M&J Investments OÜ kaebus Riigiprokuratuurilt kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M&J Investments OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja advokaat Mari Mikson Vastustaja – Riigiprokuratuur, seaduslik esindaja Astrid Asi
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsus avaldatakse jõustumisel tervikuna. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult (HKMS § 52 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
3-25-3145
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 11.10.2022 kriminaalmenetluse nr XXX karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p 3 ja lg 3 tunnustel selles, et M&J Investments OÜ (kaebaja) võib olla oma juhatuse liikme kaudu toime pannud rahapesu suures ulatuses. Riigiprokuratuur (vastustaja) lõpetas 10.04.2024 määrusega (dtl 82–84) kriminaalasja menetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel (puudub kriminaalmenetluse alus).
2.Vastustaja esitas 05.04.2024 Tallinna Halduskohtule rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg 7 alusel taotluse (dtl 36–51) kaebaja valduses olnud vara 5 425 000 eurot riigi omandisse kandmiseks. Samuti taotles vastustaja esialgse õiguskaitse korras nimetatud rahaliste vahendite arestimist. Halduskohus arestis 08.04.2024 määrusega asjas nr 3-24-1014 esialgse õiguskaitse korras kaebaja arvelduskontol asuvad rahalised vahendid 30 päevaks (08.04.–07.05.2024) ja 07.05.2024 määrusega kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni, kuid jättis 14.05.2024 määrusega vastustaja taotluse vara riigi omandisse kandmiseks rahuldamata ja tühistas kohaldatud esialgse õiguskaitse1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21.05.2024 määrusega vastustaja taotluse määruskaebuse tagamiseks ja arestis kaebaja kontol olevad rahalised vahendid kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni, kuid jättis 13.06.2024 määrusega vastustaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 14.05.2024 määruse muutmata2. Riigikohus edastas 21.06.2024 määrusega vastustaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks ringkonnakohtule, kuid arestis esialgse õiguskaitse korras kaebaja kontol olevad rahalised vahendid kuni 30 päevaks. Ringkonnakohus rahuldas 01.07.2024 määrusega vastustaja taotluse määruskaebuse tagamiseks ja arestis kaebaja kontol olevad rahalised vahendid kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Riigikohus jättis 08.04.2025 määrusega vastustaja määruskaebuse ringkonnakohtu 13.06.2024 määruse peale menetlusse võtmata3.
3.Kaebaja esitas 27.06.2025 vastustajale kahju hüvitamise taotluse (dtl 85–90) perioodil 11.04.2024–11.05.2025 kaebaja rahalistele vahenditele käsutuspiirangu seadmise tõttu. Vastustaja jättis 25.08.2025 määrusega (dtl 91–96) kaebaja taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 24.09.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega. Kaebaja taotles kahju hüvitist summas 358 780,78 eurot või 353 907,52 eurot või kohtu äranägemisel. Lisaks taotles kaebaja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 8809,3 eurot või 8689,64 eurot ja viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 märgitud seadusjärgses viivise määras alates 24.09.2025 kuni kohtuotsuse täitmiseni. Põhjendused:
4.1.Kaebaja ja Jakar Holdings Ltd sõlmisid 08.12.2015 kaks laenulepingut (dtl 12–29), millega Jakar Holdings Ltd andis kaebajale Tallinnas Sõpruse pst 157 asuva kinnistu omandamiseks laenu kokku 5,5 miljonit eurot. Laenulepingute järgi oli kaebaja kohustatud maksma võlausaldajale laenult intressi 6% aastas. Kaebaja omandas kinnistu 09.12.2015 ja müüs selle 01.04.2022. Kinnistu müügist laekus kaebaja kontole kokku 5 425 000 eurot. Kaebaja soovis selle summa laenulepingu alusel tagastada. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 03.08.2022 ettekirjutusega sellele varale 30 päevaks käsutuspiirangu ja pikendas
Kohtu poolt juurde võetud dokumendid „HK 3-24-1014 M&J Investments OÜ_EÕK 30 p“, „HK 3-24-1014 M&J Investments OÜ_parandusmäärus“, „HK 3-24-1014 M&J Investments OÜ_EÕK“ ja „HK 3-24-1014 M&J Investments OÜ_taotluse lahend“.
Kohtu poolt juurde võetud dokumendid „RKK 3-24-1014 määrus“ ja „RKK 3-24-1014 määrus2“.
Kohtu poolt juurde võetud dokumendid „RK 3-24-1014 EÕK“, „RKK 3-24-1014 määrus3“ ja „RK 3-241014RP“.
2(8)
3-25-3145
01.09.2022 käsutuspiirangut 60 päevaks. Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 11.10.2022 kaebaja osas kriminaalmenetluse rahapesu tunnustel ja arestis 24.10.2022 määrusega viidatud rahalised vahendid võimaliku rahapesu objektina selle konfiskeerimise tagamiseks. Harju Maakohus tunnistas 26.10.2022 määrusega vara arestimise lubatavaks. Vastustaja taotles 05.04.2024 halduskohtult vara riigi omandisse kandmist ja esialgse õiguskaitse korras vara arestimist. Vastustaja lõpetas 10.04.2024 määrusega kriminaalasja menetluse. Kohtud kohaldasid haldusasjas nr 3-24-1014 esialgset õiguskaitset, kuid jätsid vastustaja taotluse vara riigi omandisse kandmiseks rahuldamata. Kaebaja sai oma varale ligi 11.05.2025.
4.2.Kaebaja taotleb kahju hüvitamist Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 või RVastS § 16 lg 1 alusel.
4.3.Pärast kriminaalmenetluse lõpetamist oli vastustaja täiendav haldusmenetlus (loa taotlemine) ja seeläbi arvelduskontole kohtu kaudu käsutuspiirangu seadmine perioodil 11.04.2024–11.05.2025 õigusvastane ning see rikkus kaebaja õigusi. Vastustaja taotlus vara riigi omandisse kandmiseks oli meelevaldne, sest kriminaalmenetluses selgus, et kuriteokahtlus ei olnud põhjendatud ja tegemist ei olnud kuriteotuluga. Samuti puudus alus käsitleda raha tundmatu päritoluga tuluna. Ka kohtute lahendid, millega jäeti vastustaja taotlus rahuldamata, kinnitavad seda. Kohtud leidsid, et vara seostamiseks rahapesuga puudub põhjus. Seega ei olnud RahaPTS § 57 lg 7 eeldused täidetud. Legaliteedipõhimõttest (KrMS § 6) tuleneb, et riigil tuleb esmalt kasutada kriminaalmenetluse vahendeid. Kui nende kaudu on selgitatud, et kuritegu ei ole aset leidnud, puudub alus käsitleda vara rahapesu vahetu objektina. Kriminaalmenetluse lõpetamise otsus seob riiki tervikuna, mistõttu ei ole kooskõlas õiguskorra süsteemiga samade asjaolude pinnalt jätkuvalt tugineda rahapesu kahtlusele haldusmenetluses. Halduskonfiskeerimine on subsidiaarne meede, mida saab kasutada vaid juhul, kui vara ei ole võimalik konfiskeerida kriminaalmenetluses mõjuvatel põhjustel (nt aegumine, süüdistatava surm, rahvusvahelise koostöö võimatus). Kui aga kriminaalmenetluse lõpetamise põhjuseks on hoopis kuriteo puudumine, siis langeb ära ka rahapesu kahtluse materiaalõiguslik eeldus. Sellisel juhul ei saa halduskonfiskeerimist kasutada kriminaalmenetluse aseainena. Kriminaalmenetlus kestis 1,5 aastat, mille vältel hinnati ja uuriti kogutud tõendeid ning nende põhjal jõuti järeldusele, et kuriteokoosseis puudub. Tegemist ei olnud menetluse lõpetamisega formaalsetel või sunnitud alustel. Samuti ei ole üheski menetluses ega astmes tuvastatud, et kõnealune vara oli peremehetu. Kriminaalmenetluse raames tuvastati, et vara omanik on Sea Ripple Investments Inc ja tegelik kasusaaja Y.Y. Seega oli taotluse esitamine RahaPTS § 57 lg 7 alusel lubamatu. Vastustaja tegevus oli õigusvastane ja kujutas endast õiguste kuritarvitamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei muuda vastustaja õigusvastast tegevust õiguspäraseks. Kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse üksnes ajutise abinõuna ega hinda selle käigus haldusmenetluse sisulist õiguspärasust. Kriminaalmenetluse õiguspärasus ei tähenda vastustaja haldusmenetluses esitatud taotluse õiguspärasust.
4.4.Rikuti kaebaja õigust omandi kaitsele (PS § 32). PS §-st 25 tuleneb, et kui vara käsutuspiirang osutub hiljem põhjendamatuks, tuleb tagada kahju täies ulatuses korvamine. Riigikohus on rõhutanud asjas nr 3-3-1-15-10 (p 49), et omandipõhiõiguse erakordse piirangu puhul pole ilma hüvitist maksmata võimalik leida tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Arvelduskontole käsutuspiirangu seadmine kujutas endast intensiivset omandipõhiõiguse riivet. Selle tõttu kaotas kaebaja tegeliku võimaluse raha valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Ta ei saanud laenu tagasi maksta, sest tal puudusid muud likviidsed vahendid, mille arvelt laenulepinguid täita.
4.5.Varale käsutuspiirangu seadmise ja kahju tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Käsutuspiirang põhjustas kaebajale otsese kahju, kuna suurendas kaebaja kohustusi võla3(8)
3-25-3145
usaldajale laenult arvestatavate intressimaksete võrra. Lisaks avaldub põhjuslik seos ka raha väärtuse vähenemises ajas. Kui kaebaja oleks saanud raha kasutada, oleks ta võinud vältida selle väärtuse vähenemist, nt täites kohustusi või investeerides.
4.6.Otseseks varaliseks kahjuks on laenusummalt 5 500 000 eurot perioodil 11.04.2024– 11.05.2025 tasumisele kuuluvad intressid 6% aastas, s.o 357 372,78 eurot. Kui kaebaja oleks saanud laenu juba 2022. a tagastada, siis ei oleks ta pidanud edasisi intressimakseid võlausaldajale arvestama. Kaebaja soovis laenu ennetähtaegselt tagastada ning seda kinnitasid ka tema juhatuse liikmed nii kriminaalmenetluse eelselt kui ka kriminaalmenetluse vältel. Laenu tagasimaksmise soov nähtub ka kaebaja 25.07.2022 kirjast pangale (dtl 30–32). Selle peale teavitas pank RAB-i, kes seadis varale käsutuspiirangu. Laenuandja ei ole intressinõudest loobunud. Intressi maksmise kohustus tuleneb laenulepingust ja kaebaja maksis enne pangakonto arestimist laenult intresse. Kaebaja majandusaasta aruanded ei oma tähtsust ega muuda tegelikke õigussuhteid.
4.7.Samuti on otseseks varaliseks kahjuks haldusmenetluses kantud õigusabikulud summas 1408 eurot.
4.8.Kui kohus leiab, et laenuandjale tasutavad intressid ei ole otseseks varaliseks kahjuks, tuleb kaebajale hüvitada perioodil 11.04.2024–11.05.2025 käsutuspiirangu all olevalt rahasummalt arvestatav kaotatud tulu, sest kaebaja ei saanud raha kasutada. Selle arvelt potentsiaalselt teenitav ja nüüd kaotatud õigusvili on turuväärtusega hüve. Läbi raha edasilaenamise või hoiustamise oleks intressitulu olnud märkimisväärne ja selle arvelt saanuks tasuda ka laenuintresse laenuandjale. Rahalise käsutuspiirangu kehtestamine põhjustab vältimatult kahju. Raha olemuslik funktsioon on tagada isikule likviidsus ja võimalus teha vajalikke majandusotsuseid. Majanduse üldine loogika näeb ette, et igasugune ressurss, mis jäetakse seisma või mille kasutamist piiratakse, kaotab osa oma väärtusest kasutamata jäänud võimaluste kaudu. Raha puhul on see eriti ilmne, sest likviidsus on majandusteoorias üks olulisemaid väärtusi. Seega tuleb kahju tekkimist eeldada sõltumata sellest, kas kahju suurust on võimalik täpselt kindlaks teha. Summalt 5 425 000 eurot 6% aastas on 352 499,52 eurot. Arvestades perioodi inflatsiooni (4,5%), püsib ka inflatsiooniga korrigeeritud kaotus sarnases suurusjärgus, mis kinnitab, et summaga seotud ostujõud on oluliselt vähenenud. Kaebaja palus vastustajal muuta vara arestimist selliselt, et rahalisi vahendeid hoiustataks tavalise arvelduskonto asemel deposiitkontol, kus see oleks teeninud tähtajalise hoiuse lepingu järgi intressi 4,5% aastas. Vastustaja loobus ise võimalusest vältida kaebajale kahju tekitamist.
4.9.Kui kohus ei nõustu kaebaja arvutustega ega pea kahju hüvitamist neil alustel põhjendatuks, siis palub kaebaja kohtul välja mõista õiglase hüvitise omal äranägemisel.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
5.1.Kaebaja märkis ekslikult kahju hüvitamise perioodi. Kuigi faktiliselt võis käsutuspiirang kehtida kuni 11.05.2025, siis vastustaja taotletud piirang lõppes Riigikohtu 08.04.2025 määrusega. Pärast seda ei olnud vastustajal enam mingit seost rahaliste vahendite piiramisega.
5.2.Asjaolu, et kriminaalasi lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, ei tähenda, et kriminaalmenetluse läbiviimine ja selle raames tehtud toimingud olid põhjendamatud või õigusvastased. Kriminaalmenetluses seatud käsutuspiirang ei olnud põhjendamatu või meelevaldne.
5.3.Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kõik kohtud halduskohtumenetluses kohaldasid vastustaja taotlusel esialgset õiguskaitset. Kuigi kaebaja vaidlustas seda, ei tühistatud piirangut. Kõik kohtuastmed leidsid, et kaebaja rahaliste vahendite piiramine oli põhjendatud.
4(8)
3-25-3145
Vastustaja taotlus vara riigi omandisse kandmiseks jäi rahuldamata põhjusel, et täidetud ei olnud üks RahaPTS § 57 lg 7 eeldustest – omanikuta vara. Kohus tõi välja, et hoolimata teatavatest kahtlustest, mis seonduvad erinevate äriühingute vahel raha liigutamise majandusliku ebaloogilisuse jms vastustaja taotluses esile toodud asjaoludega, ei olnud see asjaolu ainuüksi piisav taotluse rahuldamiseks. Seega nähtus, et põhjendatud rahapesukahtlus esines jätkuvalt, kuid kohtu hinnangul sai takistuseks ennekõike see, et antud juhul oli vara omanik tuvastatav, mis välistas vastustaja taotluse rahuldamise.
5.4.Põhjendatud ei ole kahju hüvitamine ka RVastS § 16 lg 1 alusel, mille eelduseks on põhiõiguste või -vabaduste erakordne piiramine. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mille puhul oleks tegemist kaebaja põhiõiguste erakordse piiramisega. Kaebaja soovis pärast kinnistu müüki laenu tagastada. Kuna eelnevalt oli kinnistu käitamine kaebaja ainus majandustegevus, siis võib järeldada, et pärast kinnistu müüki lõppes ka tavapärane majandustegevus tulu teenimise eesmärgil. Äriühingu tegevuse lõppemine oli tingitud tema esindajate tegevusest, mitte riigipoolsest sekkumisest.
5.5.Ringkonnakohus märkis 04.09.2025 määruses asjas nr c-cc-cccc (dtl 124–146), et ajal, mil kaebaja pangakontol olevad rahalised vahendid olid arestitud, oli kaebajal kohustus intressi tasuda. Intressikohustus ei olnud tingitud vara arestimisest, vaid sõlmitud laenulepingutest, mille kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 31.12.2030. Seega oli kaebajal nagunii vara arestimise ajal intressi tasumise kohustus. Kaebaja soov laen varem tagasi maksta ei ole tõendatud. Laenulepingu järgi oli kaebajal õigus laen ennetähtaegselt tagastada, aga sellest tuli võlausaldajat kirjalikult teavitada. Sellist avaldust ei ole esitatud. RAB seadis kaebaja arvelduskontole käsutuspiirangu 4 kuud pärast kinnistu müüki. Kohtud jätsid kriminaalmenetluses kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Olukorras, kus äriühingul peaks eksisteerima rohkem kui 5 miljoni euro suurune nõue, peaks see nõue olema nähtav bilansis kohustiste all ja aastate võrdluses peaks suurenema kohustuste hulk tasumata jäänud intressimaksete tulemusel. Seda kaebaja majandusaasta aruanded alates 2022. a ei näita, millest võib järeldada, et tegelikkuses on kaebaja võinud sõlmida eraldi kokkulepped võlausaldajaga, mille tagajärjel kahju ei ole tekkinud. Alternatiivselt võib olla tegemist olukorraga, kus kaebaja esindajad on esitanud äriregistrile ebaõigeid andmeid, mis võib olla karistatav KarS § 281 lg 1 järgi.
5.6.Samal põhjusel ei ole põhjendatud ka haldusmenetlusega seotud õigusabikulude hüvitamine.
5.7.VÕS § 128 lg-st 4 nähtub, et raha kasutamise võimaluse kaotuse (saamata jäänud tulu) puhul peab kaebaja ära näitama, et ta on teinud mingisugused ettevalmistused tulu saamiseks, kuid kahju tekitaja tõttu jäi see tulu saamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2024 määrus asjas nr d-dd-dddd, p-d 39–41). Kaebaja on nii praeguses menetluses kui ka varasemas haldus- ja kriminaalmenetluses läbivalt väitnud, et tema soov oli olnud algusest peale raha tagastada laenuandjale, mis välistab VÕS § 128 lg 4 järgi saamata jäänud tulu hüvitamise võimaluse.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus märgib, et praeguses asjas on vaidluse all halduskohtumenetluse käigus tekitatud kahju, mitte kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju. Seetõttu ei ole vastustaja selgitused kriminaalmenetluse õiguspärasuse kohta asjakohased. Halduskohtu pädevuses ei ole kriminaalmenetluse õiguspärasust kontrollida. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju oli vaidluse all asjas nr c-cc-cccc. Viidatud asja materjalidest nähtub, et kaebaja taotles perioodil 24.10.2022–10.04.2024 vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastustaja jättis 5(8)
3-25-3145
25.11.2024 ja 20.02.2025 määrustega kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Harju Maakohus jättis 19.05.2025 määrusega kaebaja kaebuse vastustaja 20.02.2025 määruse peale rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.09.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu 19.05.2025 määruse muutmata ning Riigikohus jättis 20.10.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtu 04.09.2025 määruse peale menetlusse võtmata4. Seega on kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus lõplikult lahendatud.
7.Kaebaja taotleb praeguses asjas kahju hüvitamist selle eest, et tema vara oli halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras arestitud. Eespool kirjeldatud asjaoludest nähtub, et vara arestiti esialgse õiguskaitse korras 08.04.2024 ja oli arestitud kuni Riigikohtu 08.04.2025 määruseni. Seega tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebuses välja toodud vara arestimise periood 11.04.2024–11.05.2025 ja ka pikkus ei ole õiged. Tegelikkuses oli vara arestitud üks aasta, mitte üks aasta ja üks kuu. Riigikohtu 08.04.2025 määrus jõustus selle avalikustamisel (HKMS § 232 lg 2) ja toimetati samal päeval menetlusosalistele kätte 5. Seega ei sõltunud edasine vara kinnipidamine esialgse õiguskaitse kehtimisest.
8.Vara oli halduskohtumenetluses arestitud esialgse õiguskaitse korras. HKMS § 254 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane, välja arvatud juhul, kui esialgse õiguskaitse taotluse esitaja on HKMS § 28 lg-tes 1 ja 2 sätestatu vastaselt tahtlikult viinud kohtu eksitusse ja selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ning kolmandale isikule õigusvastaselt kahju tekkimise. HKMS § 28 lg 1 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat või kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult väljendanud menetlusosalist, esindajat või nõustajat võib kohus trahvida.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.12.2016 otsuses asjas nr 3-2-1-132-16 analüüsinud halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusi ja leidnud, et HKMS § 254 lg 3 ei välista täielikult kahju hüvitamist, kuid seda vaid juhul, kui kahju tekitati õigusvastaselt. Kahju tekitamine on õigusvastane seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. Tsiviilkolleegiumi viitas oma varasemale praktikale, milles oli leidnud, et käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6213, p 17; 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 02.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm (vt Riigikohtu 02.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Kahju hüvitise väljamõistmisel tuleb seega hinnata, kas kaebaja on pannud toime VÕS § 1045 lg 1 p
Kohtu poolt juurde võetud dokumendid „MK määrus“, „RKK määrus“ ja „RK määrus“. Kohtu poolt juurde võetud dokument „RK määruse jõustumine“.
6(8)
3-25-3145
8 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo, viies kohtu HKMS § 28 lg 2 vastaselt eksitusse, kas selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ja sellega hagejale kahju tekkimise ning kas kostja möönis kahju tekkimist.
10.HKMS § 254 lg-st 3 ja viidatud Riigikohtu lahendist järeldub, et reeglina ei kuulu esialgse õiguskaitse kohaldamisega põhjustatud kahju hüvitamisele. Erandina on kahju hüvitamine lubatav, kui esialgse õiguskaitse taotleja rikkus oma menetlusõigusi tahtlikult. Tegemist on õigusvastase kahju tekitamisega. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisele ei kuulu.
11.Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vastustaja esitas asjas nr 3-24-1014 taotluse kaebaja käsutuses olnud vara riigi omandisse kandmiseks seoses rahapesu kahtlusega, kuigi lõpetas ise sama vara ja samade tegude osas kriminaalmenetluse rahapesusüüteo tuvastamata jätmise tõttu.
12.RahaPTS § 57 lg 7 näeb ette, et kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab RAB-ile või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates.
13.Kuigi vastustaja taotlus vara riigi omandisse kandmiseks jäi haldusasjas nr 3-24-1014 rahuldamata, ei saa vastustaja poolt taotluse, sh esialge õiguskaitse taotluse esitamist käsitada õigusvastase käitumisena, mille eesmärk oli tahtlikult kaebaja õigusi rikkuda. Tegemist oli vastustaja poolt RahaPTS § 57 lg-le 7 antud ebaõige tõlgendusega. RahaPTS on oma ebaõnnestunud sõnastuse, ebaselgete eesmärkide ja sagedaste muudatuste tõttu olnud halduskohtumenetluses mitmete vaidluste objekt. Seda seadust on erinevalt tõlgendanud lisaks vastustajale ka RAB, krediidiasutused ja erineva astme kohtud, sh § 57 lg 7 osas (vt nt haldusasjad nr 3-23-2814, 3-23-2858, 3-24-1840). Vastustaja taotlusest võis järeldada, et tal olid kriminaalmenetluse lõpetamisele vaatamata kahtlused vaidlusaluse vara päritolu osas. Kuigi kriminaalmenetluses ei suudetud tuvastada vara pärinemist mittelegaalsest allikast, ei suudetud tuvastada ka selle pärinemist legaalsest allikast, st vastustajale jäid vara päritolu osas kõrvaldamata kahtlused. Vastustaja lõpetas kriminaalmenetluse, sest ei suutnud tuvastada, et kaebaja pani toime rahapesu (ei suudetud tuvastada kaebaja tahtlust rahapesu toime panna). Samas ei kõrvaldatud kahtlust, et sama vara osas võis rahapesu toimuda teiste äriühingute kaudu. Sealjuures kasutati vara liigutamisel rahapesule omaseid või sarnaseid skeeme, mis äratasid tähelepanu ja tekitasid küsimusi selle majanduslikus põhjendatuses. Vara haldamisega tegelesid kolmandad isikud, mis näitas soovi varjata vara tegelikku kasusaajat, ja vara liigutati ettevõtete kontodel, kes olid registreeritud nö maksuparadiisis. Sellises olukorras ei saa väita, et vastustaja kahtlused vara omaniku ja legaalse päritolu kohta olid selgelt põhjendamatud ja taotlus vara riigi omandisse kandmiseks ning vahepeal selle käsutamise keelamiseks esialgse õiguskaitse korras olid tingitud üksnes pahatahtlusest kaebajale kahju tekitada. Vastustaja ei eksitanud kohut, vaid tõi välja enda tõlgenduse vaidlusaluse vara osas. Faktilistele asjaoludele erineva tõlgenduse andmist, oma väidete või kahtluste tõendada mitte suutmist ja õigusnormidest erinevat arusaamist ei saa pidada menetlusosalise õiguste kuritarvitamiseks või pahatahtlikuks käitumiseks. Vastustaja esitas kohtule asja lahendamiseks hulga tõendeid, sh selliseid, mis tema versiooni ei kinnitanud, seega ei saa väita, et vastustaja eesmärk oli kohut eksitada. Kohus möönab, et kaebaja võis esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärjel kanda kahju, kuid selline kahju ei kuulu praegusel juhul hüvitamisele.
7(8)
3-25-3145
14.Neil põhjustel leiab kohus, et kaebajale ei kuulu hüvitamisele ei õiguspäraselt ega õigusvastaselt tekitatud kahju. Kuna kahju ei kuulu hüvitamisele, puudub alus mõista välja ka viiviseid. Seetõttu jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
15.Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.