Kohtulahend

alates 30.10.2000 AS A. (hiljem AS E., pankrotis) volitatud esindaja kõigis aktisaseltsi puudutavates õigustoimingutes ja tehingutes – AS-i A. juhatuse liikme Ü. K.’i 30.10.2000.a kirjaliku volikirja alusel, mille järgi volitati Lauri Vitsutit esindama AS-i A. kõigis tehingutes, mis puudutavad AS A. põhikirjajärgset tegevust ja sõlmima selleks vajalikke tehinguid s.h suhtlema klientide ja riigiasutustega; samuti alates 13.11.2000 AS E. (AS A.) juhatuse liige ja seega kohustatud isik äriseadustiku § 306 järgi, kellele vastavalt Äriseadustiku § 306 lg 1 olid pandud juhtimis- ja esindamiskohustused; ja samuti L.Vitsutiga 01.12.2000.a. sõlmitud töölepingu nr 43 (tl 69-72, I kd) alusel, milline oli sõlmitud AS-i A., keda esindas Ü. K. AS-i ainuomanikuna ja Lauri Vitsuti vahel, mille p.i 2.1. järgi oli Lauri Vitsut võetud tööle AS-i A. juhataja ametikohale alates 01.12.2000.a. Vastavalt töölepingule oli juhatajale Lauri Vitsut’ile pandud AS-is järgmised ülesanded: vastavalt punktile p. 2.2. kohustus juhtida ettevõtte majandustegevust ja korraldada kogu asjaajamist nii, et tulemuseks oleks kasum, kaasaja tehnoloogilisele arengule vastav tehnoloogiline tase, eeskujulikus korras peetav vara ning efektiivselt ja nõuetekohaselt töölerakendatud personal; 2.3.1. alusel ettevõtte igapäevase majandustegevuse juhtimine; p

nõukogus vaid formaalselt, kuna sisuliselt nad aktisaseltsis nõukogu ülesandeid ei täitnud. Seejärel valiti Lauri Vitsut uue nõukogu 13.11.2000 otsuse alusel AS-i E. juhatuse liikmeks ja E. J. määrati AS-i E. nõukogu esimeheks, sama otsusega kutsuti tagasi juhatuse liige Ü. K.. Lisaks sellele sõlmiti 01.12.2000.a. AS A., keda esindas Ü. K. ja Lauri Vitsuti vahel tööleping nr 43 Lauri Vitsut ́i tööle võtmise kohta aktsiaseltsi juhataja ametikohale. Lauri Vitsut lasi Ü. K.’il allkirjastada sisult fiktiivsed töö-ettevõtu lepingud 6-tk OÜ-ga N. K. (reg kood XXXXXXXX, juhataja Lauri Vitsut 17.11.1999-05.06.2000.a. ja alates 05.06.2000 E. J.) – teades, et OÜ N. K. AS-le A. tegelikkuses mingeid teenuseid ei osuta. Ü. K.i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 28.11.2005 KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, seoses kuriteo aegumisega (tl 482-483, II kd) OÜ N. K. nimelt Lauri Vitsut koostas lepingud AS-iga A. ise või lasi koostada eeluurimisel tuvastamata isikul ja lasi allkirjastada E. J.’il – teades, et OÜ N. K. AS-le A. tegelikkuses mingeid teenuseid ei osuta. Samuti lasi Lauri Vitsut E. J.il koostada ja allkirjastada OÜ N. K. nimelt AS-le A. sisult fiktiivsed müügiarved, selleks andis Lauri Vitsut E. J.ile ette summad ja teksti, millised kirjutada OÜ N. K. poolt AS-le A. (E.) esitatavatele arvetele – teades, et AS A. OÜ-lt N. K. tegelikkuses mingeid teenuseid ei ole saanud. E. J.i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 28.11.2005 KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, seoses kuriteo aegumisega (tl 480-481, II kd) Nimetatud OÜ N. K. sisult fiktiivsed arved ja lepingud esitas Lauri Vitsut AS-i E. (AS A.) raamatupidamisele ajavahemikul 02.11.2000-01.12.2000.a – teades, et AS A. OÜ-lt N. K. tegelikkuses mingeid teenuseid ei ole saanud.

alusel Täitja kohustus ajavahemikus 10.11.2000 kuni 17.11.2000.a. läbi viima reklaamikampaania. 17.11.2000 esitas Lauri Vitsut AS E. raamatupidamisele OÜ N. K. arve nr 21, 105,6 tunni konsultatsiooni kohta, kogusummas 79 250.00 EEK,

temale töölepinguga p.-iga 2.2. pandud kohustuse juhtida ettevõtte majandustegevust ja korraldada kogu asjaajamist nii, et tulemuseks oleks kasum ja eeskujulikus korras peetav vara. Seega Lauri Vitsut tahtlikult kasutas ametiisikuna ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit, millega põhjustas olulise kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, st pani toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Alates 01.09.2002 on Lauri Vitsuti poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritav KarS § 289 järgi, kuna Lauri Vitsut pani toime ametiisikuna – oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise, millega tekitati oluline kahju AS-i E. seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. S.t Lauri Vitsut koostas ise või lasi koostada eeluurimisel tuvastamata isikul lepingud OÜ N. K. ja AS E. vahel ning lasi lepingud E. J.il ja Ü. K.il allkirjastada ning edastas need AS-i E. raamatupidamisele; samuti Lauri Vitsut tasudes OÜ-te N. K. ja F. arveldusarvetele AS-i E. arveldusarvelt põhjendamatult ja alusetult, s.t tegelikkuses teostamata tööde, teenuste ja materjalide eest – raha summas 624 250 krooni tekitas L.Vitsut sellega teise isiku – AS-i E. õigustele ja huvidele olulise varalise kahju kokku summas 624 250 krooni. Vastavalt KarS RS § 8 p 1, oluline on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära (2000.a 1400 kr) ühes kuus kümnekordselt. Seega 2000a. oli oluline kahju, mis ületas 14 000 kr. Alates 15.03.2007 jõustunud karistusseadustiku järgi on Lauri Vitsutile süüksarvatud tegu karistatav KarS § 2172 lg 1 järgi, kuna:

alusel kokku summa 624 250 krooni (532 250+92 000). Seejuures teadis L.Vitsut, et antud lepingute ja arvete eest tegelikkuses töid, teenuseid ja materjale AS E. ei saa, sellega kasutas ta ebaseaduslikult ära AS-ile A. kohustuse võtmise õigust – s.t võttis kohustuse tasuda tegelikkuses teostamata tööde ja materjalide eest. Sellega põhjustas ta AS-le E. suur varaline kahju summas 624 250 krooni. Vastavalt KarS RS § 8 p 2 suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2000.aastal oli kehtiv palga alammäär 1400 krooni, seega suur oli kahju, mis ületas 140 000 krooni. Lauri Vitsuti õigus võtta kohustusi AS-ile A. (E.) tulenes ajavahemikul 30.10.2000 kuni 13.11.2000 tehingust, s.t temale Ü. K.i poolt 30.10.2000 antud volikirja alusel ja alates 13.11.2000 Äriseadustikust, kuna ta sai alates 13.11.2000 AS-i A. juhatuse liikmeks.

krooni ja 19.02.2001 võttis ta sularahas Hansapangas välja 286.95 krooni, milliseid summasid L.Vitsut pole kulutanud AS E. (AS A.) ettevõtluse tarbeks ja nimetatud summa jättis Lauri Vitsut AS-i E. kassasse kandmata, pöörates selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks. Samuti Lauri Vitsut sõlmis AS A. volitatud esindajana 16.11.2000 OÜ-ga V. M., mida esindas V. A. ostumüügilepingu (tl 58-60 ja 101-10, I kd), mille p 1 alusel müüdi OÜ-le V. M. ostu-müügilepingu lisaks nr 1 olevas spetsifikatsioonis loetletud AS A. varad, autoriõigused väljatöötatud reklaamlahendustele ja kaubamärgi; p 2 alusel oli müüja AS A. kohustatud ostjale üle andma lisas 1 loetletud vara, õigused ja kaubamärgi lepingu sõlmimisest; p 5 alusel müüs L.Vitsut AS-i A. vara, autoriõigused ja kaubamärgi 600 000.00 krooni eest. Samuti koostas L.Vitsut sissetulekuorderid AS-i A. nimelt ettevõtte kassasse sularaha, summas 600 000 krooni vastuvõtmise kohta: 16.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta, 17.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta, 20.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta, 21.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta, 22.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 23.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta, 24.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 27.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 28.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 29.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 30.11.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 04.12.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 05.12.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 06.12.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta; 07.12.2000 summa 40 000 kr vastuvõtmise kohta ja võttis nimetatud orderite alusel OÜ-lt V. M. vastu sularaha summas 600 000.00 krooni. Lauri Vitsut ei ole enda kätte saadud sularaha 600 000.00 krooni kasutanud AS E. (AS A.) ettevõtluse tarbeks ja nimetatud summa on Lauri Vitsut tegelikkuses jätnud AS-i E. kassasse kandmata, pöörates selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks. Kokku riisus Lauri Vitsut ametiisikuna enda korralduses olevat võõrast vara, st sularaha summas 785 086.95 krooni (600 000+286.95+700+184 100). Seega Lauri Vitsut pani ametiisikuna toime tema korralduses oleva võõra vara riisumise suures ulatuses, ametiseisundi kuritarvitamise teel, s.t KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vastavalt Kriminaalkoodeksi kehtestamise seaduse § 9 p 2, kui kuriteoga tekitatud kahju ületab kehtivat palga alammäära, s.o 1600 krooni (riiklikult fikseeritud sotsiaalset elatusmiinimumi) ühes kuus sajakordselt, on tegemist suure kahjuga. Seega 2001a. oli suur kahju, mis ületas 160 000 kr. Alates 01.09.2002 on antud kuritegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 ja 3 järgi, s.t ametiisiku poolt, valduses oleva võõra vallasasja suures ulatuses, ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks pööramisena. Lauri Vitsut oli ametiisik KarS § 288 mõttes, kelle valduses oli AS-i E. võõras vallasasi, s.o suures ulatuses sularaha kokku summas 785 086.95 krooni, mille ta jättis AS-i E. kassasse kandmata, pöörates selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks. Vastavalt KarS RS § 8 p 2 suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2001.aastal oli kehtiv palga alammäär 1600 krooni, seega suur oli kahju, mis ületas 160 000 krooni. Alates 15.03. 2007 on Lauri Vitsuti poolt toime pandud kuritegu karistatav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, s.o suures ulatuses valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena. Lauri Vitsuti valduses oli AS-i E. võõras vallasasi, s.o suures ulatuses sularaha kokku summas 785 086.95 krooni, mille ta jättis AS-i E. kassasse kandmata, pöörates selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks.

7(14)

Vastavalt KarS RS § 8 p 2 suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2001.aastal oli kehtiv palga alammäär 1600 krooni, seega suur oli kahju, mis ületas 160 000 krooni.

8(14)

Sellest tulenevalt ei ole ka eluliselt usutav, et AS-i A. sularaha ligi 900 000 krooni L. Vitsuti poolt üle anti pankrotimenetluse käigus M. M. sularahas ja sel ajal kui ettevõte ei olnud juba enam ligi 8 kuud tegutsenud. Sularaha üleandmise akti vormistamine tagantjärele, peale kriminaalmenetluse alustamist – viitab ilmselgelt selle sisulisele võltsitusele – st sellele, et M. M. ei ole antud summat tegelikkuses enda kätte saanud. Seega oleks kohtul tulnud kriminaalasjas tõendite hindamisel võtta seisukoht ka selles osas, kas on eluliselt usutav ja tõenäoline, et ettevõtte juhatuse liige hoiab enda käes sularaha kokku 8 kuud, samas kui ettevõttel on olemas pangakonto. Samuti sel ajal, kui ettevõttel puuduvad ruumid, kus sellises summas raha hoida ja ettevõte sisuliselt ei tegutse. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et L. Vitsuti kasuks 141 600 krooni õigusabikulude väljamõistmine lepingulise kaitsja poolt apellatsioonikaebuse koostamise ja ringkonnakohtus esindamise eest on põhjendatud ja mõistlik. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ võimaldab täpsemalt sisustada valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, kuna kaitsetööstandardid on nii valitud kui määratud kaitsjatele ühesugused. Ringkonnaprokurör on seisukohal, et õigusabi kvaliteet ei saa sõltuda sellest kas kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on teostatud määratud või valitud korras, kuivõrd mõlemal lasub seadusest tulenev kohustus kasutada kõiki kaitsmisvahendeid ja –viise, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Samuti ei saa sõltuda kaitsja tasu sellest, kas apellatsiooni alusel otsus tühistati või mitte. Oma väite kinnituseks viitab prokurör Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-125-04. Isikul on õigus valida endale võimaluse ja soovi korral lepinguline kaitsja, kuid seejuures tuleb tal arvestada sellega, et kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral hüvitatakse talle kulutused vaid mõistlikus ulatuses ning menetluskulude hulka ei arvata ülemääraselt tehtud kulutusi. Seega tuleb lepingulisele kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel lähtuda põhimõttest, et makstava tasu arvutamise alus on sarnaselt riigi õigusabi osutamisega kriminaalasjas menetlustoiming. Prokurör peab õigusabikulude hüvitamise põhjendatud ja mõistlikuks suuruseks 6 900 krooni, so määratud kaitsja tasu 1,5 kordne tasumäär. 3.2 Süüdistatava kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu 03.04.2009.a otsuse motiveeriva osaga ja palub kohtuotsus tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus. Apellandi arvates on Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimetatud rikkumised on kaasa toonud sisult ebaõige kohtulahendi ja on otsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p-de 2 ja 3 kohaselt. Kohus on ekslikult lugenud AS A. ja OÜ N. K. vahel 17.11.2000, 22.11.2000, 27.11.2000 sõlmitud lepingud esindusõiguseta sõlmitud ja seetõttu tühisteks tehinguteks. AS A. seaduslik esindaja andnud käsitletavatele tehingutele nii otsese, kui kaudse aktsepti ja neid tehinguid tuleb lugeda tsiviilõiguslikult kehtivateks. Kohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et OÜ N. K. oleks täitnud 17.11.2000, 22.11.2000 ja 27.11.2000 lepingust tulenevaid kohustusi. Käesolevas kriminaalasjas ei ole lepingute täitmine, mittenõuetekohane täitmine või kohustuste täitmine lepingust või seadusest tuleneva kvaliteediga, tõendamisesemeks. Tõendamisesemeks saab määratleda kuriteo nende külgede, omaduste ja seoste kogumit, mis peavad olema tuvastatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Nii on tulenevalt KrMS §-st 62 tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud, kuriteokoosseis, kuriteo toimepannud isiku süü ning kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Antud juhul jääb ka arusaamatuks, mille põhjal on kohus järeldanud, et osade lepingute, so 02.11.2000, 07.11.2000 ja 13.11.2000 puhul on töid teostatud ja teiste puhul neid tehtud ei ole.

9(14)

Kohus on ekslikult tunnistanud AS A. ja OÜ F. vahelise tehingu 01.12.200 tühiseks tehinguks. Tulenevalt 2000.a. novembris ja detsembris kehtinud TsÜS §-st 58 tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest, ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Tehingus on oluline isiku tahe, mis väljendub tahteavalduses. Tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt või kaudselt. AS A. on 01.12.2000 sõlmitud lepingu oma seadusliku esindaja kaudu heaks kiitnud ja see on kehtiv. AS A. pangakonto väljavõtte kohaselt on arve nr 1 tasutud 01.12.2000. Kohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et käsitletava tehingu puhul oli kohustuslikuks vormiks kirjalik vorm ja seda ei ole järgitud ning sellest tulenevalt on tehing tühine. 2000. aasta novembris ja detsembris kehtinud TsÜS § 91 lg 1 kohaselt võivad pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Seadus ei ole sätestanud sellel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi 30. peatüki tööettevõtu regulatsioonis kirjalikku vormi, mistõttu on käsitletav tehing seaduslik ja kehtiv ka ilma ühe poole esindaja allkirjata. Kohus ei ole järginud kolmeastmelist deliktistruktuuri ja täitnud nõudeid kriminaalasja õiguslike küsimuste lahendamise metoodikas. Alates 01.09.2002.a rakendus kolmeastmeline deliktistruktuur, mis seab kindlad nõuded kriminaalasjas õiguslike küsimuste lahendamise metoodikale. Tulenevalt KarS § 2 lg-st 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Sellest tulenevalt peab teo karistatavuse tuvastamine toimuma rangelt ja eranditult üksteisele järgnevatel astmetel. Alles siis kui kõigil kolmel astmel on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). Prokuröri apellatsioonis analüüsitakse tõendeid, mille alusel tulnuks L. Vitsut talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et L. Vitsuti käitumises igasugune süüteokoosseis puudub, siis apellandi arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et L. Vitsut tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, näiteks 24. augusti 2001.a otsuses nr 31-1-79-01 (RT III, 2001, 24, 261). Esimese astme kohtuistungil süüdistatav L. Vitsut end süüdi ei tunnistanud ja kasutas oma õigust ütlusi mitte anda. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus avaldas prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1 alusel süüdistatava L. Vitsuti poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused (VII kd tl 16-18). Seega on kohus apelleeritud kohtuotsuses tõendina arvesse võtnud ja hinnanud kogumis teiste tõenditega L. Vitsuti kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi. Kohus ei ole süüdistatava viimases sõnas esitatud väidet tõendina arvesse võtnud, vaid käsitlenud seda süüdistatava viimases sõnas väljendatud seisukohana. Seetõttu kohtukolleegium ei nõustu prokuröri apellatsiooni väitega, et kohus on kohtuotsuse tegemisel tõendina arvesse võtnud KrMS §-s 63 loetlemata tõendeid. 5.2 Kaitsja apellatsioonis leitakse samuti, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Samas kaitsja apellatsioonist ei nähtu, milles see kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb. Apellatsioonis ei viidata ühelegi KrMS § 339 lg-s 1 loetletud kriminaalmenetlusnormi olulisele rikkumisele, mille tuvastamisel kohtuotsus tühistatakse ja kriminaalasi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Samuti ei viidata muule kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, mille ringkonnakohus võib KrMS § 339 lg 2 kohaselt oluliseks tunnistada. Kaitsja poolt viidatud KrMS § 341 lg 2 kohaselt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks vaid juhul, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõikes 2 sätestatud korras ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada. Ringkonnakohtu istungil kohtu küsimusele vastates leidis kaitsja, et kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine seisneb KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt selles, et kaitsja ei nõustu kohtu põhjendustega. See väide ei ole aga asjakohane, sest nagu kohtukolleegium eespool märkis, ei ole kehtiva seaduse ja valitseva kohtupraktika kohaselt kohtuotsuse motiividega mittenõustumine samastatav kohtuotsuse motiivide puudumisega. Kuna kaitsja oma apellatsioonis menetlusnormi rikkumistele ei viita ja kohtukolleegium ise selliseid rikkumisi ei tuvastanud, siis puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 5.3 Kaitsja apellatsioonis märgitakse lisaks eelnevale, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest kohtuotsuse koostamisel ei ole järgitud KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri. Kohtukolleegium peab ka seda kaitsja väidet põhjendamatuks, sest kohus on 11(14)

ju asunud seisukohale, et L. Vitsutile süüdistuses ette heidetud teod on kas dekriminaliseeritud või ei ole nad tõendamist leidnud. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 19. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-11706 märkinud, et kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda see tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile (RT 2007, 9, 71). 5.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06; 3-1-1-127-06; 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta L. Vitsuti talle esitatud süüdistuses õigeks mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjendustega L. Vitsuti õigeksmõistmise osas talle esitatud süüdistuses, ei pea neid vajalikuks korrata. 5.5 Prokuröri apellatsioonis leitakse, et kohus on motiveerinud L. Vitsuti õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 2172 lg 1 alt 1 alusel (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikus ärakasutamises), kuid jätnud põhjendamata tema õigeksmõistmise KarS § 2172 lg 1 alt 2 alusel (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). Selline kriminaalmenetlusnormi rikkumine on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt oluline, mistõttu kohtuotsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata samale kohtule uuesti arutamiseks. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest juba Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2008.a kohtumääruse punktis 9.1 märgiti, et ärakasutamise ja usalduse murdmise koosseisu omavahelisel suhestamisel tuleb lähtuda arusaamast, et neist esimene on teise suhtes erikoosseisuks – st usalduse murdmise koosseis (KarS § 2172 lg 1 alt 2) neeldub ärakasutamiskoosseisus (KarS § 2172 lg 1 alt 1). Seega on sisuliselt välistatud olukord, kus isikule on nn üldhinnangu raames üks käitumine, kuigi see koosneb erinevatest osategudest, inkrimineeritud nii ühe kui teise koosseisu alternatiivi alla. Kuigi teoreetilises 12(14)

plaanis ei saa sellist olukorda tõesti täielikult välistada, tuleb sellisel juhul süüdistuses täiesti selgelt ja üheselt ära näidata, kuidas isikule inkrimineeritavad (osa)teod nende süüteokoosseisu alternatiivide vahel jagunevad. Kohtukolleegium ei jaga prokuröri seisukohta, et L. Vitsut pani KarS § 2172 lg 1 järgi toime kaks alternatiivset kuritegu, sest peab sellise süüdistuse esitamist kunstlikuks. Kohtukolleegiumi hinnangul on objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tegemist ühe teoga, sest kogu L. Vitsuti tegevus oli suunatud ühe eesmärgi, so raha saamisele. Õiguslikus tähenduses on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist nn teoühtsusega, mida ei saa kvalifitseerida kahe erineva kuriteoksseisu järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21. oktoobri 2004.a otsuses nr 3-1-199-04 märkinud, et hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RT III 2004, 28, 306). Lisaks sellele ei saa olla üks ja sama summa, so 624 250 krooni, kahe erineva kuriteokoosseisu objektiivseks tunnuseks. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et Eesti kriminaalmenetlusõiguse kohaselt puudub võimalus esitada isikule kaks alternatiivset süüdistust. Seda on märkinud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 13. oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322). Seetõttu on prokuröri jätkuvad argumendid apellatsioonikohtu istungil, kus põhistati süüdistuse esitamist süüteokoosseisu mõlema alternatiivi järgi kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatud. Kohtukolleegium möönab, et esimese astme kohus oleks pidanud L. Vitsuti tegudele teoühtsuse seisukohast lähtudes täpsema hinnangu andma, kuid kuna kohtukolleegium pidas võimalikuks oma otsusega seda asjaolu täpsustada, siis ei tingi see asjaolu iseenesest kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule. 5.6 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kaitsja esitas 27. veebruaril 2009.a toimunud Harju Maakohtu kohtuistungil taotluse L. Vitsuti õigeksmõistmise korral jätta valitud kaitsjale makstud tasu summas 141 600 krooni riigi kanda (VII kd tl 58-60). Taotlus käsitles süüdistatava L. Vitsuti poolt valitud kaitsjale makstud tasu apellatsiooni koostamise ja 12. veebruaril 2008.a ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ja mõistis apelleeritud kohtuotsusega L. Vitsuti kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks riigieelarvest välja 141 600 krooni. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus oleks tulnud jätta rahuldamata, sest sellise taotluse esitamise tähtaeg oli mööda lastud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008.a kohtuistungi protokollist nähtub, süüdistatav ega kaitsja ei esitanud kohtuistungi käigus taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, mistõttu ringkonnakohus kaitsjatasude hüvitamises suhtes kohtuotsust või –määrust teinud ei ole. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium juba 26. mai 2006.a otsuses nr 3-1-1-21-06 väljendanud seisukohta, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude otsustust sisaldav kohtumäärus teha samaaegselt asjas tehtava kohtuotsusega (RT III 2006, 20, 182). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008.a määruses nr 3-1-170-08 märgitud, et kriminaalkolleegium jääb senises praktikas omaksvõetud seisukohtade juurde ja leiab, et vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud 13(14)

kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Esmalt tuleneb eeltoodud järeldus asjaolust, et KrMS § 306 lg 1 p-s 14 loetletud küsimuste lahendamine kohtuotsuse või määrusega eeldab vastava taotluse ja kuludokumentide esitamist süüdistatava või tema kaitsja poolt. Vastasel korral ei oleks kohtul võimalik teha otsustust, millised on õigeksmõistetul tekkinud kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Sellise taotluse esitamine on aga KrMS § 306 lg 1 p-s 14 sätestatu pinnalt võimalik üksnes kohtumenetluse raames asja sisulise arutamise käigus. Arvestada tuleb sedagi, et lahendamaks küsimust KrMS § 175 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskulude suuruse mõistlikkusest ja vajalikkusest, on kohtul õigus küsida taotluse põhjendatuse osas prokuröri ja menetlusosaliste arvamust. Pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa selline võimalus kohtulikku uurimist uuendamata puudub. Teise põhjusena on oluline märkida, et ka KrMS § 189 lg 2 kohaselt peab otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks olema tehtud kohtumenetluse käigus (RT III 2009, 1, 3). KrMS § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas muuhulgas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 340 lg 4 p 5 kohaselt saab ringkonnakohus tühistada kohtuotsuse KrMS § 314 sätestatud küsimuste osas ainult prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kohtukolleegium leiab, et see põhimõte on kohaldatav ka õigeksmõistva kohtuotsuse puhul süüdistatavale õigusabikulude hüvitamise suhtes, sest seoses kriminaalmenetlusega on süüdistatav kandnud neid kulusid põhjendamatult. KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Eeltoodud põhjustel ei pea kohtukolleegium võimalikuks apellatsiooni piiridest väljuda ja kohtuotsust kogu L. Vitsuti kasuks välja mõistetud 141 600 krooni osas tühistada, sest see raskendaks süüdistatava olukorda. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et L. Vitsutile tuleb hüvitada õigusabikulud prokuröri apellatsioonis näidatud summas, so 6 900 krooni.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.