3-1-1-46-10 - Riigikohus - lahend.ee

4.Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi. Ringkonnakohus jättis tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Muus osas jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse muutmata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.1 On tõendatud, et K. K. andis süüdistuses märgitud laene laenulepingutes märgitud intressidega. Samuti on tuvastatud, et osades laenulepingutes kajastus intressisumma varjatult, s.t lepingus sätestatud laenusumma oli intressisumma võrra suurem sellest summast, mis laenuvõtja tegelikult kätte sai. Ei ole alust arvata, et K. K., olles andnud teatud perioodi vältel laenu intressidega, hakkas mingist hetkest tegema seda ilma intressita, n-ö heategevuse korras. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kriminaalasjas esitatud laenulepingute ja võlakirjade koopiad ei ole tõendina lubatavad. Asjaolul, et need tõendid ei saa olla kasutatavad tsiviilkohtumenetluses võlasuhte tõendamisel, ei ole kriminaalasjas tähtsust. 4.3 Samuti ei nõustunud apellatsioonikohus kaitsja seisukohaga, et tunnistajatena üle kuulatud laenuvõtjate ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajate näol on tegemist asjast huvitatud isikutega. Kriminaalmenetluses ei ole tunnistajatel võimalik mõjutada tagastamata laenusummade tagastamist ega tagastamisele kuuluva laenusumma suurust, sest need küsimused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Käesolevas menetluses mõjutavad tunnistajate ütlused üksnes süüdistatava tulu ja sellelt makstava maksusumma suurust ning selles osas ei saa ükski tunnistaja olla asjast huvitatud isik, sest maksusumma laekub riigile. 4.4 Ringkonnakohus leidis, et tõendite hindamisel tuleb arvestada, et antud liiki kriminaalasjades on süüdistatavale pandud suurem tõendamiskoormus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 36 on märgitud, et maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kusjuures teatud ulatuses tuleb seda seisukohta arvestada ka maksukuritegude menetlemisel. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07 on leitud, et süütuse presumptsioon ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest ? tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eelöeldu seda, et kui isik on oma tulusid varjanud, ta ei ole neid deklareerinud, ei ole pidanud maksuarvestust ega säilitanud tehinguid tõendavaid dokumente ning on keeldunud maksuhalduriga koostööd tegemast, siis ei saa see välistada isiku vastutust. 4.5 Maakohus on lugenud tulu tekkimise momendiks intresside laekumise momendi. Apellatsioonis leitakse, et mitte kõikidel juhtudel ei tekkinud süüdistataval intressitulu. Kohtukolleegium möönis, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg-test 1 ja 3 tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu kassapõhiselt. Samas kohustab TuMS § 36 lg 2 maksumaksjat pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega seadus reguleerib olukorda, kus maksumaksja on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ja tulu saamine või mittesaamine on maksuhalduri poolt kontrollitav. Käesoleval juhul süüdistatav ülalnimetatud tingimusi ei täitnud ja tema tegevus oli suunatud sellele, et saadud tulult makse mitte maksta. Kui süüdistatav sellises olukorras väidab, et ta ei ole intressitulu saanud ja laenuvõtja ei mäleta täpselt millal ta intresse tasus, ei ole intressitulu laekumise moment oluline. Eelkõige puudutab see laenulepinguid, kuhu intressid olid sisse kirjutatud varjatult, s.t

intress moodustus laenulepingus märgitud laenusumma ja laenuvõtja poolt tegelikult saadud laenusumma vahest. Sisuliselt sai süüdistatav tulu juba sellise laenulepingu sõlmimise momendil, kuna omandas nõudeõiguse suuremale summale, kui ta laenuks andis. Seega on tulu saamine tõendatud nõudeõiguse omandamisega ehk laenu andmisega. Samas märkis ringkonnakohus, et ka nendel juhtudel, kui laenulepingu lõppemisel laenuandja laenusummat ei tagastanud ja sama laenusumma peale sõlmiti uus laenuleping, sai K. K. kätte intressisumma, sest vastasel korral ei olnud ta nõus uut lepingut sõlmima. Seega on kõnealustes intressisummades seisnev süüdistatava tulu realiseerunud. 4.6 Kriminaalasja lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas laenulepingutes märgitud laenu põhisumma on laenuvõtjate poolt K. K.-le tagastatud või mitte. Kriminaalmenetluse esemeks ei ole laenuandja ja laenuvõtja vahel tekkinud tsiviilõiguslik suhe, vaid laenuandja ja riigi vaheline suhe ehk süüdistatava maksukohustus riigi ees, mis tuleneb laenuintressidest. 4.7 Nõustuda ei saa apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kogu maksuarvestuses kajastatud tulu ei saa käsitleda tuluna, kuna tulust tulnuks maha arvata selle saamiseks tehtud kulud. Käesolevas kriminaalasjas on täiesti põhjendatult arvestatud maksud brutotulult. 4.8 Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et intressiga laene andes tegeles süüdistatav ettevõtlusega. Kuigi K. K. ei olnud registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, viitab tema tegevuse iseloom, kestus jm asjaolud ettevõtlusele. Ettevõtlustulu on aktiivne tulu ja sellelt tuleb lisaks tulumaksule maksta ka sotsiaalmaksu. 4.9 Nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses on õigesti käsitletud kogu K. K.-le etteheidetavat käitumist ühe jätkuva kuriteona. Käesolevas asjas ei ole kohaldatavad Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-11206 väljendatud seisukohad, sest nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu deklareerimata jätmine on kõigis asjakohastes karistusseaduse redaktsioonides vastanud ühele ja samale kuriteokoosseisule. Asjaolu, et maakohus on oma otsuses märkinud, et 1998. aastast kuni 2000. a maikuuni vastas süüdistatava tegevus nii KrK § 1481 lg-s 1 kui ka lg-s 2 ette nähtud kuriteokoosseisule, seda järeldust ei muuda. Maakohtu antud kvalifikatsioon ei ole süüdistatava käitumisele antud lõpliku juriidilise kvalifikatsiooni puhul määrava tähtsusega ja kujutab endast hinnangut, et süüdistatavale inkrimineeritud käitumine on olnud karistatav kogu süüdistuses märgitud ajavahemikul. Süüdistatava tegu ei saanud olla karistatav üheaegselt KrK § 1481 lg-te 1 ja 2 järgi, pigem võib vaidlus n-ö tagantjärgi olla selles, kas õige olnuks kvalifikatsioon lõike 1 või 2 järgi. See küsimus ei ole ringkonnakohtu arvates aga käesoleva menetluse esemeks. Samas märkis kohtukolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-61-08 tehtud Riigikohtu otsuse punktidele 10 ja 10.1 viidates, et tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine on õige kvalifitseerida 2000. a 1. juunini kehtinud KrK § 1481 lg 1 järgi.

puudumist tõendama, ei ole see ka objektiivselt võimalik. Tulu puudumist kui negatiivset asjaolu ei ole võimalik tõendada. 5.4 Maa- ja ringkonnakohus rikkusid süüdistatava kaitseõigust, keeldudes tõendina vastu võtmast 18 jõustunud kohtuotsust tsiviilasjades. Nendest tsiviilasjades tehtud kohtuotsustest nähtub, et käesolevas kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud isikud ei ole laene õigeaegselt tagasi maksnud ja laenusummad on nendelt kohtuotsusega välja mõistetud. Kuna süüdistuse kohaselt sai K. K. tulu intressidest, siis on küsimus, kas laenud koos intressidega tagastati, tulu tekkimise hindamisel keskse tähtsusega. Kaitsja soovis tsiviilasjades tehtud otsustega tõendada, et enamikku K. K. antud laenudest ei ole tagasi makstud, mistõttu ei ole K. K.-l tulu ega seega ka tulumaksukohustust tekkinud. 5.5 Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingu sõlmimisega, kuna omandas nõudeõiguse suuremale summale kui ta laenuks andis, on vastuolus TuMS § 36 lg-ga 1. Tulumaksukohustuse tekkimise eeldus on tulu realiseerumine. Käesolevas asjas ei ole kohtud sõnaselgelt tuvastanud, et tulu oleks realiseerunud ning ringkonnakohus on leidnud, et tulu realiseerumine ei olegi oluline. Ringkonnakohus on ise möönnud, et seadusest tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu kassapõhiselt, kuid sellele vaatamata võtnud otsust tehes aluseks tekkepõhiselt arvestatud brutotulu. 5.6 Kohtud on vääralt leidnud, et K. K. tegeles laene väljastades ettevõtlusega, mistõttu tekkis tal ka sotsiaalmaksukohustus. K. K. poolt laenude andmisel puudus igasugune korrapära ja süsteem ning on võimatu rääkida mingisugusest organiseeritusest. Tulumaksuseadus eristab ettevõtlustulu ja intressitulu. Intress on passiivse tulu vorm, laenulepingutelt intressi saamine ei muuda isikut ettevõtjaks. 5.7 K. K.-le on KarS § 390 lg 1 järgi muu hulgas süüks arvatud see, et ta ei registreerinud end maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana. Samas ei ole kohtud kontrollinud, kas selline kohustus kogu süüdistuses märgitud perioodi vältel üldse kehtis. 5.8 Kaitsja leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegusid ei ole võimalik käsitada jätkuva teona, mistõttu on varasemad K. K.-le süüksarvatavad teod ? sõltumata nende tuvastatusest ? aegunud. Isegi kui lugeda tunnistajate ütluste alusel tuvastatuks laenu- ja intressisummade tasumine K. K.-le, ei ole võimalik üheselt aru saada, millal ja kelle poolt on laenud koos intressidega tagasi makstud. Kuna pole selge, kas süüdistatav üldse tulu sai, siis pole ka teada tulu saamise aeg. Sellises olukorras pole võimalik hinnata, millises ulatuses võis väidetava tulu deklareerimata jätmine olla kantud ühtsest tahtlusest.

6.Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Andrei Voronin, et kassatsioon on põhjendamatu ja palub jätta see terves ulatuses rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri seisukohad on järgmised. 6.1 Väär on kassatori seisukoht, et dokumendi koopiate puhul on käekirjaekspertiis välistatud. Kohtuliku uurimise käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud ühtegi tõendit ega motiveeritud väidet uuritud laenulepingute ja võlakirjade koopiate võltsituse kohta. Muu hulgas ei ole taotletud käekirjaekspertiisi määramist. 6.2 Ekslik on kassatori seisukoht, et laenu ja intresside tasumine on tuvastatud laenusaaja ütlustega. Kohus tuvastas laenude andmise ja intresside vastuvõtmise lähtudes kõigist tõenditest nende kogumis. Laenu tagastamist kinnitavate ütluste andmisega ei paranenud ühegi tunnistaja olukord võlgnikuna. Seadus ei keela kasutada kriminaalasjas tsiviilõigusliku suhte tuvastamisel selle tsiviilõigussuhte poolte ütlusi. 6.3 Ekslik on kassatori arvamus, et ringkonnakohus asetas tõendamiskoormise süüdistatavale. Kui süüdistusversiooni põhjendamiseks on esitatud rida tõendeid, siis võivad süüdistatav ja tema kaitsja esitada omapoolseid tõendeid. See ei tähenda, et süüdistatavat kohustatakse tõendama oma süütust. Nn aktiivse kaitse puhul peaks menetlusosaline oma väiteid tõenduslikult põhistama vähemalt selles ulatuses, milles oleks ta kohustatud tõendusliku laadi dokumente koguma heauskse või neutraalse käitumise korral. 6.4 Kohtud ei ole tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid tõendina vastu võtmata jättes süüdistatava kaitseõigust rikkunud, sest kaitsja soovis neid tõendeid esitada hilinemisega, seejuures asjakohaselt põhistamata, miks tõendeid ei esitatud õigeaegselt. Ühtlasi ei näidanud kaitsja ära, mida ta konkreetsete tõenditega tõendada soovib. Lisaks nõustub prokurör ringkonnakohtu järeldusega, et kõnealused kohtuotsused ei sisalda informatsiooni, mis võiks mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust. Maksustatav tulu tekkis süüdistataval

5.detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 12.1). Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks. Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. 7.2 K. K. süüdistati KarS § 390 lg 1 järgi selles, et enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil jättis ta aastatel 1996-2005 end maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata ja maksuhaldurile esitamata füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide 1998?2004 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Süüdistuse kohaselt tegeles K. K. ettevõtlusega, andes mitmetele isikutele laenu ja saades laenuvõtjate tasutud intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile aastate 1998-2004 eest laekumata kokku 2 037 438 krooni tulumaksu ja 588 458 krooni sotsiaalmaksu. Seega on K. K.-le omistatud süüdistusaktis mitu erinevat tegu, mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses, mis on küll väga mahukas, on selle asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise ja nende sisu, nagu ka kohtuistungi protokolli refereerimisega, seostamata neid üksikute tegudega. Selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. 7.3 Kriminaalkolleegium on 26. mail 2010 kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 tehtud kohtuotsuse p-s 8.1 selgitanud, et kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nende sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Viidatud kohtuotsuses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et kohtuliku

arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus, ning tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. 7.4 Ka varasemas praktikas on kriminaalkolleegium märkinud, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 18 ja 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 12.2). Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millele tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et K. K. sai intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile laekumata kokku 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Samuti ei leidu maakohtu otsusest põhistusi, millele rajaneb K Kaybysevi süüditunnistamine KarS § 390 lg 1 järgi selles, et ta jättis end aastatel 1996-2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata. 7.5 Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.

8.2.1 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingute sõlmimisega, sest lepingu sõlmimise hetkel omandas ta nõudeõiguse suuremale rahasummale kui ta oli välja laenanud. Pelgalt laenulepingute sõlmimise ja laenu andmisega K. K. tulumaksuseaduse tähenduses tulu ei saanud. TuMS § 36 lg 1 sätestab, et füüsilise isiku poolt saadud tulu (sealhulgas ettevõtlustulu) võetakse tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav realiseeritud tuluna. Seetõttu ei ole ka K. K. poolt laenulepingute sõlmimisega omandatud nõudeõigused käsitatavad maksustatava tuluna. 8.2.2 Süüdistusest tulenevalt on laenulepingute alusel saadud intressid loetud K. K. ettevõtlustuluks TuMS § 14 tähenduses. Sellise käsitluse juures võivad aga K. K. poolt välja laenatud (siinjuures ei peeta silmas üksnes süüdistuses märgitud laenulepinguid), kuid tagastamata jäänud laenusummad teatud tingimustel olla käsitatavad K. K. ettevõtlusega seotud kuluna sama seaduse § 32 mõttes, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2002. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-21-02, p-d 1011). Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-70-08, p 12). 8.3 Nii nagu kriminaalmenetluses laiemalt, saab kohus, lahendades küsimust - milline on K. K. deklareerimata jäetud maksustatav tulu ja milline sellest tulenevalt riigile laekumata jäänud maksusumma tugineda vaid asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks on seejuures võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab öeldu sedagi, et tõendamiseseme asjaolude olemasolust või puudumisest veendumuse kujundamiseks on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendite seas kasutatavad ka kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingud ja võlakirjad, nagu ka nende koopiad, laenusaajatest tunnistajate ütlused, aga ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendid. 8.3.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 123 lg 1 kohaselt võib tõendamisel kasutada dokumenti, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuigi viidatud säte ei ava dokumendi mõistet, saab selle pinnalt siiski teha järelduse, et KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingute ja võlakirjade tõestamata koopiad on tõenditena lubamatud. Samas märgib kolleegium, et kuigi ka originaaldokumendi koopia on kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, tuleb selle võltsimiskahtluse korral lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kaitsja esitanud otsesõnu väiteid selle kohta, et kõnealused laenulepingute ja võlakirjade koopiad oleksid võltsitud. Vastupidi - sisuliselt on kaitsja vähemalt osade koopiate autentsust kinnitanud, esitades kohtule tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid, soovides tõendada, et laenuvõtjad on jätnud nendest lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. 8.3.2 Kaitsja on esitanud väite, et laenusaajatest tunnistajate kui asjast huvitatud isikute ütlused ei saa olla tõendiks võlasuhte sisu ja olemuse kindlaksmääramisel. Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on kriminaalmenetluses tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, ei saa väita, et laenusaajatest tunnistajate ütlused oleksid tõendina lubamatud. Küll aga tuleb nende isikute ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda. Senises menetluses seda paraku tehtud ei ole, kuigi mitmel tunnistajal on käimas tsiviilvaidlused K. K.-ga süüdistuses nimetatud laenude tagastamise küsimuses. 8.3.3 Süüdistatava ja tunnistajate vahelistes tsiviilvaidlustes on tehtud kohtuotsuseid, mis samuti saavad kujundada veendumust käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude olemasolust või puudumisest, sest nii nendes tsiviilvaidlustes kui ka käimasolevas kriminaalmenetluses on oluline sisuliselt samade faktiliste asjaolude (nt laenulepingust tulenevate intressisummade tagastamine) tuvastamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas jaganud halduskolleegiumi seisukohta, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 28). Kolleegium on jätkuvalt samal seisukohal ja märgib, et ka käesolevas kriminaalasjas tuleb vältida olukorda, kus kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate tõendite suhtes kujunevad tsiviilkohtu- ja

kriminaalmenetluses teineteisest põhjendamatult lahknevad kohtu hinnangud. Viimatiöeldu ei tähenda seda, et kriminaalasja lahendav kohus oleks järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud maakohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta. 8.4 Süütuse presumptsiooni üheks oluliseks põhimõtteks on, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Selle põhimõttega ei haaku ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval juhul läks tõendamiskoormis küsimuses, kas laenusaajad on põhivõla ja intressid K. K.-le tagastanud, üle süüdistatavale. Iseenesest on küll õige, et eelnev raamatupidamis-kohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07, p-d 1923). Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et süüdistatav, kes esitab versiooni, et äriühingu pangakontolt võetud sularaha kasutati äriühingu huvides (ehkki kuludokumendid selle kohta puuduvad), peab selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt viidatud otsuse p 23 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-08, p 16.7). Sarnaselt peab süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida. Samasuguse tõendamiskoormise üleminek ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud. (Negatiivsete asjaolude tõendamise kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2007. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 15.)