakohtu 13.06.2016 otsusega mõistetud ja Harju Maakohtu 30.11.2016 määrusega täitmisele pööratud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuu 6 päeva vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 1 kuu 6 päeva vangistust , algusega 01.04.2017. Kohtuotsuse tegemise seisuga on karistusest kantud 6 kuud 18 päeva vangistust ning alates 19.10.2017 jääb kanda 2 aastat 6 kuud 18 päeva vangistust. Õigusvastaselt tekitatud kahjude katteks mõisteti V.D-lt välja 1275 eurot R OÜ kasuks , 220 eurot MM kasuks ja 400 eurot AK kasuks. Kannatanu MM-le hüvitatud menetluskulud 67 eurot jäeti riigi kanda. Menetluskuludena mõisteti V.D-lt välja riigieelarve tuludesse 1233 eurot, sh määratud kaitsjale makstud tasu 528 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 705 eurot, mida on KrMS § 180 lg 3 alusel võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliametile.
2.V.D-d süüdistati KarS § 201 lg 2 p 1 selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu 13.06.2016 otsusega karistatud KarS § 209 lg 2 p 1, 5 järgi, seega isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, ajavahemikul 12.12.2016 - 22.12.2016, viibides Tallinnas XXX asuva XXX territooriumil asuval töökohal ja täites ettevõttes R OÜ jõulukuuskede müügiga seotud tööülesandeid ning omades seoses tööülesannete täitmisega juurdepääsu firma varale, pööras ebaseaduslikult enda kasuks temale usaldatud võõra vara summas 1275 eurot - 14.12.2016 kassa vahetusrahaks antud sularaha summas 50 eurot; 15.12.2016 4 kuuse müügist saadud sularaha 125 eurot; 17.12.2016 1 5 kuuse müügist saadud sularaha 445 eurot; 19.12.2016 6 kuuse müügist saadud sularaha 160 eurot; 20.12.2016 5 kuuse müü gist saadud sularaha 140 eurot ja 21.12.2016 15 kuuse müü gist saadud sularaha 355 eurot ning KarS § 209 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu 13.06.2016 otsusega karistatud KarS § 209 lg 2 p 1, 5 järgi, seega isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, lõi 01.08.2016 varalise kasu saamise eesmärgil teadvalt kannatanu MM-le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ja müüs Facebook.com vahendusel kolme Pärnu Weekend festivali Premium piletit kogumaksumusega 220 eurot. Peale MM poolt ülekannete teostamist summas 220 eurot ei ole V.D edastanud kannatanule ostetud pileteid, kuna tegelikkuses V.D-l nimetatud pileteid ei olnud. Selliselt tekitas V.D kannatanule kahju summas 220 eurot, saades ise samas summas varalist kasu ja samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, lõi uuesti 14.03.2017 varalise kasu saamise eesmärgil teadvalt kannatanu AK-le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ja ostis Facebook.com vahendusel AK-lt mobiiltelefoni Samsung Galaxy S7, IMEI koodiga XXXXXXXXXXX, hinnaga 400 eurot, mille kohta edastas enda poolt koostatud makse kinnituse AK-le facebooki sõnumitesse. Peale makse kinnituse saamist andis kannatanu mobiiltelefoni Samsung Galaxy S7 koos dokumentidega üle RZ-le, kes telefoni Tallinnasse tõi ning V.D-le üle andis. Mobiiltelefoni eest V.D tegelikkuses ülekannet ei teinud, mistõttu ülekanne summas 400 eurot ei laekunud AK arveldusarvele. Selliselt tekitas V.D kannatanule kahju summas 400 eurot, saades ise samas summas varalist kasu.
3.Maakohus leidis, et V.D süü temale esitatud süüdistuses on kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Hagide suurusele süüdistatav vastuväiteid ei esitanud. V.D-le karistuse mõistmisel KarS § 201 järgi ei pidanud kohus süü suurust ja isikut arvesse võttes võimalikuks kergema karistuse (rahalise karistuse) mõistmist, sest selline karistus ei oleks ka täidetav, kuna süüdistataval on tasumata eelmise kohtuotsusega väljamõistetud summad, käesolevas asjas kannatanutele tekitatud kahjud ning süüdimõistva otsusega kaasnevad ka menetluskulud. Kohus luges karistust kergendavaks asjaoluks V.D kahetsuse ja raskendavate asjaolude puudumisel leidis, et mõistetud karistus vangistuse näol peab jääma nii kelmuse kui omastamise puhul alla sanktsioonide keskmist määra ning olla mõnevõrra väiksem riiklik u süüdistaja taotletust. Samas leidis kohus, et kuivõrd eelnevalt V.D-le antud võimalused reaalset vangistust mitte kanda, ei ole suutnud mõjutada teda õiguskuulekale käitumisele, siis ei saa mõista V.D-le karistust sanktsiooni alammäära piires. Karistuste osal ist liitmist pidas kohus põhjendatuks, sest süüdlasele ei tohi tekitada arusaama, et süüdimõistmisel võiks mõne kuriteo eest karistus saabumata jääda . Süüdistataval oli töövõimelise isikuna võimalus vabaduses olles teenida elatist ausal teel, s.o igapäevaselt tööl käies. Asjaolu, et vangistuses viibides on süüdistatav käitunud korralikult ega ole toime pannud distsiplinaarsüütegusid, ei saa olla aluseks veelgi lühema vangistuse mõistmiseks.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, vaidlustades üksnes talle mõistetud karistust. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus, arvestades süü suurust ja tema isikut, on liialt range. Oma taotlust põhjendab sellega, et peres kasvab 8 kuune laps ja elukaaslane on veel 2(4)
alaealine, mis raskendab beebiga toimetulekut. On teinud varasemast karistusest järeldused ja vanglast vabanedes soovib koheselt asud a tööle ja seaduskuulekalt elama ja pere üleval pidama. On juba praegu asunud paranemise teele. Karistuse eesmärki on võimalik saavutada ka lühema ajaga ning karistusest tingimuslikult osalise või täieliku vabastamisega. Pikaajaline reaalne vangistus ei täida karistuse eesmärki ei tema ega tema perekonna suhtes. Palub otsus mõistetud karistuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata maksimaalse katseajaga.
KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Süüdistatav vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse määra. Hinnates apellatsiooni põhjendatust, leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
7.Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.D-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suur ust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol - kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus oma otsuses õigustatult märkinud, et V.D on varem kahel korral varavastaste kuritegude toimepanemise eest on karistatud ning kuna osa kuritegudest oli toime pandud katseaja kestel, mõistis Pärnu Maakohus 13.06.2016 otsusega KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse, millega andis kohus V.D-le veelkord võimaluse mitte vanglasse sattuda ja asendas vangistuse üldkasuliku tööga. Sellele vaatamata üldkasulikku tööd V.D sisuliselt tegema ei asunud (tegi ära vaid 24 tundi üldkasulikku tööd) vaid jätkas uute kuritegude toimepanemist, pannes vähem kui 2 kuud pärast eelmise otsuse kuulutamist toime uue kelmuse. Harju Maakohtu 30.11.2016 määrusega pöörati täitmisele V.D kandmata karistus 1 aasta 11 kuud 6 päeva vangistust, kuid teades, et ta peab minema vanglasse karistust kandma, siis enne selle määruse jõustumist ja vangistuse kandmisele asumist jõudis V.D toime panna omastamise ja veel ühe kelmuse. Eeltoodu näitab, et kõik eelnevalt V.D-le antud võimalused mitte kanda reaalset vangistust, ei ole suutnud mõjutada teda õiguskuulekale käitumisele. Kohtu otsustus, et sellisele isikule ei saa mõista karistust sanktsiooni alammäära piires, on põhjendatud. Sellises määras mõistetud karistus ei vastaks V.D süü suurusele ega oleks piisav mõjutamaks teda mitte enam uusi süütegusid toime panema, samuti oleks see vastuolus ka õiguskorra kaitsmise huvidega.
3(4)
Asjaolu, et käesoleval ajal vangistuses viibides on ta käitunud korralikult, ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegusid, ei saa olla aluseks veelgi lühema vangistuse mõistmiseks. On ilmselge, et varasemad karistused ei ole mõjutanud V.D-d loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et alates 01.04.2017 ärakandmisele kuuluv vangistus, 3 aastat 1 kuu 6 päeva , on kooskõlas KarS § -s 56 sätestatuga ja selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Apellatsioonis väidetud perekonna olemasolu ja võimalik ametlik tööleasumine selleks mingisugust alust ei anna. Arvestades süüdistatava isikuandmeid, millest nähtub, et uute kuritegude toimepanemistest loobuma ei ole teda mõjutanud ka varasemad reaalsed vangistused, pole kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt talle mõistetud karistuse kergendamine apellatsioonis taotletud viisil seaduslik.
8.Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et V.D-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on V.D apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.