Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Aleksandr Kozinetsi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksandr Kozinets esitas hagi täisühing Riivas vastu, milles palus tuvastada, et A. Kozinetsil oli tööandjaga täisühing Riivas töösuhe, et A. Kozinets ütles töölepingu erakorraliselt üles seoses tööandjapoolse töölepinguseaduse § 91 lg 1 olulise rikkumisega ja välja mõista täisühingult Riivas A. Kozinetsi kasuks saamata jäänud töötasu 1 757,57 eurot ning mõista TLS § 100 lg 4 alusel täisühingult Riivas A. Kozinetsi kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 278,23 eurot. Hageja esitas 19. augustil 2011 Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse täisühingu Riivas vastu töölepingu olemasolu tuvastamiseks ja hüvitise ning saamata jäänud tulu väljamõistmiseks. Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 10. oktoobri 2011 otsusega rahuldati hageja avaldus osaliselt ja loeti hageja A. Kozinetsi ja kostja täisühingu Riivas vahel
02.augustil 2010 sõlmitud suuline leping töölepinguks, mis on üles öeldud TLS § 91 lg 1 alusel alates 12. augustist 2011, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1 757,57 eurot, mis kuulus viivitamatule täitmisele ITVS § 27 lg 2 alusel ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 278,23 eurot TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile hageja poolt esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Hageja ja kostja leppisid 02. augustil 2010 kokku hageja tööleasumises ja hageja asus samal päeval täisühingus Riivas tööle ehitustöödejuhatajana. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja maksab hagejale ehitusobjekti ehitamise juhtimise eest töötasu 2 556,47 eurot (40 000 krooni) kuus ning töötasu makstakse üks kord kuus iga kuu
10.kuupäeval pangaülekandega või sularahas. Kostja pidi hagejale kokku maksma 5 112,93 eurot. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kostja tasus hagejale töötasu 3 355,36 eurot (52 500 krooni): ettemaks 10 000 krooni, 07. septembril 2010 25 000 krooni ja 13. oktoobril 2010 17 599 krooni. Kostja lubas hagejale maksta ka saamata jäänud töötasu, kuid seda lõpuks ei teinud. Alates
01.oktoobrist 2010 ei pakkunud kostja enam hagejale tööd.
04.jaanuaril 2011 saatis hageja kostjale 03. jaanuari 2011 kuupäevaga avalduse, milles palus kostjal 10 päeva jooksul maksta hagejale saamata jäänud töötasu ja avalduse, milles teatas, et on valmis töö tegemiseks. 14. veebruaril 2011 saatis hageja kostjale uuesti oma 03. jaanuari 2011 avalduse, millele kostja ei vastanud.
12.augustil 2011 edastas hageja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avaldus saadeti kostja e-posti aadressile ja oli allkirjastatud digitaalselt. Ida inspektsiooni töövaidluskomisjon edastas samuti kostjale korduvalt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel seoses kostjapoolse kohustuse olulise rikkumisega. Hageja palus kostjalt välja mõista töötasu võlgnevus ja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
2.Kostja täisühing Riivas vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt puudusid pooltevahelises suhtes töölepingu tunnused ning tegemist ei olnud töölepinguga. Kostja hinnangul tõendas nimetatud asjaolu poolte vaheline e-kirjavahetus.
03.augusti 2010 e-kirjas saatis kostja hagejale tehnilised joonised ning palus anda teada, millised hageja töötajad hakkavad tööülesannet täitma. Hageja saatis 04. augustil 2010 vastuseks kostja kirjale töötajate nimekirja. Hageja töötajad on andnud kirjalikke seletusi, mille kohaselt töötajad täitsid perioodil 10. august 2010 kuni 06. oktoober 2010 töökohustusi Ahtme Elektrijaamas. Töötajatele maksis palka hageja, kes ka tegeles nende juhtimise ja kontrollimisega. Kostja ja hageja vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping, kuivõrd poolte suhetes puudus alluvuse element ning hageja oli oma valikutes (nt töötajate palkamine) ja töö teostamises vaba. Hageja asus tööülesandeid täitma alles pärast 10 000 kroonise ettemaksu saamist
10.augustil 2010, seega on vale hageja väide, et ta asus tööülesandeid täitma 02. augustil 2010. Kostja oli seisukohal, et tema kohustus tasuda hagejale töö eest 80 000 krooni, mida tõendab
07.septembri 2010 kuupäevaga tõend, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale kogu Ahtme Elektrijaamas tehtud betoneerimistööde eest 80 000 krooni ning hageja kinnitas, et on töö osalise tasu summas 25 000 krooni juba kätte saanud. Kostja hinnangul on absurdne eeldada, et kostja oleks maksud hagejale töötasu suuruses 40 000 krooni kuus, kuivõrd Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal ehitussfääris keskmine bruto-töötasu 797 eurot kuus. Hageja poolt nõutav töötasu ületab ehitusvaldkonna keskmist töötasu kolmekordselt. Hagejale maksmise kord (ettemaks 10 000 krooni, 07. septembril 2010 25 000 krooni ja 13. oktoobril 2010 17 599 krooni) tõendab samuti, et poolte vahel oli töövõtuleping.
13.oktoobril 2010 kinnitas hageja kirjalikult, et on tehtava töö eest kogu tasu kätte saanud ja tal puuduvad kostja suhtes pretensioonid. Hageja kirjutas oma 15. oktoobri 2010 e-kirjas kostjale järgmist „kuid kuna sinu äraolekul värbas mind sinu isa, on teie firma võlgnevus mulle tänase seisuga 27 500 krooni.“ Kui hageja väitis, et tal olid töösuhted kostjaga, siis kuidas oli võimalik, et ta ühelt poolt ei omanud kostja suhtes pretensioone, samas oli tal nõue kostja ametlikult volitatud esindaja vastu. Kostja hinnangul nähtus e-kirjavahetusest, et poolte vahel oli töövõtuleping. Väide, et kostja jättis hagejale välja maksmata töötasu summas 1 757,57 eurot, on ebaõige, mida kinnitas ka tõend kuupäevaga 13. oktoober 2010, mille kohaselt ei olnud hagejal kostja suhtes nõudmisi. Hageja ei ole esitanud tema arvates kostja poolt maksmata jäetud töötasu arvestust ega oma nõudeõigust kuidagi tõendanud, mistõttu on ebaselge, millisel alusel hageja kostjalt 1 757,57 euro tasumist nõuab. Kostja saatis 14. jaanuaril 2011 hagejale kirja, milles teatas, et poolte vahel puudus tööleping.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 22. juuni 2012 otsusega rahuldati A. Kozinetsi hagi ja loeti A. Kozinetsi ja täisühingu Riivas vahel 02. augustil 2010 sõlmitud suuline leping töölepinguks ning loeti A. Kozinetsi ja täisühingu Riivas vahel 02. augustil 2010 sõlmitud suuline tööleping ülesöelduks TLS § 91 lg 1 alusel alates 12. augustist 2011. Maakohus mõistis täisühingult Riivas
A. Kozinetsi kasuks välja saamata jäänud töötasu 1 757,57 eurot ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise töölepingu ülesütlemise eest summas 1 278,23 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et vaidlus oli selles, kas tegemist oli töölepinguliste suhetega või töövõtulepinguliste suhetega. Kostja väitel oli hageja töötasu välja makstud. Hageja selgituste kohaselt asus ta 02. augustil 2010 tööle kostja ettevõttes töödejuhatajana ning töötas seal kuni
01.oktoobrini 2010. Hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna kostja ei kindlustanud teda tööga ega maksnud töötasu. Maakohus, lähtudes TLS §-st 1, § 4 lg-st 2, § 9 lg-st 1 ja VÕS § 365 lg-st 1 tuvastas, et hageja töötas kostja ettevõttes Kohtla-Järve Soojus AS-s asuval ehitusobjektil töödejuhataja. Maakohus tuvastas ka, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tööleping, kuna kostja ei tõendanud muu võlaõigusliku lepingu olemasolu. Hageja väitel allus tema kostja juhtimisele ja kontrollile, tal puudusid isiklikud vahendid töö tegemiseks. Betooni, traktori, pumbad jm instrumendid ja vahendid sai ta töö tegemiseks kostjalt. Maakohus luges kostja vastuväite, et tegemist on töövõtulepinguga, paljasõnalisteks. Kostja vastuväited töölepingule tuginesid asjaolule, et tema ei kontrollinud hageja tööd. Maakohus selgitas, et hageja töö iseloomust (töödejuhataja) tulenevalt ei olnud mõeldav, et kostja kontrolliks ja juhiks täielikult hageja tööd. Maakohus rõhutas, et tuvastamaks, kas tegemist oli töölepinguliste suhetega, tuli arvestada mitmeid asjaolusid koostoimes: kelle juhtimisele ja kontrollile hageja allus, kellelt sai ta töötasu, kellelt sai ta töövahendeid. Maakohus leidis, et tasu maksmine osaliselt ettemaksuna ei kinnitanud töövõtulepingu olemasolu. Küll aga pidas maakohus oluliseks, kelle nime all hageja töötas ja kellele kuulusid töövahendid, millega tööd tehti. Kuna kostja ei tõendanud, et ta oli sõlminud hagejaga töövõtulepingu või, et hageja töötas enda firma nimel, palkas endale töölised ja maksis neile töötasu, siis oli maakohtu arvates tuvastatud, et hageja töötas kostja töödejuhatajana. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-26-10 kohaselt kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Maakohus ei arvestanud kostja vastuväidete tõendamiseks esitatud tunnistajate seletusi, kuna vastavalt TsMS § 229 lg-le 2 on tsiviilkohtumenetluses tõendiks tunnistaja ütlus. Kostja ei pidanud vajalikuks tunnistajate kutsumist kohtuistungile. Maakohus selgitas, et kostja vastuse lisana esitatud elektronikirjad ja muud dokumendid (kokkulepe, tõend avaldaja allkirjaga kokkulepitud summa kätte saamise ja pretensioonide puudumise kohta ning vastus töövaidluskomisjoni) ei kinnitanud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kostja ei tõendanud oma väiteid, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. Kuna hageja oli tööle lubatud ja pidi täitma töökohustusi tööandja poolt antud vahenditega, luges maakohus, et poolte vahel olid töölepingulised suhted alates 02. augustist 2010 kuni hageja poolt töölepingu ülesütlemiseni
12.augustil 2011. Eeltoodu alusel luges maakohus A. Kozinetsi ja täisühingu Riivas vahel 02. augustil 2010 sõlmitud suuline leping töölepinguks. Hageja sõnul oli tema töötasu 40 000 krooni kuus. Kostja võttis omaks, et ta pidi kostjale maksma 80 000 krooni. Kostja väitel kinnitas maakohtule esitatud elektrooniline kiri (13. oktoober 2010), et hagejal puudusid pretensioonid tasu maksmise osas. Hageja nõue oli saamata jäänud töötasu summas 1 757,57 eurot. Maakohtule esitatud tõlked poolte kirjavahetusest kinnitasid, et hageja oli 15. oktoobril 2010 tunnistanud 13. oktoobril 2010 saadud 17 500 krooni, kuid jäänud oma 27 500 krooni nõude juurde. Kostja ei kinnitanud nimetatud tasu maksmist. Maakohus tuvastas eeltoodud poolte kirjavahetuse alusel, et kostja ei tasunud hagejale
1 757,57 eurot, mistõttu oli hagejal õigus nõuda saamata jäänud töötasu ning tööleping erakorraliselt lõpetada. Maakohus tuvastas, et kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja esitas taotluse hüvitise saamiseks summas 1 278,23 eurot, s.o summas, mille määras kindlaks töövaidluskomisjon. Maakohus leidis, et hüvitis oli arvestades mõlema poole huvisid ja töölepingu ülesütlemise asjaolusid põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saamata jäänud töötasu summas 1 757,57 eurot ja hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 278,23 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Täisühing Riivas esitas Viru Maakohtu 22. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata, või asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Apellant taotleb kõigi menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) hindas maakohus valesti apellandi poolt tõendina esitatud kirjavahetust, mida pooled pidasid enne tööde alustamist ja tööde teostamise ajal. 03. augustil 2010, enne töödega alustamist, saatis apellant vastustajale tehnilised joonised ja palus vastustajal esitada tööd teostama hakkavate töötajate nimekiri. Vastuseks sellele kirjale saatis vastustaja 04. augustil 2010 apellandile töötajate nimekirja. Kirjavahetusest selgub, et vastustaja ei täitnud tööülesandeid isiklikult, vaid kasutas töö teostamiseks töölisi, kellega ta oli sõlminud töölepingud. Samuti kirjutas vastustaja apellandile järgmist „kuid kuna sinu äraolekul värbas mind sinu isa, on teie firma võlgnevus mulle tänase seisuga 27 500 krooni.“ Apellandi hinnangul tuleneb sellest kirjast, et poolte vahel olid kliendi ja töövõtja suhted; 2) jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta apellandi taotluse apellandi seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks. 02. märtsil 2012 ja 09. aprillil 2012 esitatud arvamuses taotles apellant oma seaduslike esindajate vande all ülekuulamist. Maakohus jättis taotluse tähelepanuta ja ei selgitanud oma otsuses, mis põhjusel nimetatud taotlusega ei arvestatud; 3) luges maakohus põhjendamatult tõendatuks, et vastustaja töötasu oli 40 000 kr kuus. Apellant viitas, et oleks olnud absurdne arvata, et vastustajaga sõlmiti tööleping, milles töötasu suuruseks oli määratud 40 000 kr kuus. Sellist töötasu ei saanud apellandi hinnangul lugeda mõistlikuks, kuivõrd Statistikaameti andmetel oli ehitussfääris keskmine töötasu 2010. aastal 797 eurot kuus. Vastustaja nõude kohaselt leppisid pooled kokku keskmisest kolm korda suuremas töötasus; 4) luges maakohus põhjendamatult tõendatuks, et apellant ei tasunud vastustajale töötasu summas 27 500 krooni. Vastustaja ei esitanud maakohtule selle kohta tõendeid, et tal on apellandilt saamata 27 500 krooni; 5) jättis maakohus tähelepanuta vastustaja poolt tõendina esitatud e-kirja, mille kohaselt vastustaja sai apellandilt 80 000 krooni ning tal puuduvad apellandi suhtes pretensioonid. Apellandi hinnangul on põhjendamatu maakohtu viide, et apellant ei ole tõendanud 80 000 krooni väljamaksmist täies mahus; 6) ei ole selge, millele tuginedes nõuab vastustaja apellandilt 1 757,57 euro väljamõistmist, kuivõrd vastustaja pole esitanud väljamaksmata töötasu arvestust. Vastustaja väitel kestsid tema töösuhted apellandiga 02. augustist 2010 kuni 12. augustini 2011, kuid hagiavaldusest ei selgu,
milline ajavahemik on võetud vastustaja poolt aluseks saamata jäänud töötasu arvestamisel, milline oli summa arvestamise kord ja millega vastustaja oma nõuet tõendab.
5.Vastustaja A. Kozinets vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kõik menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei tulene maakohtule esitatud elektronkirjadest ega teistest dokumentidest, et apellandi ja vastustaja vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kuivõrd apellant ei ole tõendanud, et pooled oleksid sõlminud töövõtulepingu, siis tuleb eeldada, et pooled olid sõlminud töölepingu; 2) ei ole apellant tõendanud, et vastustaja sai kätte lubatud 80 000 krooni. Samuti on väär apellandi seisukoht, et vastustaja peab tõendama, et ta ei ole apellandilt 27 500 krooni saanud. Riigikohus on lahendis 3-1-1-46-10 leidnud, et „isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud (vt ka Riigikohtu otsust 3-2-1-123-07, p 15)“; 3) ei rikkunud maakohus menetlusnorme, keeldudes apellandi seaduslike esindajate A. Rudnitskiy ja S. Rudnitskiy vande all ülekuulamisest, kuivõrd vastustaja palus jätta kohtul nimetatud isikud vande all ülekuulamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 22. juuni 2012 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Kozinetsi hagi täisühing Riivas vastu töövaidluses rahuldamata.
7.Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, kas nende vahel oli töösuhe või oli tegemist töövõtulepinguga. Hagiavalduses märgitu kohaselt olid pooled töösuhtes, hageja asus faktiliselt tööle 02.08.2010 ehitusobjekti ehitustöödejuhatajana, poolte vahel oli kokkulepe töötasus 2 556,47 eurot kuus ning kokku pidi kostja maksma hagejale 5 112,93 eurot (tl 31-35). Kostja vastuväitel oli poolte vahel sõlmitud alltöövõtuleping, mitte tööleping. TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandjale) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile; tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldakse, et tegemist on töölepinguga. TLS § 1 lg 4 järgi töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. TLS § 1 lg 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (näit Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-11).
tl 30-31) ning hageja e-kiri kostjale 04.08.2010 töötajate nimekirjaga (TVK tl 32); 2) 07.09.2010 kokkulepe, mille kohaselt A. Rudnitskiy täisühing Riivas direktorina kohustus tasuma A. Kozinetsile kogu Ahtme Elektrijaamas tehtava betoneerimistöö eest 80 000 krooni ning A. Kozinetsi 07.09.2010 kinnitus selle kohta, et sai A. Rudnitskiylt 25 000 krooni eelnimetatud summa arvelt (tl 48, TVK toimik tl 33); 3) A. Kozinetsi 13.10.2010 allkiri selle kohta, et ta sai S. Rudnitskiylt kätte täielikult kogu raha ja pretensioone ei ole (tl 49, TVK toimik tl 34); 4) hageja 15.10.2010 e-kiri kostjale, milles nõuab võlgnevuse 27 500 krooni tasumist (tl 50, TVK toimik tl 35); 5) S. I. ja V. P. kirjalikud seletused, millede kohaselt nad töötasid A. Kozinetsi juures 10.08.2010 kuni 06.10.2010 ning tegid betoneerimistöid Ahtme Elektrijaamas; tööülesandeid andis A. Kozinets ja töötasu maksis samuti A. Kozinets (tl 51, TVK toimik tl 36) Ringkonnakohus leiab, et hinnates kostja poolt esitatud tõendeid kogumis, saab asuda seisukohale, et kostja on tõendanud poolte vahel suulise töövõtulepingu (alltöövõtulepingu) sõlmimist. VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingu iseloomulikuks tunnuseks on töövõtja kohustus teatava kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks. Hageja enda seletuse kohaselt asus ta tööle ehitusobjekti ehitustööde juhatajana. Arvestades kostja poolt tehnilist dokumentatsiooni sisaldava 03.08.2010 e-kirja saatmist hagejale, millele oli manusena lisatud vundamendi joonised, ning S. I. ja
V. P.
kirjalikke seletusi, millede kohaselt nad töötasid A. Kozinetsi juures 10.08.2010 kuni 06.10.2010 ning tegid betoneerimistöid Ahtme Elektrijaamas, asub ringkonnakohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping Ahtme Elektrijaamas betoneerimistööde tegemiseks vastavalt tehnilisele dokumentatsioonile, s.o kokkulepitud tööks oli betoneerimistööd Ahtme Elektrijaamas. Samuti on tõendatud asjaolu, et pooled leppisid kokku töövõtulepingujärgselt maksmisele kuuluvas tasus. Kokkulepet tasus kinnitab 07.09.2010 e-kiri, mille kohaselt A. Rudnitskiy täisühing Riivas direktorina kohustus tasuma A. Kozinetsile kogu Ahtme Elektrijaamas tehtava betoneerimistöö eest 80 000 krooni ning A. Kozinetsi 07.09.2010 kinnitus selle kohta, et sai A. Rudnitskiylt 25 000 krooni eelnimetatud summa arvelt. Kokkulepe tasu kohta nähtub ka hageja 03.01.2011 kirjas kostjale, mille kohaselt „Täisühing Riivas pidi maksma Aleksandr Kozinetsile kahe kuu eest töötasu 5 112,93 EUR (80 000 EEK). Seda tõendab täisühingu Riivas direktori Aleksandr Rudnitski kirjalik 07.09.2010 kinnitus.“
9.Seda, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mitte aga tööleping, kinnitab hageja poolt kostjale töötajate nimekirja saatmine lubade vormistamiseks elektrijaama territooriumile pääsemiseks. Arusaamatu on hageja väide, et ta saatis kostjale andmed töötajate kohta töölepingute vormistamiseks. Nimekirjas olevad S. I. ja V. P. on kirjalikult selgitanud, et nad töötasid hageja juures, kes andis neile tööülesandeid ja maksis töötasu. Viidatud kirjalikest seletustest ei tulene see, et S. I. ja V. P. oleksid töötanud kostja juures. VÕS § 635 lg 3 kohaselt eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Antud juhul ongi hageja kasutanud töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kolmandaid isikuid (tõendab hageja poolt kostjale töötajate nimekirja saatmine lubade vormistamiseks).
10.Kuna poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, siis lepingu täitmise koht ja aeg tulenes lepingust (täitmise koht oli Ahtme Elektrijaam ja aeg oli august-september 2010). Lepingus kokkulepitud ajavahemiku raames oli hageja vaba valima töö teostamise aega (s.o tööaega) ja viisi.
Iseenesest õige on hageja väide, et TLS § 1 lg 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga, kuid antud juhul on kostja tõendanud, et hageja tegi tööd töövõtulepingu alusel ning tasu selle eest oli ette nähtud töövõtulepingus. Asjaolu, et hageja asus täitma töövõtulepingut ja tegema kokkulepitud tööd Ahtme Elektrijaamas, ei anna alust väita, et hageja ja kostja vahel sõlmiti TLS § 4 lg 2 alusel tööleping.
11.Lähtudes eeltoodust on kostja poolt hagejale makstud töövõtulepinguga ettenähtud tasu ning hageja nõue kostja vastu võib tuleneda nende vahel sõlmitud suulisest töövõtulepingust. Kuna hageja ei ole oma nõuet kostja vastu töövõtulepingu alusel esitanud, vaid on tuginenud töölepingu rikkumisele, siis tuleb tema hagi jätta rahuldamata. Seetõttu ringkonnakohus ei hinda seda, kas kostja on rikkunud töövõtulepingut ja jätnud hagejale maksmata kokkulepitud tasu või mitte. Hageja on oma kirjalikus vastuses ringkonnakohtule kinnitanud, et ta jääb oma hagiavalduse juurde, s.o töölepingust tulenevate nõuete juurde. Eeltoodu alusel ei anna ringkonnakohus hinnangut A. Kozinetsi 13.10.2010 allkirjale selle kohta, et ta sai S. Rudnitskiylt kätte täielikult kogu raha ja pretensioone ei ole. Ka viidatud tõend omaks tähtsust siis, kui oleks esitatud töövõtulepingu järgne tasunõue.
12.Kostja on maakohtule 02.03.2012 esitatud kirjalikus seisukohas taotlenud oma seaduslike esindajate vande all ülekuulamist (tl 64-66). Sama taotlust on kostja korranud 09.04.2012 (tl 80). Õige on kostja väide, et maakohus ei ole lahendanud kostja taotlust ja on rikkunud sellega menetlusõiguse normi. Samas aga ei pea ringkonnakohus sel alusel mõistlikuks tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse asjas olemasolevate tõendite alusel.
13.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.