2.3.Viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt (sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 19.12.2024 seisuga on 99,31 eurot) alates 20.12.2024 ja maksegraafiku osamaksetelt alates iga osamakse sissenõutavaks muutumise kuupäevast, mis on esitatud käesolevalt punktis 2.2. kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus.
3.Jätta rahuldamata GS Core OÜ hagi I.R vastu järgnevates nõuetes: põhinõue 17,86 eurot, intress 27,31 eurot, sissenõudmiskulud 49,40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 109,42 eurot.
4.Jätta menetluskulud 46,66% ulatuses kostja kanda ja 53,34% ulatuses hageja kanda.
5.Välja mõista I.R-ilt GS Core OÜ kasuks menetluskuluna 74,656 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Saata kohtuotsus menetlusosalistele.
7.Toimetada kostjale I.R-ile TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue GS Core OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi I.R-i vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 16.01.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse 196,29 eurot, intresside võlgnevuse summas 27,31 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 109,42 eurot ja sissenõudekulude võlgnevuse 49,40 euro saamiseks. Kostjale võimaldati kauba ostu eest tasumiseks laenuna 199,84 eurot, intressimääraks on lepingus kokku lepitud 38,10% aastas ning krediidikulukuse määraks on 45,49% aastas eeltoodud tingimustel ning eeldusel, et krediit makstakse tagasi 60 kuu jooksul igakuiste maksetega. Viivisemääraks lepiti kokku 24,15% aastas. Kostja tegi lepingu jooksul kolm tagasimakset kokku summas 21,41 eurot, kuupäevadel 30.01.2021 summa 6,43 eurot, 01.04.2021 summa 7,49 eurot ja 27.02.2023 summa 7,49 eurot, rohkem kostja tagasimakseid teinud ei ole /dtl 21-22/.
2-23-143453 Laenuandja saatis kostjale 08.08.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles määrati kostjale tasumata osamaksete tasumiseks täiendav tähtaeg 14 päeva hoiatuse kuupäevast. Hoiatuses selgitas laenuandja, et kui võlgnevust täiendava tähtaja jooksul kostja ei tasu, loeb laenuandja lepingu tähtajale järgnevast päevast üles öelduks ning nõue edastatakse sissenõudmiseks inkassofirmale. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 23.08.2021. Hageja teavitas kostjat sama kirjaga nõude loovutamisest hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse on summas 196,29 eurot, intresside võlgnevuse summas 27,31 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 109,42 eurot ja sissenõudekulude võlgnevuse 49,40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamisest alates edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 0,067% päevas tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Hageja menetluskuludeks on märgitud riigilõiv summas 140 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.
Kostja seisukoht Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 29.02.2024 TsMS § 317 lg 12 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule I.R-ile makseettepanekut üritatud kätte toimetada järgmistel aadressidel: - 27.10.2023, 01.11.2023, 06.11.2023, 08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub; - 08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub; Võlgniku ema kinnitas 08.11.2023, et võlgnik ei ela aadressil XXX, siin ainult sissekirjutus. Ema sõnul võlgnik elab ja õpib juba mitu aastat Londonis, aadressi ei tea. Eelnevalt nimetatud e-posti aadressidele proovis ka kohus kostjale menetlusdokumente kätte toimetada 13.02.2024 kirjade saatmisega. 13.02.2024 tegi kohus päringu Politsei- ja Piirivalveametile kostja kontaktandmete osas. Politsei- ja Piirivalveametist vastati 14.02.2024, et andmebaasidest ei nähtu I.R-i tegelikku elu- ega asukohta ja muid kontaktandmeid, mis oleks uuemad, kui kohtu käsutuses olevad. I.R-i ema S.R, kes elab XXX on politseile kinnitanud, et tütar elab koos lapse ja elukaaslasega Suurbritannias aga täpsemat kohta ei tea. S..R-i sõnul on tütar I.R teadlik võlgadest ja e-posti teel teavitused kätte saanud aga tal ei ole võimalusi võlgasid tasuda ja Eestisse tagasi pöörduda ei planeeri. Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud.
Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus
2-23-143453 otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti, vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11).
2.1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja I.R-i vahel oli sõlmitud 16.01.2021 laenuleping, mille alusel on kostja saanud laenu ostu eest tasumiseks summas 199,84 eurot /dtl 18-19/. Lepingu kohaselt oli intressi määr 38,10% aastas laenu jäägilt ja krediidi kulukuse määr 45,49% aastas. Kostja sai kauba müüjalt kätte ning laenuandja on laenu summa müüjale kostja ostetud kauba eest välja maksnud. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostja kauba eest tasunud 199,84 eurot, kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud kolmel korral, kokku summas 21,41 eurot /dtl 19, 21/.
2.2.Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik võttis laenuna ostu eest tasumiseks laenuandjalt krediiti väljaspool majandustegevust. Seega on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
3.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
3.1.Kostja oli viivituses tagasimaksetega alates 10.05.2021, lepingu järgi viimane osamakse kuupäev on 10.01.2026. Kostja tagasimaksed arvestas laenuandja 3,55 euro osas põhinõudele ja 17,86 eurot intresside katteks. Kostja oli sellegi poolest võlgnevuses vähemalt kolme osamakse tasumisega, millest tulenevalt saatis laenuandja kostjale 08.08.2021 meeldetuletuse, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14 päeva jooksul teate kuupäevast ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral ütleb laenuandja lepingu üles ja loovutab nõude sissenõudmiseks inkassofirmale /dtl 22/. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu 23.08.2021 üles.
4.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
4.1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal selgitas nõude loovutamisest kostjale 08.08.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuskirjas /dtl 44/. Nõude loovutamisest hagejale teatati kostjale 23.08.2021 ülesütlemise teatises /dtl 45/. Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
2-23-143453
5.Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46).
5.1.Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
5.1.1.Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,49% aastas / dtl 19/.
5.1.2.Kostja sai 16.01.2021 sõlmitud lepingu alusel võlausaldaja poolt laenu ostu eest tasumiseks intressimääraga 38,10% aastas /dtl 19, 29/. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et laen võetakse kasutusele fikseeritud intressiga ning makstakse tagasi 60 kuu jooksul graafikujärgsete tagasimaksetena. Viivisemäär on 24,15% aastas. Nimetatud tingimustel on märgitud krediidi kogukuluks 448,59 eurot ja krediidi kulukuse määraks 45,49%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse määr 45,51%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määr alates 01.01.2021 on 20,09% ning selle kolmekordne määr 60,27%. Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt toodud andmete järgi ja leping ei ole VÕS § 4062 lõike 1 alusel tühine.
5.2.Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.
5.2.1.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
5.2.2.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende
2-23-143453 põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
5.2.3.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust
2-23-143453 iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
5.2.4.Kohus kohustas hagejat 07.06.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus selgitas hagejale, et hagejal tuleb esitada täpne arvestus, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks kostja tagasimaksed on arvestatud /dtl 75-76/.
5.2.5.Hageja on 11.06.2024 menetlusdokumendis esitanud seisukoha, et hageja hinnangul on algne võlausaldaja täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja rõhutab, et kohustuse eesmärk on tagada, et kostja suudaks lepingulist kohustust täita ega satuks „laenuorjusse“. Käesoleval juhul on igakuine lepinguline kohustus olnud sedavõrd väike, et selle täitmine on jõukohale sisuliselt igaühele ning nimetatud negatiivse tagajärje saabumine välistatud. Hageja on esitanud ka ümberarvestuse ja palub alternatiivselt, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt välja põhinõude, tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel, kui kohus leiab, et ülesütlemine oli tühine ja viivised seaduses sätestatud määras ning viivised seaduses sätestatud määras /dtl 78-80/. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas hageja lisaks hagis esitatule, kohtunõudes ei vastanud ega esitanud tõendeid.
5.2.6.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe kogumist tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid, kuidas laenuandja kontrollis kostja andmeid kostja väljaminekute, teiste laenukohustuste olemasolu ja sissetulekuteväljaminekute suhet. Hagis esitatud selgitusest (hagiavalduse p. 1.3., dtl 20) nähtuvalt ei teinud laenuandja enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja muude kohustuste suurust, samuti ei küsitud laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Laenuandja poolt tehtud päringust Maksehäirete registrisse ning Pensioniregistrisse ja sealt saadud andmete põhjal (maksehäire puudumine, sissetuleku suurus väljamaksete põhjal) ei näidanud krediidiandja vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Samuti ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja veendus, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja väide, et laen oli väike ja ka igakuine laenumakse oli väike, mistõttu ei olnud vajalik põhjalik kostja krediidivõime hindamine, ei ole põhjendatud. Seadus ja kohtupraktika ei võimalda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piiritleda kuidagi laenu või igakuiste laenumaksete suurusega. Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja tuvastanud kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud analüüsi, mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenu väljastamisel krediidivõimeline ja
2-23-143453 võimeline tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust. Kohtule ei ole hageja poolt esitatud kostja sissetulekute ja väljaminekute suhte kontrollimise kohta andmeid, mistõttu ei ole tõendatud asjaolu, et laenuandja üldse oleks kostja kohustuste olemasolu ja krediidivõimelisust kostja andmete alusel kontrollinud. Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud VÕS § 4034 lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna kohtule esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete (kogumis) analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
5.3.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole oli aastal 2020-2022 (s.o 01.01.2020-31.12.2021) intress 0,00%. Seega lepingu sõlmimisel (leping sõlmiti 06.01.2021) kostja intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 27,31 eurot.
5.4.Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kostja saanud ostu tasumiseks laenu 199,84 eurot ja teinud tagasimakse summas 21,41 eurot /dtl 19, 21/. Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma, mille arvestuse on hageja esitanud 11.06.2024 menetlusdokumendis. Hageja arvestab eelnimetatud punktis kostja poolt kasutusse võetud laenusummast maha kostja poolt tehtud tagasimakse summas 21,41 eurot ning palub kohtul alternatiivselt, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu poolt, mõista kostjalt välja põhisumma ja seadusjärgses määras viivised /dtl 81-82/. Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista lepingujärgne põhivõlg 178,43 eurot.
5.5.Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et laenuandja poolne lepingu ülesütlemine on tühine, mõista kostjalt võlgnevus välja nii sissenõutavaks muutunud osas kui edaspidised osamaksed TsMS § 369 alusel. Kohus leiab, et ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna kui kostja tagasimaksed arvestada ainult põhiosa maksetele, siis kostja sattus viivitusse alates 10.04.2022 osamaksest. Seega ei saanud kostja olla lepingu ülesütlemise ajal 23.08.2021 põhivõlgnevuse osas viivituses. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist
2-23-143453 tulevikus. Hageja on selgitanud 11.06.2024 menetlusdokumendis, et kostja ignoreerib täielikult oma kohustust ja ei ole kordagi teatanud, miks ta kohustus ei täida või mis seda takistaks. Kuivõrd kostja pole enam kui 2,5 aasta jooksul midagi tasunud ega kohustuse rikkumist põhjendanud, on selge, et kostja ei tee makseid vabatahtlikult ja tähtaegselt ka tulevikus /dtl 79/. Kohus on seisukohal, et hageja nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmine kohtuotsuses TsMS § 369 alusel on põhjendatud, kuivõrd nii hagimaterjalidest kui ka kohtumenetluses nähtub, et kostja ei ole näidanud omapoolset soovi võlgnevust tasuda. Kohus määrab kohtuotsuses kostjalt välja mõista põhinõude kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud summas (s.o kuni 10.12.2024 osamakseni, k.a) ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt laenuandja maksegraafikule põhiosa maksete kohta /dtl 21/.
5.6.Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise kuni hagi esitamiseni 04.12.2023 summas 109,42 eurot lepingus kokku lepitud intressiga võrdses määras 24,15% aastas. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja VÕS § 403 4 lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja palub kostjalt põhinõudelt viivised välja mõista alternatiivsena, juhul, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise krediidiandja poolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja taotletud alternatiivne viivisenõude määr jääb VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatu piiridesse ning on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja taotleb kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses kehtestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte põhivõlga ületavas summas, mis on TsMS § 367 järgi lubatav ja kohtu hinnangul samuti põhjendatud. Hageja esitas kohtule 11.06.2024 menetlusdokumendis oma nõude ümberarvestatuna, mille kohus ka käesolevas otsuses rahuldab. Hageja selgitab selles menetlusdokumendis, et hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Kuigi hageja on hagiga palunud mõista kostjalt välja viivis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud osas ning alates hagi esitamisest jooksev viivis, siis ümberarvestuse osas ei ole hageja viivise arvestust välja toonud. Kuna viivisearvestus on hagejal esitamata sissenõutavaks muutunud osas, mis kuupäevast, milliste osamaksete osas jms, siis kohus rahuldab hageja viivisenõude edasiulatuvalt käesoleva kohtuotsuse kuupäevast nii sissenõutavaks muutunud põhinõudelt seadusjärgses määras kui määrab viivise väljamõistmiseks tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt, nende sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast seadusjärgses määras. Seega mõistab kohus hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja tasumata sissenõutavaks muutunud põhiosalt viivised alates 19.12.2024 kuni põhinõude täitmiseni ning edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni iga tulevikus sissenõutavaks muutunud tasumata osamakselt, kuid mitte põhivõlga ületavas summas. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude hagi esitamise seisuga summas 109,42 euro ulatuses.
2-23-143453
6.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 178,43 eurot ja edasiulatuv viivis alates 19.12.2024 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (kohtuotsuse koostamise kuupäeval 99,31 eurot) ning tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt tasumata osamaksetelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõudes 17,86 eurot, intresside nõudes 27,31 eurot, sissenõudmiskulude nõudes 49,40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudes 109,42 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue kostja vastu oli 382,42 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 178,43 euro ulatuses, s.o 46,66% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 53,34% ulatuses hageja kanda ja 46,66% ulatuses kostja kanda.
7.1.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu summas 140 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse tasu 20 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse tasu vastab TsMS §-s 484 2 sätestatule.
7.2.Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 46,66% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 74,656 eurot.
7.3.Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
7.4.Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.
8.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.
8.1.Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Sild kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.