3-24-3487 X-i kaebus Tallinna Vangla kahjunõudega Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Haldusasi Menetlusosalised
tegevusele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
koos
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 määruse resolutsiooni punktide 3 ja 5 peale haldusasjas nr 3-24-3487.
2.Rahuldada X-i määruskaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 määruse resolutsiooni punkt 3. Saata kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotlus tagasi Tallinna Halduskohtule lahendamiseks.
3.Jätta X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 määruse resolutsiooni punkti 5 peale rahuldamata.
4.Jõustunud määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
Määruse punkt 2 ei ole edasi kaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1). Määruse punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 28.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Halduskohus tõlgendas kaebaja taotlusi kokkuvõttes järgmiselt. 1) kaebaja taotleb Tallinna Vangla ja sh vangla sisekontrolli osakonna poolt kaebaja taotluste ja vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist kaebajale vastama;
3-24-3487 2) kaebaja taotleb tööle asumise taotluse tagasilükkamise õigusvastasuse tuvastamist. Kuna asja juurde ei ole esitatud sellist tagasilükkamist ega sellekohast vaiet, kuid on esitatud erinevad pöördumised, millele on vastatud või mis on vastustaja arvates tagasi võetud, mõistab kohus nõuet taotlusena tuvastada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus selle õigusvastasus, et kaebajat ei ole määratud tööle keevitajana; 3) kaebaja nõuab hüvitist ebavõrdse kohtlemise eest. Haldusmenetluses taotles kaebaja hüvitist saamata jäänud palga ulatuses seoses sellega, et teda ei määratud tööle keevitajana. Nõue kattub vanglale esitatud ja vangla lahendatud kahjunõudega.
2.17.01.2025 andis Tallinna Vangla vastuseks 30.12.2024 kohtunõudele teada, et on kaebajaga vestelnud ning pöördumistele on leitud lahendused kohtuväliselt ja kinnipeetav X võtab oma avaldused tagasi.
3.21.01.2025 esitas kohus kaebajale kohtunõude, milles palus kinnitada vangla väiteid ja selgitas kaebusest loobumise tagajärgi. Kaebaja kohtule ei vastanud.
4.07.02.2025 selgitas Tallinna Vangla vastuseks 31.01.2025 kohtunõudele, kuidas on kaebaja kirjalikele pöördumistele alates 03.10.2024 vastatud. Sealjuures on osadest pöördumistest vastustaja kinnitusel loobutud, samuti on loobutud osadest vaietest, mida kinnitavad logide väljavõtted.
5.10.02.2025 esitas kaebaja vastuväite vangla seisukohale koos taotlusega vastuväidet mitte vastustajale näidata. Kaebaja ei loobunud vaidest, tal oli vestlus üksusejuhiga, kus lubati tema probleem lahendada, kuid midagi ei tehtud. See tõestab, et vanglaametnikud valetavad. 04.10.2024 pöördumise nr 5-8/24/20194-1 kohta oli dokumendihaldussüsteemi märgitud 05.11.2024 üksuse juhi abi W poolt: „Isik töötab sööklas ja on tööstuses töötamise järjekorras. Vastus antud suusõnaliselt.“ Kaebaja väitel teda ei lisatud ühtegi nimekirja (lisati alles detsembris) ja W oli juba rasedus- ja sünnituspuhkusel, ei ilmunud tööle ega saanud kaebajaga rääkida. 06.10.2024 pöördumise nr 1-24/2-2/7927 kohta, mis registreeriti Tallinna Vanglas alles 16.10.2024 nr-ga 5-18/24/21252-1, on dokumendihaldussüsteemi märgitud 25.11.2024 üksuse juhi Y poolt: „Isikuga vesteldud 25.11.2024.” Keegi ei rääkinud kaebajaga. Ülejäänud märgete kohta väidab kaebaja, et ta ei loobunud vaietest, talle anti lubadusi, mida ei peetud ja seetõttu jääb kaebaja oma kaebuse juurde. Vastus ei näita, kuidas sisekontrolli osakond reageeris. Kaebaja tegi nii, nagu ametnikud talle ütlesid, helistas ja pidas ise läbirääkimisi. Kõik ametnikud, kes selle küsimusega seotud olid, andsid positiivse vastuse, et kaebaja peaks minema tööle keevitajaks. Tegevusetusega püüab sisekontrolli osakond kaitsta oma sõpru ja kolleege distsiplinaarmenetluse või uurimise eest. Kaebaja palus kohtul mitte näidata Tallinna Vanglale oma vastuväidet, kuna kardab tagakiusamist.
6.17.02.2025 esitas Tallinna Vangla vastuse 10.02.2025 täiendavale kohtunõudele koos kohtu nõutud tõenditega. Kinnipeetava kohustus töötada on sätestatud vangistusseaduse (VangS) §-s 37. Kinnipeetava tööga kindlustamise nõudeid on täpsustatud VangS §-s 38, mille lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus kinnipeetava tööga vaid võimaluse korral. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal subjektiivne õigus valida, millist tööd teha, ja nõuda meelepärase töö tagamist. Samuti puudub vanglal kohustus tagada kaebajale meelepärane töö soovitud või õpitud kutsealal või tulutoov töö. Vanglas töökohustuse täitmine ei ole pelgalt raha teenimise võimalus, vaid eelkõige on eesmärk taasühiskonnastamise eesmärgil tekitada kinnipeetavatel 2(8)
3-24-3487 töö tegemise harjumus ning võimalus tagada neile tööhõives osalemine. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
7.18.02.2025 esitas kaebaja täiendava seisukoha, mille kohaselt vangla ei reageerinud kaebaja 18.09.2024 taotlusele ega edastanud seda tootmisüksusele. Kaebaja asemel said tööle teised kinnipeetavad, kes ei olnud praktikandid. Vangla eiras seda, et kaebaja on läbinud ettenähtud rehabilitatsiooni ja peab olema motiveeritud. Vangla varjas, et septembris esitati kaebaja kohta töökohalt töötaotlus. Tootmises sai kaebaja 450 eurot kuus 7-tunnise tööpäeva eest, mis 160 töötunniga jagades on vähemalt 2,8 eurot tunnis. Muud tööd tehes sai kaebaja 0,74 eurot kuni 2 eurot tunnis. See juhtus ametnike süül, kes kohtlesid teda ebaõiglaselt. Kaebaja edastas ka isiklikult e-posti aadressilt 18.09.2024 vangla ametnikele saadetud e-kirja, milles ta viitas tootmisüksuse juhi soovile teda tööle võtta ja palus ennast tootmisse tööle võtta.
8.19.02.2025 esitas kaebaja oma K-raha konto väljavõtte, tõendamaks varem keevitajana teenitud sissetulekut.
9.04.03.2025 esitas kaebaja täiendavad seisukohad, milles viitas mh põhiseaduse ja vanglateenistuja eetikakoodeksi rikkumistele. Kaebaja eesmärk on vältida sarnaseid rikkumisi tulevikus ja saada õiglane hüvitis.
10.26.02.2025 vastas vastustaja kohtunõudele, et vestlus kaebaja ja üksuse juhiga toimus 16.01.2025, kuid üksuse juht tegi kanded dokumendihaldussüsteemis 24.01.2025. Kaebaja pöördumistest ja vaietest loobumine ei ole muul taasesitamist võimaldaval viisil fikseeritud.
11.03.03.2025 vastas vastustaja kohtu täiendavatele kohtunõuetele ja edastas Tallinna Vanglas 18.11.2024 registreeritud vaide nr 5-15/24/282-1.
12.Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2025 määrusega kaebaja taotluse piirata vastustaja ligipääsu kaebaja 10.02.2025 ja 19.02.2025 seisukohtadele rahuldamata (resolutsiooni p 1), kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3), jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 4) ja tagastas kaebuse seoses 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaietele vastamisega viivitamisega (resolutsiooni p 5). Puuduvad alused piiramaks vastustaja ligipääsu kaebaja seisukohtadele. Esiteks ei ole kaebaja põhistanud ega tõendanud tagakiusamise ohtu. Teiseks ei ole kaebaja seisukohtades sellist informatsiooni, mille avalikuks tulek kaebaja õigusi vahetult kahjustaks ja mis vastaks HKMS § 79 lõikes 1 toodud loetelule. Oht kaebaja elule ja tervisele ei ole äratuntav. Kaebaja ei ole hilisemates 18.02.2025 ja 04.03.2025 seisukohtades kiusamise ohtu enam maininud ja juurdepääsu piiramist ei taotle. Kaebaja vabakasutuskontost nähtuvalt on kaebajale menetlusabi andmine majanduslikus mõttes lubatav. Siiski välistab menetlusabi andmise see, et kohtule esitatud materjale arvestades puudub piisav alus eeldada, et menetluses osalemine oleks edukas. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Menetlusabi andmise piirangud riivavad põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuid need on proportsionaalsed juhul, kui kohtule esitatud nõudel pole eduväljavaateid; põhiõiguse piirangu legitiimseks eesmärgiks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõtted. Menetlusabi tingimuste sidumine kaebuse eduväljavaadetega on põhjendatud ka Euroopa Inimõiguste 3(8)
3-24-3487 Kohtu praktika kohaselt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2024 määrus haldusasjas nr 324-2050, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse seoses sellega, et teda ei ole määratud tööle keevitajana. Kaebaja väidab, et tal oleks olnud võimalik teenida viis korda rohkem kui määratud töökohal (dtl 4). Asjas esitatud materjalide kohaselt on kaebaja 02.09.2024 määratud majandustöödele (dtl 161). VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kusjuures välistused sellest sätestab sama paragrahvi lg 2. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kaebajal puudub seadusest tulenev subjektiivne õigus nõuda enda tööle määramist konkreetsele tööle või majanduslikult tulusaimale tööle. Vanglal on seejuures otsusutusruum selle üle, keda ja kuhu tööle määrata, kui ei esine tervisest või muudest asjaoludest tulenevaid töötamise välistusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-1859). Kahju hüvitamise eelduseks on praegusel juhul vastustaja õigusvastane tegevus (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1). Kuna vastustajal puudub kohustus määrata kaebajat tema soovitud tööle ja kaebaja on määratud majandusööle (dtl 161), on nimetatud eeldus täitmata ning kaebusel eduväljavaated puuduvad. Kaebaja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata ja kaebus kahju hüvitamise nõude osas käiguta, kaebaja peab tasuma kaebuselt riigilõivu 350 eurot 3 tööpäeva jooksul arvates menetlusabi andmata jätmise (resolutsiooni p 3) jõustumisest. Kaebaja soovib tuvastada vastustaja poolt kirjadele ja vaietele vastamise õigusvastase viivituse. Kaebaja selgitustaotluste esitamise ajal kehtinud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) redaktsiooni § 6 kohaselt vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Kaebaja esitas selgitustaotlused 03.10.2024, 04.10.2024 (2 tk), 05.10.2024, 16.10.2024 ja vastavad vaided tegevusetuse kohta seoses viidatud selgitustaotlustele vastamisega 25.10.2024, 29.10.2024, 11.11.2024 ja 13.11.2024. Seega ei olnud vaiete esitamise hetkeks kaebajale vastamise tähtajad veel saabunud. Kaebaja 11.11.2024 ja 13.11.2024 vaided lahendati 02.12.2024, mis on VangS § 11 lg-ga 7 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 75 kooskõlas, seega tähtaegselt. Õigusvastane viivitus tuleb kõne alla 25.10.2024 ja 29.10.2024 vaiete osas. Kuigi Tallinna Vangla võis rikkuda nende vaiete lahendamisel VangS § 11 lg-s 7 sätestatud tähtaega, ei ole kohtu jaoks äratuntav, et see saanuks kaebaja õigusi iseseisvalt rikkuda. 02.12.2024 vastustaja kirja (dtl 26) mõistab kohus nii, et vangla rahuldas vaided (25.10.2024, 29.10.2024, 11.11.2024 ja 13.11.2024) ning vastas samas kirjas kaebaja 03.10.2024, 04.10.2024, 05.10.2024 ja 16.10.2024 pöördumistele. Seega on nimetatud pöördumiste osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud (VangS § 11 lg 5). Järelikult ei saanud kaebaja nendest vaietest ja pöördumistest enam ka loobuda. Kaebaja kõik selgitustaotlused on samasisulised ja neile on 02.12.2024 vastatud. Seega ei ole nende kirjade osas kohustamisnõue enam võimalik (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kaebaja taotleb ka vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 37 lg 2 p 6). Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja ei ole selgitanud, miks tuvastamisnõude esitamine tema õiguste kaitseks vajalik on. Seega jätab kohus kaebuse kaebaja 03.10.2024, 04.10.2024, 05.10.2024, 16.10.2024 pöördumistele vastamisega viivitamise (s.t vastamise 02.12.2024) õigusvastasuse tuvastamise nõudes käiguta ning annab kaebajale võimaluse põhjendada, miks sellise nõude esitamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 45 lg 2). Kohtu jaoks ei ole see hetkel 4(8)
3-24-3487 äratuntav, sest kaebaja kirjad on vastuse saanud. Samuti on kaebaja 02.09.2024 käskkirjaga määratud majandustöödele, milles on samuti tööle määramist selgitatud (dtl 161). Eeltoodust tulenevalt on kaebuse eduväljavaated vähesed ka õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Seega tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata ja tuvastamisnõuded tuleb jätta käiguta ning kaebaja peab 3 tööpäeva jooksul määruse p 3 (menetlusabi andmata jätmine) jõustumisest kohtule selgitama, miks avaldustele vastamise viivituse õigusvastasuse tuvastamine on tema õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 120 lg 3). Vastustaja väidab, et 16.11.2024 (dtl 167) ja 18.11.2024 (dtl 40–41) pöördumistest ja vaietest on kaebaja loobunud. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole pöördumistest ega vaietest loobunud. Loobumist kinnitavad praegusel juhul üksnes logikanded (dtl 126–127). Kuigi vastustaja ei osanud kohtule selgitada, miks on kaebaja 16.01.2025 loobumiste kanded tehtud 24.01.2025, peab kohus logikandeid siiski usaldusväärseteks. Logikannetega haakub muu hulgas see, et 17.01.2025 teavitas vangla kohut (dtl 17), et seoses kaebaja nõuetega on leitud kohtuväline lahendus. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et vastustaja esitaks kohtule kolmel korral teadvalt valeandmeid kaebaja tegevuse kohta. Seega on 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaiete osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata (VangS § 11 lg 5) ja kaebus kuulub selles osas tagastamisele (HKMS § 121 lg 1 p 4). Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja on kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud (lugedes loobumise sel juhul mitte tõendatuks), tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebajale on 02.12.2024 kirjaga 05.10.2024, 06.10.2024 ja 16.10.2024 selgitustaotluste osas vastatud, 16.11.2024 ja 18.11.2024 avaldused on korduvad. Kuna kaebajale on töötamisega seonduvat selgitatud nii 02.12.2024 kirjas kui ka hiljem vastuses kahjunõudele, saab kaebaja õiguste riivet (menetluslikult korrektsed vastused, põhiseaduse § 14) pidada väheintensiivseks.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.X esitas 05.03.2025 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 määruse peale. Määruskaebust saab mõista selliselt, et kaebaja taotleb määruse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlus (resolutsiooni p 3) ja tagastati kaebus seoses 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaietele vastamisega viivitamisega (resolutsiooni p 5). Kaebaja soovib riigilõivust vabastamist ja riigi õigusabi taotluse rahuldamist. Kaebaja viitab 10.02.2025 vastuväitele ja märgib, et ta ei ole oma kaebusest ega vaidest loobunud. Vangla ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et ta loobus kaebusest ja vaidest. Kuna kaebajal ei ole juriidilisi teadmisi, esitas ta 14.02.2025 kohtule riigi õigusabi taotluse, kuid kohus ei pööranud sellele tähelepanu. Kaebaja pöördus sisekontrolli poole 05.10.2024 kaebusega nr 1-24/2-2/7540 ametnike tegevuse kohta, kuid sellega midagi ei tehtud. 11.11.2024 esitas kaebaja vaide nr 1-24/2-2/8609, milles palus sisekontrolli kohustamist tema kaebust nõuetekohaselt uurima ja sellele vastama, kuid seda ei tehtud. Kohus ei uurinud, miks kinnipeetavad, kes kandideerisid pärast teda, olid tööle asunud enne teda. Vanglateenistuse ettevõtluskeskuse taotluse kaebaja tööle võtmiseks tagasilükkamine IV üksuse poolt oli õigusvastane. Vanglat tuleb kohustada maksma kaebajale õigusvastase kohtlemise eest hüvitist kohtu äranägemisel. Tallinna Vangla ametnikud rikkusid 5(8)
3-24-3487 eetikakoodeksit. Sisekontroll ei vastanud kaebaja pöördumisele nr 1-24/2-2/7540 nõuetekohaselt. Kaebaja ei nõustu dokumendihaldussüsteemi kannetega. 07.10.2024 oli pöördumise menetlus katkestatud. Vangla 02.12.2024 vastus ei vasta vaidele. Kaebaja soovib riigilõivust vabastamist ja riigi õigusabi taotluse rahuldamist. 11.03.2025 määruskaebuse täienduses on kaebaja seisukohal, et halduskohus tõlgendas kaebust valesti, kui leidis, et kaebaja soovis üksnes avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja soovis õigusvastasuse tuvastamist laiemalt, sh taotluse tööle lubamiseks tagasilükkamise ning vanglateenistuja eetikakoodeksi rikkumise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti Tallinna Vangla sisekontrolli osakonna kohustamist kaebaja taotlusi nõuetekohaselt uurima, menetlema ja nendele vastama. Taotlusi ega vaideid ei ole rahuldatud ega lahendatud. Vastustaja esitas kohtule logi väljavõtted, millesse saab kirjutada kõike, ning märked tehti pärast seda, kui kohus esitas vanglale kohtunõude. Kaebaja ei loobunud vaidest, nagu leidis kohus määruse p-s 29. Kaebaja oli alates 2024. aasta juulikuust nii suuliselt kui ka kirjalikult palunud vanglalt tööle naasmist, kuid midagi ei tehtud. 12.03.2025 määruskaebuse täienduses viitab kaebaja, et soovis kaebuses Tallinna Vangla sisekontrolli kohustamist tema 05.10.2024 avaldust nr 1-24/2-2/7540 nõuetekohaselt uurima. Kaebaja leiab, et ta on põhimõtteliselt läbinud kohtueelsed menetlustoimingud kaebuse sisu osas ning soovib, et kohus vaataks kaebuse sisuliselt läbi ja tunnistaks vanglaametnike tegevuse õigusvastaseks. 18.03.2025 määruskaebuse täienduses ei nõustu kaebaja, et kaebus tagastati 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaiete osas, kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. HMS-st tulenevad konkreetsed tähtajad, millal ja kuidas vaie tuleks läbi vaadata, ning tähtaegade pikendamise korral oleks tulnud kaebajat teavitada. Kaebaja ei nõustu, et kohus peab logi väljavõtteid tõendiks, et kaebaja on vaietest loobunud ning kaebajaga on leitud kohtuväline lahendus, samas kui kohus selle sisule ei viita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ja § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
15.Kuigi kaebaja ei ole määruskaebusega vaidlustatud halduskohtu 04.03.2025 määruse resolutsiooni punkte selgelt välja toonud, saab kaebaja määruskaebuses ja selle täiendustes esitatud põhjendusi tõlgendada nii, et kaebaja tahe on vaidlustada halduskohtu määruse resolutsiooni p 3, millega jäeti tema menetlusabi taotlus rahuldamata ja osaliselt lahendamata ning riigi õigusabi taotlus lahendamata, ning resolutsiooni p 5, millega tagastati kaebus seoses 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaietele vastamisega viivitamisega. Samuti ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et tema kaebuse esemeks oli ainult kahjunõue ning avaldustele ja vaietele vastamise tähtaegsuse õigusvastasuse tuvastamine, vaid ta vaidlustab ka avalduste ja vaiete sisuliselt ebaõiget lahendamist või lahendamata jätmist. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud halduskohtu 04.03.2025 määruse resolutsiooni p 1, millega jäeti rahuldamata tema taotlus piirata vastustaja ligipääsu kaebaja seisukohtadele, ja p 4, millega jäeti kaebus tagastamata osas käiguta (viimase peale määruskaebuse esitamise võimalust ei näe seadus ka ette). 6(8)
3-24-3487
16.Määruskaebus tuleb rahuldada osas, milles kaebaja sisuliselt vaidlustas tema menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise ning riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmise (kaebaja sõnastuses soov vabastada teda riigilõivust ja rahuldada tema riigi õigusabi taotlus). Kaebaja on 19.02.2025 kaebuse täienduses (dtl 52) esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja taotles õigusabi esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, samuti abi õigusdokumendi koostamisel ja muud õigusnõustamist või muud esindamist. Menetlusabi teatises on kaebaja märkinud, et soovib menetlusabi täielikult/osaliselt riigilõivu maksmiseks ja menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi tasu maksmiseks täielikult. Halduskohtu määruse põhjendustest nähtub, et kohus lahendas kaebaja taotluse üksnes riigilõivu puudutavas osas, jättes selle rahuldamata, muus osas on taotlused lahendamata.
17.Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt halduskohtu seisukohtadega, et esitatud asjaoludel jääb ebaselgeks, miks on kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kahjunõude rahuldamine on ebatõenäoline, kuna kinnipeetava töökohustus tuleneb riigipoolsest sunnist, st kinnipeetaval on kohustus täita talle haldusaktiga pandud töötamise kohustust, kuid seadus ei anna kinnipeetavale õigust valida meelepärast tööd või tööülesannete täitmise aega. Halduskohus ei ole siiski kaebaja hüvitamisnõuet ega tuvastamisnõuet (v.a 16.11. ja 18.11.2024 vaiete osas) tagastanud, vaid jätnud kaebuse käiguta, sidudes kaebuselt riigilõivu tasumise ja tuvastamisnõude kaebeõiguse põhjenduste esitamise tähtaja määruse resolutsiooni p 3 (menetlusabi andmata jätmine) jõustumisega. Sisuliselt asetab see kaebaja olukorda, kus menetlusabi andmata jätmise jõustumisel peaks ta 3 tööpäeva jooksul tasuma kaebuselt riigilõivu ja esitama põhjendused kaebeõiguse kohta ning puuduste kõrvaldamata jätmisel kuuluks kaebus tagastamisele, ilma et kohus oleks tema riigi õigusabi taotlust sisuliselt kaalunud. Selline tagajärg oleks vastuolus riigi õigusabi ja menetlusabi regulatsiooni eesmärgiga. Põhjenduste esitamise vajadus tuvastamiskaebuse lubatavuse kohta on asjaolu, mille puhul ei saa advokaadist esindaja abi vajadust eelduslikult ilma asjaolusid kaalumata välistada. Sealjuures on riigi õigusabi seaduse § 8 kohaselt võimalik anda riigi õigusabi sõltumata menetlusabi andmisest ka koos kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Halduskohtul tuleb lahendada kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotlused tervikuna.
18.Kuna halduskohus ei ole vaidlustatud määrusega otsustanud kaebuse menetlusse võtmist (v.a 16.11. ja 18.11.2024 vaiete osas), vaid on jätnud kaebuse käiguta, ei lahenda ringkonnakohus ka kaebuse menetlusse võtmise küsimust. Ringkonnakohus märgib siiski, et halduskohtu põhjendustes esitatud tõlgendus, mille kohaselt on kaebuses nimetatud kaebaja poolt vastustajale saadetud avalduste sisuks üksnes selgitustaotlused ning kaebuse esemeks üksnes kahjunõue ja kaebaja avaldustele vastamisega viivitamine, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus saab esitatud kaebusest, määruskaebusest ja nende täiendustest kokkuvõttes aru, et kaebaja eesmärk on nii hüvitise saamine tema keevitajana tööle mittemääramise eest, avalduste ja vaiete lahendamise, sh 02.12.2024 otsusega erinevate vaiete ja avalduste lahendamise õigusvastasuse tuvastamine tervikuna (nii viivituse kui sisulise lahenduse osas) kui ka erinevate avalduste ja vaiete (uus) lahendamine vastustaja poolt. Erinevatest toimikus sisalduvates kaebaja avaldustest vastustajale, sh halduskohtu määruses käsitlemata 18.09.2024 e-kirjast (dtl 155–156) on arusaadav kaebaja soov ja eesmärk, et teda määrataks tööle kindlal alal, keevitajana (nt sõnastuses palun tehke nii, et ma saaksin juba (keevitajana) tööle või soovin asuda tööle keevitajana). Kuigi halduskohus on iseenesest õigesti tuvastanud, et avaldused on valdavalt samasisulised ja korduvad ning vastustaja 02.12.2024 vaideotsust (dtl 26) saab põhimõtteliselt käsitada kõigi eelnevate samasisuliste avalduste ja vaiete lahendamisena, on ilmselt ennatlik halduskohtu määruse p-s 24 võetud seisukoht, et vastustaja rahuldas vaided, ning sellest tulenev järeldus, et vaidluse esemeks on ainult avalduste ja vaiete 7(8)
3-24-3487 lahendamise viivituse õigusvastasus. Ehkki vastustaja märkis vaideotsuses, et loeb kaebaja pöördumised rahuldatuks, on vaideotsuse sisuks tegelikult selgitus, et kaebaja on VangS § 38 alusel tööga kindlustatud, kuna ta on määratud alates 29.10.2024 majandustöödele, ja tema pöördumised keevitajana töötamise osas võetakse teadmiseks. Seega ei saavutanud kaebaja vaideotsusega vähemalt osaliselt oma eesmärki. Kaebusest on äratuntav kaebaja soov, et õigusvastaseks tunnistataks mitte üksnes viivitamine, vaid ka erinevate avalduste sisuliselt ebaõige lahendamine. Sh on kaebuse nõue nr 5 (tunnistada õigusvastaseks ettevõtluskeskusest tulnud tööleasumise taotluse mitterahuldamine) tõlgendatav koos kaebaja e-posti aadressilt saadetud 18.09.2024 e-kirjaga, mille kaebaja esitas kohtule 18.02.2025. Samuti, kuigi kaebuse väited puudutavad valdavalt soovi tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus, on kaebaja kaebuse nõuetest nr 3 ja 4 (kohustada vastustajat taotlusi nõuetekohaselt menetlema) koosmõjus eelnevalt toodud avalduste ja vaiete loeteluga siiski piisavalt arusaadav etteheide, et vastustaja ei ole taotlusi ja vaideid sisuliselt ja/või õigesti lahendanud ning soov, et kohus kohustaks vastustajat kaebaja avaldusi lahendama, st kaebuse eesmärgiks on mh saavutada ka vanglale esitatud taotluste rahuldamine ja saada tööd keevitajana. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud halduskohtu määruse p-s 12 2) antud tõlgendus, mille kohaselt on kaebaja keevitajana tööle saamise taotluste ja vaiete rahuldamata jätmine käsitatav ainult kahjunõude ühe alusena. Halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kujundada nendes küsimustes kaebuse lubatavuse, sh kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise, samuti diskretsiooniliste kaebuse tagastamise aluste esinemise osas põhjendatud seisukoht.
19.Määruskaebus jääb rahuldamata halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 osas, millega kohus tagastas kaebuse kaebaja 16.11.2024 (dtl 167) ja 18.11.2024 (dtl 40–41) vaiete osas. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et ei ole usutav, et vastustaja oleks kolmel korral esitanud kohtu eksitamiseks ebaõige väite vaiete suulise tagasivõtmise kohta. 26.02.2025 vastuses kohtunõudele selgitas vastustaja, et vestlus kinnipeetavaga ja üksuse juhiga toimus 16.01.2025, kuid üksuse juht tegi kanded dokumendihaldussüsteemis 24.01.2025. Kaebaja 10.02.2025 vastuväitest (dtl 47) nähtub, et üksuse juhiga vestlused toimusid, kuigi kaebaja ei saanud meelepärast tulemit “-...mulle lubati lahendusi, kuid olen juba kirjutanud, et anti jälle tühje lubadusi, mida ei peetud, nii et jään oma kaebuse juurde.”
20.Sellest olenemata on halduskohtu määruses toodud põhjendustel 16.11.2024 ja 18.11.2024 vaiete osas põhjendatud kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Antud vaided on esitatud seoses viivitamisega kaebaja 05.10.2024 ja 16.10.2024 avaldustele vastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eelviidatud vaietele sisuliselt vastatud 02.12.2024 vaideotsusega (dtl 26) ja vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 1-9/1-25/32-1 (dtl 144), kus mh on märgitud: “Selgituste kohaselt, kui on vabu kohti, siis tööhõive spetsialist suhtleb üksusega ja võimalik, et ka kinnipeetavaga, kuid ühenduse võtmine ei tähenda automaatselt tööle võtmist. Lubadusi tööle võtmise osas ei anta. Hinnatakse kinnipeetava sobivust ning võimalik tööle määramine tuleb kooskõlastada ka vanglasiseselt.” Asjaolu, et kaebaja ei saanud meelepärast vastust tähtaegselt, ei muuda antud selgitusi õigusvastaseks ning seetõttu saab kaebaja õiguste riivet pidada väheintensiivseks.
21.Kaebaja ja otsuses nimetatud vanglaametnike isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga.
/allkirjastatud digitaalselt/ 8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.