1-17-4778/3 - Avaliku rahu vastased süüteod - Avaliku korra vastased süüteod - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud süüteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. KarS § 263 lg 1 p 1 kohaselt on karistatav avaliku korra raske rikkumine, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud vägivallaga. Kannatanu Monika Uustalu antud ütluste (tl 1-2) kohaselt viibis ta tööl baaridaamina Tallinnas Vana-Viru 14 asuvas baaris Musicbar. 07.12.2016 kella 02:45 ajal sisenes baari naisterahvas koos meesterahvaga ja tellisid kokteili viski ja koolaga. Mingi aja möödudes hakkas naine esitama pretensioone joogi kvaliteedi kohta ja heitis kokteli joogiklaasist talle näkku. Alkoholi sattumine silmadesse tekitas valu. Seejärel saabus kohale turvatöötajate patrull, mille liikmed palusid naisel lahkuda ning mille peale viimane ägestus, haaras joogiklaasi ja viskas sellega tema pea suunas. Pööras näo kõrvale, kuid klaas tabas teda kukla piirkonda, tekitades valu ja tervisekahjustuse - muhu kuklas. Anastassia Silajeva kahtlustatavana antud ütluste (tl 31-34) kohaselt viibis ta koos Xxxxga 07.12.2016 Tallinnas Vana-Viru 14 asuvas baaris Musicbar. Olid juba eelnevalt alkoholi tarbinud ning Andrei tellis baarist viskit. Kuna see maitses bensiini järgi, siis läks ja kallas joogi baaridaamile näkku. Baaridaami kaitseks astusid kohe välja mingid meesterahvad baarist ja palusid temal maha rahuneda. Läks baarist välja ja seal olid turvamehed, kes ütlesid, et politsei on kohe kohal. Tahtis minema joosta, kuna ei tahtnud probleeme politseiga. Klaasi ei ole tema üldse visanud. Tunnistaja Xxxx ütluste (tl 66-69) kohaselt viibis ta koos Anastassia Silajevaga baaris, olles sellele eelnevalt koos Anastassia Silajevaga tarbinud märkimisväärses koguses alkoholi. Juba enne baari saabumist käitus Anastassia Silajeva ebaadekvaatselt, baaris tekkis Anastassia Silajeval verbaalne konflikt baaridaamiga ja ta otsustas baarist lahkuda. Füüsilise konflikti toimumise juures ei viibinud. Tunnistaja Xxxx ütluste (tl 70-71) kohaselt on ta turvatöötaja, saabus baari Musicbar väljakutse peale ja nägi, et baaris on kuus isikut: baaridaam ja viis klienti, kellest ühel naiskliendil oli joogiklaas käes, mille ta viskas baaridaami suunas selliselt, et klaas tabas viimast pähe ja purunes. Klaasi visanud naine püüdis koheselt ära joosta, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni ja anti üle politseipatrullile (tl 21-22). Lisaks eeltoodud tõenditele tõendab süüdistatava poolt kannatanule baaris alkoholi näkku viskamist ja klaasiga pähe viskamist ka asitõendi vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 42-59), milles on vaadeldavaks objektiks Tallinnas Vana-Viru 14 asuv Musicbar turvakaamera salvestis. 07.12.2016 kell 02.54 sisenevad nais- ja meesisik, kelles on väliste tunnuste järgi äratuntavad Anastassia Silajeva ja Andrei Kovaljov. Kell 03.07 viskab Anastassia Silajeva temal käesolevast joogiklaasist baarileti taga seisvale Monika Uustalule vedelikku näkku ning seejärel suhtleb baarileti juures viibivate kõrvaliste meesisikutega. Monika Uustalu läheb kraanikausi juurde ja loputab silmi. Kui kohale saabuvad turvatöötajad, võtab Anastassia Silajeva kell 03.10 laualt joogiklaasi ning viskab selle Monika Uustalu suunas, tabades viimast klaasiga pähe. Monika Uustalu võtab kätega peast kinni ja liigub kraanikausi juurde. Korrakaitseseaduse § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on Tallinnas Vana-Viru 14 asuv Musicbar avalik koht, kus oli teo toimepanemise ajal vähemalt 5 inimest. KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada.

Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud avaliku korra rikkumine süüdistatava poolt, mis seisnes selles, et süüdistatav viskas joogiklaasist alkoholijoogi Monika Uustalule näkku, mille tagajärjel alkohol sattus Monika Uustalule silmadesse, põhjustades silma limaskesta ärrituse ja sellega kaasneva valu. Seejärel lühikse ajavahamiku möödudes võttis süüdistatav laualt joogiklaasi ning viskas selle Monika Uustalu suunas, tabades teda klaasiga pähe kukla piirkonda, millega põhjustas Monika Uustalule valu ja tervisekahjustuse, s.o turse paremal pool kukla piirkonnas. Antud juhul ei olnud lihtsalt tegemist avaliku korra rikkumisega, vaid see rikkumine pandi toime vägivalla kasutamisega. Vägivalla teod on sätestatud KarS § 120 ähvardamine ja § 121 kehaline väärkohtlemine. Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav talle alkoholi silma viskas ja klaasiga vastu pead viskas, siis tundis ta valu. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka isiku läbivaatuse protokollile fototabeliga (tl 3-6), kiirabikaardi koopiale (tl 10-12) ja Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisile (tl 7-13), millest nähtuvad Monika Uustalul 07.12.2016 esinenud tervisekahjustused, s.o pindmine peavigastus, turse vasaku kõrva taga. Vaadates fotosid ja fikseeritud tervisekahjustusi: pindmine peavigastus, turse vasaku kõrva taga, siis puudub kohtul alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanule tervisekahjustuse, s.o pindmine peavigastus, turse vasaku kõrva taga ning samuti tekitas sellise kehalise väärkohtlemisega, s.o alkoholi näkku viskamisega valu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Eeltooduga on tuvastatud nii see, et tegemist oli avaliku kohaga, kui see, et süüdistatav pani toime avaliku korra rikkumise ning seda vägivalda kasutades. Seega on tuvastamist leidnud KarS § 263 lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani vägivalla teo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanule alkoholi näkku visata, samuti klaasiga pihta visata ja nii ka läks, st süüdistatav saavutas püstitatud eesmärgi. Avaliku korra rikkumise osas on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, sest süüdistatav teadis, et ta viibib baaris, s.o avalikus kohas ning et tema selline käitumine mõjub ka kõigile teistele baaris viibivatele isikutele häirivalt ja rikub nende õigusrahu. Kuid süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, mida näitab ka süüdistatava käitumine, s.o baarist minema jooksmine. Psühhiaatrilise ravi asutuse vastusest (tl 37-40) nähtub, et Anastassia Silajeval on varasemalt diagnoositud psüühika- ja käitumishäireid, kerge vaimne alaareng. Ekspertiisimääruse ja ambulatoorse kohtupsühiaatrilise ekspertiisi akti (tl 73-83) kohaselt Anastassia Silajeva põeb vaimuhaigust – paranoidset skisofreeniat, kuid haigus on remissioonistaadiumis. Eksperdi

3.TSIVIILHAGI Kohtueelsel menetlusel on kannatanu esitanud tsiviilhagi 300 euro nõudes mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks (lk 85). KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju konkreetset suurust kannatanu tõendama ei pea. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna kahju on tekkinud süüdistatava poolt KarS § 263 lg 1 p 1 alusel toimepandud kuriteo tagajärjel ja käesoleva otsusega mõistab kohus Anastassia Silajeva KarS § 263 lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi, siis vastutab Anastassia Silajeva tekitatud kahju eest. Antud juhul seisnes kannatanu poolt tuntud füüsiline valu ja sellest põhjustatud kannatused süüdistatava poolt kannatanule alkohoolse joogi silma viskamise tagajärgedes, samuti klaasiga kuklasse viskamise tagajärjes. Kohtu hinnangul 300 eurone hüvitis eelnimetatud valu ja kannatuste eest on mõistliku suurusega ja proportsionaalne valu tugevuse ja kestusega. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud, hageja õigusi on rikutud ja tegemist on tõelise nõudega ning mittevaraline kahju hagis nimetatud ulatuses tuleb Anastassia Silajevalt välja mõista kannatanu kasuks. Kuigi tsiviilhagi rahuldamisel peab kohus arvestama süüdlase majandusliku olekorra ja maksevõimelisusega, siis süüdistatava sõnade kohaselt on tema igakuiseks sissetulekuks 265 euro suurune pension. Seega oleks väljamõistetav summa mõningal määral tema ühe kuu sissetulekut ületav. Kohtu arvates on selline summa proportsionaalne ega saa olla süüdistatavale üle jõu käiv.

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus ja vangistus kuni 5 aastani. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt ta ei tööta ning samuti puuduvad kohtul andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd legaalset sissetulekuallikat. Süüdistatava sõnade kohaselt on ta 80% ulatuses töövõimetu ja tema sissetulekuks on pension, mille suuruseks on 265 eurot. Samas on süüdistatav end võtnud töötuna arvele. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik koheselt talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude ja hagi hüvitamise näol. Lisaks sellele nähtub süüdistatava karistusandmetest (tl 88-96), et teda on ka varasemalt karistatud vangistusega. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik süüdistatava suhtes kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol ning tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Karistuse määra valikul lähtub kohus süüdistatava süü suurusest, s.o kannatanute arvust, vägivalla intensiivsusest, avalikust kohast. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud ühele kannatanule kergete tervisekahjustuste põhjustamine avalikus kohas, s.o baaris, kus viibis veel 5 inimest. Kohtu hinnangul süüdistatava süü ei ole kuigi suur. Omaksvõetud karistusptaktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus kohtueelses menetluses kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ei tuvastanud, kuid kohtuistungil avaldas süüdistatav kahetsust, mida võib pidada siiraks. Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava süü suurusest lähtuvalt, leiab kohus, et süüdistatavale saab karistuse mõista mõningal määral alla sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdistatava karistusandmetest nähtub, et teda on viimati Harju Maakohtu 20.09.2011 otsusega karistatud KarS § 275 järgi vangistusega 2 kuud, mida suurendati Harju Maakohtu 18.10.2010 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 1 aasta 9 kuu 8 päeva võrra ning

5.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja kohtupsühhiaatriaekspertiisi kulu (tl 81-82). Ekspertiisi kulude osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7, detsembri 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Ambulatoorse kohtupsühiaatrilise ekspertiisi akt nr 28 (tl 75-83) oli süüvõime tuvastamiseks küll vajalik, kuid samas ekspertiisi tulemusena süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid ei kogutud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna ekspertiisitulemus ei toeta süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis sellised menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. Ülejäänud menetluskulude osas leiab kohus, et kuigi süüdistatava ankeetandmete kohaselt ta tööga hõivatud ei ole, siis ei ole kohtule esitatud tõendeid ka selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu üldse maksevõimeline. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatav on aga eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta on