Aktsiaselts Vopak E.O.S. avaldus S O pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. juuni 2013 määrus pankrotiavalduse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse Aktsiaselts Vopak E.O.S. määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Võlausaldaja: Aktsiaselts Vopak E.O.S. (registrikood 10715645), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus esindajad Kasevits Võlgnik: S O (isikukood xxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev; Ajutine pankrotihaldur Svetlana Pilden Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26. juuni 2013 määrus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada. Määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Asjaolud ja menetluse käik
1.AS Vopak E.O.S. esitas 25.04.2012 Harju Maakohtule avalduse S O pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt varastasid võlgnik ja temaga seotud isikud 2008. ja 2009. aastal võlausaldajalt transiittoru kaudu tuhat tonni vedelkütust. Harju Maakohtu 02.12.2011 otsuse kohaselt tunnistas võlgnik end kokkuleppemenetluses süüdi varguses ja kuritegelikku ühendusse kuulumises. Kohtuotsusega rahuldati võlausaldaja tsiviilhagi ja mõisteti võlgnikult solidaarselt teiste isikutega välja hageja kasuks 406 857 eurot ja õigusabikulude katteks 6 000 eurot. 17.01.2012 esitas
võlausaldaja kohtutäiturile täitmisavalduse maakohtu otsusest tuleneva nõude täitmiseks võlgniku suhtes. Kohtutäituri 02.04.2012 teate kohaselt ei ole võlgnikul lahusvara, mille arvelt võlausaldaja nõuet rahuldada. Kohtutäituri teatel sõlmis võlgnik 2011. lõpus ja 2012. alguses kaks lepingut, millega abikaasade ühisvara muudeti võlgniku abikaasa lahusvaraks. Võlausaldajale ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks laekunud maakohtu otsusega väljamõistetud summast midagi. Pankrotiavalduse kohaselt oli võlausaldaja nõude suuruseks 350 571,58 eurot.
2.Võlausaldaja tugines PankrS § 10 lg 2 p-des 2 ja 3 toodud asjaoludele, s.o võlgniku suhtes läbiviidud täitemenetluses ilmnes, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks ja võlgnik asus oma vara peitma, et põhjustada enda maksejõuetus. Võlausaldaja palus kuulutada välja võlgniku pankrot.
3.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja leidis, et tema poolt hüvitamisele kuuluv summa ei ole nii suur, et tema pankrot välja kuulutada. Võlgnikul on kaks töökohta, kust saadavast tasust peetakse kinni makseid kohtuotsusega väljamõistetud kahju hüvitamiseks. Ajutine pankrotihaldur leidis, et võlgnik on maksejõuetu.
4.04.09.2012 määrusega rahuldas Harju Maakohus võlausaldaja pankrotiavalduse ja kuulutas välja võlgniku pankroti. Võlgnik vaidlustas maakohtu lahendi ja vaidles määruskaebuses nõudele vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2012 määrusega tühistati maakohtu määrus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Võlausaldaja vaidlustas ringkonnakohtu lahendi. Riigikohtu 28.01.2013 määrusega jäeti võlausaldaja määruskaebus menetlusse võtmata. Maakohtu määrus
5.Harju Maakohus jättis 26.06.2013 määrusega pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.
6.Määruse põhjenduste kohaselt ei tõendanud võlausaldaja nõude olemasolu. Pankrotiavalduse kohaselt oli võlausaldaja nõue 350 671,58 eurot. Võlgnik esitas vastuväite võlausaldaja nõude suurusele. Võlausaldaja selgituste kohaselt laekus eelnimetatud summast 116 eurot. Võlausaldaja tugines nõude suuruse tõendamisel Harju Maakohtu 02.12.2001 otsusele kriminaalasjas nr 1-09-21739, millega võlgnikult ja teistelt süüdimõistetutelt mõisteti solidaarselt võlausaldaja kasuks välja 406 857 eurot. Pankrotiavalduse kohaselt arestitud ja konfiskeeritud vara arvelt süüdimõistetutelt väljamõistetud summa on vähenenud 350 671,58 euroni, mida tõendab kohtutäituri tõend täitemenetluse kohta. Kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2012 määruses kohus selgitas, et võlausaldaja nõude suuruse kindlaksmääramisel tuleb konfiskeeritud paakautode, haagise ja raskekütteõli realiseerimisest saadud raha ja arestitud raha kasutada võlausaldaja tsiviilhagi katteks, ei tõendanud võlausaldaja, et eelnimetatud vahendite arvel oleks tema nõue vähenenud. Samuti ei tõendanud võlausaldaja, et eelnimetatud vahendite arvelt ei ole võimalik tema nõuet vähendada. Võlausaldaja seletus, et ühe paakauto müügist laekus 1200 eurot ja haagise müügist 800 eurot ning teine paakauto on müümata, mida näitab asjaolu, et raha ei ole võlausaldajale laekunud, ei ole TsMS § 229 kohaselt tõendiks. Võlausaldaja seletuse kohaselt ei ole raskekütteõli võimalik Eestis müüa, mistõttu kinnitas kohtutäitur oma selgituses, et seda raha ei ole võimalik kätte saada. Kohus leidis, et nimetatud väide ei ole tõendatud, kohtutäitur kinnitas oma tõendis, et konfiskeerimise otsuse täitmine ei kuulu kohtutäituri pädevusse.
7.Ringkonnakohus juhtis 01.11.2012 lahendis tähelepanu, et kohtule ei esitatud dokumente, millest selguks, kas tsiviilhagi katteks AS-lt ZUBR ja S. Subkevitšilt konfiskeeritud raha on olemas või on tegemist rahalise nõudega isikute vastu. Ka ringkonnakohtu lahendi järgselt ei esitanud võlausaldaja täiendavaid tõendeid.
Võlausaldaja ootas tegevusetult raha laekumist ja jättis tähelepanuta ringkonnakohtu juhised tõendite hankimisel. Kuna võlausaldaja oli tulenevalt PankrS § 10 lg 4 kohustatud esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta ning oli teadlik võlgniku vastuväidetest ja ringkonnakohtu juhistest, kuid eeltoodule vaatamata ei tõendanud oma nõuet, tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Määruskaebus
8.Aktsiaselts Vopak E.O.S. palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega pankrotiavaldus rahuldada ja kuulutada välja Stanislav O pankrot, või alternatiivselt, saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Võlausaldaja nõue S. O vastu tuvastati 02.12.2011 kriminaalasjas nr 1-09-21739 tehtud kohtuotsusega, mis on jõustunud. Kohtuotsuse täitmise tegi võlausaldaja ülesandeks Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile, kes koostas täitemenetluse kohta dokumendi, milles selgitas millised summad on kohtuotsuse täitmise tulemusel võlausaldajale laekunud. Lisaks teavitas võlausaldaja kohut ka nendest mõnesajast eurost, mis laekusid võlausaldajale hiljem pankrotimenetluse ajal. Esitades kohtule nõude aluseks oleva kohtuotsuse, kohtuotsust täitnud kohtutäituri selgitused laekunud summade kohta ja ajakohased raamatupidaja andmed kõigi laekunud summade kohta täitis võlausaldaja kõik PankrS § 10 lg-s 1 ja lg-s 4 võlausaldaja suhtes sätestatud kohustused. Pankrotiseadusest ei tulene võlausaldajale kohustust esitada midagi enamat.
10.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kohtutäituri dokument ei ole tõend konfiskeerimise suhtes, kuna kohtutäitur märkis, et konfiskeerimise otsuse täitmine ei kuulu kohtutäituri pädevusse. Kohtutäituriga lepiti kokku konfiskeeritud summade vastuvõtmine. Kohtutäitur viitas selle lausega sellele, et kohtutäitur ise ei vii kurjategijate suhtes konfiskeerimist läbi (seda saavad teha üksnes asjakohased riigiasutused), kohtutäitur saab vaid paluda konfiskeerimist teostaval riigiasutusel summad temale üle kanda kui konfiskeerimine on tulemuslik. Et kohtutäitur suhtles asjakohaste riigiasutustega konfiskeerimise küsimuses, nähtub dokumendist p-st 2, milles kohtutäitur märkis teabe konfiskeerimisnõude olemuse ja tagamatuse asjaolu kohta, samuti p-st 4, millest nähtub, et kohtutäitur esitas Rahandusministeeriumile taotluse kurjategijatelt ära võetud summade ülekandmiseks. Seega tuleb kohtutäituri dokumenti käsitleda tõendina ka konfiskeerimise osas. Sellest nähtub, et ka AS-lt ZUBR ja S Z konfiskeerimisele kuuluvaid potentsiaalseid summasid arvesse võttes on võlausaldaja tsiviilhagi rahuldatud üksnes 62 803,07 euro ulatuses (määruskaebuse seisuga kokku summas 63 219,63 eurot).
11.Et kohtutäituri dokument vastab tegelikkusele ja võlausaldaja tsiviilhagi ei õnnestunud rahuldada muudest summadest, sealhulgas konfiskeerimisele kuulunud vara arvelt, kinnitab ka võlausaldaja kirjavahetus Rahandusministeeriumiga, kus võlausaldaja esitas taotluse kriminaalasjade raames kõigi saadud summade ülekandmiseks võlausaldaja tsiviilhagi katteks. 18.06.2013 vastuses kinnitas Rahandusministeerium, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määrusele nr 263 on Rahandusministeerium konfiskeeritud vara võõrandamisest saadud summade väljamaksja, kuid asus seisukohale, et puudub alus millegi maksmiseks AS-ile Vopak E.O.S. Kurjategijatelt (s.h S. O) on kohtuotsusega välja mõistetud 406 857 eurot ja täitmisavaldused on kohtutäiturile esitatud. Põhjendus, et kurjategijate suhtes alustatud täitemenetlused ei võimalda kahju hüvitamist, ei ole aluseks Rahandusministeeriumi poolt millegi tasumiseks. Sama kinnitab võlausaldaja kirjavahetus Harju Maavalitsusega, kelle ülesandeks on õigusaktide kohaselt konfiskeeritud vara võõrandamine. Harju Maavanema korraldustest nähtub, et Harju Maavalitsusel
õnnestus müüa 801,80 euro eest haagis Blumhardt WFA 18 ning 1250 euro eest paakauto Scania R142HL. Paakauto Scania R144 on müümisel. Ühtegi summat pole võlausaldajale üle kantud tulenevalt 2012. aastal kolmanda isiku esitatud paakautot ja haagist puudutanud teistmisavaldusest (võlausaldaja teavitas Harju Maavalitsust teistmisavalduse rahuldamata jätmisest Riigikohtu 30.04.2013 määrusega asjas nr 3-12-3-12 ja taotles uuesti summade ülekandmist). Nii selgitaski kohtutäitur oma dokumendi p-s 3. Väljaandes Ametlikud Teadaanded 04.07.2013 avaldatud enampakkumisteatest nähtub, et paakautot Scania R144 müüakse alghinnaga 4100 eurot. Kõigist saadud summadest arvestatakse maha müügiga seotud kulud enne summade võlausaldajale ülekandmist. Isegi kui kõigi nimetatud summade arvelt oleks võimalik tsiviilhagi rahuldada, ilma ühtegi müügiga seotud kulu maha arvestamata, ei vähendaks see võlausaldaja nõude suurust ulatuses, mis võimaldaks vältida nõudest tulenevat S. O maksejõuetust.
12.Tallinna Ringkonnakohus viitas 01.11.2012 määruses PankrS § 3 lg-le 3 ja TsMS § 477 lg-le 5 ja märkis, et nii pankrotiseadusest kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust tuleneb kohtu kohustus vajadusel ise välja selgitada pankrotimenetluses olulised asjaolud ja nõuda välja nii pankrotimenetluse osalistelt kui ka teistelt isikutelt vajalikud tõendid. Maakohus ei nõudnud pärast ringkonnakohtu määruse tegemist võlausaldajalt midagi välja, vaid esitas kutse 13.06.2013 istungile. Võlausaldaja lähtus eeldusest, et kohtul on asjaolude kohta piisav teave.
13.Maakohus leidis, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata tulenevalt PankrS § 10 lgst 4, võttes muuhulgas arvesse Tallinna Ringkonnakohtu juhiseid. Võlausaldaja hinnangul ei asunud Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et võlausaldaja rikkus PankrS § 10 lg-s 4 sätestatud kohustusi. Võlausaldaja täitis piisavalt põhjalikult PankrS § 10 lg-st 1 ja lg-st 4 tulenevad nõuded. Harju Maakohtu 02.12.2011 otsuses mõisteti S. Olt välja 412 857 eurot. Kui S. O soovib tugineda väitele, et otsuses märgitud summat tuleb käsitleda otsuses märgitust väiksemana, on tegemist S. O vastuväitega, mida peab tõendama S. O. Võlausaldaja ei pea tõendama selle vastuväite ebaõigsust (et konfiskeeritud raha ei ole saadud). Vastupidisel juhul oleks võlausaldajal negatiivse asjaolu tõendamise kohustus. Riigikohus selgitas, et isikule ei saa panna kohustust tõendada negatiivset asjaolu. Muuhulgas märkis Riigikohus 18.06.2010 lahendi nr 3-1-1-46-10 p-s 8.4, et isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud. Sarnane seisukoht on ka Riigikohtu 09.11.2009 lahendi nr 3-2-1-106-09, p-s
14.Analoogia korras tuleb hinnata nende seisukohtade põhjal ka võlausaldaja kohustusi hagita menetluses PankrS § 10 lg 4 kohustuse täitmisel.
14.Võlgniku lepinguline esindaja kinnitas 16.05.2012 menetlusdokumendis, et võlgnik tunnistab temale määratud kohustust. Võlgnik vaidles pankroti väljakuulutamisele vastu väitega, et nõue on mitme isiku vastu ning jagades nõude isikute arvuga (12) võrdselt on iga isiku suhtes nõue 31 758,23 eurot. Sellest nähtuvalt pidas võlgnik ise võlausaldaja kogu nõudeks 381 098,76 eurot (12 x 31 758,23 eurot).
15.Maakohus viitas vaidlusaluse määruses ringkonnakohtu seisukohale, et kohtule ei esitatud dokumente, millest selguks, kas tsiviilhagi katteks AS-ilt ZUBR ja S. Zilt konfiskeeritud raha on olemas või on tegemist rahalise nõudega isikute vastu. Kohtutäitur kinnitas, et tegemist on rahalise nõudega, mitte raha ei ole olemas. Samuti selgitas kohtutäitur, millises summas täideti kohtuotsust asitõendite realiseerimisest saadu arvel. Puudub alus kahelda kohtutäituri selgitustes. Eelviidatud teave oli maakohtul pankrotiavalduse lahendamisel olemas. Vastus määruskaebusele
16.Stanislav O palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
19.Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas tehtud 01.11.2012 määruses, et PankrS § 3 lg 2 järgi ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses ja lg 3 sätestab, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. TsMS § 477 lg 5 järgi hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleneb nii pankrotiseadusest kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust kohtu kohustus vajadusel ise välja selgitada pankrotimenetluses olulised asjaolud ja nõuda välja nii pankrotimenetluse osalistelt kui ka teistelt isikutel vajalikud tõendid.
20.Ringkonnakohus juhtis maakohtu tähelepanu vajadusele teha pankrotimenetluses kindlaks võlgniku nõude suurus, kuna tsiviilasja materjalist ei selgu, kui suures ulatuses on täidetud Harju Maakohtu 02.12.2011 otsust, millest võlausaldaja nõue tuleneb. Selleks tuli maakohtul ringkonnakohtu poolt antud juhiste järgi nõuda AS ZUBR (pankrotis) pankrotihaldurilt teavet võlausaldaja nõude võimaliku rahuldamise kohta läbi pankrotimenetluse ja nõuda teavet vastavatelt riigiasutustelt, kelle kohustuseks on konfiskeeritud vara realiseerimine.
21.Asja uuel menetlemisel pidas kohus üksnes ühe kohtuistungi ja nentis pärast seda tehtud kohtumääruses, et võlausaldaja ei ole pärast ringkonnakohtu poolt tehtud lahendit täiendavaid tõendeid esitanud, mistõttu ei ole nõue selge ja jättis seetõttu pankrotiavalduse rahuldamata. Samas ei jättis maakohus täielikult täitmata ringkonnakohtu poolt antud juhised, milliste kohaselt tuli kohtul endal koguda teavet, mis võimaldaks nõude suuruse kindlaks teha. Kuna maakohus ei ole vajalikke andmeid kogunud, oli pankrotiavalduse rahuldamata jätmine alusetu. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul järgida ringkonnakohtu 01.11.2012 määruses antud juhiseid.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.