Kohtulahend

Adv.-d Kaspar Lind, Oleg Nišajev, Talvi Vaske Tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus 25.maist 2011.a. AAa, A.T i, Sergei Šarovi, OÜ SVŠ Veod ja K.N-i suhtes ja nimelt: 1) osas, millega K.N-ile jäeti mõistmata liitkaristus KarS prg. 65 lg 1 alusel. 2) K.N-ilt KrMS prg.179 alusel sundraha väljamõistmise osas. Tehas selles osas uus o t s u s, millega liita KarS prg. 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel K.N-ile Harju Maakohtu 17.märtsi 2008.a. otsusega KarS prg. 239 järgi 1 aasta ja 6 kuuline vangistus ja Harju Maakohtu otsusega 25.maist 2011.a. otsusega KarS prg. 22 lg 3 ja prg. 386 lg 1 järgi mõistetud

kuuline vangistus üksikkaristuse suurendamise teel ja liitkaristuseks mõista 2 aastat vangistust. Mõistetud liitkaristusest on K.N Harju Maakohtu 17.märtsi 2008.a. otsusega mõistetud 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse osas lõplikult vabastatud. Liitkaristuse ülejäänud osa, s.o.6 kuud vangistust jätta KarS prg. 73 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata tingimusel, kui K.N ei pane 3 aastase tähtaja jooksul toimeuut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks on 25.mai 2011.a. Muus osas jätta Harju Maakohtu 25.mai 2011.a. otsus muutmata, kuid teha selles järgmised täpsustused: 1) AA ja A.T jätsid arvestamata ja deklareerimata tulumaksu kokku summas 4 683 296 krooni. Seega on AA ja A.T mõistetud süüdi vastavalt KarS § 386 lg 1 ja Kars § 386 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 7 802 630 krooni).

2)Sergei Šarov ja OÜ SVŠ jätsid arvestamata ja deklareerimata tulumaksu kokku summas 1 725 683 krooni. Seega on Sergei Šarov ja OÜ SVŠ mõistetud süüdi vastavalt KarS § 386 lg 1 ja Kars § 386 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 2 908 396 krooni). 3)K.N on KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises mõistetud süüdi selles, et ta aitas kaasa AAa ja A.T poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 7 802 630 krooni). 4)Jätta AAa ja A.T käibedeklaratsioonide esitamine.

süüdistusest välja parandusdeklaratsioonide

Esitatud apellatsioonid rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt AAa kasuks välja 490 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt A.T kasuks välja 490 valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks 268 (kakssada kuuskümmend kaheksa) eurot ja 46 senti adv. Talvi Vaske poolt K.N-i süüdistusasjas kaitse teostamise eest. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Kaupmehe kasuks 814 (kaheksasada neliteist) eurot ja 31 senti adv. Oleg Nišajevi poolt Sergei Šarovi ja OÜ SVŠ süüdistusasjas kaitse teostamise eest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 25.mai 2011.a. otsusega süüdi tunnistada AA KarS § 386 lg

1 (KarS § 389 lg 2) järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust. Vastavalt KarS § 73 lg. 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning mõistetud vangistust mitte pöörata täielikult täitmisele, kui AA ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 25.05.2011.a. AA suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Süüdi tunnistada A.T KarS § 386 lg 2 (KarS § 389 lg 2 ja 3) järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 25 564,66 eurot.

Süüdi tunnistada SERGEI ŠAROV KarS § 386 lg 1 (KarS § 389 lg 1) järgi ja mõista talle karistuseks 10 kuud vangistust; KarS § 68 lg.1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 04.09.2006.a. kuni 05.09.2006.a, s.o. 2 päeva ning seega kuulub ärakandmisele 9 kuud ja 28 päeva vangistust. Vastavalt KarS § 73 lg. 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning mõistetud vangistust mitte pöörata täielikult täitmisele, kui SERGEI ŠAROV ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 25.05.2011.a. SERGEI ŠAROV suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdi tunnistada OÜ SVŠ VEOD (enne SVŠ Kallurauto) KarS § 386 lg 2 (KarS § 3891 lg 3) järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 19 173,49 eurot. Süüdi tunnistada JURI ŹURAVLJOV (GEORG HALVORSEN) süüdistuses KarS § 22 lg 3- § 386 lg 1 (KarS 22 lg 3- § 3891 lg 2) järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 73 lg. 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning mõistetud vangistust mitte pöörata täielikult täitmisele, kui K.N ei pane 3

aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 25.05.2011.a. JURI ŹURAVLJOV ́I suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. AA mõisteti süüdi maksuhaldurile valeandmete esitamises. A.A esitas valeandmeid A.T maksudeklaratsioonides, milline oli alates 01.07.1997.a, käibemaksukohustuslane . A.A, olles alates 22.09.1998 kuni käesoleva ajani A.T juhatuse liige ning tegevjuht, seega vastavalt ÄS §-de 180 lg 1 ja 183 vastutav äriühingu juhtimise ja esindamise ning raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest ja tema kohustuseks oli esitada ettevõtte maksuaruandlust vastavalt MKS § 8 lg 1. Samuti oli A.A, alates 01.05.2004.a jõustunud käibemaksuseaduses § 11 lg 1, § 13 lg 1, § 20 lg 1, 3 ja § 29 lg 1 sätestatu alusel – vastutav äriühingu ettevõtluse tulemusena tekkivalt käibelt käibemaksu arvestamise, tasumisele kuuluva käibemaksusumma arvutamise, käibedeklaratsioonide esitamise ja käibemaksu tasumise eest. Eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat maksusummat – esitas A.A maksuhaldurile ( ) A.T käibedeklaratsioonides kavatsetult valeandmeid maksustamisperioodi mai 2004.a kuni juuni 2004.a; september 2004.a kuni jaanuar 2005.a ja märts 2005.a kuni aprill 2006.a eest ajavahemikul 28.06.2004 kuni 17.07.2007. Samuti oli A.A osaühingu juhatuse liikmena vastutav tulumaksuseaduse ( ) § 54 lg 2 ja 4 alusel, TuMS §-des 49– 53 sätestatud tulumaksu kohta õigete andmete esitamise eest eelneva kalendrikuu kohta, järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Samuti oli A.A TuMS § 54 lg 4 alusel kohustatud kandma §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu maksuhalduri ( ) pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu

Võltsitud arvete alusel koostati valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid, näidates sisendkäibemaksu ( ) enam, kui seadusega oli lubatud maha arvata, mille tulemusel tekkis A.T ebaseaduslikult õigus jätta tasumata tegelikkuses tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kuna arved olid võltsitud ja OÜ-d Ramsarto Grupp ja Top Livoil ning AS Palermo Grupp arvetel näidatud kaupa (kütust) A.T ei müünud, siis alates 01.05.2004.a jõustunud käibemaksuseaduse § 4 lg 1 p 1 tähenduses käivet ei toimunud. Tulenevalt sellest ja alates 01.05.2004.a. jõustunud käibemaksuseaduse § 24 lg 1, § 29 lg 1 ja lg 3 tulenevalt, puudus AAal seaduslik alus OÜ-te Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp võltsitud arvetel kajastatud käibemaksu mahaarvamiseks A.T poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust. Selliselt esitas AA maksuhaldurile ( ) kavatsetult valeandmeid A.T käibedeklaratsioonides ja selle tulemusel jäi käibemaksuna laekumata 3 119 334.Samuti esitas AA A.T nimelt maksuhaldurile tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid maksustamisperioodi mai 2004.a. kuni juuli 2004.a. ja september 2004.a. kuni mai 2006.a. eest, ajavahemikul 17.08.2004.a. – 26.07.2006.a e-maksuameti kaudu interneti teel. A.A esitas tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid eesmärgiga vähendada ettevõtte maksukohustust – jättes arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult kokku 9 309 028 krooni. A.A esitas valeandmeid vahendlikult, kasutades selleks vahendina S-V V’it ja E Mi. Nimelt ei olnud S-V V ega E.M teadlikud, et OÜ-te Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp arved on võltsitud ja arvestasid neid raamatupidamises ettevõtlusega seotud kuluna ning jätsid ettevõtete OÜ-te Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp arveldusarvetele tehtud väljamaksetelt arvestamata ja deklareerimata tulumaksu. Nimelt OÜ Ramsarto Grupp arvelduskontole nr 221011499586 Hansapangas, AS Palermo Grupp arvelduskontole nr 221015720455 Hansapangas ja OÜ Top Livoil arvelduskontole nr 221026673588 Hansapangas teostatud ülekanded/väljamaksed ei ole seotud A.T majandustegevusega ja ei ole käsitletavad ettevõtlusega seotud kuludena, kuna A.T ei soetanud kaupu ega teenuseid OÜ-lt Ramsarto Grupp, AS-lt Palermo Grupp ja OÜ-lt Top Livoil. Seega tegi A.A või tema korraldusel S-V.V A.T Hansapanga arvelduskontolt nr 221016049847 OÜ-le Ramsarto Grupp, AS-le Palermo Grupp ja OÜ-le Top Livoil majandustegevusega mitteseotud väljamakseid kokku summas 19 578 552 krooni, millelt arvestamata ja deklareerimata tulumaksu kokku summas 6 189 694 krooni, kuna tulumaksuseaduse § 4 lg 1 alusel oli tulumaksu määr 2004.aastal 26/74; 2005.aastal 24/76 ja 2006.aastal 23/77. Sellega rikkus AA TuMS § 54 lg 2, mille kohaselt ta oli kohustatud, juriidilise isiku seadusliku esindajana – esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10.kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele maksudeklaratsiooni. Samuti rikkus ta TuMS § 54 lg 4, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud kandma TuMS 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks.

Sarnases süüdistuses mõisteti süüdi ka juriidiline isik A.T käibemaksukohustuslane juhatuse liikme AAa tegevuse läbi.

,

milline oli alates 01.07.1997.a ja kes pani kuriteod toime oma

Sergei Šarov’i mõisteti süüdi maksuhaldurile valeandmete esitamises. Sergei Šarov esitas valeandmeid OÜ SVŠ Veod (enne OÜ SVŠ Kallurauto) maksudeklaratsioonides, milline oli alates 01.04.1999.a.a, käibemaksukohustuslane . Sergei Šarov, olles alates 15.03.1999 kuni käesoleva ajani OÜ SVŠ Veod juhatuse liige ning tegevjuht, seega vastavalt ÄS §-de 180 lg 1 ja 183 vastutav äriühingu juhtimise ja esindamise ning raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest ja tema kohustuseks oli esitada ettevõtte maksuaruandlust vastavalt MKS § 8 lg 1. Samuti oli Sergei Šarov, alates 01.05.2004.a jõustunud käibemaksuseaduses § 11 lg 1, § 13 lg 1, § 20 lg 1, 3 ja § 29 lg 1 sätestatu alusel – vastutav äriühingu ettevõtluse tulemusena tekkivalt käibelt käibemaksu arvestamise, tasumisele kuuluva käibemaksusumma arvutamise, käibedeklaratsioonide esitamise ja käibemaksu tasumise eest. Eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat maksusummat – esitas Sergei Šarov maksuhaldurile ( ) OÜ SVŠ Veod käibedeklaratsioonides kavatsetult valeandmeid maksustamisperioodil juuni 2004.a kuni september 2004.a ja juuni 2005.a kuni mai 2006.a eest teadlikult äriühingu nimelt 20.07.2004.a kuni 09.06.2007.a Samuti oli Sergei Šarov osaühingu juhatuse liikmena vastutav tulumaksuseaduse ( ) § 54 lg 2 ja 4 alusel, TuMS §-des 49–53 sätestatud tulumaksu kohta õigete andmete esitamise eest eelneva kalendrikuu kohta, järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Samuti oli Sergei Šarov TuMS § 54 lg 4 alusel kohustatud kandma §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu maksuhalduri ( ) pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat maksusummat – esitas Sergei Šarov maksuhaldurile ( ) kavatsetult valeandmeid OÜ SVŠ Veod tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides maksustamisperioodi juuli 2004.a kuni november 2004.a, juuli 2005.a kuni juuni 2006.a eest ajavahemikul 20.08.2004 – 09.06.2007.a, Nimelt Sergei Šarov, olles eelnevalt saanud D.Llt, JTlt või NTlt alljärgnevad OÜ-u Ramsarto Grupp ja AS-i Palermo Grupp nimelt koostatud võltsitud arved, edastas need OÜ SVŠ Veod raamatupidamisarvestusega tegelevale I Dile, eesmärgiga ebaseaduslikult vähendada OÜ SVŠ Veod maksukohustust. I D, nende ebaõigsusest teadmata, arvestas antud fiktiivseid, s.t intellektuaalselt võltsitud arveid OÜ SVŠ Veod käibedeklaratsioonide koostamisel.

Seega esitas Sergei Šarov vahendlikult OÜ SVŠ Veod maksudeklaratsioonides valeandmeid, kasutades selleks vahendina Irina Donskihh’i. Maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid interneti teel kaudu. Sergei Šarov valitses ärakasutatud isikut I Di teadmisega, kuna viimane ei olnud teadlik, et OÜ Ramsarto Grupp ja AS Palermo Grupp poolt väljastatud arved OÜ-le SVŠ Veod on fiktiivsed. Võltsitud arvete alusel koostati valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid, näidates sisendkäibemaksu ( ) enam, kui seadusega oli lubatud maha arvata, mille tulemusel tekkis OÜ-l SVŠ Veod ebaseaduslikult õigus jätta tasumata tegelikkuses tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kuna arved olid võltsitud ja OÜ Ramsarto Grupp ning AS Palermo Grupp arvetel näidatud kaupa (kütust) OÜ-le SVŠ Veod ei müünud, siis alates 01.05.2004.a jõustunud käibemaksuseaduse § 4 lg 1 p 1 tähenduses käivet ei toimunud. Tulenevalt sellest ja alates 01.05.2004.a. jõustunud käibemaksuseaduse § 24 lg 1, § 29 lg 1 ja lg 3 tulenevalt, puudus Sergei Šarovil seaduslik alus OÜ-u Ramsarto Grupp ja AS-i Palermo Grupp võltsitud arvetel kajastatud käibemaksu mahaarvamiseks OÜ-u SVŠ Veod poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust. Selliselt esitas Sergei Šarov maksuhaldurile ( ) kavatsetult valeandmeid OÜ SVŠ Veod käibedeklaratsioonides ja selle tulemusel jäi käibemaksuna laekumata 1 182 713.- krooni. Samuti esitas Sergei Šarov OÜ SVŠ Veod nimelt maksuhaldurile ( ) tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid maksustamisperioodi juuli 2004.a kuni november 2004.a, juuli 2005.a kuni juuni 2006.a eest, ajavahemikul 20.08.2004 – 09.06.2007.a Sergei Šarov esitas tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid eesmärgiga vähendada ettevõtte maksukohustust – jättes arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Sergei Šarov esitas valeandmeid vahendlikult, kasutades selleks vahendina I Di. Nimelt ei olnud I D teadlik, et OÜ-u Ramsarto Grupp ja AS-i Palermo Grupp arved on võltsitud ja arvestas neid raamatupidamises ettevõtlusega seotud kuluna ning jättis ettevõtete OÜ-u Ramsarto Grupp ja AS-i Palermo Grupp arveldusarvetele tehtud väljamaksetelt arvestamata ja deklareerimata tulumaksu. Nimelt OÜ Ramsarto Grupp arvelduskontole 221011499586 Hansapangas ja AS Palermo Grupp arvelduskontole 221015720455 Hansapangas teostatud ülekanded/väljamaksed ei ole seotud OÜ SVŠ Veod majandustegevusega ja ei ole käsitletavad ettevõtlusega seotud kuludena, kuna OÜ SVŠ Veod ei soetanud kaupu ega teenuseid OÜ-lt Ramsarto Grupp ja AS-lt Palermo Grupp. Seega tegi Sergei Šarov või tema korraldusel I.D OÜ-u SVŠ Veod Hansapanga arvelduskontolt nr 221016036423 ja Ühispanga arvelduskontolt nr 10220002940019 OÜ-le Ramsarto Grupp ja AS-le Palermo Grupp majandustegevusega mitteseotud väljamakseid kokku 7 578457 krooni, mis kuuluvad maksustamisel tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu ja seega jättis Sergei Šarov deklareerimata ja tasumata nimetatud summalt tulumaksu kokku 2 379 444 krooni, kuna tulumaksuseaduse § 4 lg 1 alusel oli tulumaksu määr 2004.aastal 26/74; 2005.aastal 24/76 ja 2006.aastal 23/77. Sellega rikkus Sergei Šarov TuMS § 54 lg 2, mille kohaselt ta oli kohustatud, juriidilise isiku seadusliku esindajana – esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10.kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti

piirkondlikule struktuuriüksusele maksudeklaratsiooni. Samuti rikkus ta TuMS § 54 lg 4, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud kandma TuMS 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Sarnases süüdistuses mõisteti süüdi ka juriidiline isik OÜ-t SVŠ Veod (varem OÜ SV Kallurauto) ( , milline oli alates 01.04.1999.a käibemaksukohustuslane (KMKR nr EE100511648) ja kes pani kuriteod toime oma juhatuse liikme Sergei Šarovi tegevuse läbi. K.N on mõistetud süüdi selles, et ta aitas kaasa nii aineliselt, kui ka intellektuaalselt AAa poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. Aineline kaasaaitamine seisnes selles, et K.N sai juhised ja vahendid D.Lt või J.Tlt sularahaautomaatidest raha väljavõtmiseks, mis oli laekunud erinevate Venemaa kodanike või seal ajutiselt elavate isikute Eestis olevatele pangaarvetele peale seda, kui raha oli jõudnud varifirmadelt ülekannetena läbi offshore ettevõtete nimetatud eraisikute arveldusarvetele. A.Aaga leppis ta kokku, kus ja millal toimub sularaha väljavõtmine ja ta võttis temale kasutada antud pangakaartidega ja nende pin-koode kasutades sularahaautomaadist sularaha välja ning andis A.Aale. Sellega võimaldas ta A.Aalt tagasi saada raha, mis oli kantud fiktiivsete arvete alusel varifirmadele. K.N sai oma tegevuse eest ka kokkulepitud tasu olenevalt väljavõetud sularaha suurusest tavaliselt 100-150 krooni päevas. Samuti K.N, omakasupüüdlikest motiividest ajendatuna, võttes õigusvastaselt ja tahtlikult temaga mitteseotud eraisikute arveldusarvetelt sularahaautomaatidest välja raha, milline oli sinna laekunud varifirmade pangaarvetelt, läbi ettevõtete – sooritas K.N toiminguid millised olid suunatud näiliku majandustegevuse mulje tekitamiseks, eesmärgiga raskendada võimalikku kontrolli maksu- ja teiste riigi kontrollorganite poolt ja lõpptulemusena vähendad AAa ja A.T maksusüüteo avastamise riski. Sellega K.N tugevdas ja kindlustas AAa ja A.T teo toimepanemise tahet ja on käsitletav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena. Sellise tegevuse tulemusena tekkis tegutsevatel ettevõtetel, s.h A.T, võimalus alusetult kajastada käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksusummasid, mis olid kajastatud OÜ Ramsarto Grupp, AS Palermo Grupp või OÜ Top Livoil poolt väljastatud intellektuaalselt võltsitud st fiktiivsetel arvetel. Samuti K.N võimaldas A.T ja AAal jätta arvestamata ja tasumata varifirmade ( ) arveldusarvetele üle kantud rahalt tulumaksu. A.T tekkis võimalus erinevate varifirmade nimelt väljastatud fiktiivsete arvete alusel kanda pangaülekannetega ettevõttest välja raha, mis ei olnud ettevõtlusega seotud ja K.N, võttes antud raha sularahas pangaautomaatidest välja (milline oli sinna kantud läbi ettevõtete) ja tagastades selle A.T esindajala A.Aale – aitas ta kaasa A.T nimelt tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatavate AAa ja A.T kaitsja adv. K.Lind on seisukohal, et Harju Maakohus on AA ́a ja A.T süüDõistmisel vääralt hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning kohtuotsus on piisavalt põhjendamata. Kaitsja argumendid on järgmised:

esitatud süüdistusakti ja ka 17.02.2011. a esitatud süüdistusakti, siis nendest järeldub üheselt, et kuigi AS Aalang Met osas oli toimunud asja eraldamine, siis käesoleva asja juurde jäeti AS Aalang Met puudutavad dokumendid. Ehk kriminaalasja toimikut ja ka süüdistusakti on algusest peale koormatud ebaolulise ja asjassepuutumatu teabega, mille tõttu on objektiivse ja igakülgse pildi saamine olnud raskendatud ning sellega on rikutud kaitseõigust. Samuti tekib käesolevas asjas probleem seoses asjaoluga, et lõpetades J T, N T, M T ja I Š ́i suhtes menetlus, on tekkinud olukord, kus isikute panuseid ja võimalikku süüd ei saa enam adekvaatselt hinnata. Käesolev asi puudutab seejuures oluliselt D L tegevust (vt nt kohtuotsuse lk 68, aga ka suur osa toimiku materjalidest), kes mitmete kaasaaitajate abil (s.h Ja T, N T, M T ja I Š) asutas ja korraldas erinevate äriühingute tegevust. D L suhtes on Harju Maakohus teinud 19.03.2010. a otsuse kokkuleppemenetluses kriminaalasjas nr 1-10-3296. Samal ajal süüdistatakse AA ́a D L, J T, N T, M T ja I Ši kaasabil A.T nimelt maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises. Eeltoodu viitab üheselt sellele, et isikute tegevust peaks käsitlema tervikuna ühe kriminaalasja raames, sest nende seos on loogiliselt seotud süüdistuse järgi.

Kaitsja on seisukohal, et selliseid ütlusi ei saa käsitelda usaldusväärsena. Tegemist ei ole selliste ütlustega, mis oleksid võrreldevad tunnistajate ütlusega, sest isikud olid ütlusi andes kohtu all ning neile laienesid kõik privileegid, mis eristavad tunnistajat süüdistatavast ja kahtlustatavast. Selleks, et neid ütlusi käsitleda tunnistaja ütlustena, siis pidanuks eraldamine toimuma enne ütluste andmist. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et endine kaassüüdistatav, kelle suhtes oli kriminaalasi põhiasjast eraldatud, saab olla põhiasjas vaadeldav üksnes tunnistajana. Seisukohta, et kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-08, p 16 ja 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-08, p-d 10-12). Kui antud juhul ei ole tegemist tunnistajatega ning tegemist on ühe kohtualuse ütlusega teise kohtualuse vastu, siis sellisel juhul tuleb neisse ütlustesse suhtuda kriitiliselt ning antud juhul vaadates menetluse käiku, tuleks need isikud kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Need isikud on olnud üheselt huvitatud soodsast tulemust, mida pakkus neile kriminaalasja eraldamine ja kriminaalmenetluse lõpetamine.

Eeltoodust tuleneb siiski, et kohus peab tuvastama teatud ulatuses (antud juhul vähemalt 5 000 000 krooni ulatuses) maksukohustuse suuruse, mis eeldab maksusummade äratoomist maksustamisperioodi silmades pidades ning teatud arvutuskäiku. Käesolevas asjas ei ole kohtuotsuse põhiosas, kus on kohtu järeldused ja tuvastatud asjaolud (kohtuotsus alates lk 67, mis algab pealkirjaga „Kohus uuris alljärgnevaid tõendeid ja tuvastas“) ühtegi arvutuskäiku või selgitust maksukohustuse suuruse kohta. Sisuliselt on kohtuotsuses vaikimisi nõustutud süüdistusega, kuid selliselt ei ole kaitsja arvates kohtuotsus piisavalt põhjendatud. KrMS § 312 p 1 kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse: kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.06.2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 on punktis 22 muuhulgas selgitatud:

Käesolevas asjas ei nähtu kohtuotsuse põhiosast, et kohus oleks tuvastanud laekumata jäänud maksusumma.

Kohtuotsuses puudub selge käsitlus sellest, mis ajal on süüdistatav valeandmeid esitanud ehk millistes maksudeklaratsioonides ning millisel ajaperioodil väidetav kuritegu toime pandi. Kohus on käsitlenud kaitsja väiteid otsuses (otsuse lk 133), kuid ei ole lähemalt käsitlenud ühtegi konkreetset maksudeklaratsiooni. Piisavaks ei saa pidada kohtuotsuse selgitust, et süüdistuses on täpselt märgitud, millistel kuupäevadel esitati nii esialgsed kui parandusdeklaratsioonid. Seejuures polegi võimalik aru saada kohtu käsitlust esialgsete ja parandusdeklaratsioonide suhtest. Kohus justkui nõustub kaitsja selgitusega, mis puudutab parandusdeklaratsioone, kuid jätab lahtiseks teo toimepanemise aja küsimuse. Kaitsja on seisukohal, et kui kohus teeb süüDõistva otsuse, siis peaks sellest selgelt nähtuma teo toimepanemise aeg ning kohus peaks selgitama, kuidas kõik deklaratsioonid on kantud ühest tahtlusest, et nad moodustaksid terviku ja jätkuva süüteo. Käesoleval juhul kohtuotsuses sellist käsitlust ei leia, sest kohus ei käsitle ühtegi konkreetset deklaratsiooni või kuupäeva. Kohus on otsuse lk 133 ühes lõigus (ülevalt teine lõik) üldsõnaliselt viidanud sellele, et kuritegu pandi toime kolme aasta jooksul ja AA esitas valeandmeid 21 korral. Ei ole võimalik aru saada, milliseid maksudeklaratsioone see järeldus puudutab (tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioone või ka käibedeklaratsioone), kuidas erinevate deklaratsioonide esitamine on moodustanud jätkuva süüteo (s.t kuidas ja mis perioodidel on deklaratsioone esitatud) ning kas kohtu poolt leitud 21 korda sisaldab ka parandusdeklaratsioonide esitamist.

Seejuures, kui kohus tuvastab, et raha on tagastatud, siis poleks ka enam oluline see, kas ja mis alusel kandis isik raha varifirmadele ning kas toimus kütuse eest tasumine või mitte. Riigikohtu otsusest nr. 3-1-1-83-10 ja selle seisukohtadest ei tulene, et oluline oleks väljamakse tegemise alus vaid küsimus on raha tagastamises ükskõik millisel alusel.

216ARL, 537DAC, 223DI, 643MEH.

Kui tutvuda toimiku materjalidega ning A.T saatelehtedega (V kd, tl 1-156), siis esineb nendel kaks veoauto numbrit. Peamiselt A.T kuulunud veok 694ASK ja vähemal määral on viidatud saatelehtedel autonumbrile 382ARB. Neist kumbagi ei esine kohtu käsitluses otsuse lk 77 (ja ka kohtu analüüsi aluseks olnud kriminaalasja kd XXVII lk 164-200) ja seetõttu on kohtu järeldus asjakohatu ja üldistav. Kohtu käsitletud autonumbrid võivad puudutada teisi toimikus nimetatud äriühinguid (nagu Noiram-Est või AS Aalang-Met), kuid need ei käsitle A.T ning seega ei saa teha järeldust, et kütuse vedu tegelikkuses A.T pole toimunud, sest vastavad autod pole selleks kõlblikud vmt. Vastupidi on asja juures tõendid, mis viitavad sellele, et AA A.T juhatuse liikmena ostis kütust ning seda võõrandati talle endise Dvigateli (Suur-Sõjamäel aadressiga Valukoja 12) territooriumil asuvast OÜ-le AP Terminal kuuluvast terminalist, mida kasutas D L. Esiteks on kütuse vedu ja muuhulgas ka laaDist Dvigateli territooriumil kinnitanud oma ütlustes A.T autojuhina töötanud Kunnar Kallast. Viimane on seejuures selgesõnaliselt kohtuistungil selgitanud (03.01.2011. a istungil), et käis seal palju kordi. Autode suunamist D L korraldusel muuhulgas ka Suur-Sõjamäele kinnitab Ruslan Spirko, kes muuhulgas on kohtuistungil selgitanud, et tankis ka ise seal oma autot (13.12.2010. a kohtuistungil antud ültused). Samuti on kinnitanud seda, et D L rentis terminali, AS AP Terminal juhatuse liikmed Artur Pukhov ja Gennadiy Torressen, kuid ka tunnistaja JLerner. Selles osas ei saa kaitsja nõustuda kohtu järeldustega (otsuse lk 102), et kuigi OÜ Ramsarto Grupp, AS Palermo Grupp ja OÜ Top Livoil rentisid OÜ-lt AP Terminal kütusemahuteid, siis tunnistajad ei kinnita, et oleksid näinud seal tankimist või oleksid kontrollinud, kas mahutites oli kütust. Esiteks märgib kaitsja, et Kunnar Kallast on selgitanud, et ta laadis kütust ka Dvigateli territooriumil ning kaitsja arvates pole eluliselt usutav, et keegi rendiks kütuseterminali ja ei hoiaks seal kütust. Sellise kulu tegemine ilma kütust hoiustamata on mõttetu ja arusaamatu tegevus ning seetõttu

ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et . Kaitsja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et AA`a ja A.T tuleb tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kui eemaldada tõendite kogumist mittekõlbulikud tõendid (JT, NT, MT ja I Ši ütlused) ning arvestades, et kohus ei ole tuvastanud maksukohustust, siis ei ole võimalik isikuid süüdi mõista süüdistuses esitatud tegudes. Sergei Šarovi ja OÜ SVŠ Veod kaitsja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist. Apellant põhjendab oma taotlust alljärgnevaga. Sergei Šarov ja OÜ SVŠVeod ei ole oma süüd tunnistanud. Apellant leiab, et kohtuotsuse tegemisel hindas kohus valesti kogutud tõendeid, mis viiski vale otsuse tegemiseni. Mitmed kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Süüdistuse peamiseks probleemiks on lisaks keerulisusele ka asjaolu, et süüdistus suuremas ei põhine tõenditel, vaid riikliku süüdistaja järeldustel. Kriminaalasjas puuduvad veenvad ja piisavad tõendid muuhulgas selle kohta, et väidetava valedeklareerimise tagajärjel jäi riigil saamata üle 435 000 krooni, mis on kohustulikuks alammääraks antud süüdistuse puhul. Prokurör rebis SVŠ Veod OÜ aastate pikkusest majandustegevusest mõned (!) tehingud D Lga seotud äriühingutega jättes analüüsita ülejäänud mahud, mis on oluliselt suuremad väljarebitud tranaktsioonide kogusest. Samuti proovis prokurör seostada need mõned tehingud kaassüüdistavate ütlustega selle kohta, et nemad andsid raha Šarovile (kuid täpselt ei oska öelda mitu korda ja kui palju). Suureks probleemiks on ka fakt, et D L jäi kohtus ülekuulamata (kohtueelse uurmise käigus tahtlikult tehtud käigu tõttu) olukorras, kus just tema ja ainult tema teadis oma äriühingute majandustegevuse (võibolla isegi osaliselt mitteõiguspärase tegevuse) eripära ja oskaks öelda ka SVŠ Veod OÜ-ga toimunud tehingud olid reaalsed või fiktiivsed. Kõrvaldamata jäänud kahtlust peaks kohus aga tõlgendama süüdistatavate kasuks tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest. Antud asjas oli vajalik finantsilise ekspertiisi läbiviimine juba selle tõttu, et vastata küsimusele kas SVŠ Veod OÜ poolt ettevõtluse tarbeks vastaval ajavahemikul ostetud kütus oma maksumuselt katub D Lga seotud äriühingutega tehtud tehingute maksumusega või mitte, kuna sellest oleneb otseselt tulumaksu osa sisaldumine süüdistuses ja/või süüDõistvas kohtuotsuses. Arusaamatu millega leiab prokurör tõendatuks süüdistavate kavatsetust või kaudset tahtlust esitatud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemisel. Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa

algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj). Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste nö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Kohtuliku uurimise käigus leidis tuvastamist asjaolu, et v'hemalt ühe äriühingu puhul loeti tõendatuks kütuse tegeliku müügi fakti OÜ Ramsarto Grupp, OÜ Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp poolt. Ehk siis tegu on mingil määral ebavõrdse kohtlemise olukorraga, kus mõne arve maksja puhul asutakse seisukohale, et kütust on arve alusel müüdud ning teise äriühingu situatsioonis leitakse, et tegemist on fiktiivse arvega. Harju Maakohus jõudis õige järelduseni, et „kohtus uuritud tõenditega on tuvastatud, et just nimelt D L tegutses antud ettevõtete nimelt“. Kuid kohus põhjendamatult ehitas oma otsuse eeskätt kriminaalmenetluse tagajärgedest huvitatud isikute ütlustest, seda enam, et nimetatud isikud ei viibinud kütuse üleandmise, transportimise juures (T, T, Š, T). Seejuures asus Harju Maakohus huvitavale seisukohale, et „kohus tõendite hindamisel kriminaalasjas D L ütlusi ei arvestanud vaid uuris kõiki teisi tõendeid. D L ütlusi ei olnud võimalik tõendina kasutada, kuna tema poolt eeluurimisel, erineval ajal antud ütlused (mis on kohtuistungil avaldatud) on omavahel olulises osas vastuolus, kuid kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et D L tunnistas end talle inkrimineeritud kuriteos täielikult süüdi. D L kohtusse toomine oleks osutunud tehniliselt puht võimatuks, sest isik on kuulutatud tagaotsitavaks ja kohtule on teada, et D L on kadunud Venemaa avarustesse. Seega oleks see lihtsalt protsessi venitamine teadmata ajaks.“ Viidatud kohtuotsuse lõigust jäi siiski arusaamatuks kas kohus tugines D L ütlustele (nt süü ülestunnistamise) osas või mitte? Miks kohus pole lähtunud süütuse presumptsiooni põhimõttest, mille kohaselt kõiki kahtlusi ja vastuolusid tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks? Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel tunnistaja Artur Pukhovi ütlustega, millised tõendavad üheselt kütuse olemasolu D Lga seotud ja süüdistuses figureerivatel äriühingutel. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et „AS Palermo Grupp, OÜ Ramsarto Grupp ja OÜ Top Livoil – ettevõtetele laekunud raha, kantakse edasi järgmistele ettevõtetele ja kogu raha kantakse lõpptulemusena vaid seitsme Venemaal elava eraisiku Eesti arveldusarvele. Kohus uuris tõendeid, ja tuvastas, et eraisikute Eesti arveldusarvele laekunud raha võeti välja sularahas pangaautomaatidest, ning tagastati ettevõtetele, kes olid kandnud fiktiivsete arvete aluse raha OÜ-d Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS Palermo Grupp arveldusarvetele.»

Samuti ei nõustu apellant Harju Maakohtu seisukohaga, et „kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et arved, millised väljastati A.T ja SVŠ Veod (Kallurauto) OÜ-te Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp nimelt, olid fiktiivsed st. antud arvete alusel kütust ei ole müüdud.» Arusaamatuks jääb millistel konkreetsetel kaalutlustel kohus luges Sergei Šarovi ütlused ebausaldusväärseks. Apellant ei näe Sergei Šarovi ütlustes olulisi vastuolusid JT ütluste ja/võijälitustoimingute protokollide ning Maksim.T ja I Ši ütlustega. Süüdistatava K.N-i kaitsja adv. Talvi Vaske taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist K.N-i süüDõistmises ja karistamises ning uue otsusega mõista ta süü tõendamatuse tõttu õigeks või alternatiivsena lugeda talle mõistetud 6 kuuline vangistus kaetuks Harju Maakohtu 17.märtsi 2008.a kohtuotsusega mõistetud 1 aasta 6 kuulise vangistusega. Juri Zuravljov ei tunnista ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi ning seletab, et inimene, kes võtab pangaautomaatidest raha välja, ei tee tema arvates midagi seaduseavastast, see tähendab ei osale ühises skeemis ning tema tegevust sularaha väljavõtmises pangaautomaatidest ei saa käsitleda kuriteona. K.N on veendunud, et teda tahetakse karistada poliitiliste veendumuste pärast ning süüdistatav lähtus D L seletusest, et tegemist on Reformierakonna ning Venemaa parempoolsete jõudude omavaheliste majanduslike kokkulepetega, mille üksikasjadesse teda ei pühendatud. Kui ta korduvalt püüdis D Luckilt teada saada, mis rahadega on tegemist, sai ta alati vastuseks, et see ei ole tema asi. Kohus leidis, et tavamõistusele tuginedes pidi K.N aru saama või vähemalt möönma, et selline tegevus ei ole seaduslik, kuivõrd süüdistatv teadis näiteks, et ühest ja samast pangaautomaadist ei tohi korduvalt raha välja võtta. Samuti pidi telefonis kasutama kodeeritud teksti jne Käesoleval juhul saanuks Harju Maakohus lugeda K.N-ile mõistetud karistuse 6 kuud vangistust kaetuks Harju Maakohtu 17.märtsi 2008.a. kohtuotsusega mõistetud karistusega 1 aasta 6 kuud vangistust ning lugeda karistuse kantuks. Aluse selliseks otsustuseks annaks asjaolu, et K.N tunnistab sisuliselt kohtuliku uurimise algusest peale oma süüd, leides vaid, et tegemist ei ole kriminaalkorras karistatava teoga, mida saab arvestada KarS §57p3 mõttes. K.N ei olnud täideviija rollis ,vaid tema poolt toime pandud kuritegu kvalifitseeriti kaasaaitamisena, seega on tema osa võrreldes toimepanijatega oluliselt väiksem kui ülejäänud süüdistatavatel, mida tulnuks arvestada K.N-ile karistuse mõistmisel. K.N-i süü on väiksem, kui sama kuriteo teistel kaasaaitajatel nagu näiteks D.L, JT, NT, kelle karistamine või menetluse lõpetamine lahendati prokuratuuri poolt neile soodsamalt kui K.N-i puhul.. Kuritegu toime pandud 5aastat tagasi, seega kaotanud oma aktuaalsuse.

Apellant leiab, et käesoleval juhul puudub K.N-i kuriteos vastutust raskendav asjaolu, kuivõrd tegemist on maksualase kuriteoga, mis juba oma oolemuselt on omakasuline. Viidates Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-20-04 leiab appellant, et ei ole vastuvaidlematult tõendatud K.N-i kaudne tahtlus kaasa aidata maksukuriteole. Maakohtu otsuse on süüdistatavatele mõistetud karistuste osas vaidlustanud ka prokurör. Prokurör vaidlustab karistused põhjusel, et AAa, Sergei Šarovi ja K.N-i mõistetud karistustest täielik vabastamine KarS § 73 alusel, ei vasta kuriteo asjaoludele ja süüDõistetud isikutele (K.N-i karistusest vabastamine KarS § 73 alusel, ei vasta seadusele). Lisaks eelnevale, karistuse täies ulatuses tingimisi kohaldamata jätmisega, ei ole ei ole kohus arvestanud õiguskorra kaitsmise huvidega ja süüdistatavate hoiakuga õigusrikkumisele ning õiguskorrale tervikuna. Seega ei ole arvestatud karistusest vabastamisega ka karistuse eripreventiivseid eesmärke. Samuti on otsuses jäetud piisavalt põhjendamata juriidilistele isikutele mõistetud karistused, mis prokuratuuri arvastes on, arvestades kuriteo asjaolusid ja süü suurust – liiga leebed. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et ainuüksi asjaolud, et isikud pole rohkem kuritegusid alates 2006 aasta lõpust toime pannud ja nende varasemalt mõistetud karistused on kustunud – tuleks nad täies ulatuses tingimisi karistuse kandmisest vabastada. Karistusõiguses on üldlevinud praktika, et juhul, kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele, välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud erisused, mille puhul karistuse reaalne kohaldamine on ebaotstarbekas. Sellist seisukohta on Riigikohus oma alates 2004.aasta lahendites korduvalt rõhutanud. Karistusest täies ulatuses tingimisi vabastamine ilma piisavate põhjendusteta, karistuse vähendamine keskmisest kolmandiku võrra ja K.N-i karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 alusel – on käsitletavad materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kohus on otsuses sedastanud, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole süüdistatavate käitumises tuvastatud. Samuti kohus on arvestanud süüdistatavatele karistuse mõistmisel süüdistatavate süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust ning süüdistatavate isikuid. Kohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel võtnud arvesse seda, et süüdistatava AAa ja A.T poolt toimepandud kuriteo tulemusel jäi riigile maksudena laekumata kokku üle 9 309 028 krooni (594 955 eurot) – see ületab 18,6 korda summat 500 000 krooni(32 000 eurot), mis on koosseisuliseks tunnuseks vastavalt KarS §-le 386 lg 1. Ja samuti on kohus võtnud arvesse karistuse mõistmisel, et süüdistatavate Sergei Šarovi ja OÜ SVŠ Veod poolt toimepandud kuriteo tulemusel jäi riigile maksudena laekumata kokku üle 3 562 157 krooni (227 663 eurot), mis ületab 7,1 korda summat 500 000 krooni, mis on koosseisuliseks tunnuseks vastavalt KarS §-le 386 lg 1 ja 2. Seega kohus on otsuses asunud seisukohale, et süüdistatavate süü kuriteo toimepanemisel oli suur. Kohus arvestas ka kuriteo asjaolusid, st et kohus tuvastas, et jätkuva maksukuriteona kestis antud tegevus pikka aega – kuritegu pandi toime kolme aasta jooksul, seega tegu ei olnud vaid paari valeandmetega maksudeklaratsiooni esitamisega, seega ka kuriteo asjaolud tingivad karistuse reaalse kohaldamise. Kokku esitas AA A.T nimelt valeandmetega käibemaksudeklaratsioone 21 korral (lisaks veel korduvalt esitatud

parandusdeklaratsioonid) ja Sergei Šarov poolt esitati OÜ-u SVŠ Veod (enne SVŠ Kallurauto) nimelt valeandmetega käibemaksudeklaratsioone kokku 16 korral (samuti lisaks korduvalt esitatud parandusdeklaratsioonid). Seega lõppkokkuvõttes on asutud otsuses seisukohale, et selleks, et mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest – ei ole võimalik süüdistatavaid karistada leebema karistusega kui vangistusega. Arvestades kuriteo raskust ja asjaolusid, puuduvad alused süüdistatavatele rahalise karistuse kohaldamiseks. Käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistustest süüdlaste täies ulatuses tingimuslik vabastamine, annab avalikkusele signaali, et tegemist on ebaolulise pisirikkumisega, mis ei vääri riigi poolt tõsist etteheidet. Seega ei ole arvestatud ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja karistus ei evi seeläbi üldpreventiivset eesmärki. Mõistetav karistus peab andma ühiskonnale selge tõsiseltvõetava signaali selle kohta, et tAitakse otsustavalt taolist suuremahulist maksukuritegu. Seega omab antud kriminaalasjas suurt tähtsust üldpreventsioon ja õiguskorra huvid, mida kohus ei ole arvesse võtnud, jättes karistuse, täies ulatuses, kõigi süüdistatavate suhtes reaalselt kohaldamata. Tegemist on üle keskmise keeruka peitkuriteo avastamise ja menetlemisega, kus muuhulgas on suur osa tõendeid saadud rahvusvaheliste õigusabipalvete raames erinevatest riikidest. Kuna süüdistatavad eitasid kuritegu ja mingilgi tasandil koostööd uurimisasutusega ei teinud, siis oli vajalik ka taoline rahvusvahelisel tasandil uurimise läbiviimine. Tuleb arvesse võtta, et süüdistatavate poolt toimepandud kuritegu oli põhjalikult organiseeritud. Need asjaolud kogumis annavad alust väita, et võrreldes situatsiooniga, kus maksukohustust rikkuv isik tegutseb oma ettevõtluse raames ja tema rikkumine on avastatav ja kontrollitav riigi poolt tavapärase menetluse raamides, millisteks võib olla nii kriminaalmenetlus kui maksurevisjon – on antud juhul kasutatud riigi petmise skeemi, mille väljaselgitamine ei ole võimalik ilma erakorralise menetluseta ehk jälitustegevuseta. Selline käitumine on vaadeldav ühiskonnale ohtlikumana kui muud raamatupidamislikud manipulatsioonid või kuriteod. Tegemist nn peitkuriteoga, mille avastamine ja uurimine on ka riigile äärmiselt kulukas ja muus osas ressursimahukas. Käesolevas kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et kõik süüdistatavad (v.a K.N) panid kuriteo toime kavatsetuse vormis ja tuleb võtta arvesse kuriteo toimepanemise asjaoludena seda, et kogu maksupettusliku skeemi olemasolu mõte oli tekitada otseste (võltsitud dokumendid) ja kaudsete (võimaliku kontrolli käigus ilmnevad ja olematut majandustegevust kinnitavad rahaülekanded) valeandmete kogumit, mis oleks võimalik esitada maksuhaldurile. Süüdistatavad jätkasid kuriteo toimepanemist kolme aasta vältel, esitades valeandmetega maksudeklaratsioone igakuiselt kogu kolmeaastase perioodi jooksul. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et kuritegeliku käitumise jätkamine olukorras, kus on teada, et riik on põhimõtteliselt avastanud maksude väärarvutuse fakti ja järjekindel valeandmete esitamise taktika näitab ilmekalt, et teo toimepanijatel oli tekkinud kindel hoiak tekitada riigile ja lõppkokkuvõttes maksumaksjatele kahjulikud tagajärjed võimalikult suures ulatuses st jätta maksud maksmata hoolimata mis iganes etteheidetest. Ka käesoleval ajal ei ole A.T ega SVŠ Veod nimelt tasutud absoluutselt mingeid summasid riigile laekumata jäänud maksude katteks.

Antud juhul on aga kohus arvestanud kuriteo raskeid asjaolusid ning süüdlase isikuid ja nende tegevuses kergendavate asjaolude puudumist ning pole tuvastanud ega välja toonud neid süüteo toimepanemise asjaolusid või süüdistatavate isikuid iseloomustavat eripära, mis teeksid põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekas. Vastupidi, kohtu põhjendused karistuse osas vastavad sellele, et karistus tuleb reaalselt ära kanda. Juriidilistele isikutele mõistetud karistust ei ole kohtuotsuses piisavalt põhjendatud, st ei ole võimalik otsusest üheselt aru saada, miks kohus juriidilistele isikutele on otsustanud just sellises summas rahalise karistuse mõista. Karistus, mis kohus juriidilistele isikutele mõistis, ei vasta kuriteo asjaoludele ja süü suurusele ja on prokuröri arvetes liiga leebe ). Juriidilistele isikutele karistuse mõistmisel tuleb prokuröri seisukohalt arvesse võtta seda, et mõistetud rahaline karistus peab sõltuma kuriteo raskusest ja asjaoludest (täpsemalt eelpool) ning olema proportsioonis riigile maksudena laekumata jäänud summaga. Kuna kuriteo tulemusel jäi A.T puhul maksudena laekumata 18,6 korda enam kui 500 000 krooni(32 000 eurot) ning OÜ SVŠ Veod puhul 7,1 korda enam kui 500 000 krooni, siis tuleb seda ka karistuse mõistmisel arvesse võtta. Lõppkokkuvõttes leiab prokurör, et juriidilistele isikutele tuleb määrata rahaline karitus järgmiselt: A.T rahaline karistus summas 83 200 eurot ja OÜ-le SVŠ Veod (enne SVŠ Kallurauto) rahaline karistus summas 31 760 eurot ). Lisaks eelnevale, süüdistatava K.N-i osas leidis kohus, et tema tegevuses vastutust kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 p 1 järgi kuriteo toimepanemist K.N-i poolt omakasu motiivil. Nimelt sedastas kohus, et kriminaalasjas leidis tuvastamist, et K.N nõustus kuritegu toime panema vaid rahalise kasu saamise eesmärgil – saades iga sularahaautomaadist välja võetud summa eest teatud proportsioonis tasu. Kohus võttis arvesse K.N-i ütlusi kohtuistungil, kus ta selgitas, et ta oli huvitatud, et eraisikute pangakaarte, millega raha välja võtta, oleks rohkem, kuna sellest sõltus rahasumma suurus, mis tema selle eest sai. Seega ka K.N-i tingimuslik vabastamine karistusest täies ulatuses, ei ole kooskõlas süüdlase isiku ja kuriteo asjaoludega. Kohus ei ole arvestanud seda, et K.N-i tegevuses kuriteo toimepanemisel, puuduvad kergendavad asjaolud ja esinevad raskendavad asjaolud. Omakasu motiiv näitab K.N-i süü suurust. Antud olukorras süüdistatava täielik vabastamine karistuse kandmisest, ei vasta tema süü suurusele ja ei evi K.N-i puhul karistuse eripreventiivseid eesmärke. Lisaks sellele tuleb arvestada K.N-ile karistuse mõistmisel sellega, et ta pole õiguskuulekas isik, nimelt peale tema poolt kuriteo toimepanemist alates 2004 kuni 2006 aastal ja kahtlustatavana ülekuulamist 07.08.2006.a käesolevas kriminaalasjas toimepandud kuriteo eest, pani ta uue kuriteo toime juba 26.04.2007 (Harju Maakohtu otsus nr 1-07-14389), seega on kohus K.N-i karistusest täies ulatuses vabastamisel jätnud täielikult arvestamata süüdistatava isiku. Kohus, lugedes K.N-i poolt kuriteo toimepanemise üheselt tuvastatuks ja vabastades ta täies ulatuses tingimuslikult karistuse kandmisest, jättis arvestamata, et K.N on jätkanud kuritegude toimepanemist peale 2006 aastat.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse muuhulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, prokuratuur leiab, et K.N-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest vaid temale (vähemalt osaliselt) reaalset vangistust kohaldades. Eeltoodule lisaks K.N-i tingimuslik vabastamine temale mõistetud karistusest KarS § 73 alusel – ei vasta seadusele, nimelt on K.N-ile eelnevalt 17.03.2008 Harju Maakohtu otsusega KarS § 239 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Käesoleva otsusega karistati K.N-i vangistusega 6 kuud, mis jäetakse tingimisi täies ulatuses kohaldamata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. Vastavalt KarS § 73 lg 6, karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Seega ei oleks saanud K.N-i tingimisi karistusest vabastada KarS § 73 alusel. Lisaks sellele on Riigikohus asunud oma hilisemas lahendis, st 29.10.2010 nr 3-1-1-6610 seisukohale, et hiljem tuvastatud konkurentsi puhul saab tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks, seega kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Tulenevalt sellest oleks tulnud kõnesoleva otsusega liita K.N-ile 17.03.2008 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus 1 aasta ja 6 kuud vangistust käesoleva otsusega mõistetud karistusega, st 6 kuu vangistusega KarS § 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel. Lisaks eelnevale on kohus mõistnud A.Aile, S.Šarovile karistuse tunduvalt alla eriosas kehtestatud karistuse keskmise määra. Prokurör on seisukohal, et karistuspraktika kohaselt määratakse kuriteo eest isikule keskmine karistus, välja arvatud juhul, kui on otsuses toodud välja põhjendused, mis tingivad leebema karistuse mõistmist. Arvestades maksukuriteo täideviijate A.Aa ja S.Šarovi poolt kuriteo toimepanemise laadi, isikute süüd ja kuriteo toimepannud isikuid, karistuse mõistmise nii üld-kui eripreventiivseid eesmärke (toodud eelpool) – ei ole kohus välja toonud ühtegi asjaolu, mis tingiks antud süüdistavatele eriosas ettenähtud karistusmäärast vaid 1/3 suuruse karistuse mõistmist. Prokurör taotleb uue otsusega süüdistatavate karistamist alljärgnevalt: Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 1; § 321, § 337 lg 1 p 4, lg 2 p 2, lg 1 p 4; § 338 p-dest 2 ja 3; § 340 lg 1 ja lg 4 p 4 ja 5 ringkonnaprokurör a. karistada A.T rahalise karistusega 83 200 eurot b. karistada OÜ-t SVŠ Veod rahalise karistusega 31 760 eurot c. Karistada AAa ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega d. Karistada Sergei Šarovi ühe aasta ja kahe kuulise vangistusega e. Karistada K.N-i 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega ( ), millest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust. Vastavalt KarS §-le 74 lg 1-3 määrata, et tingimisi jäetakse süüdistatava K.N-i suhtes ülejäänud osas, st 3 kuud vangistust – osaliselt kohaldamata ja mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele, kui süüDõistetu ei pane 2 aastase katseaja jooksul

toime uut kuritegu. Samuti määrata süüdistatavale K.N-ile katseajaks kooskõlas KarS §-ga 75 kontrollnõuded ja kohustused. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad kaitsjate poolt esitaud apellatsioone ja vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. Prokurör toetas enda apellatsiooni ja oli vastu kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud taotlustele süüdistatavate õigeksmõistmiseks. Prokurör leidis, et täpsustamisele kuulub kohtuotsus osas, mis puudutab AAa ja A.T süüdistust, mille kohaselt neile heidetakse ette käibedeklaratsioonide parandusdeklaratsioonides valeandmete esitamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, kuulnud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

jätta mulje, et tegemist on väljapoole süüdistuse piire jääva tegevuse ületähtsustamisega (näiteks deklaratsioonide esitamist ja sellega seotud maksude mittelaekumist mitte mõjutavad momendid e. raha „keerutamine“ kuni süüdlaste kätte tagasijõudmiseni välja). Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-116-04 märkinud, et

Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et maakohtu otsus on füüsilistest isikutest süüdistatavate süü osas põhjalikult motiveeritud ja rääkida kohtuotsuse motiveerimatusest või maakohtu otsuse rajamisest ainult oletustele, antud juhul rääkida ei saa. Juriidiliste isikute süüd puudutavas küsimuses peab kohtukolleegium vajalikuks ja võimalikuks omalt poolt lisada motiive, mis puudutavad juriidilise isiku huvides tegutsemist. Piltlikult öeldes on tegemist otsusega, kus kogu raha „keerutamise“ protsess on läbi analüüsitud „samm-sammult“ meetodil. Iga süüdistuses etteheidetud tegevust on maakohus eraldi analüüsinud, ära toonud need tõendid, millised seda tegevust kinnitavad ning analüüsinud ja hinnanud tõendeid selliselt, et tehtud järeldus on ka arusaadav. Asjaolu, kas kaitsepool nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega või mitte, see ei mõjuta kohtuotsuse motiveerituse küsimust. Kuid kohtukolleegium ei saa jätta tähelepanu pööramata sellele, et maakohtu otsuse põhjalikkusest ja selle motiveeritusest sõltub kindlasti süüdistatavate kasuks esitatud apellatsioonide sisu ja eelkõige nende asjakohasus. Kuna maakohtu otsuses on iga maakohtu seisukoht eraldi analüüsitud, igale järeldusele järgneb asjakohaste tõendite analüüs, viidatud on asjassepuutuvatele Riigikohtu lahenditele ja eraldi on tähelepanu pööratud ka kaitsjate väidetele ühes või teises küsimuses ning need ümber lükatud, siis apellatsioonide sisust lähtudes võib julgelt väita, et nende koostajatel oli tegemist, et leida mingeidki väiteid oma lõpptaotluse e. õigeksmõistmise põhjenduseks. Seejuures korratakse apellatsioonides neid väiteid, mis on esitatud juba maakohtus ja millised on maakohtu otsuses ümber lükatud. Apellandid ei ole pidanud vajalikuks hakata ümber lükkama maakohtu otsuse põhjendusi vaid kas lihtsalt kordavad oma varasemaid seisukohti või märgivad, et maakohtu põhjendused on neile arusaamatud. Kohtukolleegium, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega süüdistatavate süü ja nende käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata ja esitab oma seisukohad süüdistatavate kaitsjate apellatsioonide väidete osas, mis enamasti puudutavad menetlusõiguse väidetavaid rikkumisi ning teeb muudatusi,

millised ei mõjuta ei süüdistatavate süüd ega ka nende poolt toimepandu kvalifikatsiooni.

Veod süüdistuses KarS § 386 lg.2 (KarS§ 389 lg.2,.3) järgi, JT, NT, MT, I Š ja

K.N (Georg Halvorsen) süüdistuses 386 lg.2-§ 22 lg.3 (KarS§ 389 lg.2) järgi.

tunnistati süüdi APalotu KarS § 386 lg.1 (KarS§ 389 lg.1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.t OÜ Noiram Est maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises. OÜ Noiram EST suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS prg. 202 alusel.

kriminaalasjas nr. 1-07-14277 mõistetud süüdi ja karistatud analoogilise kuriteo toimepanemise eest seonduvalt OÜ Aalang-Met. 8.11.20101.a. kohtumäärusega lõpetas Harju Maakohus menetluse KrMS prg. 202 alusel NT suhtes.

Samamoodi eraldati ka J.T osas vaid need materjalid, millised ei puudutanud praeguseid süüdistatavaid (vt. eelpool p.3.2). Menetlus jätkus J.T poolt A.T, SVŠ Kallurauto ja AS Aalang Met nimelt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamise episoodi (KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1) käesoleva kriminaalasja nr 1-0816395 (07930000077) raames“. JT, MT, I Ši ja NT osas jätkus üldmenetlus, nad kuulati üle süüdistatavatena maakohtus. Kaitsja väide, et nende suhtes üldmenetlust ei toimunud ei ole õige. Nimetatud isikute suhtes lõpetati

prokuröri ettepanekul peale nende ülekuulamist kriminaalmenetlus nende suhtes KrMS prg. 202 või 203 alusel. Tegemist ei ole ainulaadse olukorraga kohtupraktikas vaid siiski levinud praktikaga, mida on aktsepteeritud ka jõustunud kohtulahendites (näiteks kriminaalasjad nr.1-109-702; 1-06-10216 ). Süüdistatatavad kelle suhtes kohtumenetluses kohaldati kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS prg. 202 või 203 alusel ei saanud ütluste andmisel teada/tõsikindlalt uskuda, et nende ütluste andmine toob samaaegselt või tulevikus kaasa nende suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise. Kui eeldada nende kahe asjaolu vahel põhjusliku seose olemasolu, siis oleks kriminaalmenetlus nende suhtes lõpetatud juba varem, kuivõrd samasuguseid e. süüstavaid ütlusi hakkasid nad andma juba kohtueelses menetluses. Seega ei ole see argument kohane, et vastustada JT, MT, I Ši ja JT ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsust. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et osasid süüdistatavaid on prokuröri poolt soosivamalt koheldud kui praeguseid, ei ole menetlejale etteheidetav. Kohtukolleegium on seisukohal, et isikule, kes ise oma tegu tunnistab, seda kahetseb ning hukka mõistab, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kaitsja väidab, et prokurör ja kohus on selliste menetluslike võtetega teinud temale raskeks kaitseõiguse teostamise kuna kriminaalasja maht on suur ja seal on palju tema jaoks ebaolulist ja asjassepuutumatut teavet, siis on kaitseõiguse teostamine keeruline. Tema arvates pidanuks sellised eraldamised ja lõpetamised ilmselgelt kriminaalasja mahtu ka vähendama. Tähelepanuväärseks peab kaitsja näiteks sedagi, et AS Aalang-Met suhtes oli kriminaalasi eraldatud juba eeluurimisstaadiumis, kuid materjalid selle OÜ kuritegeliku käitumisega puutuvas osas koormavad jätkuvalt toimikut. Kohtukolleegium saab aru kaitsja murest, kuid selgitab, et tegemist on kriminaalmenetluses väga tihti ettetuleva olukorraga, kus paljude süüdistatavatega kriminaalasjas võib olla vaid kahel süüdistataval ühine kuriteoepisood ja veel mitmeid kombinatsioone ja toimiku materjalid on mahukad ning tuleb otsida, milline tõend, just konkreetset kuritegu või süüdistatavat puudutab. Kriminaalmenetlus on juba kord selline menetlus ning sellega tuleb arvestada ka advokaatidel. Uurijad ja prokurörid püüavad küll seda muret ehk leevendada sellega, et igas köites on sisukord e. lehekülgede kaupa tõendite ja muude dokumentide loetelu ja tõendid on püütud paigutada episoodide kaupa. Konkreetses kriminaalasjas ei saa ette heita seda, et toimikusse on jäänud nagu väidab apellant, tõendid AS Aalang-Met osas kuigi materjalid olid juba eraldatud eeluurimise ajal. Nimelt, nagu näha maakohtu 2.11.2010.a. määrusest, siis maakohus määras „jätkata J.T poolt A.T, SVŠ Kallurauto ja AS Aalang Met nimelt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamise episoodi (KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1) käesoleva kriminaalasja nr 1-08-16395 (07930000077) raames“. See seletab ja õigustab ka nimetatud materjalide jätmist kriminaaltoimikusse. AS Noirami puudutavad tõendid olid samaaegselt

tõenditeks ka M.T ja I.Ši süüdistuses, mis oli kohtumenetluse esemeks ka maakohtus. Fakt, et kriminaalmenetlus NT, I Ši ja MT suhtes lõpetati kohtumenetluses seletab ka nende süüdistust puudutavate tõendite jäämist kriminaalasja materjalide juurde. Igal juhul on selge, et olukorras, mida kaitsja peab normaalseks e. olukorda, kus eraldamisi ja lõpetamisi poleks toimunud, oleks olnud ka samad materjalid toimiku juures ning kaitseõiguse teostamine ei oleks tal kergem olnud, kui praegune tema väitel raske olukord. Kohtukolleegium ei nõustu ka maakohtule tehtud etteheitega selles, et vääralt on kohtuotsuses tuginetud NT, JT, MT ja I Ši ütlustele. Asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse lugeda nende ütlusi mitteusaldusväärseteks apellatsioonides esitatud ei ole. Õige ei ole väide, et neid on käsitletud tunnistajatena. Tegemist ei ole tunnistaja staatuses isikutega. Kust selline väär ettekujutus apellantidele on kujunenud, kohtukolleegium ei mõista. Kõik nimetatud isikud olid antud süüdistatavatena kohtu alla, nad kuulati üle süüdistatavatena, mis tähendab seda, et neil ei ole seadusest tulenevat kohustust rääkida tõtt ja nad võinuks ka üldse ütluste andmisest keelduda. Nimetatud süüdistatavad tunnistasid ennast neile esitatud süüdistuses süüdi, mis sisuliselt tähendas seda, et nende ütlused olid ka süüdistatavate A.Aa, S.Ši ja K.N-i süü tuvastamise seisukohast süüstavateks ütlusteks. Maakohtul olid kõik seadusest tulenevad õigused hinnata nimetatud isikute ütlusi nii nende endi poolt toimepandud tegude tuvastamisel kui ka kaassüüdistatavate A.Aa, S.Ši ja K.N-i süüküsimuse otsustamisel. Asjaolu, et nende suhtes kriminaalmenetlus lõpetati kohtumenetluses seaduslikel alustel ja arvestusega, et nad on oma süüd tunnistanud, ei vähenda nende ütluste usaldusväärsust mingilgi määral. Täpselt samamoodi olnuks kohtul õigus hinnata nende ütlusi kogumis teiste tõenditega ja seda ka A.Aa, S.Ši ja K.N-i süüküsimuse otsustamisel ka olukorras, kus tulnuks lahendada nende isikute süüküsimus kohtuotsusega. N.T, J.T, M.T ja I.Ši ütluste, kui mittekõlbulike tõendite kõrvaldamiseks tõendite kogumist puudub seaduslik alus. Süüdistatavate S.Šarovi ja OÜ SVŠ kaitsja peab muuhulgas suureks probleemiks ka fakti, et D L jäi kohtus ülekuulamata (kohtueelse uurmise käigus tahtlikult tehtud käigu tõttu) olukorras, kus just tema ja ainult tema teadis oma äriühingute majandustegevuse (võibolla isegi osaliselt mitteõiguspärase tegevuse) eripära ja oskaks öelda ka SVŠ Veod OÜ-ga toimunud tehingud olid reaalsed või fiktiivsed. Kõrvaldamata jäänud kahtlust peaks kohus aga tõlgendama süüdistatavate kasuks tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest. Kohtukolleegium ei pea nimetatud asjaolu probleemiks, mis mingilgi moel mõjutaks süüdistatavate süüküsimuse otsustamise võimalust. Maakohus ei ole arvestanud D.L ütlusi ning on saanud olemasoleva tõendite kogumi pinnalt jõuda tulemini, mis on vaidlustatud kohtuotsuses tehtud ja mis on kohtuotsuse läbilugenule piisavalt selge

ja arusaadav, samuti on jälgitav, kuidas kohus ühele või teisele järeldusele jõudis. D.L ütlustel ei ole süüdistatavate süüküsimuse seisukohast määravat tähtsust. Nagu öeldud on süüdistatavad A.A ja S.Šarov mõistetud süüdi maksukuriteos ja D L tegevus ei puuduta nende kui kuriteo täideviijate tegevust vaid on vaadeldav tegu soodustava ja toetava tegevusena. A.Aa ja S.Šarovi täideviimistegu seisneb valedeklaratsioonide esitamises ja isegi, kui nad oleksid saanud/ostnud fiktiivsed arved ja poleks neid kasutanud vaid nendega oleks lapsed näiteks kodus poodi või raamatupidamist mänginud , ei oleks saanud rääkida maksukuriteost. Kaitsja poolt märgitud kõrvaldamata kahtlusi kohtul aga ei jäänud, mistõttu ei olnud ka midagi, mida süüdistatavate kasuks tõlgendada. Kaitsjale jäi ka arusaamatuks kas kohus tugines D L ütlustele (nt süü ülestunnistamise osas) või mitte? Kohtukolleegium võib selles osas vaid märkida, et kaitsja poolt apellatsioonis viidatud otsuse lõigust on üheselt arusaadav, et kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud D.L ütlusi ning neid ei ole ka kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsis kordagi kasutatud ühe või teise olulise asjaolu tõendamisel. Järgnevalt märgib adv. O.Nišajev oma kaitsealuste süüd vaidlustades, et apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et „AS Palermo Grupp, OÜ Ramsarto Grupp ja OÜ Top Livoil – ettevõtetele laekunud raha, kantakse edasi järgmistele ettevõtetele ja kogu raha kantakse lõpptulemusena vaid seitsme Venemaal elava eraisiku Eesti arveldusarvele. Kohus uuris tõendeid, ja tuvastas, et eraisikute Eesti arveldusarvele laekunud raha võeti välja sularahas pangaautomaatidest, ning tagastati ettevõtetele, kes olid kandnud fiktiivsete arvete aluse raha OÜ-d Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS Palermo Grupp arveldusarvetele.». Kohtukolleegium märgib, et selline apellatsiooni väide on jäänud täiesti paljasõnaliseks apellatsioonis. Kohtu järeldusega mitte nõustudes, ei ole seda apellatsioonis isegi püütud ümber lükata. Samuti ei nõustu apellant Harju Maakohtu seisukohaga, et „kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et arved, millised väljastati A.T ja SVŠ Veod (Kallurauto) OÜ-te Ramsarto Grupp, Top Livoil ja AS-i Palermo Grupp nimelt, olid fiktiivsed st. antud arvete alusel kütust ei ole müüdud.» Ka siin ei ole kohtu sellesisulist järeldust ümber lükatud vaid jäädud paljasõnaliseks. Eeltoodu viitab maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsi pinnalt tehtud järelduste paikapidavusele. Järgnevalt märgib apellant, et arusaamatuks jääb millistel konkreetsetel kaalutlustel kohus luges Sergei Šarovi ütlused ebausaldusväärseks. Apellant ei näe Sergei Šarovi ütlustes olulisi vastuolusid JT ütluste ja/või jälitustoimingute protokollide ning MT ja I Ši ütlustega. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama asjaolu, et maakohtu otsuses toodud põhjalikust motiveeringust on igale kohtuotsuse lugejale arusaadav, miks kohus ei ole pidanud S.Šarovi ennast õigustavaid ütlusi usaldusväärseteks ja milliste tõenditega on need ümber lükatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu

otsuse seaduslikkuse kontrollimine ja apellatsioonikohus ei tegele sellega, et selgitab apellandile neid asjaolusid, mis temale on arusaamatud. Apellatsiooni sisuks on maakohtu seisukohtade asjakohane ümberlükkamine omapoolsete põhjendustega, mitte retooriliste küsimuste esitamine ja lihtsalt enda arusaamatuse väljendamine iga maakohtu seisukoha suhtes. Kui maakohus on teinud mingi omapoolse järelduse ja seda põhjalikult motiveerinud, siis ei piisa sellest, et apellatsioonis märkida, et see on arusaamatu. Maakohtu motiveeritud järeldust saab apellatsioonis ümber lükata omapoolsete põhjendustega, mis tulenevad seadustest, kõrgema kohtu lahenditest või kasvõi apellandi poolsest aga kohtust erinevast tõendite hindamisest. Vaid selliseid apellatsiooni seisukohti, millistest on väljaloetav maakohtu järeldustega mittenõustumise asjaolud, on apellatsioonikohtul võimalik arutada, nendega nõustuda või mitte nõustuda ja omapoolselt põhjendada.

Süüdistatavad A.A ja S.Šarov olid isikuteks, kes tellisid arvevabrikust arveid ja kellele tagastati arvete alusel üle kantud summad sularahas. Arvete raamatupidamises kajastamise eesmärgiks oli vähendada vastavalt A.T ja OÜ ŠVS poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu ja kanda näilike tehingute kohta esitatud arvete alusel ettevõttest vahendeid välja maksuvabalt. Arvetel näidatud tehingute maksumusest sõltus ka ülekantava summa suurus. Nii, et nad teadsid täpselt, kui palju on neil peale raha „keerutamist“ saada sularaha tagasi. Arvestus oli selles osas olemas. Kohtukolleegium peab sisutuks apellandi poolt avaldatud seisukohta, et tagajärje suhtes puudus süüdistatavatel vähemalt kaudne tahtlus ja seega peab kaitsja võimalikuks, et tagajärge suhtusid süüdistatavad justkui kergemeelselt. Kohtukolleegium selgitab, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul materiaalse süüteo korral intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Nende eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Kuidas saab sellise objektiivse tegevuse korral nagu käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate käitumisena tuvastatud loota, et maksud riigile ei jää laekumata e. kuidas see on võimalik, kui valedeklaratsioonid valeandmetega esitatakse , valeandmed seisnevad selles käibemaks on maha arvatud ja riigile maksma ei pea aga riik saab ikka maksud kätte. Tegemist on enam, kui absurdse väitega. Maakohtu otsuses on analüüsitud jälitustegevuse käigus pealtkuulatud kõnesid, milliste sisust ei saa teha vastupidist järeldust, kui see, et süüdistatavad tegutsesid teadlikult ja eesmärgipäraselt.

autonumbrid võivad puudutada teisi toimikus nimetatud äriühinguid (nagu Noiram-Est või AS Aalang-Met), kuid need ei käsitle A.T ning seega ei saa teha järeldust, et kütuse vedu tegelikkuses A.T pole toimunud, sest vastavad autod pole selleks kõlblikud vmt. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud asjaolu ei saa kuidagi mõjutada süüdistatavate A.Aa ja OÜ Rekkuri süüküsimust. Esiteks, maakohtu viidatud käsitlusest on väljaloetav, et eelnimetatud autode numbrid esinevad kõige sagedamini saatelehtedel. Teiseks, ei ole maakohus jõudnud järeldusele saatelehtede võltsituse kohta mitte ainult saatelehtedele esinevate autode numbritega. Maakohtu otsuses algab kaitsja poolt tsiteeritud lõik maakohtu seisukohaga, et „lisaks eelnevale tõendavad asjaolu, et küstuse vedu tegelikult ei toimunud....“, mis sisuliselt tähendab seda, mis on ka otsusest väljaloetav, et esinevad ka muud maakohtu poolt loetletud ja analüüsitud tõendid, mis lubavad sellisele järeldusele jõuda ja maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis. Kolmandaks, selleks, et tuvastada maksukuriteo täideviimises süüdistatavate süü, on maakohus põhjendatult eelnevalt tõendanud seda, et arved, milliseid kasutati raamatupidamises ja mis olid valedeklaratsioonide esitamise aluseks, on võltsitud. Maakohtul ei olnud võimalust/õigust tõendada seda asjaolu vaid arvete võltsijate suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuste/määruste alusel, mistõttu ei saa maakohtule teha etteheiteid arvete võltsituse tõendamisel kõigi olemaolevate tõendite kogumis hindamist. Kolmandaks, ka kaitsja enda apellatsioonist on üheselt väljaloetav, et tema poolt käsitletud asjaolu ei saa mõjutada käesolevas menetluses tehtavat kohtuotsuse liiki. Nii märgib kaitsja oma apellatsioonis, et Kui eemaldada tõendite kogumist mittekõlbulikud tõendid (JT, NT, MT ja I Ši ütlused) ning arvestades, et kohus ei ole tuvastanud maksukohustust, siis ei ole võimalik isikuid süüdi mõista süüdistuses esitatud tegudes. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kui tunnistada nimetatud isikute ütlused lubatud tõenditeks, mida käesolevas otsuses on apellatsioonikohus juba tunnistanud ja kui tunnistada, et maksukahju täpne tuvastamine ei ole kriminaalmenetluses vajalik, siis on süüDõistmine võimalik ja seaduslik.

maksukahju ning seetõttu pole täidetud KarS § 386 lg 1 ja lg 2 (§ 389 lg 2 ja lg 3) koosseisud. Apellandid heidavad maakohtule ette, et kohtuotsuse põhiosast ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud laekumata jäänud maksusumma. Kohtukolleegium märgib, et iseenesest on tõene väide, et maakohtu otsuses ei ole detailselt kajastamist leidnud, kuidas/millisel viisil on arvestatud välja süüdistatavate käitumise tulemusel laekumata jäänud maksusumma. Kuid erinevalt süüdistatavate kaitsjatest ei leia ringkonnakohus, et sel viisil oleks tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Sisuliselt on süüdistatavatele tehtud karistusõiguslik etteheide enda olemuselt äärmiselt lihtne; nad kasutasid enda ettevõtete raamatupidamises võltsitud arveid, reaalselt aga kaupa nende arvete alusel ei liikunud, mistõttu on alusetult toimunud sisendkäibemaksu mahaarvamine; eelnevast johtuvalt olid ka toimunud sularahalised väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis on kaasa toonud tulumaksu väärarvutuse. Seega on kirjeldatud süüdistuse põhiteesi alusel äärmiselt lihtne ka edasine küsimus. Seejuures ei ole ka apellandid näidanud,

kas ja kuidas on eksitud selles aritmeetilises arvestuse metoodikas, mida kasutatud on. Selle kajastamist leidnud ning kohtumenetluses vahetult uuritud tõendi asjakohasus ning usaldusväärsus sõltub süüdistatavate kriminaalvastutust silmas pidades sisuliselt järgnevas – kas A.A ja Šarov kajastasid neid võltsitud arveid raamatupidamises teadlikult ning kas tegelikkuses toimus nende arvete alusel kaupade reaalne liikumine. Kui leiab tõendamist, et süüdistatavad kasutasid võltsitud arveid raamatupidamises teadlikult ning tegid sellele tuginevalt edasiselt ettevõtlusega mitteseotud sularahaväljamakseid, puudub igasugune alus seada kahtluse alla laekumata jäänud maksusumma suurust. Kohtukolleegium on juba käesolevas otsuses märkinud, et maakohtu otsuses toodud põhjaliku tõendite analüüsiga on vaieldamatult leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavad kasutasid raamatupidamises võltsitud arveid ja tegid seda teadlikult. Maksuarvestuse metoodika osas märgib kohtukolleegium veel omalt poolt järgmist. Süüdistuses on esitatud kõik vajalik, et iga kohtuotsuse lugeja, kasutades oma arvutusoskusi, mis ei vaja enamat, kui põhikoolis matemaatikatundidest osavõttu, saab selge ettekujutuse sellest, kuidas maksukahju on tuvastatud. Laekumata käibemaksu summa on toodud süüdistuses esitatud tabelis. Tabelid sisaldavad võltsarvete rekvisiite, s.h. arve kuupäeva. Kuupäevade järgi on arved eristatud kuude kaupa. Just kuu on see ajaühik, mille kohta esitatakse deklaratsioon. Arvel näidatud tehingu maksumused on liidetud kuude kaupa. Näidatud on kauba maksumus ilma käibemaksuta, käibemaks, ja kogusumma, mis on käibemaksuta kauba maksumuse ja käibemaksu summa. sisendkäibemaksu summa on OÜ-tele AS Palermo, OÜ Ramsarto ja Top Livoil OÜ-le ülekantud summade puhul arvestatud pangakontolt tehtud väljamaksete summast. Käibemaksu määr oli arutataval perioodil 18% . See tuleb käibemaksu seadusest. Käibemaksuga maksustatud kaupade hind on 118%! Tehe käibemaksu e. 18 % leidmiseks näeb välja selline :

Kui korrutada kauba kogumaksumus koos käibemaksuga o,18-ga (käibemaks on 18%), siis on võimalik kontrollida tehte tegurite suuruse õigsust. Liites kõik tabelis olevate arvete näitajad saab teada fiktiivsetes arvetes näidatud tehingute esemeks oleva kauba maksumuse kogusumma. Liites kõik tabelis olevate käibemaksu summad, saab teada käibemaksu kogusumma, mis ongi maksukohustus. Liites käibemaksuga maksustatud kauba maksumuse suurused, saab jällegi teada kogusumma. Et kõik tehted on teostatud korrektselt, seda saab kontrollida samuti tabelist . Esiteks peab kauba maksumus ilma käibemaksuta ja käibemaksu suurus andma kokku kauba maksumuse koos käibemaksuga. Tehe ise näiteks OÜ Rekkuri puhul on 17329632,84

+ 3119333,96 = 20448996,80 Kontrolliitmisel tehtud summa vastab täpselt tabelis näidatuga. Käibemaksu kogusumma saab selliselt, et võttes käibemaksuta kauba maksumuse kogusumma kogu ajavahemiku kohta ja korrutades see 0,18 , peab tulemus vastama kauba maksumusele koos käibemaksuga kogusummale. Kui võtta aluseks lõppsummad e. korrutada 17 329 632,84 x 0,18 = 3 119 333,9112 (tabelis 311933,96) Olematu erinevus tuleb siis alljärgnevast. Tabelis on saadud käibemaksu kogusumma kuude lõikes maksmata jäänud käibemaksu summade liitmise teeel. Kontrolltehe on tehtud lõppsummasid arvestades. Kuid, siinjuures tuleb arvestada, et juba kuude lõikes on maksusummad ümardatud kahe komakoha suurusteks. Sellised kõikumised protsendi arvutusel, kui on teada, et liitmistehete puhul on kasutatud maksuarvestuses lubatud ümardamisi ja et liidetavate arv on väga suur – on lubatud erinevused. Maksmisele kuuluva tulumaksu arvestus on toimunud samal meetodil ja vaid selle vahega, et tulumaksu suurus/protsent on erinev käibemaksu suurusest/protsendist ja on erinev ka erinevatel aastatel, kui tulumaksu suurus igal konkreetsel aastal on ära näidatud süüdistuses. Süüdistustes on ära näidatud ka tulumaksu arvutamisel kasutatud arvutustehted iga kuu tulumaksu summa saamisel.Ja nimelt on ära toodud summa, millest tulumaks arvestatakse, korrutatud see vastava aasta tulumaksu protsendiga (2004.a. 26; 2005.a. 24; 2006.a.23) ja jagatud siis vastavalt 2004.a. 74-ga; 2005.a. 76-ga ja 2006.a. 77-ga. Veel märgib kohtukolleegium, et juhul, kui apellandid said maksuarvestuse meetodist aru alles käeolevat otsust lugedes ja hakkavad kasseerima otsust väites, et see on nende jaoks liiga hI, et nad oleks tahtnud sellist õpetust juba maakohtu otsusest lugeda, siis etterutates viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-11-07, milles avaldatud seisukoht annab aluse järeldada, et ka apellatsioonikohus on pädev otsustama, kas ja kui palju maksudeklaratsioonides esitatud andmed erinesid tegelikkusest. Eeltoodu kinnitab ka juba käesolevas otsuses varem väljaöeldud seisukohta, et maksukahju kindlakmääramiseks ei ole vaja ekspertiisi, revisjoni või maksuarvestust ja see on tuvastatav matemaatika algkursuse baasil ning tõendite hindamise teel.

nõuetele vastav algdokument loetakse TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud kuluks, ettevõtlusega mitteseotud kulud tuleb deklareerida maksustamisperioodil, mil väljamakse toimub ja maksustada tulumaksuga TuMSs sätestatud määras. Maksustamise õiguslikud alused ja maksu määramise metoodika tuleneb juba eelviidatud maksuarvestustest. Samas nähtub nii A.T , kui ka OÜ SVŠ arveldusarvete väljavõtetest, et AAa ja Sergei Šarovi poolt on teostatud vastavalt A.T ja OÜ SVŠ arvelduskontole sularaha sissemaksed järgmiselt (ei kajasta kõiki ettevõtte poolt tehtud väljamakseid variettevõtete kontodele vaid ajaliselt sularaha sissemaksetele kõige lähemal olevaid ülekandeid).

(Väljavõtted pärinevad kriminaaltoimiku nr 07930000077 V köitest.) Väljamaksed SVS Kallurauto OÜ pangakontolt nr 10220002940019 väljamakse kuupäev

summa

21.07.2004 18.08.2004 21.09.2004 22.09.2004

190 000.300 000.165 000.123 000.-

Kellele (ettevõtte nimi millisele on ülekanne tehtud) Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS

28.10.2004 04.11.2004 09.08.2005 23.08.2005 26.08.2005

200 000.91 342.230 000.160 000.79 776.-

Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS

05.09.2005 09.09.2005

292 345.307 390.-

Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS

19.09.2005 17.10.2005 23.05.2006 29.05.2006 12.06.2006

170 000.150 000.100 000.140 000.140 000.2 838 853.-

Palermo Grupp AS Palermo Grupp AS Ramsarto Grupp OÜ Ramsarto Grupp OÜ Ramsarto Grupp OÜ

Sularaha sissemaksed OÜ SVŠ Veod ( enne SVŠ Kallurauto) kontole sissemakse sissemakstud kuupäev summa 10.08.2004 18.08.2004 21.09.2004 24.09.2004 27.09.2004 28.10.2004 08.11.2004 09.08.2005 23.08.2005 26.08.2005 30.08.2005

200 000.300 000.100 000.50 000.30 000.120 000.110 000.124 000.82 000.100 000.50 000.-

09.09.2005 15.09.2005 19.09.2005 17.10.2005 23.05.2006 29.05.2006 12.06.2006

150 000.198 000.55 000.15 000.100 000.100 000.100 000.1 984 000.-

(Väljavõtted pärinevad kriminaaltoimiku nr 07930000077 VI köitest). Süüdistatavad ütlesid, et see raha, mille nad on sularahas arvelduskontole maksnud, on laekunud sularahamüügist või siis laenu tagastamisest. Sellised ütlused on arusaadavad valitud kaitsetaktikat arvestades, s.t. et eitades tehingute fiktiivsust, ei saa nad tunnistada raha ringlemist ja seega ka nimetatud summade pärinemist „keerutatud“ rahast. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud maakohtu otsuses tuvastatud skeemi toimimine ja seda selliselt , et lõppfaasis saabus raha süüdistatavate kätte sularahas ja nad kandsid osa sellest juriidilisest isikust süüdistatavatest firmade arvele. Arvestades asjaolu, et sularaha sissemaksed on toimunud ajaliselt lähestikku süüdistuses/tabelis nimetatud firmadele väljamaksete tegemisega, siis on ka põhjendatud alus arvata, et need sissemaksed on tehtud vahenditest, mille A.A ja S.Šarov on tagasi saanud arvevabrikuga seotud isikutelt. Nende summade võrra on väljamaksed A.T ja OÜ SVŠ kontodelt olnud näilised ning nende summade võrra ei ole nimetatud OÜ-te vara vähenenud. Seega ei saa eelnimetatud summasid

käsitleda ka maksumaksja kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Veel märgib kohtukolleegium, et selge on see, et juriidilistest isikutest süüdistatavad soetasid tegelikult ju kuskilt kütust, seda oli neil vaja. Seega on ettevõtluseks kütust soetatud, kuid mitte arvetel näidatud isikutelt. Ettevõtluseks vajalikke kaupu ostetakse sellistel juhtudel teadlikult mittekäibemaksukohuslaselt ja selleks, et saada võimalus nendelt kaupadelt sisendkäibemaksu maha arvata, soetatakse nn. arveveskist selle kauba kohta fiktiivne arve. Ettevõtlusega mitteseotud väljamakset TuMS prg. 51 lg 1 mõttes tegelikult ei teki. Kuludokumentideta väljamaksete ettevõtlusega seotuks lugemise absoluutselt jäik eitamine viiks karistusõigusliku maksustamiseni, mis on teatavasti keelatud. Haldusmenetluses on lubatav ettevõtluskulu määramine MKS prg. 94 alusel hindamise teel. Kriminaalmenetluslik tõendamiskoormus ei saa olla isikule kahjulikum kui maksumenetluslik tõendamiskoormus. Prokurör vaidles apellatsioonimenetluses sellele seisukohale vastu tuues seejuures põhjenduseks, et see pole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Prokuröri arvates välistab tagasi kantud summade arvestamise ettevõtluskulude hulka asjaolu, et süüdistatavad ise eitavad, et nad seda tegid ja seetõttu ei saa näiteks arvestada Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-83-10 p.-s 23 väljaöeldud Riigikohtu seisukohta kuna seal on otseselt öeldud, et on tuvastatud, et osa variettevõttele kantud rahast kanti pärast tagasi süüdistatava firma arvele. Kohtukolleegiumi arvates ei ole selline prokuröri argument tõsiseltvõetav, sest ka käesolevas kriminaalasjas on samamoodi tuvastatud, et olenemata süüdistatavate ütlustest siiski toimus raharinglus selliselt, et osa jõudis tagasi juriidilistest isikutest süüdistatavate firmade arveldusarvele. Ka ei ole õige prokuröri korduvalt väljaöeldud väide, et tema seisukoht ühtib prokuratuuri seisukohaga või kui, siis saab tegemist olla vaid konkreetse prokuröri n.ö. „koduprokuratuuri“ seisukohaga. Nimelt on käesoleval ajal Riigikohtu menetluses kriminaalasi nr.1-10-946, kus prokuratuur on olnud vastupidisel seisukohal e. valitseva kohtupraktikaga ühel meelel. Ka seal ei tunnistanud süüdistatav, et tagasi ettevõtte arvele kantud rahade näol on tegemist fiktiivsete arvete alusel ringlema pandud rahade tagasilaekumisega. Kohus aga vähendas ettevõtlusega mitteseotud kulusid tagasimaksete võrra (Tartu Maakohtu otsus 7.12.2010.a.lk.49). Et maakohtuga ühel seisukohal oli ka prokurör, see ilmneb üheselt tutvudes viidatud kriminaalasjas prokuröri poolt esitatud apellatsiooni ja kassatsiooni põhjendustega, kus vaidluse esemeks on konfiskeerimisele kuuluv summa ning selle summa arvutamisel on prokurör ilmselgelt arvestanud tagasimakstud summad ettevõtluskulude hulka. Eeltoodu alusel kuuluvad käesolevas kriminaalasjas ettevõtlusega mitteseotud kulud vähendamisele järgmiselt: A.T ja A.Aa süüdistuses 2004.a. 465 020 krooni, 2005.a. 3 062 000 krooni ja 2006.a. 1 259 000 krooni võrra e. kokku 4 786 020 krooni võrra ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatud tulumaks vähendamisele vastavalt 2004.a. 163 385,41 krooni võrra (465020x26/74), 2005.a. 966 947,37 krooni võrra (3062000x24/76) ja 2006.a. 376 064,94 krooni võrra ( 1259000x23/77). Kokku väheneb A.Aa ja A.T süüdistuses riigil saamata jäänud tulumaks 1 506 398 krooni. Seega kujuneb A.Aa ja A.T poolt tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmisega riigil saamata jäänud tulumaksusummaks 4 683 296 krooni ( 6 189 694 – 1 506 398 = 4 683 296 krooni). S.Šarovil ja OÜ SVŠ-l kuuluvad ettevõtlusega mitteseotud kulud vähendamisele 2004.a. 910 000krooni võrra, 2005.a. 774 000 krooni võrra ja 2005.a. 300 000 krooni võrra, s.o. kokku 1 984 000 krooni võrra ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt

arvestatud tulumaks vähendamisele 2004.a. krooni 319 730 võrra (910000 x 26/74), 2005.a. 244 421 krooni võrra (774000x 24/76) ja 2006.a. 89 610 krooni võrra (300000 x 23/77). Kokku väheneb S.Šarovi ja OÜ SVŠ süüdistuses riigil saamata jäänud tulumaks 653 761 krooni. Seega kujuneb S.Šarovi ja OÜ SVŠ poolt tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmisega riigil saamata jäänud tulumaksusummaks 1 725 683 ( 2 379 444 – 653 761 = 1 725

krooni). Süüdistuse osas, mis puudutab tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmetee esitamist, tuleb vähendada riigile laekumata jäänud tulumaksusummat. Arvestades eeltoodud põhjendusi maakohtu otsust järgmiselt:

peab

kohtukolleegium vajalikuks

täpsustada

AA ja A.T jätsid arvestamata ja deklareerimata tulumaksu kokku summas 4 683 296 krooni. Seega on AA ja A.T mõistetud süüdi vastavalt KarS § 386 lg 1 ja Kars § 386 lg

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 7 802 630 krooni). Sergei Šarov ja OÜ SVŠ jätsid arvestamata ja deklareerimata tulumaksu kokku summas 1 725 683 krooni. Seega on Sergei Šarov ja OÜ SVŠ mõistetud süüdi vastavalt KarS § 386 lg 1 ja Kars § 386 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 2 908 396 krooni). K.N on KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises mõistetud süüdi selles, et ta aitas kaasa AAa ja A.T poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata alusetult enam kui 500 000 krooni (kokku 7 802 630 krooni).

järgmist. Isikute karistusõiguslik vastutus sõltub ainuüksi sellest, kas maksudena on jäänud laekumata suurele kahjule vastav summa (KarS § 3891 lg 1) või on jäänud laekumata 320 000 eurot või enam (KarS § 3891 lg 2). Kui selline summa on tuvastatud, on kuriteokoosseis täidetud ning küsimus selle kohta, millisel määral on kõnealust piirsummat ületatud, omab edasist tähendust sisuliselt üksnes karistuse mõistmise juures, kuivõrd reegeljuhtumil seda maksusummat kriminaalmenetluses välja ei mõisteta. Siinkohal tulebki osundada sellele, et süüdistatavate käitumises on kuriteokoosseis täidetud juba siis, kui pidada silmas ainuüksi riigile laekumata sisendkäibemaksu suurust. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-83-10 märgitu, kus kohus asub seisukohale, et kohus võib isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n.ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Samuti märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium osundatud lahendis, et selline põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n.ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Ka seetõttu peab kriminaalkolleegium vastavasisulisi etteheiteid alusetuks.

Tsiteeritud Riigikohtu seisukohast saab teha vaid ühe järelduse ja see on süüdistatavatele süüksarvatavate üksikrikkumised moodustavad jätkuva kuriteo. Käesolevas kriminaalasjas iseloomustab süüdistatavte konkreetset tegevust ka asjaolu, et tegemist oli pideva raha ringlusega – raha kanti üle fiktiivsete arvete alusel varifirmade arvele, seejärel offshore firmadele ja sealt eraisikutele, kus see jõudis jällegi süüdistatavate firmade arvele – vähemalt osaliselt, samadest rahavoogudest tekkis osaliselt ka raha, mida oli võimalik jälle kasutada järgmise samasisulise skeemi järgi, jne.jne.

(Riiigkohtu otsus 3-1-1-137-04). Maakohtu otsuses on füüsiliselt isikust juhatuse liikme tegevuse läbi põhjalikult motiveeritud süüdistatavatele inkrimineeritud süüteokoosseisu objektiivset kluge ning kindlasti ei pea kohtuotsuses neid motiive topelt olema. Tuvastatud on ka juriidilise isiku vastutust kaasatoov erisubjekt – juhatuse liige. Eraldi käsitlemist vajab juriidilise isiku süüküsimuse otsustamisel ka juriidilise isiku huvides tegutsemise küsimus. Juriidilise isiku huvides tegutsemises väljendub süüteokoosseisu tuvastamisel tahtlike deliktide puhul ka tahtlus e. subjektiivne sääteokoosseis.

(Riiigkohtu otsus 3-1-1-137-04).

(3-1-1-905). Tuleb tunnistada, et seda küsimust ei ole maakohtu otsuses eraldi analüüsitud ja selles osas juriidiliste isikute süüd põhjendatud, kuid kuna ei saa rääkida absoluutselt motiveerimata otsusest juriidiliste isikute süüDõistmise osas, siis ei ole tegemist KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse sellise rikkumisega, mis vältimatult toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalsja tagastamise maakohtule. Tegemist on sellise rikkumisega, mida apellatsioonikohus saab ise kõrvaldada ja selles osas juriidiliste isikute süüDõistmist põhjendada. Esiteks, kohtukolleegium märgib, et väljendi “huvides” all ei mõisteta juriidilise isiku rikastumist ja see küsimus tuleb lahendada tuvastatud faktilistest asjaoludest igal konkreetsel juhul eraldi (3-1-1-9-05). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on piisav alus rääkida selles, et juriidilise isiku juhatuse liige – mõlemil juhul – tegutses juriidilise isiku huvides. Selline rahade “karusellitamine” tekitab sularaha, mida saab kasutada juriidilise isiku erinevateks s.h. ebaseaduslikeks huvideks (ümbrikupalgad, firmapeod aga ka kolmandatelt isikutelt odavama kütuse soetamiseks, kusjuures see kütus on tavaliselt hangitud ebaseaduslikul teel jne.). Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtukolleegiumi arvates juriidiliste isikute käitumises ei esine ning nende süüDõistmine on igati põhjendatud.

mõjuta kuriteo kvalifikatsiooni. Kohtukolleegium leiab, et A.Aale ja A.T etteheidetud süüline käitumine, mis seisnes parandusdeklaratsioonide esitamises, tuleb süüdistusest välja jätta. Tegemist on küll karistatava iseseisva teoga (3-1-1-25-11), kuid kuna sellisel juhul tuleks nende käitumine kvalifitseerida juba KarS prg.389-1 järgi, mis on sanktsioonilt raskem ja mis eeldaks uue raskema süüdistuse esitamist, mis omakorda tooks kaasa menetluse jätkamise maakohtus, siis kohtukolleegium peab õigeks just eelpool väljaöeldud lahenduse.

taastatakse/luuakse olukord, milline see olnuks siis, kui käesoleval ajal kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleks olnud tuvastatud ühe otsusega. Asjaolu, et käesoleval juhul menetleti kuritegusid eraldi, ei saa ega tohi halvendada K.N-i olukorda. Eeltoodu tuleneb võrdse kohtlemise nõudest (3-4-1-2-02). Seega, kui oleks arutatud kõiki käesolevaks ajaks kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid koos ja oleks tehtud üks otsus, oleks K.N-ile saanud mõista karistust KarS prg. 73 sätteid kohaldades ja seega saab seda teha ka vaidlustatud kohtuotsusega.

mõjusam ikkagi juhul, kui seda kohaldatakse piisavalt lühikese aja möödumisel peale kuriteo toimepanemist. Kui isik ei ole 5 aasta jooksul peale kuriteo toimepanemist pannud toime uusi kuritegusid, siis võib öelda, et tegemist on isikuga, kes saab ilma kinnipidamiskohas viibimata hoiduda kuritegude toimepanemisest. Kolmandaks leiab kohtukolleegium, et K.N-ile karistust mõistes tuleb arvestada ka seda, et tema näol ei olnud tegemist ainukese kaasaaitajaga arutatavale maksukuriteole ja kõik ülejäänud kaasaaitajad – nii arvete võltsijaid kui ka sularaha väljavõtjaid on koheldud karistusõiguslikult tunduvalt leebemalt. Eitamata seda, et isikuid, kes tunnistavad oma tegu võibki leebemalt kohelda, ei saa aga nõustuda sellega, et süü eitamine oleks justkui karistust raskendav asjaolu. See on süüdistatava õigus ja süü eitamine ei peaks raskendama süüdlasele mõistetavat karistust. Siinjuures osundab kohtukolleegium eelkõige võrdlusele analoogilises tegevuses süüdistatud I.Ši ja M.T karistusõigusliku kohtlemisega, keda süüdistati K.N-iga analoogilises kaasaaitamistegevuses, kuid erinevalt K.N-ist, kes aitas kaasa vaid ühe osaühingu kuritegelikule käitumisele, olid eelnimetatud isikud seotud nelja firma kuritegeliku käitumisega. Nende karistus piirdus sisuliselt lühiajalise (4 ja 5 kuud) vangistusega tingimisi 1,5 ja 2 aastase katseajaga. Küll KarS prg. 74 alusel, kuid sellevõrra andis seadus võimaluse poole lühemaks katseaja pikkuseks, mis omakorda mõjutab karistatuse kustumise aega. Ja lõpuks osundab kohtukolleegium ka viimase aja kohtupraktikale, mis ilmutab tendentsi, et sedaliiki maksukuritegudele (kus ka maksusumma on enam vähem samades suurustes või pigem suurem) kaasaaitajad “pääsevad” pigem rahalise karistusega, kui karistatakse neid vangistusega ja veel enam reaalse vangistusega (1-09-10013). Isegi isiku puhul, kes on ka varem samalaadse kuriteo toime pannud ja kellele oli mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku tööga, mõisteti kohtuotsuste kogumis maksukuriteole kaasaaitamise eest üldkasulik töö, mitte reaalne vangistus (1-10-946) ja seda sisuliselt karmistamata varem mõistetud karistust e. KarS prg. 65 lg 1 alusel loeti uus karistus kaetuks varasemaga. Riigikohtu otsusega nr. 3-1-1-6-11 mõisteti aga isikutele, kelle suhtes oli menetlus kestnud 10 aastat e. ebamõistlikult pikka aega, tingimuslik rahaline karistus.

kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Seega on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga ja asjaolu, et eelmise otsusega määratud katseaeg on möödunud ning mõistetud vangistuse täitmisele pööramine pole enam võimalik, ei välista KarS prg. 65 lg 1 sätete kohaldamist (3-1-1-66-10 p.11.5). Eelviidatud Riigikohtu otsuse p.11 kohaselt kujutab liitkaristuse moodustamata jätmine endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama K.N-i mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Ent Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi ( Riigikohtu otsus nr 3-4-1-2-02 ja nr 3-1-1-26-08). Toodud põhimõtteid tuleb järgida ka käesoleva asja lahendamisel. Riigikohus selgitab otsuses nr.3-1-1-66-10 p.-s 11.6, et sellistel juhtudel tuleb KarS prg, 65 lg 1 ja 64 lg 1 sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud nagu ka käesoleval juhul, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Kolleegium selgitab, et kirjeldatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida. Niimoodi toimides täidab kohus, kes isiku kuritegusid viimasena arutab, KarS § 65 lg-s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas ühtse kohtuotsuse. Kohtukolleegium leiab, et kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristused tuleb täielikult liita – tegemist on absoluutselt erinevate kuriteoliikidega, ka näitavad mõlemad kuriteod seda, et tegemist on väga kergesti mõjutatava inimesega. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pani toime K.N teiste isikute ettepanekul, millele esi suutnud vastu panna seoses selle eest saadava materiaalse kasuga. Eelmise kohtuotsusega tuvastati, et ta läks koos teiste isikutega “pronksööl” kaupluse aknaid lõhkuma ja kauplusi rüüstama. Seega mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega K.N-ile KarS prg. 65 lg 1 alusel 2 aastat vangistust, millest 1 aasta ja 6 kuulisest vangistusest on ta lõplikult vabastatud ning karistuse täitmisele pööramisel on see võimalik vaid 6 kuulise vangistuse osas. Katseajaks jääb 3 aastat, mis on KarS prg.73

minimaalseim katseaeg. Siinjuures on arvestatud ka asjaolu, et 1 aasta ja 6 kuulise katseaja on K.N edukalt läbinud.

nr. 1-09-10013 samalaadse kuriteo toimepannud isikut küll 1 aastase reaalse vangistusega, kuid seal oli tegemist KarS prg. 389-1 lg 2 järgi, mitte KarS prg. 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ehk juba raskema sanktsiooniga kuriteoga. Riigikohtu praktikast on näha, et pikemalt menetletud maksukuritegudes mõistetakse isikutele korvamaks pikaaegset menetlust samuti suurte maksusummadega kriminaalasjades lühiajalised tingimuslikud vangistused (maksusumma 9 miljonit, menetletud 6 aastat ja karistus 6 kuud tingimisi 3aastase katseajaga (3-1-1-57-11).

ja osalemise eest on summa 540 eurot. Kohtukolleegium juhindub siinjuures KrMS prg. 45 lg-st 7, mis sätestab, et kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus hõlmab ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et hüvitamisele kuulub 540 eurot, kuid kohtukolleegium peab õiglaseks hüvitada ka maakohtu otsusega tutvumiseks kulutatud aja eest tasu, milleks kohtukolleegium loeb 440 eurot. Otsesõnu seda seadus ei keela. Seega kuulub hüvitamisele 980 eurot. Siinjuures kohtukolleegium möönab, et arvestades Riigikohtu kehtivat praktikat, mille kohaselt vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa võib seaduse ja Riigikohtu seisukoha üheaegne järgimine raskendatud olla kuna enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist ei saa kaitsja kuidagi teada, kas apellatsiooni esitamine on vajalik. Kuna tasu hüvitamist on taotletud kummalegi süüdistatavatest, siis jagab kohtuoklleegium kogusumma võrdselt kahe süüdistatava vahel. Kohtukolleegium peab väljamõistetavat tasu suurust mõistlikuks arvestades käesoleva kriminaalasja mahtu, süüdistuse ja vaidluse sisu.

eurot e. kokku 123,97 eurot. Kogusumma on seega 690,34+123,97 e. 814, 31 eurot.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.