1-16-8204/15 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1.1.Objektiivne koosseis Kannatanu HK on kahel ülekuulamisel andnud ütlusi (tl 4-5, 8-9), mille kohaselt oli ta lubanud W.D’l hoida oma asju kannatanu korteris aadressil xxxx (ühetoaline kööktuba), sest W.D oli oma perekonnaga peale vanglast vabanemist tülli läinud. 01.06.2016. a kella 16.30 ajal tuli W.D kannatanu juurde enda asjade järgi. Pakkimine võttis väga kaua aega – umbes kaks tundi. Kogu selle aja oli kannatanu W.D kõrval, välja arvatud siis, kui kannatanu korraks käis tualetis. Vahetult peale tualetis käimist väljusid nii kannatanu kui W.D koos korterist. Järgmise päeva hommikul ehk 02.06.2016. a kella 10 paiku avastas kannatanu, et tema tahvelarvutit ei ole enam, ainult tahvelarvuti kaaned on alles. Koheselt helistas kannatanu W.D’le, kes tunnistas talle arvuti võtmise üles öeldes, et soovis tahvelarvutiga internetis käia vaatamaks omale uut korterit. Kannatanu palus tahvelarvuti tagastada, aga õhtul kella 17-ks ei olnud W.D seda teinud. Tahvelarvuti kadumise avastamise päeval käis kannatanu läbi ka kõik läbiümbruse pandimajad ja hoiatas, et kui neile tuuakse tema tahvelarvuti tunnustele vastav tahvelarvuti, siis võib see olla varastatud. Sõle tänava pandimajas käies kohtus kannatanu aga W.D’ga ning temaga koos olnud meesterahvaga. Seejärel lahkusid W.D ja kannatanu koos pandimajast ja sõitsid kannatanu autoga Vasara tänaval asuva kaupluse juurde, kus Julia väljus autost ja lubas, et toob kohe tahvelarvuti kannatanule. Julia arvutit aga ei toonud, vaid kadus. Peale seda päeva on Julia lubanud, et tagastab tahvelarvuti, aga pole seda teinud. Tunnistaja AT, kes on xxxx asuva pandimaja töötaja, on andnud ütlusi (tl 14-15), et 01.06.2016. a päevasel ajal tuli pandimajja pikaaegne klient VP, kellega koos oli noor tütarlaps. VP soovis pantida musta värvi ilma laadijata tahvelarvutit. VP andis tahvelarvuti tunnistaja kätte kontrollimiseks. Tunnistaja lülitas arvuti sisse ja nägi, et menüü on eestikeelne ning küsis, kas arvuti ikka kuulub VP’ile. Selle peale vastas VP, et arvuti andis talle temaga koos olev tütarlaps, kellel endal ei ole dokumenti kaasas, mistõttu soovibki VP seda oma nimel pantida. Arvuti kontrollimise ajal tuli pandimaja ruumi meesterahvas, kes pöördus tütarlapse poole vene keeles küsimusega, kus on temale kuuluv arvuti. Seepeale lahkusid ruumi tulnud meesterahvas ja VP’iga kaasas olnud tütarlaps mõlemad ruumist ning tunnistaja tagastas arvuti VP’ile, kes lahkus samuti koos arvutiga ruumist ja väljus tänavale samuti koos arvutiga. Umbes poole tunni pärast tuli tütarlaps üksinda tagasi ja küsis, kas VP pantis arvuti ära. Tunnistaja vastas tütarlapsele, et arvuti jäi VP’i kätte. Lisaks märkis tunnistaja, et meesterahvas, kes küsis tütarlapselt arvuti kohta, käis pandimajas sama arvuti kohta küsimas veel samal päeval ja ka järgmisel päeval. VP on tunnistaja andnud ütlusi (tl 12-13), mille kohaselt kohtus ta W.D’ga juuni alguses juhuslikult Saturni lähedal. W.D tegi ettepaneku musta värvi tahvelarvuti pantida ja kinnitas, et sellest probleeme ei tule. W.D ise ei saanud tahvelarvutit pantida, sest tal ei olnud isikut tõendavat dokumenti enda sõnul. Tunnistaja oli nõus W.D’t aitama ja nad läksid koos xxxx 3 (11)

1-16-8204 asuvasse pandimajja. Pandimajas asus töötaja juba pantimiseks vajalikke andmeid üles kirjutama, kui ruumi sisenes meesterahvas, kes vene keeles aktsendiga küsis W.D’lt, kus on tema arvuti. Seda kuulis ka pandimaja töötaja. Mees võttis W.D’l käest kinni ja tiris ta ruumist välja tänavale. Peale seda andis töötaja tahvelarvuti tunnistajale tagasi keeldudes selle pantimisest. Tunnistaja läks enda sõnul arvutiga pandimaja koridori, kus jättis selle aknalaua peale ning lahkus ka ise pandimajast, kuid üksinda. W.D helistas tunnistajale samal päeval ja küsis arvuti kohta ning tunnistaja ütles talle, et jättis arvuti pandimajja ning ärgu rohkem helistagu. Kahtlustatavana ülekuulamisel on W.D selgitanud järgmist (tl 18). Maikuus 2016. a läks ta vanematega tülli ja kolis nende juurest ära. Seejärel viis oma asjad tuttava HK’i juurde tema ühetoalisse korterisse aadressil xxxx. HK lubas seal asju hoida ja ööbimas käia. Juuni esimestel päevadel, see võis olla ka 01.06.2016. a pidi asjad ajutiselt kokku korjama, et HK’i sugulastele ruumi teha. Nad olid HK’iga korteris kahekesi kui ta asju pakkis. HK’i tahvelarvuti oli sel ajal diivanilaua alumisel tasandil. W.D selgitas, et ta on seda tahvelarvutit varem kasutanud. W.D andis ütlusi, et ta võttis tahvelarvuti ilma kaanteta ning pani selle oma spordikotti enda teiste asjade juurde. Seejärel väljusid koos HK’iga korterist. Saturni juures helistas W.D P’ile, kelle hüüdnimi on P ja tegi ettepaneku kokku saada. Nad kohtusid sealsamas Saturni lähedal. Järgmisel päeval tegi W.D P’le ettepaneku viia tahvelarvuti pandimajja, mis asub Madala peatuse juures ühiselamu kõrval. Pandimajas kohtusid juhuslikult HK’iga hetkel, mil tahvelarvuti oli juba pandimaja töötaja käes kontrollimisel. HK küsis W.D’lt, kus on tema tahvelarvuti ja seda kuulis pealt ka pandimaja töötaja. W.D selgitas, et ta lubas HK’ile tema tahvelarvuti tagastada ja selleks nad lahkusid koos pandimajast, läksid HK’i autosse ja rääkisid, W.D lubas veelkord proovida arvutit kohe tagastada ning nad läksid lahku. Tahvelarvuti jäi pandimajja maha ning see anti pärast P kätte. Pandimajja tagasi minnes ei olnud seal enam ei P’t ega arvutit. W.D saatis P’le sõnumi, et ta arvuti tagasi tooks, aga P pole sõnumile vastanud ega ka arvutit tagasi toonud. Seega kinnitavad nii kannatanu kui W.D ütlused, et W.D võttis HK’ile kuuluva tahvelarvuti ilma tahvelarvuti omaniku ehk HK’i teadmata ning seega ka ilma omaniku loata. Tahvelarvuti puhul on tegemist vallasasjaga. Eelpoolt avaldatud tõenditest nähtuvalt esineb vastuolu vaid pandimaja töötajast tunnistaja ütluste ja W.D ning kannatanu ütluste vahel selles osas, mis kuupäeval tahvelarvutit pantima tuldi. Nimelt on pandimaja töötaja AT andnud ütlusi, et sündmus toimus 01.06.2016. a. Samas leiab kohus, et nii kannatanu kui süüdistatava ütlused kattuvad selles, et tahvelarvuti äravõtmine toimus 01.06.2016. a, kuid järgmisel päeval ehk 02.06.2016. a püüti tahvelarvutit pantida. Seega loeb kohus tõendatuks, et tahvelarvuti võttis W.D kannatanu HK’ilt ära 01.06.2016. a ning W.D püüdis antud arvutit pantida järgmisel päeval ehk 02.06.2016. a. Samuti kinnitavad nii kannatanu kui W.D ütlused ning kaudselt ka kahe tunnistaja ütlused seda, et antud tahvelarvuti ei kuulunud mitte W.D’le, vaid HK’ile. Seega oli tegemist W.D jaoks võõra vallasasjaga. Sealjuures kinnitab tahvelarvuti kuulumist HK’ile ka arve nr 150251283 (tl 6), mille kohaselt on HK ostnud 08.12.2015. a Samsung Galaxy Tab A (tahvelarvuti) 16GB Black (must). Samuti on HK juba esimesel ülekuulamisel märkinud ära temalt äravõetud tahvelarvuti täpse tootja, mudeli ja tunnuskoodi numbri (tl 5), mis kattub täielikult eelnimetaud arvel märgitud andmetega. Lisaks eelnevale murdis W.D tahvelarvutit diivanilaua riiulilt ära võttes ja enda asjade juurde spordikotti pannes ning seejärel korterist lahkudes HK’i valduse antud tahvelarvutile ning kehtestas tahvelarvutile uue ehk enda valduse. Peale eelkirjeldatud W.D käitumist ei tea kannatanu ka temale kuuluva tahvelarvuti asukohta. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ning ka arve nr 150251283 kohaselt on varastatud tahvelarvuti ostetud kannatanu HK’i poolt 243 euroga (tl 5, 6). Eelkirjeldatud tegevusega on tõendamist leidnud, et W.D võttis võõra vallasasja ära selle omanikult ehk W.D on täitnud varguse objektiivse koosseisu.

1-16-8204 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-87-08 p-s 10 märkinud süstemaatilise varguse kohta järgmist: Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need varguse teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Sealjuures peavad need vargused olema omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused peavad moodustama teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Hilisemas lahendis nr 3-1-1-66-13 on Riigikohtu kriminaalkolleegium jäänud eeltoodud seisukoha juurde. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et W.D on 01.06.2016. a toime pannud varguse. Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusest (tl 45-46) nähtuvalt on W.D süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kuivõrd kohtuotsusega on välja mõistetud kahe erineva kannatanu tsiviilhagid (tl 45 pöördel), siis saab eeldada, et W.D’le mõisteti viimasel korral karistus vähemalt kahe toimepandud varguse eest. Seega arvestades käesoleval juhul lisaks ka 01.06.2016. a toimepandud vargust, on täidetud süstemaatilise varguse objektiivse koosseisu esimene tingimus ehk vähemalt kolme varguse episoodi olemasolu. Kohus leiab, et täidetud on ka teine süstemaatilise varguse tuvastamise kriteerium, kuivõrd kohtu hinnangul on varastamine kujunenud W.D puhul elustiiliks. Siinkohal märgib kohus, et kuigi karistusregistri andmetel, mille on kriminaalasjaga kohtule esitanud prokurör on märgitud, et W.D’l on 6 kehtivat kriminaalkaristust (tl 38-39), siis tegelikkuses esineb karistusregistris ühe kriminaalkaristuse puhul (Harju Maakohtu 17.05.2013. a otsus) nn topeltkirje ehk üht karistust on märgitud karistusregistris kahel korral. Seega tegelikkuses on kehtivaid kriminaalkaristusi W.D’l viis, mida kinnitas ka karistusregister kohtule (vt tl 82-84). Sealjuures on nendest kehtivatest viiest kriminaalkaristusest viimasel kolmel korral W.D’t karistatud just süstemaatiliste varguste toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Ühtlasi on kõigil kordadel W.D’t süstemaatiliste varguste toimepanemise eest karistatud reaalse vangistusega. Viimati karistati W.D’t KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega (tl 38, 45-46). Täpsemalt nähtub kohtuotsusest, et W.D’le mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1 aasta pikkuse vangistuseni ning millest arvati omakorda maha eelvangistuses viibitud 3 päeva ning lõplikuks reaalselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti W.D’le 11 kuud ja 27 päeva vangistust alates 02.02.2015. a. Seega vabanes W.D karistuse kandmiselt 29.01.2016. a. Peale seda on W.D’t kahtlustatud varguse toimepanemises 2016. a maikuu lõpus (tl 35 pöördel), kuid selles episoodis lõpetati kriminaalmenetlus (tl 48). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et W.D pani uue varguse toime 01.06.2016. a. Seega ei ole süstemaatiliselt toimepandud varguste eest mõistetud isegi ühe aasta pikkuse reaalse vangistuse ärakandmine suutnud W.D’t mõjutada varguste toimepanemisest hoidumisele. Arvestades, et W.D’l puudus varguse toimepanemise ajal ning ka kohtumenetluse ajal töökoht (tl 17, 35, 43, 76), varguse toimepanemise ajal puudus tal ka elamiskoht (sest kannatanu juures ta peatuda enam ei saanud ning vanematega oli ta tülis) ning käesolevas kriminaalasjas varastatud tahvelarvuti soovis W.D pantida, on alust arvata, et W.D soovis varguse toimepanemise teel saada raha enda äraelatamiseks. Nendel põhjusel leiab kohus, et varastamine on W.D’le kujunenud elustiiliks, sest selle kaudu hangib isik endale elatist.

1-16-8204 on talle ajavahemikul 2012-2016. a karistuseks määratud rahatrahvid vahemikus 16-260 eurot, kuid mis kõik on eranditult tasumata (tl 39-40). Sealjuures on KarS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt minimaalseks rahalise karistuse suuruseks 300 eurot. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et W.D puhul on karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. W.D süü suurust mõjutab esmalt varastatu väärtus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et W.D varastas tahvelarvuti, mille väärtuseks on 243 eurot (tl 5, 6). Sellises summas on kannatanu esitanud ka tsiviilhagi W.D vastu (tl 11). KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus selline, mis ületab 4000 eurot. Seega oli W.D tegevus suunatud asja vastu, mis ületab mõnevõrra seaduses sätestatud väheväärtusliku asja piiri, milleks on 200 eurot. Seega hinnates varastatu väärtust, leiab kohus, et W.D süü on väike. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka asjaoluga, et W.D pani antud varguse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist isiku süüd suurendava asjaoluga. W.D puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus. Kuigi kohtueelses menetluses ei ole W.D otsesõnu kahetsust avaldanud, leiab kohus, et W.D on siiski toimepandut kahetsenud. Nimelt on W.D andnud ütlusi, et ta lubas kannatanule tema tahvelarvuti tagastada, milleks saatis ta ka isikule, kellega koos ta tahvelarvutit pantima läks, sõnumi, et viimane tahvelarvuti tagasi tooks, sest see jäi tema kätte (tl 18). Samuti avaldas W.D kahtlustatavana ülekuulamisel, et ta proovib veel saada kontakti selle isikuga, kelle kätte tahvelarvuti jäi, et kannatanu oma arvuti tagasi saaks (tl 18). Otsesõnu on W.D kahetsust avaldanud aga 01.11.2016. a kohtuistungil (tl 76 pöördel) ning kohtul ei ole alust kahelda W.D poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes W.D teos ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid (eelkõige varastatu vähest väärtust ja üht varguse episoodi), ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et W.D süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on ca 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelpool kohus juba märkis, et karistusregistri kohaselt on W.D’l viis kehtivat kriminaalkaristust, milledest kolmel korral on teda süüdi mõistetud samasuguse kuriteo toimepanemise eest kui käesolevaski kriminaalasjas ehk süstemaatiliselt toimepandud varguse sooritamise eest (tl 38-39). Viimati karistati W.D’t süstemaatiliselt toimepandud varguse eest Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega (tl 38, 45-46). Nimetatud kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti W.D’le karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1 aasta pikkuse vangistuseni, millest arvati omakorda maha ka eelvangistuses viibitud 3 päeva, seega kuulus W.D’l reaalselt ärakandmisele 11 kuud ja 27 päeva vangistust alates tema kinnipidamise päevast (tl 45 pöördel). Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral ei karistata teda leebemalt võrreldes eelnevate karistustega. Seega arvestades antud juhul asjaolu, et viimati karistati W.D’t Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, siis ei saa eripreventsiooni tõttu käesoleval juhul tema karistus olla eelmisest karistusest lühem. Samas arvestab kohus käesoleval juhul ka sellega, et kuivõrd W.D süü on eelkõige arvestades varastatu väärtust väike, siis võib kohtu hinnangul antud juhul karistada W.D’t samas määras vangistusliku karistusega nagu Harju Maakohtu 04.08.2015. a kohtuotsusega ehk 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. 7 (11)

1-16-8204 Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Võttes arvesse W.D süü suurust (eelkõige varastatu väärtust ja üht varguse episoodi), samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus W.D’le KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. 01.11.2016. a kohtuistungil taotles W.D kaitsja, et tema kaitsealusele mõistetav vangistus asendataks üldkasuliku töö tegemise kohustusega (tl 77). Sealjuures andis kohtuliku uurimise ajal W.D ka nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks (tl 76 pöördel). KarS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Käesoleval juhul leiab kohus, et W.D’le mõistetud lõplik karistus, milleks on 1 aasta vangistust, võib asendada üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Nimelt arvestab kohus siinjuures ka asjaoluga, et karistusregistri kohaselt ei ole W.D’le viimase kuue kriminaalkaristuse puhul mitte ühtelgi korral antud üldkasuliku töö tegemise võimalust (tl 3839). Samuti tunnistas W.D, et tal on narkosõltuvus, aga ta tegeleb sellega ja ta saab metatooniravi, psühholoogilist nõustamist ning temaga tegelevad veel sotsiaaltöötaja ning psühhiaater, mis kõik aitab teda (tl 76 pöördel). Üldjuhul ei täidaks narkootikumide sõltlaste puhul üldkasulik töö karistuse eripreventiivset eesmärki ning suure tõenäosusega tuleb varem või hiljem sõltlase puhul tegemata üldkasuliku töö tunnid täitmisele pöörata, sest isik ei ole lihtsalt võimeline kinni pidama üldkasuliku töö tegemise ajakavast ja korraldusest tulenevalt oma sõltuvusest. Samas leiab kohus W.D puhul, et kuivõrd ta saab narkovastast ravi ning viimane väikeses koguses narkootilise aine käitlemise (sh tarvitamise) eest karistati teda 19.05.2016. a juhtumi eest (tl 39), siis on tema puhul üldkasulikku tööd võimalik kohaldada. Samuti on W.D’le mõistetud lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust, millist karistuse määra võib tulenevalt KarS § 69 lg 1 esimesest lausest üldkasuliku tööga asendada. Eeltoodud põhjustel asenda kohus W.D’le mõistetud 1 aasta vangistust ehk 360 (kolmsada kuuskümmend) päeva vangistust üldkasuliku tööga, arvestusega, et 1 päev vangistust võrdub 1 tunni üldkasuliku tööga, mõistes asendatud karistuseks 360 (kolmsada kuuskümmend) tundi üldkasulikku tööd. KarS § 69 lg 3 kohaselt määrab kohus üldkasuliku töö mõistmisel selle tegemise tähtaja, mis ei või ületada kuritegude puhul kahtekümmend nelja kuud ehk kaht aastat. KarS § 69 lg 2 sätestab, et üldkasuliku töö kestus ei tohi ületada kaheksat tundi päevas. Kui süüdlane teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi üldkasuliku töö kestus ületada nelja tundi päevas. Arvestades asjaolusid, et W.D’l kulub oma ajast osa narkovastasele ravile, samuti on tal käesoleval hetkel ka tervisekahjustus (luumurd), mis takistab tal töö tegemist (tl 76-76 pöördel) ning isikul on olemas kindel soov minna sissetuleku teenimiseks ka tööle (tl 76-76 pöördel), siis määrab kohus üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. Üldkasuliku töö tegemise tähtaja kulgemist tuleb arvestada alates kohtuotsuse jõustumise päevast. KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdlane üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. W.D’l on kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kohustuslikke kontrollnõudeid, milledeks on: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 8 (11)

1-16-8204 antud tahvelarvutit pantimast, sest tekkis kahtlus, et tegemist võib olla varastatud esemega. Samas ei ole kannatanu siiani oma tahvelarvutit tagasi saanud ning selle edasine saatus on teadmata, kuivõrd tahvelarvutit ei panditud, seda ei leitud pandimajast ning ka tunnistaja VP eitab selle endale võtmist. Seega kui W.D ei oleks võtnud HK’ile kuuluvat tahvelarvutit, siis ei oleks see läinud välja ka selle omaniku valdusest ning HK’ile ei oleks kahju tekkinud. Sealjuures tegutses kohtu eelnevalt tuvastatu kohaselt W.D tahvelarvuti varguse osas kavatsetusega. Nendel põhjustel leiab kohus, et käesoleval juhul on W.D tegevuse tõttu tekkinud HK’ile varaline kahju varastatud tahvelarvuti osas. Järgnevalt analüüsib kohus, kas W.D on tekitanud kahju õigusvastaselt. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Antud juhul on rikutud kannatanu HK’i omandiõigust tahvelarvutile. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Varguse toimepanemise tulemusena ei ole kannatanul võimalik enam enda asja vallata, kasutada ega käsutada. Kuivõrd käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, siis on W.D tekitanud HK’ile kahju õigusvastaselt. Viimaks hindab kohus, kas W.D on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Antud juhul on W.D käitunud tahtlikult, s.t ta teadlikult tahtis tekitada kannatanule kahju sellega, kui võttis kannatanu tahvelarvuti ära ning asus seda järgmisel päeval realiseerima enda kasuks. Käesoleval juhul ei esine W.D süüvõimelisust välistavaid asjaolusid ehk W.D on vähemalt 14-aastane ning ei ole alust arvata, et ta tegutses seisundis, milles ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Seetõttu on W.D tekitanud kahju ka süüliselt. Kannatanu ostis 243 euro eest nimetatud tahvelarvuti endale 08.12.2015. a (tl 6). Varguse pani W.D toime 01.06.2016. a. Kohtu hinnangul on pool aastat selline periood, mil tehnika väärtus ei ole ajafaktorist tulenevalt kahanenud märkimisväärselt võrreldes uuena ostetu väärtusega. Sealjuures ei ole kohtumenetluse kestel ei süüdistatav ega tema kaitsja vaielnud vastu tekkinud kahju suurusele, milleks on nimetatud süüdistuaktis 243 eurot (tl 62). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole kannatanul enam üldse tahvelarvutit, siis peab ta endise olukorra taastamiseks ostma endale uue tahvelarvuti. Kohus on seisukohal, et kahjuhüvitise ulatuse puhul on antud juhul õigustatud tahvelarvuti esialgse ostuhinna ehk 243 euro suuruses summas hüvitise väljamõistmine. Seetõttu tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1050 lg 1 alusel kannatanu HK’i tsiviilhagi esitatud summas rahuldada ning W.D’lt kannatanu kasuks välja mõista 243 eurot.

1-16-8204 KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrusega nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2016. a 430 eurot. Seega tuleb KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel W.D’l tasuda ka sundraha summas 645 eurot. Seega kokku peab W.D hüvitama menetluskulud summas 765 eurot. Arvestades asjaolu, et W.D käesoleval hetkel ei tööta (tl 17, 35, 43, 76) ning Maksu- ja Tolliametil andmed tema tulude kohta puuduvad (tl 44), leiab kohus, et W.D’l oleks 765 euro suuruse menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest üle jõu käivaks. Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti andmetel 2016. a III kvartalis 1119 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja Eesti keskmist palka teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud. Seega kuigi ei W.D ega tema kaitsja ei taotlenud kohtult menetluskulude tasumist ositi seaduses üldreeglina ettenähtud ühest kuust pikema perioodi jooksul, leiab kohus, et selleks, et mitte panna W.D’t veelgi raskemasse majanduslikku olukorda, annab kohus W.D’le võimaluse tasuda menetluskulud igakuiste osamaksetena ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Siinkohal märgib kohus, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud enda seisukohta, mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2016. a kohtumääruse nr 3-1-1-4716, p 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12, p 7). Seega võimaldab kohus käesoleval juhul W.D’l menetluskulusid tasuda maksimaalse võimaliku perioodi jooksul. Kohus määrab, et W.D peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 765 eurot ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt 63,75 eurot.