Otsuse tegemise aeg ja 11.12.2014. a, Tallinn koht kirjalikus menetluses Kohtuasja number
1-14-4753
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola
Kriminaalasi
Urmo-Rain Markuse süüdistuses KarS § 422 lg 1 ja § 329 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 26.09.2014. a otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
Rainer Amur
Süüdistatav
Urmo-Rain Markus isikukood 37706240216; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; elukoht XXXXXX XXX X-XX, XXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXX; tõkendit kohaldatud ei ole; varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati - 31.03.2009 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ning KarS § 424 alusel mõisteti vangistus 1 aasta 3 kuud 28 päeva ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks; - 07.06.2012 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel mõisteti vangistus 4 kuud; - 27.12.2013 Harju Maakohtu poolt KarS § 215 lg 2 p 1 ning KarS § 424 alusel mõisteti vangistus 3 kuud 27 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 234 tundi, tähtajaga 1 aasta.
Kaitsja
Gennadi Kull
Kannatanu
TU
1 (6)
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 26.09.2014. a otsus muutmata ja Urmo-Rain Markuse kaitsja Gennadi Kulli apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulu 24 eurot mõista välja Urmo-Rain Markuselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu ja tsiviilkostja saavad kassatsiooni esitada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.
1.Harju Maakohtu 26.09.2014. a otsusega mõisteti Urmo-Rain Markus süüdi KarS § 422 lg 1 ja KarS § 329 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Mõistetud vangistust vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 10 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendades kohus seda 10 kuu pikkust vangistust aga Pärnu Maakohtu 31.03.2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu ja 24 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 24 päeva vangistust. Selle karistusega luges kohus kaetuks Harju Maakohtu 27.12.2013.a kohtuotsusega mõistetud kergema karistuse 3 kuud 27 päeva vangistust (234 üldkasuliku töö tundi), millest arvas maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistuse 27 päeva (54 ÜKT tundi). Ühtlasi rahuldas kohus kannatanu TU tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis U.-R. Markuselt kannatanu TU kasuks välja 1000 eurot. KrMS § 310 lg 1 alusel jättis kohus rahuldamata kannatanu TU tsiviilhagi varalise kahju nõudes. KarS § 422 lg 1 järgi mõistis kohus U.-R. Markuse süüdi selles, et ta, juhtides 11.11.2011 kella 09.10 ajal mootorsõidukit Ford Tourneo registreerimismärgiga XXX XXX, ei kohandanud Paldiski mnt 145b maja läheduses asuvale reguleerimata ülekäigurajale lähenedes oma sõiduki kiirust liikluse tihedusele ning muudele liiklusoludele vastavaks ega jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, kuigi kõrvalrajal oli seisma jäänud mootorsõiduk jalakäijatele tee andmiseks. Ta vaatas liiga hilja reguleerimata ülekäigurada ületavate inimeste poole, mistõttu pidurdas intensiivselt ning kaldus paremale vöötrajaga tähistatud teepeenrale ning seal otsa ülekäiguraja ületamist alustavale jalakäijale TU-le, kes paiskus saadud löögist mootorsõiduki esiaknasse ning kukkus asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. KarS § 329 järgi mõisteti U.-R. Markus süüdi selles, et, ta juhtis eespool märgitud ajal ja kohas tahtlikult mootorsõidukit Ford Tourneo, kuigi tal oli Pärnu Maakohtu 31.03.2009 otsusega võetud lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 3 aastaks. U.-R. Markus väitis, et jalakäija tormas reguleerimata ülekäigurajale ootamatult ette. Tal oli kapuuts peas ja ta ei vaadanud üldse, kas sõidukid ülekäigurajale lähenevad. Kannatanu oli ainuke jalakäija sõiduteel. Kuna jalakäija sõiduteele jooksmine toimus ajal, kui tema oli autoga juba jõudnud ülekäigurajale, siis ei olnud võimalik jalakäijale otsasõitu kuidagi vältida.
2 (6)
Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused teele tormanud kannatanust on ümber lükatud tunnistaja ja kannatanu ütlustega, mida kinnitab ka ekspertiisiakt. Kannatanu kinnitusel ei tormanud ta sõiduteele. Sõidutee ületamise eelselt jäi ta seisma ja veendus, et saab ohutult sõidutee ületada. Seejärel alustas ta rahuliku sammuga sõidutee ületamist. Temaga koos läks üle sõidutee veel grupp jalakäijaid, tema ees tütarlaps, kes kutsus hiljem sündmuskohale kiirabi. See tütarlaps alustas sõidutee ületamist temast ees, vahe võis olla kolm sammu. Tema järel ja paremal temast oli veel jalakäijaid. Ta vaatas, et sõidukeid ei ole ja alustas tütarlapse järel sõidutee ületamist koos teiste jalakäijatega. Esimesel sõidurajal kaotas teadvuse ja teadvusele tuli kiirabiautos. Kannatanu selgitas, et ei tea mis juhtus, sõidukit, mis otsa sõitis, ei näinud. Tunnistaja AP ütluste kohaselt sõitis ta Õismäelt Kesklinna poole mööda Paldiski maanteed esimesel sõidurajal. Pärast Haabersti ringristmikku liikus tema ees üks või kaks sõidukit, üks neist valge kaubik. Nad lähenesid reguleerimata ülekäigurajale, mida ületasid jalakäijad, liikudes tema suhtes paremalt vasakule. Üks naisterahvas seisis veel kõnniteel. Teisel, vasakpoolsel sõidurajal sõitnud sõiduk peatus ülekäiguraja ees, et jalakäijad üle tee lasta. Esimesel sõidurajal sõitev valge kaubik võttis hoo samuti maha, et jalakäijad läbi lasta, kuid seisma ei jäänud. Kaldus hoopis paremale ja tundus, et ta sõitis parempoolsete ratastega kõnniteele, et mööduda jalakäijatest, kes olid jõudnud liikuda juba sõiduradade keskele. Kaubik sõitis parempoolse esinurgaga otsa kõnniteel seisvale naisterahvale, kes ootas võimalust sõidutee ületamiseks kõnniteel. Ekspertiisiakti kohaselt oli kaubiku Ford Tourneo arvutuslik liikumiskiirus oli lohisemisjälgede alguses 40 km/h ja jalakäijale otsasõidul 36 km/h. Kaubiku parempoolse pidurdusjälje ja sõidukil erinevate vigastuste paiknemise alusel saab väita, et otsasõidu toimumisel kohakuti ülekäigurajaga, asus jalakäija kõnnitee äärekivist ca 0,5 m kaugusel, s.t äärekivi ja sõidutee äärejoone vahelisel alal ehk teepeenral. Kohtu hinnangul leidis tõendamist ka see, et Urmo-Rain Markus juhtis 11.11.2011.a kella 09:10 ajal Tallinnas Paldiski mnt-l mootorsõidukit Ford Tourneo registreerimismärgiga XXXXXX ajal, mil temalt oli 31.03.2009. a tehtud Pärnu Maakohtu otsusega lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Karistust põhistades märkis kohus, et nii KarS § 329 kui § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod on toime pandud ühe ja sama teoga – mootorsõiduki juhtimisega –, mistõttu on tegemist ideaalkonkurentsiga ja vastavalt KarS § 63 lg-le 1 tuleb nende eest mõista üks karistus. Kohus leidis, et Urmo-Rain Markuse karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü ülestunnistamist ja kahetsust. Maakohus asus seisukohale, et Urmo-Rain Markust iseloomustab asjaolu, et ta on varem kriminaalkorras ja väärtegude eest karistatud, tal on praegu olemas kindel elu- ja töökoht ning tal on kindel sissetulek, perekond ja tema ülalpidamisel on alaealised lapsed. Urmo-Rain Markuse poolt käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks olevad kuriteod on toime pandud katseajal, mis iseloomustab Urmo-Rain Markuse suhtumist ühiskonnas kehtivate normide järgimisse. Maakohtu hinnangul on Urmo-Rain Markuse näol tegemist liikluses ohtliku isikuga. Kohus märkis, et korduvad karistused liiklusalaste rikkumiste eest annavad signaali, et UrmoRain Markus ei ole eelnevatest karistustest teinud enda jaoks ühtegi järeldust. Tsiviilhagiga seoses nentis kohus, et vaidlus puudub selle üle, et TU-l on tekkinud tervisekahju. Varalist kahju ei pidanud kohus aga võimalikuks välja mõista, kuna kannatanu TU poolt esitatud tšekkide alusel ei saa tõsikindlalt väita, et vajadus taoliste ravimite järgi on põhjuslikkus seoses Urmo-Rain Markuse poolt põhjustatuga. Küll leidis kohus, et kannatanu on tõendanud ära saadud tervisekahjustusest tingitud elukvaliteedi languse, mistõttu kohus rahuldas osaliselt kannatanu taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3 (6)
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni U.-R. Markuse kaitsja vandeadvokaat G. Kull, kes palub leevendada U.-R. Markusele mõistetud karistust nii karistuse liigi kui määra osas. Samuti palub kaitsja tühistada kohtuotsus TU mittevaralise kahju nõude osas. Apellant leiab, et kohus on määranud liialt karmi karistuse. Apellatsioonis märgitakse: „U.-R. Markus leiab, et teda võib karistada leebemalt tingimisi karistusega.“ Apellatsioonis märgitakse, et süüdistatav ei eita, et ta on rikkunud KarS § 329 nõudeid seoses sellega, et ostis endale auto, mille soovis koheselt viia teise kohta, et seal ta parkida. KarS § 422 järgi karistatav seaduserikkumine oli tingitud mitme asjaolu kokkulangemisest. U.-R. Markus selgitas, et avarii ajal oli ta sõidukis koos tütrega, kes oli siis kaheaastane. Sõitis esimesel sõidurajal ja sõidukiirus oli väike. Millegipärast pääses lapse tool liikvele. U.-R. Markus püüdis haarata last, et too ei lendaks tuuleklaasi ning samas märkas ka sõiduteele kiirustanud jalakäijat, kellel oli kapuuts peas ja kes ei vaadanud üldse, kas sõidukeid ülekäigurajale läheneb. Jalakäija rääkis telefoniga ning sellest johtuvalt ei jälginud liiklust. U.-R. Markus, märgates jalakäijat, pidurdas koheselt ja kui sõiduk seisma jäi, siis jooksis kohe kannatanu juurde. Ta helistas kiirabisse. Kõnniteel oli veel üks naisterahvas, kes helistas politseisse. Sama naisterahvas andis pärast politseile seletuse, et tema oli kõnniteel, ülekäiguraja alguses hetkel, kui temast jooksis mööda kannatanu, kapuuts peas ja kannatanu oli rääkinud telefoniga. Peale avariid käitus U.-R. Markus, nii nagu liikluseeskirjad seda ette näevad. Kaitsja märgib, et meediakanalites on tihti teateid, et jalakäiale otsa sõitnud juht on sündmuskohalt põgenenud, jättes jalakäija eluohtlikusse olukorda. Ta oleks võinud samuti koheselt sündmuskohalt põgeneda, kuid ta ei teinud seda. Vastupidi, ta jättis auto seisma ning tormas koheselt kannatanut abistama. U.-R. Markus kahetseb tehtut. Tema pere vajab abi ja tuge, nii vaimset kui ka materiaalset. Emal on raske last üksi kasvatada. Last üksi jätta ei saa ning seetõttu on töölkäimise võimalused piiratud. Apellant märgib, et vaidlust ei ole selles, et kannatanul olid terviseprobleemid enne avariid ning selgeks sai ka see, et kannatanu soovis süüdistatava arvel põhjendamatult rikastuda, esitades kohtule hagi suuruse tõendamiseks dokumente, mis ei vastanud tegelikele ravikulutustele. Süüdistatav leiab, et avarii küll tekkis, kuid vigastuste tekkimist ei saa pidada moraalseks kahjuks, mida tuleb hüvitada. Inimestel tekivad olukorrad, mil vajatakse arstiabi, kuid see ei tähenda aga seda, et neil on koheselt seoses sellega tekkinud moraalne kahju. Moraalne kahju on kahju, mil isik on seoses vigastusega jäänud ilma mingist eluliselt tähtsast hüvest (nt näo vigastus, mille tagajärjel on isikul vähenenud enesekindlus minna seltskonda vms). Kannatanul ei tekkinud mingeid nähtavaid vigastusi. Kannatanu selgituse kohaselt on peale avariid muutunud tema psüühiline seisund, kuid vastava ala spetsialisti kinnitust kannatanu ei esitanud. Kannatanu tõenduslik materjal põhines ainult tema suusõnalisel ütlusel.
3.Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Prokurör märkis vastuses, et kaitsja seisukoht Urmo-Rain Markuse ütluste kohta, mille kohaselt süüdistatav püüdis haarata last seoses turvatooli liikvele pääsemisega, ei põhine maakohtus avaldatud materjalidel ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohtus avaldatud kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtuvalt U.-R. Markus midagi sellist ei rääkinud. Tema ütlused on samas olulises vastuolus eksperdi arvamusega, millele on kohus oma otsuses ka viidanud. Nimetatu seab kahtluse alla U.-R. Markuse ütluste usaldusväärsuse tervikuna ning nimetatut ei saa hinnata kui karistust kergendavat asjaolu. Prokurör leiab, et kergendava asjaoluna ei saa arvestada ka kaitsja argumente, mis puudutavad U.-R. Markuse käitumist pärast liiklusõnnetust s.o mitte põgenemist, kuna tegemist on seaduspärase tegevusega, mida seadus eeldab meilt kõigilt.
4 (6)
Prokuröri hinnangul on väär kaitsja väide moraalse kahju mitteesinemise kohta kannatanul. Kohus on otsuses pikalt selgitanud moraalse kahju sisu kannatanul ning seda ka kannatanu kasuks seaduslikult välja mõistnud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 5.1 Asjaolu, et U.-R. Markus ei rikkunud keeldu pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt lahkuda ega kohustust anda kannatanule esmaabi, ei mõjuta tema süü suurust selles, et ta liiklusnõuete rikkumise tõttu kannatanule otsa sõitis ja kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustas. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et kuna liiklusseaduse § 169 lg 2 kohustabki liiklusõnnetuses osalenud juhti jääma sündmuskohale, teavitama häirekeskust ja andma abivajajale esmaabi, ei ole mingisugust alust käsitada sündmuskohalt mittepõgenemist karistust kergendava asjaoluna. 5.2 U. R. Markuse kahetsust on maakohus otsuse kohaselt karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud. Ainsateks argumentideks, mis ringkonnakohtu hinnangul saab süü suurust mõjutada, on väited, et U.-R. Markus oli sunnitud tegelema kõrvalistmel lahti tulnud lapseistmega ning, et kannatanu kiirustas sõiduteele, vaatamata, kas ülekäigurajale läheneb sõidukeid. Seoses sellega nendib aga ringkonnakohus, et need väited põhinevad ainult U.-R. Markuse kahtlustatavana antud ütlustel. Apellatsioonis viidatakse ka liiklusõnnetuse ajal kõnniteel olnud naisterahvale, kes helistas politseisse ja kes andis pärast politseile seletuse, et tema oli kõnniteel, ülekäiguraja alguses hetkel, kui temast jooksis mööda kannatanu, kapuuts peas ja kannatanu oli rääkinud telefoniga. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et maakohtu menetluses ei ole uuritud ega kriminaalasja materjalides ei ole ühegi teise naisterahva ütlusi peale TU omade. Seega ei ole kriminaalasjas sellist tõendit, millest kaitsja apellatsioonis räägib ning ainsaks tõendiks, mis kinnitab süüdistava versiooni toimunust, on tema enda ütlused. Maakohus on aga otsuses näidanud, et süüdistatava ütlused on vastuolus nii kannatanu ja tunnistaja AP ütlustega kui eksperdiarvamusega. Kohus luges usaldusväärseks just viimati mainitud tõenditest tuleneva sündmuste käigu. Kohtuotsuse kohaselt ei tormanud kannatanu sõiduteele, vaid oli hetkel, kui talle otsa sõideti, teepeenral. Seda, et maakohus oleks tõendeid hinnates vigu teinud, apellatsioonis väidetud ei ole. Seega ei anna ka need apellatsiooni väited alust maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks. 5.3 Seoses taotlusega jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhib ringkonnakohus tähelepanu, et U.-R. Markus pani kuriteo toime KarS § 76 alusel määratud katseajal. KarS § 76 lg 6 ei võimalda juhul, kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. U.-R. Markus on mõistetud süüdi KarS § 422 lg 1 ja § 329 järgi, s.o tahtlikult toime pandud kuritegudes. KarS § 422 lg 1 järgi vastutab isik juhul, kui ta küll tagajärje põhjustab ettevaatamatusest, kuid teo (liiklusnõude rikkumise), mis selle tagajärje kaasa tõi, pani toime tahtlikult. Samuti eeldab tahtlust KarS § 329. Seega ei võimaldagi KarS § 76 lg 6 U.-R. Markuse karistust tingimisi täitmisele pööramata jätta, nagu on oma otsuses selgitanud ka maakohus. Eelnevat ei mõjuta kuidagi ka alaealise lapse olemasolu.
6.Seoses apellatsiooni taotlusega tühistada maakohtu otsus süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas märgib ringkonnakohus esiteks, et mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata jätmiseks ei anna alust see, et maakohus ei 5 (6)
rahuldanud kannatanu taotlust varalise kahju hüvitamiseks. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud, nagu oleks kannatanu kahjude kohta valeandmeid esitades püüdnud süüdistatava arvel rikastuda. Kohus on leidnud vaid seda, et tõendatud ei ole see, et ostetud ravimeid oli vaja just liiklusõnnetuse tulemusel saadud tervisekahjustuse raviks, s.t piisavalt ei olnud tõendatud põhjuslik seos tervisekahjustuse ja tehtud kulutuste vahel. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud kehavigastusest tingitud mittevaralise kahju käsitlusega. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Vastav kohustus tuleb VÕS § 1056 lg-st 1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on VÕS § 134 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13). Seega on väär kaitsja seisukoht, et tervisekahjustuse tekkimine ei anna veel alust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus on ära toonud ka need kannatanu argumendid tervisekahjustusest tingitud kannatuste kohta, millele tuginedes kohus määras kindlaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Ringkonnakohus peab maakohtu argumente asjakohaselt ega pea vajalikuks neid üle korrata.
7.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. U.-R. Markuse kaitsja on esitanud apellatsioonimenetluses taotluse kokku 72 euro suuruse tasu saamiseks. Maakohus on juba 03.11.2014. a. määranud, et nimetatud summa tuleb kaitsjale hüvitada. Samas on apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramine KrMS § 185 kohaselt ringkonnakohtu pädevuses. Ringkonnakohus ei pea kaitsja taotlust täies ulatuses põhjendatuks, kuivõrd apellatsioonist valdava osa moodustab U.-R. Markuse kahtlustatavana antud ütluste tekst. Lisaks on kaitsja esitanud taotluse, mida karistusseadustik rahuldada ei võimalda (karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et U.-R. Markuselt tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista KrMS § 185 lg 2 alusel välja 24 euro ulatuses.
/allkirjastanud digitaalselt/
/allkirjastanud digitaalselt/
Sten Lind
Julia Katškovskaja
/allkirjastanud digitaalselt/ Urmas Reinola
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.