Liiklussüüteod

Esimese astme kohtu otsuse sisu Z.E on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt juhtis Z.E 3. augustil 2014 kella 5.20 paiku Põlva maakonnas Veriora vallas Veriora alevikus Võru-Räpina teelt Metsa tänavale ja sealt edasi Metsa 14 kinnistu territooriumile sõites mootorsõidukit joobeseisundis. Z.E juhtis sõiduautot BMW 520 (reg.nr XXX) seisundis, kui alkoholisisaldus tema veres oli 2,99±0,07 mg/g, k=2. Sellega rikkus Z.E alates 1. juulist 2014 kehtiva LS § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juht olla joobeseisundis. LS § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 mg alkoholi. Tartu Maakohtu 31. märtsi 2015. a otsusega mõisteti Z.E KarS § 424 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldas kohus Z.E-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks alates otsuse jõustumisest. Maakohus ei leidnud alust kahelda tunnistajate U.P. ja A.V. ütlustes selle kohta, kuidas nad

Süüdistatava ja tunnistajate A.V. , U.P. , J.H. ja T.L. ütlused kogumis tõendavad, et 3. augusti 2014. a varahommikul Veriora alevikus Metsa 14 kinnistu garaaži juurde sõitnud ja seal peatunud sõidukis viibis selle peatumise hetkel üksnes kolm isikut: Z.E, J. H ja T. L. Kuigi süüdistatava väitel viibis tema autosse istumise hetkel autos juhikohal veel keegi tundmatu isik, ei viita sellise isiku olemasolule ükski olemasolev tõend. Tunnistajad A.V. ja U.P. on peatunud sõiduki juurest ära jooksmas näinud kahte noormeest. Üks sõidukis olnud isikutest magas autos veel politseinike auto juurde naasmise hetkel. Süüdistatav Z.E ja tunnistaja T. L on kinnitanud, et sõiduki juurest ära jooksjateks olid nemad. Politseiametnikest tunnistajad on kirjeldanud ka ära jooksnud isikute välimust ja riietust. Asjaolu, et Z.E oli 3. augusti 2014. a varahommikul jalas tumedad põlvedeni ulatuvad püksid ja T.L. l laigulised püksid, kinnitasid mõlemad ka kohtuistungil. Seega nägid A.V. ja U.P. sõiduki juurest ära jooksmas süüdistatavat ja tunnistaja T.L. . Autos magavaks isikuks oli J. H. Tunnistajate U.P. ja A.V. ütlustest tulenevalt väljus juhiuksest Z.E ja kõrvalistuja poolsest küljest T. L. Tunnistajad U.P. ja A.V. on kirjeldanud sõidukist väljunud isikuid kui silmatorkavalt erineva välimusega isikuid: üks pikem, kõhnem ja tumedate pükstega ning teine lühem, jässakam ja laiguliste pükstega. Erinevus Z.E ning T.L. pikkuses ja kehaehituses oli silmnähtav ka kohtuistungil. Erineva pikkuse, kehaehituse ja pükste värvi tõttu ei saanud tunnistajad U.P. ja A.V. autost ära jooksnud isikuid segi ajada. Kohus luges tunnistajate U.P. ja A.V. ütlustega tõendatuks, et juhiuksest väljus süüdistatav Z.E. Tunnistajate U.P. ja A.V. ütlused lükkavad ümber süüdistatava ja tunnistaja T.L. ütlused selle kohta, kust uksest keegi väljus. Süüdistatav ja T. L olid alkoholijoobes, mis muudab nende ütlused võrreldes politseiametnike ütlustega vähem usaldusväärseks. Tunnistajate U.P. ja A.V. ütluste kohaselt oli Z.E silmnähtavalt alkoholijoobes ja ta toimetati joobeseisundi kindlakstegemiseks Põlva haiglasse. Asjaolu, et ta oli 3. augusti 2014. a hommikul alkoholijoobes, ei ole vaidlustanud ka süüdistatav ise. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast koos lisaga nähtub, et Lõuna prefektuuri Põlva politseijaoskond saatis Z.E

ajal, mil ta kandis veel Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2013. a otsusega mõistetud karistust. Z.E karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna Z.E pole varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud, ei saa teda karistada kergemaliigilise, s.o rahalise karistusega. Z.E tuleb karistada reaalse vangistusega ja tema suhtes on põhjendatud kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega Z.E esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista. Vaidluse all on asjaolu, kes juhtis 3. augustil 2014 kella 5.20 paiku Põlva maakonnas Veriora vallas Veriora alevikus sõiduautot BMW 520. Maakohus tugines selle tuvastamisel põhiliselt tunnistajate U.P. ja A.V. ütlustele. Seejuures ei välistanud kohus, et politseinikud ei pruukinud näha kõiki auto juurest ära jooksnud isikuid. Kohus leidis vaid, et palja ülakehaga inimesed võisid olla läbi põõsaste nähtavad. Samuti ei saa piiratud nähtavuse tõttu politseinikud olla täielikult kindlad, millistest autoustest isikud väljusid. Kohus märkis, et seega ei saa videosalvestise põhjal teha järeldust, et autot ümbritsenud taimestik oleks kindlasti takistanud politseiametnikel näha seda, kes ja millisest autouksest välja jooksis. Videosalvestisest on selgelt nähtav taimestiku kõrgus ja see, et sõiduauto asetses peatumise hetkel põõsastikus, mis oli autokõrgune. Seega on kohus vääralt hinnanud videosalvestise põhjal taimestiku kõrgust ja võimalikku takistust tuvastamaks isikuid autost väljumisel. Kohtu järeldused põhinevad vaid oletustel, mitte faktilistel asjaoludel. Kohus on vääralt hinnanud sündmuskoha maastikku ja järeldanud, et politseiametnikel oli võimalik tuvastada kõiki autost väljunud isikuid. Asjaolu, et ka politseinikud ise ei olnud veendunud, et sõidukit juhtis ja juhiuksest väljus Z.E, kinnitab fakt, et nad pidasid vajalikuks kontrollida plätude ja juhiistme paiknevuse sobivust nii Z.E-le kui ka T.L. le. Kui politseinikud olnuks veendunud, et autot juhtis Z.E , siis ei oleks täiendav kontroll olnud vajalik. Praegusel juhul pidasid politseinikud vajalikuks kontrollida, kas Z.E või T. L oleksid saanud juhiistmel istuda või mitte ning kummale sobisid juhiistme juures olnud plätud. Seega ei olnud nad veendunud isegi selles, et T. L väljus vasakpoolsest tagumisest uksest. Järelikult ei saa politseinike ütlused üheselt tõendada, et just Z.E oli auto juhiistmel ja väljus juhiuksest. Maakohus on jätnud hindamata tunnistajate A.V. ja U.P. ütlused osas, mis puudutab tabatud isikute tuvastamist ja äratundmist. Tunnistaja A.V. ütlustest tuleneb, et ta tundis Z.E ära, kuid millal ta Z.E ära tundis või tema isiku tuvastas, A.V. oma ütlustes ei räägi. A.V. ütlustest tuleneb, et tema isiku nägu, kes väljus juhi kohalt, ei näinud. Vastuseks prokurörile märgib A.V. , et T. L pidi väljuma tagant ja isikute väljumine toimus üheaegselt. A.V. ei näinud selle noormehe nägu, kes väljus juhiistmelt, samuti ei tundnud ta ära tunnistaja T.L. , kuigi ütluste põhjal jälgis ta mõlemat isikut. Põhjenduseks tõi ta asjaolu, et keskendus rohkem juhile. A.V. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd nendes sisaldub vastuolu teiste olemasolevate tõenditega. Nimelt on A.V. ütlused vastuolus U.P. ütlustega. U.P. väidab, et isikud panid jooksu võsa poole, A.V. aga andis ütlusi, et isikud jooksid garaažibokside taha. U.P. väidab, et autost väljus kaks inimest: kõigepealt juhipoolsest uksest, siis hetk hiljem tagumisest parempoolsest uksest. Samuti väidab U.P. , et A.V. sai teada, et kinnipeetud isikuks oli Z.E , alles pärast isikute kinnipidamist. Pärast kinnipidamist tegi niinimetatud „tuhkatriinutesti“ A.V. , püüdes kontrollida plätude sobivust kinnipeetud isikutele, ja juhiistme

testi, mis tõendab, et A.V. ei olnud isegi pärast isikute kinnipidamist veendunud selles, et Z.E oli roolis. J.H. ütlustest tuleneb, et tema väljus vasakpoolsest tagumisest uksest ja jooksis võsa poole. Kõik isikud magasid autos ega tea sündmustest midagi. Z.E ütlustest tuleneb, et tema istus paremal tagaistmel, juhiistmel istus keegi Võru mees. A.V. ja U.P. ütlused on vastuolus, mistõttu kohus ei saanud neile tugineda, tuvastamaks isikut, kes väljus BMW juhiistmelt pärast sõiduauto peatumist võsas. Kohus leidis, et tunnistajate T.L. ja J.H. ütlustest ei tulene, et autos oleks peale kolme isiku (Z.E, T. L ja J. H) viibinud veel keegi. Sellise järelduse on kohus teinud meelevaldselt, kuivõrd tunnistajate ütlused seda ei kinnita. T. L ega J. H ei ole välistanud, et autos viibis veel keegi neljas isik. J. H tunnistas kohtuistungil, et magas autos juba enne sõidu algust ja ärkas alles siis, kui politseinikud ta üles ajasid. T. L ütles kohtuistungil, et ei mäleta, kes autos viibisid ja kes autot juhtis. Seega ei saa nende ütluste pinnalt välistada, et autos oli veel keegi peale nende kolme tuvastatud isiku. Z.E ise on väitnud, et istus autos tagaistmel paremal pool ning autot juhtis tema jaoks tundmatu Võrust pärit isik. Kuna kõik isikud viibisid peol, siis on eluliselt usutav, et seal võis viibida Z.E jaoks tundmatuid isikuid. Samuti on eluliselt usutav, et keegi tundmatu isik võis juhtida sõiduautot ning piiratud nähtavuse tõttu ei näinud politseinikud teda autost väljumas ja eemale jooksmas. Maakohus on vääralt ja mittetäielikult hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ega ole põhjendanud, miks ta ei arvesta U.P. ütlustega, mis on otseses vastuolus A.V. ning süüdistatava ja tunnistajate ütlustega, mis käsitlevad autost väljumist. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei saa arvestada Z.E ütlustega Võrust pärit tuvastamata isiku kohta, kes autoroolis istus. Samuti ei ole kohus analüüsinud seda, miks politseinikud pidasid vajalikuks katsetada, kelle plätudega võis tegemist olla ja kelle kehaehitusele vastavalt oli juhiiste paika pandud, kui nad olid veendunud, et autojuhi uksest väljus Z.E. Samas on sellele asjaolule kaitsja maakohtu istungil tähelepanu juhtinud. Seega on maakohus tõendeid vääralt hinnanud ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes otsuses esitama põhjendused, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja palusid selle rahuldada. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Kohtukolleegium, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning tutvunud kohtutoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei anna kaitsja apellatsioonis esitatud väited vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi millistele tuginedes on maakohus Z.E KarS § 424 järgi süüditunnistanud. Maakohtu seisukohad Z.E süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud KarS 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemine Z.E poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sisuliselt kordab kaitsja apellatsioonis neid argumente, millised ta esitas juba maakohtus taotledes Z.E õigeksmõistmist. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning kohtumenetluse pool esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud Z.E süüditunnistamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Z.E on kriminaalasja menetlemisel esitanud kaitseversiooni, millise kohaselt tema 3. augustil 2014 kella 5.20 paiku Veriora alevikus sõidukit BMW 520 registreerimismärgiga XXX ei juhtinud ning seda tegi keegi talle tundmatu mees Võrust. Ülaltoodud kaitseversioonist lähtuvalt on süüdistatava kaitsja seadnud apellatsioonis, tulenevalt sündmuskohta ümbritsevast maastikust, kahtluse alla politseitöötajate võime näha, mitu inimest võsas peatunud sõidukist väljus ning kes isikutest millisest sõiduki uksest väljus. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolised väited on üheselt kummutatud politseitöötajate kokkulangevate ja üheselt mõistetavate ütlustega. Nii on tunnistaja A.V. kinnitanud, et kui jälitatav sõiduk lõpuks peatus, siis väljusid autost kaks isikut. Üks juhipoolsest uksest, teine auto kaasreisijapoolsel küljel asunud uksest. Juhipoolsest uksest väljus tumeda peaga ja palja ülakehaga pikemat kasvu noormees. Teine sõidukist väljunud isik oli samuti palja ülakeha, lühemat kasvu ja juhipoolsest uksest väljunud isikust oluliselt turskema kehaehitusega. Samas on tunnistaja prokuröri küsimusele vastanud, et saab tõsikindlalt väita, et sõiduki juhipoolsest uksest väljunud isikuks oli Z.E. Ta tundis Z.E ära, sest oli sõidukile piisavalt lähedal ning oli temaga ka varasemalt tööalaselt kokkupuutunud. Kaitsja sellekohasele küsimusele vastates on tunnistaja kinnitanud, et saab kindlalt väita, et peatunud sõidukist väljus ainult kaks inimest. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja U.P. . Tunnistaja on kinnitanud, et pärast jälitatava sõiduki peatumist nägi ta, kuidas sõidukist väljusid kaks isikut. Pikemat kasvu ja kõhnem väljus juhipoolse koha pealt. Teine, kes oli lühem ja jässakam, paremalt poolt autost. Mõlemal noormehel oli ülakeha paljas. Pikemal noormehel olid jalas musta värvi põlvpüksid, lühemal aga laigulised põlvpüksid. Arvestades ülaltoodud tunnistajate üksikasjalikke ja kokkulangevaid ütlusi sõidukist väljunud isikute arvu ja nende kirjelduse osas, leiab ringkonnakohus, et taolisi ütlusi saavad anda vaid isikud, kes on toimunut vahetult ja ilma vaadet segavate faktoriteta näinud. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja apellatsioonis toodud väide, nagu seganuks maastik politseitöötajatel sündmuskohal toimunut nägemast, põhjendamatu.

A. V on kaitsja küsimusele vastates selgitanud, et politseisõiduki ja jälitatava sõiduki vahele jäid kohalike elanike väikesed põllulapid. Mingit võsastikku nende ja peatunud sõiduki vahele ei olnud. Võsastik jääb põllust vasakule ja peatunud sõiduki ette. Ka U.P. on kinnitanud, et mingit võsatikku tema ja peatunud sõiduki vahel ei olnud. Mõlemad tunnistajad, kirjeldades jälitatava sõiduki liiklumist, on väitnud, et esmalt liikus sõiduk üle väikese heinamaa ja seejärel üle kohalike aiamaa. Kuna aiamaale jäänud jälitatava sõiduki jälgedest oli näha, et maa on liiga pehme, siis kartes kinnijäämist, peatasid nad politseibussi aiamaa serval. Seega on mõlemad tunnistajad üheselt kinnitanud, et nende ja jälitatava sõiduki vahele jäi vaid kohalike aiamaa ning võsastik nende ja jälitatava sõiduki vahele jäävat vaatevälja ei seganud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistajate nimetatud ütlustes, sest pole eluliselt usutav, et köögivilja kasvatamiseks haritaval maal kasvaks põõsastik. Seda enam niivõrd kõrge ja tihe, et see segaks oluliselt isikute vaatevälja. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, nagu oleks maakohus vääralt hinnanud sündmuskohal asetsenud maastiku kõrgust ja põhjendamatult järeldanud, et politseitöötajatel oli võimalus tuvastada sõidukist väljunud isikute arvu. Kaitsja põhjendab oma seisukohta videosalvestiselt nähtuvaga, millest nähtuvalt oli põõsastik sõiduki kõrgune ja seega segas see kahtlemata politseitöötajate vaatevälja. Tõepoolest on videosalvestisest tuvastatav, et peatunud sõiduki BMW ees asub põõsastik ning sõiduk ongi selle ees peatunud. Ka on võimalik tuvastada, et sõidukist paremale ja vasakule jääb põõsastik, mis on sõiduki kõrgune. Samas on videosalvestisest nähtuvalt võimalik tuvastada, et sõidukist tahapoole s.o sõiduki poolt enne põõsatikus peatumist läbitud teel, põõsastik puudub. Nimetatud järeldust kinnitab ringkonnakohtu arvates asjaolu, et keegi kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajatest ning ka süüdistatav ise, ei ole andnud ütlusi, nagu oleks sõiduk politseitöötajate eest põgenedes sõitnud läbi võsa, mis pealegi oli auto kõrgune. Vastupidi, tunnistajad J. H ja T. L ning ka süüdistatav ise on kinnitanud, et nad ärkasid sõidukis mingi matsu peale (sõiduk jäi põõsatikku kinni). Ringkonnakohtu leiab, et nimetatu annab aluse järelduseks, et enne seismajäämist sõiduk mingisuguse olulise takistusega kokku ei põrganud. Ringkonnakohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et sedaan tüüpi sõidukiga oleks võimalik läbida autokõrgusele ulatuvat võsastikku. Seda enam, et sõidukit juhtinu sooviks oli põgeneda politseitöötajate eest, kuid taolise maastiku läbimine aeglustaks liikumist või põhjustaks sõiduki seiskumise, mis tegelikkuses ka toimus. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puudub igasugune alus kahelda tunnistajate ütlustes, et nende ja põgeneva sõidki vahele jäävat vaatevälja miski ei piiranud. Apellatsioonis leiab kaitsja, et A. V ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nendes esineb vastuolu U. P ütlustega. Vastuoluna toob kaitsja esile asjaolu, et U.P. ütluste kohaselt sai A. V Z.E isikust teadlikuks alles pärast viimase kinnipidamist, A. V kinnitab aga, et tundis Z.E ära juba varem. Samuti selle, et A. V ütluste kohaselt jooksid sõidukist väljunud isikud garaažibokside taha, U.P. aga, et võsa poole. Ringkonnakohus kaitsja väidetega vastuolude esimese kohta nimetatud tunnistajate ütlustes ei nõustu.

A. V on prokuröri küsimusele vastates kinnitanud, et ta tundis juhikohalt väljunud isikus ära Z.E , kuna oli temaga varasemalt tööalaselt kokkupuutunud. Arvestades esitatud küsimust ja sellele antud vastust, saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et tunnistaja tundis Z.E ära juba hetkel, mil viimane sõiduki juhikohalt väljus. Nimetatut kinnitab ringkonnakohtu arvates ka videosalvestis, millest nähtuvalt hõikab A. V Z.E nime juba enne seda, kui viimane võsast välja tuli. Vastates kaitsja küsimusele, kes tuvastas Z.E isiku, on U.P. kinnitanud, et A. V, sest süüdistatav oli talle varasemast tuttav. Kaitsja küsimusele, millal U.P. sai teada, et A. V tunneb Z.E, on tunnistaja vastanud, et pärast seda kui Z.E oli juba kinnipeetud. Samuti kinnitas tunnistaja, et A. V rääkis talle pärast sündmust, et tundis Z.E ära hetkel, kui hakkas talle järele jooksma. Ringkonnakohus leiab, võrreldes tunnistajate ütlusi, et neis puuduvad vastuolud. A. V on kinnitanud, et tundis Z.E ära hetkel kui hakkas teda jälitama ning U.P. ütluste kohaselt kinnitas A. V nimetatut ka talle, kuigi pärast sündmust. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes väidab kaitsja, et A. V tundis Z.E ära alles pärast tema kinnipidamist. Ringkonnakohtu arvates ei saa taolist järeldust kindlasti teha U.P. vastustest kaitsja küsimustele, et Z.E isiku tuvastas A.V. ning alles peale seda, kui Z.E oli võsast välja tulnud, ütles A.V. U.P. le, et tegemist on Z.E-ga. Ringkonnakohtu arvates saab U.P. vastustest kaitsjale teha üksnes järelduse, kes Z.E isiku tuvastas ja millal sai Z.E isikust teadlikuks U.P. , kuid vastustest ei selgu, millal A.V. Z.E isiku ära tundis. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustes puudub vastuolu ka selles, kuhu poole autost väljunud isikud jooksid. A.V. u väidete kohaselt jooksid mõlemad väljunud mehed garaažibokside taha ning U.P. väidete kohaselt panid mõlemad võsa poole jooksu. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole vastuoluga tunnistajate ütlustes, vaid tunnistajad on viidanud erinevatele objektidele, millede alusel tunnistajad kirjeldasid sündmuskohalt põgenenud isikute liikumissuunda. Nimetatud järeldusele annavad ringkonnakohtu arvates aluse A.V. u ja U.P. poolt koostatud skeemid, millistest nähtuvad sündmuskohalt põgenenud isikute liikumissuunad ja nende tabamise kohad. Samas on põgenenud isikute liikumissuunda võimalik seostada nii gaarižiboksidega kui ka boksidest vasakule jääva võsaga. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja väide, nagu ei oleks maakohus kohtuotsuses analüüsinud, miks pidasid politseinikud vajalikuks katsetada, kelle jalatsitega, mis sõidukist leiti, võis tegemist olla ja kelle kehaehitusele vastas sõiduki juhiiste. Mõistetamatu on ka nimetatu alusel tehtud kaitsja poolne järeldus, et politseitöötajad ei olnud ka ise veendunud, kes väljus sõiduki juhipoolsest uksest. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus oma otsuses analüüsinud nii sõidukist leitud jalatsite suurust kui ka juhiistme asendit. Kohus on leidnud, et kuivõrd jalanõude suurus ja juhiistme asend ei ole kuidagi tõendina talletatud, siis ei saa kohus neist lähtudes teha ka järeldusi sõidukit juhtinud isiku kohta. Ringkonnakohtu arvates aga ei näita politseinike poolt jalatsite võrdlemine ja juhiistme asendi kontrollimine kindlasti seda, et politseitöötajatest tunnistajad ei olnud kindlad sõiduki

juhiuksest väljunud isikus. Taoline kontroll viitab vaid sellele, et politseitöötajad püüdsid lisaks nähtule koguda ka täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja poolt maakohtule tehtava etteheitega, nagu oleks maakohus teinud T.L. ja J.H. ütlustele tuginedes meelevaldse järelduse, et jälitatavas sõidukis viibis vaid kolm isikut, s.o lisaks nimetatutele veel ka Z.E. Käsitledes sõidukis viibinud isikute arvu ja selle tõendatust on maakohus kohtuotsusest nähtuvalt leidnud, et süüdistatava enda ja tunnistajate A.V. u, U.P. , J.H. ja T.L. ütlused kogumis tõendavad, et 3. augustil 2014 politseitöötajate poolt kinnipeetud sõidukis viibisid üksnes kolm isikut. Seega on maakohus nimetatud otsustuse teinud kõigi kriminaalasjas kogutud isikulistele tõenditele tuginedes ning pole tuginenud taolist järeldust tehes vaid T.L. ja J.H. ütlustele, nagu püüab seda väita kaitsja. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja Z.E kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.