Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-23-1535 22. juuni 2026 Maria Lõbus X Siku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ortopeediliste tallatugede väljastamata jätmisega Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X Siku kaebus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 22. juuli 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Tartu Vangla kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) esitas 3. jaanuaril 2023 Tartu Vanglale kahjunõude seoses ortopeediliste taldade väljastamata jätmisega.
2.Kaebaja esitas 6. juulil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ortopeediliste tallatugede väljastamata jätmisega. Kaebaja täiendas hiljem kaebust. Kaebaja selgitas, et tal on parem jalg vasakust jalast lühem. Vaatamata sellele, et ortopeed on ravikaardile teinud kolmel korral suurte tähtedega märkuse, et vajalik ortopeediline tald, ei väljastatud seda kaebajale umbes 3,5 aasta jooksul. Kaebaja sai vajalikud tallad alles 11. aprillil 2024. 3,5-aastase perioodi jooksul kaebaja elukvaliteet halvenes ning kahjustati mõlemat puusaliigest ja paremat põlve ning põhjustati selgroo kõverdumine ja lülide nihkumine. Kaebaja kannatas tohutute valude käes. Ortopeedilised tallad ja kannakõrgendused ei täida sama eesmärki ning kannakõrgendus pole mõeldud jalapikkuse korrektsiooniks. Kaebaja palub kohtul Tartu Vanglat välja mõista õiglane hüvitis tema tervisele tekitatud kahju eest.
3.Tartu Vangla jättis 5. aprilli 2024. a otsusega nr 1-13/24/3-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et täistalla tallatugede osas kahjunõude esitamise ajal näidustust määratud ei olnud, ortopeedi poolt on soovitatud kasutada kannakõrgendust (esimene kanne kannakõrgenduse vajaduse osas on 21. detsembril 2020). Samal vastuvõtul kannakõrgendus kaebajale ka väljastati meditsiiniosakonna poolt. 16. detsembril 2021 näidustati kõrgem kannakõrgendus, mis väljastati 27. detsembril 2021 (telliti kõrgem, 1 cm kõrgune).
4.Tartu Vangla palus 12. juuli 2024. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata, märkides, et jääb
5.aprilli 2024. a otsuses väljendatud seisukoha juurde. Vastustaja arvates on tähelepanuväärne, et kaebused, mis seonduksid tallatoe puudumisega, kerkisid esile alles 2020. a teises pooles. Kuna liigeste ealistest muutustest tingitud probleemid on tavapäraselt pikaajalised, ei ole eluliselt usutav, et kui need 2020. aastal üles kerkisidki, olid need kohe sellised, mis vajaksid rahalist hüvitamist. Ka tervishoiutöötajad ei ole erakorralise reageerimise vajadust tuvastanud. Inimeste reaktsioonid muutustele võivad olla erinevad, sõltudes mh kaasuvatest haigustest, sh psüühilistest probleemidest ja välistest teguritest. See ei viita siiski kohe raviveale. Kaebaja ei ole ravivea kohta tõendeid esitanud ning vastustajale ei ole teada, et selliseid tõendeid võiks ka olemas olla.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et talle ei väljastatud 11. aprillile 2024 eelneva umbes 3,5-aastase perioodi jooksul ortopeedilist tallatuge. Kaebaja märkis, et tal on parem jalg vasakust lühem ja tallatugi oli vajalik jalapikkuse korrektsiooniks.
6.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõike 1 ning vangistusseaduse (VangS) §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. VangS § 52 lõike 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 52 lõike 2 kohaselt oli arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate
3-23-1535 terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Muus osas saab kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (Riigikohtu 11. novembri 2022. a määrus asjas nr 3-21-924, p 9).
7.Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõue, mis on ajendatud tervishoiuteenuse osutamisest, tuleb lahendada riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel (Riigikohtu määrus asjas nr 3-21-924, p 16). Üheks vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on vangla õigusvastase tegevuse olemasolu (RVastS § 7 lõige 1). Selle üle, kas vangla tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada VÕS-i 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused (Riigikohtu määrus asjas nr 3-21-924, p 16).
8.Tervishoiuteenus peab VÕS § 762 esimese lause kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Patsient ei saa meditsiinitöötajale ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (nt Riigikohtu 26. septembri 2019. a määrus asjas nr 2-19-1366, p 10; 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3).
9.Kaebaja tervisekaardist nähtuvad tema jalgade pikkuse erinevuse kohta järgmised kanded: ‒ 21. detsember 2020: jala pikkuse vahe 0,7‒1 cm, jalapikkuse korrektsiooniks vajalik kannakõrgendus lühemale jalale; ‒ 16. detsember 2021: tellida uus ja kõrgem tallatugi; väljastatud tallakõrgendus 1 cm; ‒ 14. september 2022: parem jalg 1,5 cm lühem, kannab kannakõrgendust; ‒ 29. september 2022: vajalik jalapikkuse korrektsioon, tõste 1,5 cm, soovitav terve tallatugi, kui ei saa proteesimisele 6 kuu jooksul või ainult tõstega valulik käia; ‒ 6. aprill 2023: kannakõrgendus väljastatud eelnevalt.
10.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebajal on tõepoolest parem jalg vasakust lühem. Algselt hinnati pikkusevaheks 0,7‒1 cm, hiljem 1,5 cm. Kaebajale väljastati 21. detsembril 2020 kannakõrgendus. 16. detsembril 2021 tehti otsus väljastada kaebajale uus korrektsioonivahend – ehkki selle kuupäeva tervisekaardi kandes on korrektsioonivahendit nimetatud tallatoeks, ei nähtu hilisematest kannetest, et meditsiiniosakond oleks kaebajale tegelikult tallatoe väljastanud (hilisemates kannetes on märgitud, et kaebajal on kannakõrgendus). Sellest järeldab kohus, et kaebajale väljastati 16. detsembri 2021. a otsuse alusel uus ja kõrgem kannakõrgendus. 29. septembril 2022 on ortopeed leidnud, et tõste peaks olema 1,5 cm ja soovitanud tervet tallatuge, kui kaebaja ei saa proteesimisele 6 kuu jooksul või ainult tõstega on valulik käia. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et talle oleks enne 11. aprilli 2024 tallatugi väljastatud.
11.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et tallatoe kasutamisele on osutatud alles 29. septembril 2022, mitte varem, nagu jääb kaebusest mulje. Seejuures on oluline, et ortopeed on üksnes andnud soovituse tallatoe kasutamise osas, mitte pole seda ette näinud ainuõige korrektsioonivahendina. Kaebajale oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud kannakõrgendus. Kaebaja väide, et kannakõrgendus pole mõeldud jalapikkuse korrektsiooniks, ei vasta tõele. Avalikult kättesaadava teabe kohaselt kasutatakse kannakõrgendust jalapikkuse erinevuse kompenseerimiseks ja see on kohane vahend siis, kui
3-23-1535 jalgade pikkuse vahe on kuni 2 cm.1 Samas on ka leitud, et ei ole vajalik saavutada jalgade pikkuse täielikku võrdsust, ning on peetud pärast luustiku küpsuse saavutamist lubatavaks seda, et jalgade pikkuse vahe on kuni 2 cm.2 Kaebaja jalgade pikkuse vahe oli 1,5 cm, mis seega tingimata ei nõua jalgade pikkuse vahe korrigeerimist. Sellest hoolimata on Tartu Vangla meditsiiniosakond kaebaja jalgade pikkuse erinevuse probleemiga tegelenud ning kaebajale väljastanud algselt madalama ja seejärel 1 cm kõrguse kannakõrgenduse. Ongi soovitatav alustada madalamast korrektsioonivahendist ja selle kõrgust vastavalt vajadusele järk-järgult tõsta.3 Kaebaja jalgade pikkuse vahet arvestades saab kannakõrgendust pidada kohaseks korrektsioonivahendiks. 1 cm kõrgune kannakõrgendus vähendab kaebaja jalgade pikkuse vahe 0,5 cm-ni, mis on täiesti lubatav jalgade pikkuse vahe. Paljudel inimestel ongi üks jalg veidi pikem kui teine.4 Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tõendile ega allikale, millest tuleneks, et tema puhul oli vältimatult vajalik kasutada tallakõrgendust. Kohtule ei nähtu, et kaebajale Tartu Vangla meditsiiniosakonna poolt osutatud tervishoiuteenus seoses tema jalgade pikkuse vahega poleks vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Kuna raviviga pole alust tuvastada, ei saa ka Tartu Vangla tegevust õigusvastaseks pidada. See aga omakorda välistab hüvitamiskaebuse rahuldamise. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
12.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.
13.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)