Kohtuasja number 3-1-1-48-12 Määruse kuupäev 30. mai 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Raivo Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja
5.jaanuari 2012. a määrused kriminaalasjas nr 1-07-2186 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Raivo Paala kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, määruskaebused Teised määruskaebemenetluseProkuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Kristiina Laas Asja läbivaatamise kuupäev ja2. mai 2012, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja 5. jaanuari 2012. a määrused muutmata ning Raivo Paala kaitsja määruskaebused rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11 jäeti muutmata Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a otsus, millega omakorda oli jäetud muutmata Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus. Viimati nimetatud kohtuotsusega tunnistati Raivo Paala kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 3892 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi) ning teda karistati vangistusega 1 aastaks.
2.7. novembril 2011 saatis Tartu Maakohus R. Paalale teatise selle kohta, et ta peab 28. novembril 2011 asuma Tartu Vanglas karistust kandma.
3.28. novembril 2011 esitas R. Paala Tartu Maakohtule taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks kahe kuu võrra. Taotluse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuse punktist 19 järeldub, et kui R. Paala kaitsjate käitumine ei oleks olnud obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav, siis ei saanuks Riigikohus eitada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. Sellisel juhul oleks Riigikohus pidanud enda praktikast tulenevalt või ka lähtuvalt 1. septembril 2011 jõustunud KrMS §-st 2742 R. Paala kas õigeks mõistma või kriminaalmenetluse lõpetama. 3.2 R. Paalale teadaolevalt toimub Eesti Advokatuuri aukohtus (edaspidi ka aukohus) Riigikohtu ja Justiitsministeeriumi avalduste alusel aukohtumenetlus seoses R. Paala endiste kaitsjate Vahur Kivistiku ja Rein Laidi tegevusega R. Paala kaitsmisel. Juhul kui aukohus ei tuvasta V. Kivistiku ja R. Laidi käitumises distsiplinaarsüüteo koosseisu, on ümber lükatud Riigikohtu seisukoht R. Paala endiste kaitsjate menetlusõigusi kuritarvitava kaitsetaktika kohta. Sellisel juhul langeb ära ainus tingimus, mis Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuse punkti 19 kohaselt välistas ebamõistliku menetlusaja tuvastamise. Isegi kui möönda, et R. Paala enda käitumine oli asjaolu, mida tulnuks arvestada menetlusaja mõistlikkuse hindamisel, peab hindama, milline osakaal kohtumenetluse aja kulgemisele oli kaitsjate tegevusel proportsionaalselt R. Paala tegevusega. Aukohtu lahendit, millega
ei tuvastata kaitsjate menetlusõigusi kuritarvitavat tegevust, tuleks käsitada teistmise alusena KrMS § 366 p 4 tähenduses. 3.3 Kui aga aukohus peaks tuvastama, et kaitsjate tegevuses on distsiplinaarsüüteo koosseis, saab rääkida kaitseõiguse rikkumisest, mis tõi kaasa R. Paala süüditunnistamise. Sellisel juhul tekiks alus kohtuotsuse teistmiseks kas lähtuvalt KrMS § 366 p-st 5 või sama paragrahvi punktidest 3 ja 5 nende koosmõjus. 3.4 Seega ükskõik, milline on aukohtumenetluse tulemus, on see aluseks kohtuasja teistmisele, millega võib kaasneda R. Paala suhtes soodsam tulemus. Kohtuotsuse täitmine tuleb kuni õiguskindluse saabumiseni edasi lükata.
4.Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a määrusega jäeti R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine edasi lükkamata. Maakohus leidis, et taotluses esitatud asjaolud ei ole käsitatavad KrMS § 415 lg-s 3 nimetatud erakordsete asjaoludena, mille tagajärjel võivad vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Seetõttu puudub taotluse rahuldamiseks alus.
5.2. detsembril 2011 esitati Tartu Maakohtule järjekordne taotlus R. Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks kahe kuu võrra. Taotluse esitajaks oli märgitud R. Paala lepinguline kaitsja Vello Luik. Taotluse põhjendustes korrati 28. novembri 2011. a taotluses väljendatud seisukohti. Täiendavalt käsitleti Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi ka inimõiguste kohtu) 22. novembri 2011. a otsust Andreyev vs Eesti. Taotluses leiti, et see otsus toetab R. Paala õiguskäsitlust.
6.Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusega jäeti 2. detsembri 2011. a taotlus läbi vaatamata. Maakohus põhjendas otsustust sellega, et kohtule elektrooniliselt saadetud kaebus oli digitaalselt allkirjastamata. Samas leidis kohus, et ehkki taotluse allkirjastamata jätmine on iseenesest kõrvaldatav puudus, ei ole käesoleval juhul õigustatud taotluse esitajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine. 2. detsembri 2011. a taotlus on samasisuline R. Paala 28. novembri 2011. a taotlusega, mille kohus lahendas 29. novembri 2011. a määrusega. Selle määruse on R. Paala määruskaebe korras vaidlustanud. Puudub vajadus ja mõjuv põhjus samasisulise taotluse teistkordseks läbivaatamiseks.
7.12. detsembril 2011 esitas R. Paala Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a määruse (vt punkt 4) peale määruskaebuse, milles taotles järgmist: 1) tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega lükata R. Paalale mõistetud vangistuse täitmine edasi; 2) kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 6 ja 13 nõuetele ning põhiseadusele; 3) esitada Euroopa Kohtule eelotsustuse taotlus järgmistes küsimustes: a) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg-t 3 silmas pidades - on kooskõlas liikmesriigi kohtu praktika, mille kohaselt isiku taotlus vangistuse edasilükkamiseks on võimalik jätta
rahuldamata tingimustes, kus isik on esitanud selgelt argumenteeritud väite, et tema kaitseõigust on rikutud ja Euroopa Inimõiguste Kohus on alles hiljuti tuvastanud sama riigi suhtes analoogilistel asjaoludel EIÕK art 6 rikkumise? b) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriikide kohtute kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid? Määruskaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 7.1 Maakohus tugines määruses KrMS § 414 lg-le 4. Seda tuleb pidada ebaproportsionaalseks, sest asjas on KrMS § 415 lg 3 kohaldamise eeldused. 7.2 R. Paala taotluses esitatud õiguskäsitlus on saanud kinnitust inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti. Sellest otsusest lähtudes tuleb ka R. Paalale pärast aukohtu otsuse tegemist tagada võimalus kaitseõiguse teostamiseks ja kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks. Kuna aukohtu otsus tehakse lähiajal, on ka teistmisavalduse esitamise aeg lähedal, ja seetõttu tuleb R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine edasi lükata. 7.3 Õiglase kohtupidamise tagamiseks on vaja, et inimõiguste kohtu lahendid oleksid eesti keeles kättesaadavad või et menetlusse kaasataks tõlk, kes tõlke õigsuse eest vastutab. Inimõiguste kohtu lahendid on Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg 3 kohaselt ühenduse õiguse osa. Maakohtule esitatud taotluses tugines R. Paala samuti inimõiguste kohtu eesti keeles avaldamata lahenditele ja Eesti kohus peaks käesoleva asja lahendamiseks kasutama inimõiguste kohtu lahendeid. Seetõttu on õigusselguse tagamiseks vaja eelotsuse taotluse esitamine Euroopa Kohtule, selgitamaks, milline on inimõiguste kohtu lahendite õiguslik tähendus.
8.27. detsembril 2011 esitas R. Paala määruskaebuse Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määruse (vt punkt 6) peale, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist. Lisaks taotles R. Paala ringkonnakohtult maakohtu kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist või kuriteokaebuse esitamist. 8.1 Määruskaebuses märgiti, et maakohtu seisukoht, nagu oleks taotlus allkirjastamata, on väär, sest V. Luik on taotluse digitaalselt allkirjastanud. See seisukoht pole mitte ainult väär, vaid ka vastuoluline ja eksitav, mis teeb vastuargumentide esitamise põhimõtteliselt võimatuks. Ilmselgelt ei saa kaitsja poolt digitaalselt allkirjastatud taotlus olla allkirjastamata. Taoline kohtuniku järjepidev eksimus ei saa olla juhuslik, vaid viitab otsesele tahtlusele.
28.detsembril 2011 esitas R. Paala seoses 27. detsembri 2011. a määruskaebusega kaaskirja, milles märkis, et V. Luik on tõepoolest saatnud kohtule digitaalselt allkirjastamata taotluse. Samas leidis R. Paala, et kuigi määruskaebuses esitatud väide taotluse allkirjastatuse kohta on ekslik, on määruskaebus ülejäänud osas korrektne ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. 8.2 Maakohtu määrusest ei nähtu, millisele õiguslikule alusele tuginedes on leitud, et taotluses puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine pole põhjendatud. Kohus pole seda seisukohta väljendades viidanud seadusele ega kohtupraktikale. 8.3 Otsuses Andreyev vs Eesti väljendatud seisukohad ja järeldused on käesolevas kriminaalasjas otsekohaldatavad. Rahvusvahelistest standartidest tulenevalt ei ole R. Paalat süüdimõistev kohtuotsus
seaduslik. Jääb arusaamatuks millistest rahvusvahelistest õigusallikatest ja inimlikest kategooriatest tulenevalt peab kohus iga hinna eest karistuse täitmisele pöörama. Kuni argumenteeritud väite suhtes õiguslikult siduva lahendi tegemiseni on Riigikohtu 4. novembri 2011. a kohtuotsuse täitmine R. Paala õiguste rikkumine. 8.4 Süüdimõistva kohtuotsuse teinud maakohtu kohtuniku käitumisele tuleb anda karistusõiguslik hinnang, sest kohtunik kohaldas R. Paala süüditunnistamisel materiaal- ja menetlusõigust ilmselgelt vääralt. Kohtuniku käitumine R. Paala suhtes on käsitatav inimõiguste massilise ja struktuurse rikkumisena, s.o KarS §-s 89 ette nähtud kuriteona. Alternatiivselt tuleb kohtuniku suhtes alustada distsiplinaarmenetlust.
9.Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a määrus muutmata ja R. Paala 12. detsembri 2011. a määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. Puuduvad sellised erakordsed asjaolud ja alused, mis tingiksid R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise. KrMS § 415 lg-s 3 sätestatud alusest lähtuvalt ei ole alust kohtuotsuse täitmisele pööramist edasi lükata põhjusel, et Eesti Advokatuuri juhatus on algatanud aukohtumenetluse R. Paala kaitsjate tegevuse suhtes. Aukohtumenetlus ei muuda vähimalgi määral fakti, et siseriiklikult on R. Paala kriminaalkuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ja talle on selle eest mõistetud karistuseks vangistus. Riigikohtu otsusega on sedastatud, et nii R. Paala kui ka tema kaitsjad tegid kõik endast oleneva, et venitada kohtumenetluse kulgemist. Lahendist on üheselt arusaadav, et R. Paala ja tema kaitsjate tegevus oli selles osas kooskõlastatult suunatud. Seega ei oma ka sisulist tähendust, millise seisukoha võtab enda liikmeskonda kuuluvate advokaatide tegevuse suhtes aukohus. Ringkonnakohus märkis, et ta ei tuvastanud, nagu oleksid käesolevas asjas kohaldatavad sätted vastuolus põhiseaduse või teiste seaduste sätetega.
10.Tartu Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrus muutmata ja R. Paala 27. detsembri 2011. a määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. Maakohus jättis R. Paala 1. detsembri 2011. a taotluse õigustatult läbi vaatamata, sest samasugune taotlus oli lahendatud mõni päev varem, s.o maakohtu 29. novembri 2011. a määrusega. Seoses R. Paala viitega inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsusele Andreyev vs Eesti, märkis ringkonnakohus, et sellele otsusele tuginetakse ka maakohtu 29. novembri 2011. a määruse peale esitatud määruskaebuses. Kuna 2. detsembri 2011. a taotluses toodud viited otsusele Andreyev vs Eesti kajastusid maakohtu 29. novembri 2011. a määrusele esitatud määruskaebuses, siis oli määruskaebust lahendavatel kohtutel võimalik selles lahendis märgitud seisukohti arvesse võtta ja maakohtul ei olnud mingit alust hakata uuesti läbi vaatama R. Paala samasisulist taotlust. Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrusega jäeti R. Paala määruskaebus maakohtu
29.novembri 2011. a määruse peale rahuldamata. Ringkonnakohus andis määruskaebuses esitatud väidetele sisulise hinnangu ega tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiksid vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise. Käesoleva määruskaebemenetluse raames ei ole kohus pädev lahendama R. Paala taotlust kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks või kuriteokaebuse esitamiseks.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11.30. detsembril 2011 esitas R. Paala kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Tartu Ringkonnakohtu
21.detsembri 2011. a määruse peale määruskaebuse, milles on esitatud järgmised taotlused: 1) tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega lükata KrMS § 415 lg 3 alusel vangistuse täitmisele pööramine edasi 2 kuu võrra alates kohtulahendi jõustumisest; 2) kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust EIÕK art-test 6 ja 13 tulenevatele põhimõtetele ning põhiseadusele; 3) kontrollida, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerumist olukorras, kus tuvastatakse kaitsja poolt eetikakoodeksi nõuete rikkumine. Algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus; 4) pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsustuse saamiseks järgmises küsimustes: a) kas Euroopa Liidu õigusega - Euroopa põhiõiguste harta artikli 52 lg-s 3 sätestatud põhimõtet silmas pidades - on kooskõlas liikmesriigi kohtu praktika, mille kohaselt isiku taotlus vangistuse edasi lükkamiseks on võimalik jätta rahuldamata tingimustes, kus isik on esitanud selgelt argumenteeritud väite, et tema kaitseõigust on rikutud ja Euroopa Inimõiguste Kohus on alles hiljuti tuvastanud sama riigi suhtes analoogilistel asjaoludel konventsiooni art 6 rikkumise? b) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas EÜ artikli 249 lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriikide kohtute kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid? Määruskaebuse esitaja märgib, et ta lähtub R. Paala seisukohtadest, mis on järgmised. 11.1 Määruskaebus tugineb inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a lahendile Andreyev vs Eesti, milles toodud õiguskäsitlust palutakse kohaldada ka käesolevas asjas. Viidatud kohtulahendis tuvastati EIÕK art 6 lg 1 rikkumine, mis seisnes selles, et Eesti Advokatuuri otsusest, millega tuvastati advokaatide eetikakoodeksi rikkumine, ei tulenenud isikule tõhusaid õiguskaitsevahendeid näiteks puudub sellekohane selge teistmise alus. Maakohtule esitatud taotluses märgitud põhjustel annab R. Paala kaitsjate suhtes tehtav aukohtu otsus R. Paalale igal juhul õiguse tema suhtes tehtud kohtuotsuse teistmiseks. Lähtudes inimõiguste kohtu otsusest Andreyev vs Eesti taotleb määruskaebuse esitaja Riigikohtult selle kontrollimist, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerimist olukorras, kus tuvastatakse kaitsja poolt eetikakoodeksi nõuete rikkumine. Inimõiguste Kohtu osutatud lahendist lähtuvalt tuleb R. Paalale pärast aukohtu otsuse tegemist tagada võimalus tema suhtes tehtud kohtuotsuse teistmiseks. Kui Riigikohus oleks juba teistmisavaldusele menetlusloa andnud, ei oleks mingil juhul õigustatud karistuse täitmisele pööramine. Käesolevas asjas on teistmisavalduse esitamise hetk väga lähedal. 11.2 Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus R. Paala kohtul kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust põhiseadusele ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile. Maakohtu tuginemine KrMS § 414 lg-le 4 oli ebaproportsionaalne, eriti olukorras, kus isik on oma taotluses selgelt väljendanud asjaolusid, mis annavad aluse KrMS § 415 lg 3 kohaldamiseks.
Ringkonnakohus piirdus lausega, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei tuvastatud, et kohaldatavad sätted oleks vastuolus põhiseaduse või teiste seaduste sätetega. Kohtu sellist paljasõnalist konstateeringut ei saa pidada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluseks. Selline menetlus ei ole õiglane. Ringkonnakohtu määruses puudub analüüs, kuidas kohus jõudis järeldusele, et KrMS § 414 lg 4 on kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega. Inimõiguste kohtu lahendites Bogatova vs Ukraina ja Ajdarić vs Horvaatia on leitud, et siseriiklikud kohtud peavad sisuliselt vastama isiku argumentidele, isegi kui need on spetsiifilised, kuid argumendi esitaja arvates määrava tähtsusega, ja et isikule tuleb siseriiklikus menetluses tagada tema argumentide analüüs ja nendele vastamine. R. Paala põhiõiguste riive on põhjustatud sellest, et siseriiklikult puudub õigusnorm, mis sätestaks selge menetluskorra, kuidas kohus peab käituma siis, kui isik nõuab oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist PS § 15 teise lause tähenduses, kuid kohus isikuga ei nõustu. 11.3 Ringkonnakohus ei käsitlenud taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Sellega on ringkonnakohus rikkunud R. Paala õigust õiglasele kohtumenetlusele. Määruskaebuses taotletakse Riigikohtu pöördumist Euroopa Kohtu poole. Varasemalt on Riigikohus selle asja lahendamisel viidanud väga paljudele inimõiguste kohtu lahenditele (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-43-10). Enamikku nendest kohtulahenditest ei ole eesti keeles avaldatud. PS § 3 lg 2 kohaselt on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Koostoimes PS §-ga 123 saab seda põhimõtet laiendada ka rahvusvahelistele lepingutele, s.t täitmiseks kohustuslikud on üksnes eesti keeles avaldatud rahvusvahelised lepingud. Hiljuti laiendas Riigikohus expressis verbis õiguse allika mõistet ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele (otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 79). Tõusetub küsimus, kuidas saavad avaldamata kohtulahendid olla täitmiseks kohustuslikud ja kuidas saab neid kasutada isikute käitumise üle otsustamisel. Kuna inimõiguste kohtu lahendid määratlevad põhiõiguste harta art 52 lg 3 kohaselt ka õiglase õigusemõistmise kaitseala, siis on need kohtulahendid osaks ühenduse õigusest. Euroopa Kohtu lahendid on eesti keeles kättesaadavad, inimõiguse kohtu lahendite enamik aga mitte. Need küsimused on käesoleva kohtuasja õiglasel lahendamisel asjakohased. Seda põhjusel, et R. Paala on oma taotlustes maakohtule ja ringkonnakohtule viidanud inimõiguste kohtu lahenditele, mida ei ole eesti keeles avaldatud. Kui aga kohus kasutab enda otsuse tegemisel samuti inimõiguste kohtu lahendeid - ning teisiti ei ole mõeldav, sest R. Paala eeldab vastuseid enda sisulistele argumentidele -, siis võib tõusetuda küsimus inimõiguste kohtu lahendite õiguslikust tähendusest teatud küsimuste otsustamisel.
12.19. jaanuaril 2012 esitas R. Paala kaitsja vandeadvokaat O. Preem määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruse peale. Määruskaebuses korratakse 30. detsembri 2011. a määruskaebuses esitatud taotlusi, välja arvatud taotlust kontrollida, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerimist. Määruskaebuse põhjendused kattuvad valdavas osas 30. detsembri 2011. a määruskaebuse põhjendustega. Täiendavalt tuginetakse asjaolule, et R. Paalat kohtumenetluses määratud korras kaitsnud advokaat
Aivar Kello ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kaitsja ei kohtunud temaga isiklikult ega küsinud R. Paalalt, kas viimasel on subjektiivne õiguskäsitlus tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ja tavast. Seetõttu ei saanud määratud kaitsja esitada Riigikohtule kaitseargumenti, mis välistaks süüteokoosseisu.
13.Vastuses R. Paala kaitsja määruskaebustele leiab prokuratuur, et need on põhjendamatud ja vaidlustatud kohtulahendite tühistamiseks puudub alus. 13.1 Prokuratuur märgib, et praeguseks on möödunud 2-kuuline tähtaeg, mille võrra R. Paala talle mõistetud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist taotles. Kuna R. Paala pole karistust kandma asunud, on ta taotluse eesmärgi saavutanud. Seetõttu on tema taotlus muutunud ainetuks. 13.2 KrMS § 415 lg-s 3 ette nähtud alused R. Paalale mõistetud vangistuse täitmise edasilükkamiseks puuduvad. Olenemata sellest, millise õigusliku hinnangu aukohus R. Paala kaitsjate tegevusele annab, ei lükka aukohtu otsus ümber Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuses väljendatud seisukohti. Kuna R. Paala kaitsjate suhtes toimuval aukohtumenetlusel ja selle tulemusel ei ole R. Paala suhtes jõustunud kohtuotsusele mingit mõju, ei saa aukohtu otsus anda alust süüdimõistva kohtuotsuse teistmiseks ega täitmisele pööramise edasilükkamiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Riigikohus on sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga seisukohal, et R. Paala 28. novembri 2011. a taotluses märgitu ei anna KrMS § 415 lg-st 3 lähtuvalt alust R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramist edasi lükata. 14.1 Kaitsja määruskaebuses leitakse sarnaselt R. Paala taotlusele, et kuna Eesti Advokatuuri aukohtu (edaspidi ka aukohtu) oodatav otsus V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüüteoasjas mõjutab igal juhul R. Paala süüditunnistamise õiguspärasust, tuleks kohtuotsuse täitmine distsiplinaarmenetluse ja sellele eeldatavasti järgneva teistmismenetluse lõpuni edasi lükata. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Kõnealuse aukohtumenetluse tulemus ei saa anda alust R. Paala suhtes tehtud jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse muutmiseks. Seega ei anna taotluses märgitu alust rääkida võimalusest, et täitmisele pööratav karistus võidakse tühistada. 14.2 Aukohus tegi käsitletavas distsiplinaarsüüteoasjas 19. jaanuaril 2012 otsuse, millega V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuse suhtes lõpetati aukohtumenetlus distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu. Aukohtumenetluse esemeks oli küsimus, kas advokaatide V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus R. Paala kriminaalasja kohtulikul arutamisel on käsitatav advokatuuriseaduse § 19 lg-s 1 viidatud distsiplinaarsüüteona. Kolleegium märgib, et sellele küsimusele antud vastuse näol on tegemist õigusliku hinnanguga, millest sõltub V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarvastutus. Aukohtu selline õiguslik hinnang ei ole kohtule siduv ja see ei saa muuta Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuses menetlusaja mõistlikkuse käsitlemisel väljendatud seisukohta, et V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus R. Paala kaitsjatena oli menetlusõigusi kuritarvitav ja vaadeldav menetluse pahauskse venitamisena. Kui Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist kaitsja menetluslike õiguste tõlgendamisel kohtust erinevale seisukohale, ei too see kaasa jõustunud kohtuotsuse teistmist. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et kohtupraktika muutumine seaduse tõlgendamisel ei anna alust
kohtuotsuse teistmiseks (vt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-1-2-1-98). Veel vähem saab kohtuotsuse teistmise kaasa tuua asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus ei nõustu mingis küsimuses kohtu õigusliku hinnanguga. 14.3 Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium sellele, et eitades R. Paala kriminaalasjas mõistliku menetlusaja nõude rikkumist, ei ole Riigikohus 4. novembri 2011. a otsuses lähtunud mitte üksnes kaitsjate, vaid ka R. Paala enda tegevusele antud hinnangust. Viidatud otsuses asus kolleegium seisukohale, et oma menetlusliku käitumisega on R. Paala sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Seejuures võttis kolleegium menetlusaja mõistlikkust hinnates arvesse R. Paala (ja tema kaitsjate) käitumist nii kriminaalasja esmakordsel kui ka uuel arutamisel (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.1-19.7 ja 21). 4. novembri 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-11, nagu ka 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10, on menetlusaja mõistlikkust käsitledes muu hulgas viidatud arvukatele R. Paala enda protsessuaalsetele sammudele, mida Riigikohus hindas menetluse venitamisena, samuti süüdistatavast tingitud muudele asjaoludele (eeskätt tema tervislikule seisundile), mis pikendasid menetluse kestust, kuid mida riik mõjutada ei saanud (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.4-19.6 ja otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 34-48). 14.4 Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, nagu oleks R. Paala olukord pärast aukohtu otsust analoogiline sellega, mida inimõiguste kohus käsitles 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti, ja nagu võiks inimõiguste kohtu viidatud otsuses väljendatud seisukohad anda R. Paalale võimaluse taotleda aukohtu otsuse alusel kriminaalmenetluse uuendamist. Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise. Isegi kui aukohtumenetluses oleks tuvastatud V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüütegu, polnuks võimalik väita, et R. Paala kaitseõigust on rikutud. Meelevaldne on väide, et kui aukohus tuvastanuks V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, saanuks rääkida R. Paala kaitseõiguse rikkumisest. Seega ei andnud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse esitamise ajal eksisteerinud võimalus, et aukohus tuvastab V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, alust rääkida võimalusest R. Paala suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuse teistmiseks. 14.5
Eeltoodud
põhjustel
leiab
kolleegium,
et
maakohus
ja
ringkonnakohus
jätsid
R. Paala 28. novembri 2011. a taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks õigustatult rahuldamata.
15.Seoses 2. detsembri 2011. a taotluse (vt määruse punkt 5) lahendamisega (vt määruse punktid 6 ja
10) märgib kolleegium järgmist. 15.1 Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata. Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele. 15.2 Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusega jäeti 2. detsembri 2011. a taotlus läbi vaatamata, kuna taotlus oli allkirjastamata ja see kattus sisu poolest R. Paala 28. novembri 2011. a taotlusega, mille maakohus oli jätnud 29. novembri 2011. a määrusega rahuldamata. Seejuures ei pidanud maakohus õigeks 29. novembri 2011. a määruses väljendatud seisukohta muuta. Lähtudes määruse punktis 15.1 märgitust, möönab kolleegium, et maakohtul tulnuks anda V. Luigele tähtaeg allkirjastamata taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Samas ei loe kolleegium selle tegemata jätmist menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa maakohtu 12. detsembri 2011. a ja ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruste tühistamise. Selline puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmata jätmine ei ole käsitatav ühegi KrMS § 339 lg 1 p-des 1-12 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas võib kohus KrMS § 339 lg 2 kohaselt tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist pole. Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusest nähtub, et 2. detsembri 2011. a taotluse rahuldamiseks ei oleks alust ka juhul, kui taotlus oleks nõuetekohaselt allkirjastatud. Käesoleva määruse punktis 14.114.5 toodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu sellise järeldusega. Seega ei oleks taotluse käiguta jätmine ja V. Luigele 2. detsembri 2011. a taotluse allkirjastamiseks tähtaja määramine saanud kaasa tuua taotluse rahuldamist ja R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist. 2. detsembri 2011. a taotluses esitatud väiteid on kohtud sisuliselt hinnanud R. Paala
28.novembri 2011. a taotluse lahendamisel. See puudutab ka argumenti, mis käsitleb juhtumi väidetavat analoogiat inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsuse Andreyev vs Eesti asjaoludega. Ehkki R. Paala 28. novembri 2011. a taotluses inimõiguste kohtu sellele otsusele ei viidata, on seda tehtud ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebustes. Punktis 14.4 selgitas kolleegium, miks praegune juhtum ei ole Andreyevi kaasusega analoogiline. 15.3 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruste tühistamiseks alust ei ole.
16.R. Paala kaitsja määruskaebuses leitakse ka seda, et ringkonnakohus pole 21. detsembri 2011. a määruses piisavalt põhistanud, miks jäeti rahuldamata R. Paala taotlus tunnistada KrMS § 414 lg 4 põhiseadusvastaseks. Samuti osutab kaitsja sellele, et puudub õigusnorm, mis sätestaks, kuidas peab
kohus käituma, kui isik nõuab oma kohtuasja läbivaatamisel õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuid kohus sellise taotlusega ei nõustu. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist. 16.1 PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Osutatud sättest tuleneb isiku subjektiivne õigus konkreetsele normikontrollile selles kohtus, kes vaatab läbi tema kohtuasja (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, pd 17-20). Seejuures tuleks kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6;
30.detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 24; 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p-d 17-20 ja 1. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 9-13). Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses (sätte asjassepuutuvuse kohta vt nt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-9206, p 18; 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 23-24 ja 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-41-16-10, p 43 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11-12 ja 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-19-10, p 23). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02, p 23). Hinnangu tulemusest lähtudes tuleb taotlus kas osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-98-09, p 10 ja 13. mai 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-31-10, p 8). 16.2 Eelmärgitu ei tähenda seda, nagu oleks kohus kohaldatava õigusnormi põhiseaduspärasuse hindamisel seotud üksnes kohtumenetluse poole taotlusega. PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 tuleneb iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ja see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 16). 16.3
Järgnevalt
käsitleb
kolleegium
kohtu
põhistamiskohustust
kohtumenetluse
poole
põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel. 16.3.1 PSJKS § 8 lg 1 kohaselt peab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks esitatav taotlus olema põhistatud ning selles tuleb märkida põhiseaduse sätted või põhimõtted, millele vaidlustatav õigustloov akt, välisleping või Riigikogu otsus ei vasta. Tõlgendades viidatud sätet koostoimes PSJKS §-ga 4 ja § 2 p-dega 1 ning 2, järeldub, et PSJKS § 8 lg-st 1 tulenev põhistamiskohustus laieneb ka kohtuotsusele või -määrusele, millega kohus tunnistab õigustloova akti või selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega peab kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks olema alati põhistatud. 16.3.2 KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. See nõue kehtib samuti KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 7). Inimõiguste kohtu praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub
otsuse
iseloomust
ja
tuleb
kindlaks
määrata
kohtuasja
asjaoludest
lähtudes.
Põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile. (Vt nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.) Muu hulgas on inimõiguste kohus tuvastanud EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus siseriiklikud kohtud ignoreerisid täielikult kaebaja konkreetset, asjakohast ja olulist väidet põhiseadusvastasuse kohta, jättes konstitutsioonikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse esitamata (vt 18. oktoobri 2006. a otsus Pronina vs Ukraina). Seega peab kohus põhistama ka otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kohtu põhistamiskohustus on minimaalne ka olukorras, kus põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse sisu, maht või esitamise asjaolud osutavad üheselt äratuntavalt sellele, et taotluse tegelik põhieesmärk on menetlust venitada. 16.3.3 Juhul kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on esitatud sellises kohtumenetluses, mille puhul näeb seadus ette ka edasikaebevõimaluse, saab kohtumenetluse pool esitada madalama astme kohtus rahuldamata või läbi vaatamata jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse uuesti edasikaebemenetluse käigus (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6 ja 3. aprilli 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-3-08, p 6).
Kohtukaebemenetluses saab isik vaidlustada ka seda, kui kohus on tema põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustuse piisavalt põhistamata jätnud. Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 30). Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 1014). Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Märgitu ei tähenda siiski seda, et maa- või ringkonnakohus võiks talle esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kergekäeliselt tähelepanuta jätta. Teatud juhtudel pole välistatud seegi, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks. 16.4 Praeguses asjas ei ole kohtud R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel põhistamiskohustust rikkunud. 16.4.1 Taotluse kontrollida KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasust esitas R. Paala esmakordselt
12.detsembri 2011. a määruskaebuses ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrusest nähtub, et kohus on kõnealust taotlust hinnanud, leides selle põhjendamatu olevat. Seega ei jätnud ringkonnakohus R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust tähelepanuta. 16.4.2 Õige on R. Paala kaitsja väide, et ringkonnakohus pole põhistanud, miks ta jättis KrMS § 414 lg 4 põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samas ei ole see käesoleva asja kontekstis ringkonnakohtule etteheidetav, sest R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oli ilmselgelt asjakohatu. Esmalt on eksitav 12. detsembri 2011. a määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus 29. novembri 2011. a määruses tuginenud KrMS § 414 lg-le 4. Maakohus pole 29. novembri 2011. a määruses kõnealusele sättele viidanud ega sellele ka sisuliselt tuginenud. Praeguse menetluse esemeks on küsimus, kas R. Paala 28. novembri 2011. a taotluses märgitud asjaolud on tuvastatud ja kas need annavad aluse R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine KrMS § 415 lg-st 3 juhindudes edasi lükata. Vastus osutatud küsimusele ei sõltu sellest, kas KrMS § 414 lg 4 on põhiseadusega vastuolus või mitte. Järelikult polnud KrMS § 414 lg 4 maakohtu 29. novembri 2011. a ega ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määruse tegemisel PSJKS § 14 lg 2 ls 1 tähenduses asjassepuutuv säte. Kuna maakohtu 29. novembri 2011. a määruses ja ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määruses lahendati R. Paala taotlus ja see jäeti rahuldamata, puudus kohtutel nende määruste tegemisel - sõltumata KrMS § 414 lg-s 4 sätestatust - alus kaaluda vangistuse täitmisele pööramise peatamist. Olles tuvastanud, et taotlus on alusetu, ei olnud maakohtul ega ringkonnakohtul enam põhjust hakata lahendama küsimust, kas vangistuse täitmisele pööramine tuleks selle taotluse lahendamiseni peatada. R. Paala ei esitanud maa- ega ringkonnakohtule taotlust peatada vangistuse täitmisele pööramine kuni vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse lahendamiseni ja
jätta peatamist takistav KrMS § 414 lg 4 kohaldamata. Samas leiab kolleegium, et arvestades seda, kuivõrd kiiresti lahendasid kohtud R. Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse, puudunuks neil vajadus vangistuse täitmisele pööramise peatamise küsimuse otsustamiseks isegi juhul, kui sellesisuline taotlus oleks esitatud.
17.Punktis 16.4.2 osutatud põhjustel jätab kolleegium ka ise läbi vaatamata R. Paala kaitsja poolt Riigikohtule esitatud taotluse KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, sest osutatud säte ei ole konkreetses kohtuasjas asjassepuutuv.
18.Nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks on ilmselgelt põhjendamatu kasvõi juba seetõttu, et taotluses toodud küsimus on hüpoteetiline, sest küsimuses nimetatud eeldusi käesolevas kohtuasjas tuvastatud ei ole. Euroopa Kohus ei lahenda liikmesriikide kohtute esitatud hüpoteetilisi küsimusi (vt nt Euroopa Kohtu 27. novembri 2003. a otsus kohtuasjas C-283/01, p-d 52-53 ja 16. oktoobri 2008. a otsus kohtuasjas nr C-313/07, p 27). Lisaks osutab kolleegium sellele, et eelotsuse küsimise taotluse sõnastus ja kaitsja määruskaebuses toodud taotluse esitamise vajalikkuse põhjendus (vt määruse punkt 11.3) ei ole omavahel arusaadavalt seostatavad.
19.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja 5. jaanuari 2012. a määrused muutmata ning R. Paala kaitsja mõlemad määruskaebused rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.