Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 28. juuli 2017. a määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu M.P (isikukood XXX), määruskaebus
Kaebuste esitaja ja kaebuse liik
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 28. juuli 2017. a määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohus 10. jaanuari 2017. a otsusega tunnistas M.P süüdi KarS § 424 järgi ja karistas teda 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus M.P eelvangistuses viibitud ühe päeva karistusaja hulka. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus temale kohtuotsuste kogumis Pärnu Maakohtu 2. juuni 2016. a otsusega liitkaristuseks 2 aastat vangistust. M.P karistusaeg algas 1. juunil 2016. a ja lõpeb 1. juunil 2018. a.
1.juunil 2017. a saabusid Tartu Maakohtusse Tartu Vanglast dokumendid M.P tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei toeta.
3.Tartu Maakohus 28. juuli 2017. a määrusega jättis M.P tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata.
3.1.Kohus märkis, et vangistus on sihi saavutanud, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See tähendab, et prognoosida tuleb just uute kuritegude toimepanemise tõenäosust. Sellise prognoosi tegemisel tuleb arvestada, et mida raskemaid kuritegusid on inimeselt oodata, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus.
3.2.Kohtu hinnangul on M.P-lt tema senist elukäiku silmas pidades karta varavastaseid kuritegusid, sõidukijuhtimisi joobes, aga ka vägivallakuritegusid, sh kõige raskemaid ehk tapmisi.
Tapmisi on ta sooritanud suisa kaks. Tõsi, need mõlemad pani ta toime alaealisena. Mööda siiski kahest üliraskest kuriteost vaadata ei saa. Eriti veel silmas pidades, et vägivallakuriteod ei ole isikule olnud võõrad ka viimasel ajal: eelmise aasta juunis lõi ta oma elukaaslast. Eeskätt just vägivallakuritegude ja nimelt tapmiste toimepanek tähendab, et M.P saab vanglast vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv uute kuritegude oht on väike. Kohtu arvates see väike ei ole.
3.3.Kohus leidis, et uusi kuritegusid on ennekõike alust karta just M.P alkoholiprobleemi tõttu. See probleem on väga suur: ta on pikaajaline alkoholi kuritarvitaja. Just alkohol on aga tinginud mitmed M.P kuriteod. Kohtu hinnangul ei ole probleemi ulatust arvestades piisavalt alust arvata, et M.P hoiab end vabanedes alkoholist eemale. Pelk „Eluviisitreeningu“ läbimine seda loota ei võimalda – eriti veel silmas pidades, et vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on M.P varemgi seda programmi läbinud (nagu programme „Agressiivsuse asendamise treening“ ja „Taastav õigus“). On raske näha põhjust, miks peaks varem edutuks osutunud programm nüüd vilja kandma. Ka ei veena kohut M.P tulevases alkoholivabas elus tema väide, et ta laseb endale süsti teha. Esiteks ei ole alkoholi tarvitamise vastane süst n-ö imerohi: ka süsti saanu võib joomist jätkata. Teiseks aga on alust M.P lubaduses kahelda: ta ei ole seni aastate jooksul enda ravimist käsile võtnud ja pole põhjust arvata, et ta seda nüüd teeb (nüüdki võib jääda see vaid plaani tasemele, nagu see on M.P poolt kohtus öeldu järgi juhtunud varemgi).
3.4.Edasi möönis kohus küll võimalust, et alkoholist tulenev risk siiski ei realiseeru ning M.P suudab tõepoolest muutuda: nt tänu teda toetavale A. T. ja ülejäänud sugulastele või loodetavale tööga hõivatusele. Siiski on see lootus sedavõrd nõrgal alusel, et see ei võimalda M.P-lt oodatavate kuritegude iseloomu arvestades teda vabastada. Ka ei tingi süüdimõistetu vabastamist see, et ta on käitunud vanglas küllaltki korralikult (tal on vaid üks distsiplinaarkaristus). Vanglas ei ole alkohol kättesaadav ja kohus nõustub kaitsjaga, et M.P suudab (vähemalt üldjuhul) kainena õiguskuulekalt käituda. Vabanedes aga on tal kõik võimalused hakata uuesti alkoholi tarvitama ja just see kätkeb endas retsidiivsusohtu.
4.Määruse peale esitas kaebuse M.P ise, taotledes lahendi tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist.
4.1.M.P arvates jääb kohtumäärusest mulje, et kohtu otsustus põhineb suuresti tema poolt alaealisena sooritatud kuritegudel, mille eest ta on oma karistuse juba ära kandnud. Kohus lähtub ekslikult eeldusest, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul ei vähene ja eeskätt seetõttu ei saa temalt eeldada õiguskuulekat käitumist vabaduses.
4.2.M.P toonitab, et ta on läbinud vangistuses programmi „Eluviisitreening“ ja enne vangistust käinud psühhiaatriakliinikus, et oma probleemile lahendust saada, mis jäi aga vangistuse tõttu lõpule viimata. Seega on M.P näidanud nii vabaduses kui ka vangistuses üles initsiatiivi muutuda. Vabaduses on tal toetav perekond ja garanteeritud töökoht, millised asjaolud annavad piisava aluse arvata, et ta hoiab edaspidi alkoholi tarvitamisest eemale, omades piisavat sotsiaalset teotust alkoholist hoidumiseks.
4.3.M.P märgib, et vabastades ta ennetähtaegselt, säilib tema üle kriminaalhooldaja kontroll, mis annab talle võimaluse harjuda vabaduses alkoholivaba eluga.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata.
6.Taolist seisukohta põhistades selgitab ringkonnakohus kõigepealt, et KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Selline laialdane otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, mis peab kujunema juba osundatud KarS § 76 lg-s 4 loetletud tingimuste kogumi sisulisel hindamisel.
Kõrgema astme kohus on seejuures õigustatud edasikaebemenetluses maakohtu kaalutlusõigusesse sekkuma vaid siis, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaalvõi menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16).
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust seisukohaks, nagu oleks maakohus teinud M.P ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel kaalutlusvea. Samuti on kohtumääruse põhistused vaadeldavad veenvate, piisavate ja asjakohastena. Kohus on selgelt ära näidanud, millest tuleneb negatiivne prognoos, et M.P võib vabaduses toime panna kuritegusid ning miks tema osas täheldatavad positiivsed asjaolud (elu- ja töökoht, toetavad lähedased, küllaltki korralik käitumine vangistuses, vanglas alkoholiprobleemiga tegelemine) seda ohtu ei vähenda. Maakohtu arutluskäiguga kriminaalkolleegium täielikult ka nõustub.
7.1.M.P osas tehtav ohuprognoos tuleneb kõigepealt tema varasemast elukäigust, s.o teda on korduvalt karistatud kriminaalkorras ja ka kehtivaid väärteokaristusi on tal kaks. Eelnevad karistamised ei ole temale mõju avaldanud ning kuritegelik muster kordub. Oluline on seegi, et nagu maakohus tuvastas, on teda kahel korral süüdi tunnistatud ka tapmise eest ja samuti on ta veel juulis 2016. a pannud toime vägivallateo (alkoholijoobes olles lõi avalikus kohas olles oma elukaaslast). Tõsi, arvestada tuleb, et tapmisteod sooritas M.P alaealisena, kuid nagu just märgitud, on tema vägivaldsus avaldunud ka hiljem, samuti on ta toime pannud varavastaseid kuritegusid ning mitmeid mootorsõiduki juhtimisi joobeseisundis. Samuti on M.P puhul täheldatav oluline riskitegur, s.o tema alkoholi tarvitamise harjumus. Põhjendused, miks nimetatud ohutegurit ei saa kõrvale jätta ka praeguselt, on esimene kohtuaste esitanud väga üksikasjalikult ning need kajastuvad ka käesoleva määruse p-des 3.3. ja 3.4. Seetõttu ringkonnakohus neid siinkohal üle ka ei korda.
7.2.Ringkonnakohus märgib veel, et ka Riigikohus on oma hiljutises lahendis jaatanud võimalust jätta vanglasse karistust edasi kandma selline kinnipeetav, kelle vangistusaegne käitumine on olnud õiguskuulekas ja elutingimused vabaduses on head, kuid kelle kuriteo toimepanemise asjaoludest või varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude sooritamist (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21).
8.Määruskaebuse väited ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Maakohus on juba põhjendanud, miks M.P poolt sotsiaalprogrammide läbimine ei anna alust arvata, et ta suudab vabaduses alkoholi tarvitamisest hoiduda ning seeläbi uute kuritegude toimepanemise ohtu madalamana hoida. Kinnipeetava väide varasemalt psühhiaatriakliinikus käimisest jääb aga sisutühjaks, kuivõrd selge on, et tema alkoholi pruukimine ja ka kuriteod on ajas üha kordunud. Toetavast perekonnast ei ole samuti abi olnud. Seega ei ole võimalik siinkohal olulist tähendust omistada ei M.P õe ega ka endise elukaaslase kirjalikele pöördumistele, millistes nad kinnitavad vajadust kinnipeetava abi järele ning lubavad ka ise omakorda temale toeks olla. Töökohtki oli vangla koostatud iseloomustuse kohaselt M.P olemas ka enne praeguselt kinnipidamisasutusse sattumist, ehk siis tähendust ei saa omistada ka tema võimalusele asuda koheselt tööle. Samuti ei oleks kinnipeetava edasist õiguskuulekust võimalik järeldada tema allutamisest käitumiskontrollile. Selgub ju kriminaalhooldusametniku kirjalikust arvamusest, et M.P on varem kriminaalhooldusel olnud kahel korral, kuid kumbki ei möödunud edukalt. Esimeselt korral ei olnud kriminaalhooldust võimalik teostada, kuna enne hooldusele määramist oli M.P juba toime pannud uue kuriteo ja ta vahistati seoses eeluurimisega. Teisel korral pani ta uue kuriteo toime kriminaalhoolduse ajal.
9.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/ Maarika Kuusk
/allkiri/ Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.