Liiklussüüteod

APELLATSIOONI SISU:

Apellatsioonis väidab süüdistatav, et temale on ühe teo eest mõistetud kolm karistust – reaalne vanglakaristus, juhtimisõigusest ilmajätmine ja sõiduauto konfiskeerimine. Taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uut arutamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioon koosneb ühest argumendist, millel puudub seaduslik alus. Süüdistatava arusaam sellest, et maakohtu otsuses tehtud kolm erinevat õigusjärelmit kujutavad endast ka kolmekordset karistamist ühe teo eest, ei ole pädev. Süüdistatavale on mõistetud üks põhikaristus e vangistus, lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine- , mida ei saa mõista ilma põhikaristuseta ja nagu selle karistuse nimetuski ütleb, on tegemist põhikaristusele lisaks mõistetava karistusega ning kohaldatud on ka vara konfiskeerimist, mis samuti eeldab süüd ja sellega kaasneva põhikaristuse olemasolu. Konfiskeerimine on seadusandja silmis muu mõjutuvahend (KarS 7.peatükk), Riigikohus on seda mõjutusvahendit e süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist, nimetanud ka materiaalses mõttes karistuseks. Kõik need kolm õigusjärelmit sobituvad seaduse kohaselt ka ühte süüdimõistvasse kohtuotsusesse ning topeltkaristamise keeldu rikutud ei ole. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Kuivõrd lisakaristus ja konfiskeerimine omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele, on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel ka sellega, et kõrvuti põhikaristusega karistatakse süüdistatavat ka lisakaristusega ja nö materiaalse karistusega. Selline järeldus tuleneb süüdistatavale mõistetud suhteliselt leebe põhikaristuse ja lisakaristuse määrast. Põhikaristuse leebust ilmestab fakt, et süüdistatav on isik, kellel on karistatus samalaadse kuriteo eest, kuid teda karistati lühiajalise ja pigem, alammäärale ligilähedase vangistusmääraga ja seda sanktsiooni järgi, kus ülemmääraks on kolm aastat (käesoleval ajal e alates 1.11.2017) olnuks see juba 4 aastat. Lisakaristuse leebuse poolt räägib aga fakt, et mõistetud lisakaristuse määr kuriteo eest jääb tegelikult väärteo eest mõistetava lisakaristuse piiridesse. KarS prg 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Liiklusseaduse prg 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemil peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ja ei saa olla võrdne väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammääraga. Selliste suhteliselt leebete karistusmäärade puhul on

mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine igati õigustatud, sest on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg -st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatud. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.