Tühistada Viru Maakohtu 20. juuni 2025. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16200 osas, millega maakohus keeldus Q.G-d vabastamast pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja jättis Q.G usaldusisiku kohustustest vabastamata.
3.Teha tühistatud osas uus määrus, millega vabastada Q.G pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja vabastada Q.G usaldusisiku kohustustest.
4.Avaldada teade Q.G pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
5.Menetluskulud määruskaebemenetluses jätta poolte endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
6.2.Vabastada Q.G pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
6.3.Avaldada teade Q.G pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
6.4.Vabastada Q.G usaldusisiku kohustustest.
6.5.Menetluskulud jätta Q.G kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
6.6.Menetluskulud määruskaebemenetluses jätta poolte endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Viru Maakohus lõpetas 20. jaanuari 2020. a määrusega Q.G (võlgnik) pankrotimenetluse raugemise tõttu peale pankroti väljakuulutamist. Sama määrusega algatas kohus võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus jättis usaldusisiku nimetamata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku ülesandeid. Maakohus selgitas võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluse kestel. Usaldusisiku kohustuste täitmise kohta tuli aruanne estada kohtule hiljemalt iga aasta 24. jaanuariks.
2.Võlgnik esitas kohtule aruanded oma kohustuste täitmise ning varalise seisundi kohta järgmiselt: -
14.jaanuari 2021. a aruande kohaselt (dtl 108–112) töötas võlgnik OÜ-s XX. Kui ettevõttel tööd ei olnud, siis oli võlgnik Töötukassas arvel ning otsis aktiivselt tööd. Töötukassast hüvitist ei saanud, kuna ei olnud töötanud piisavat aega hüvitise õiguse saamiseks. Palk oli keskmiselt 282 eurot kuus ja töövõimetushüvitis 282 eurot kuus. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kogunes 40 eurot 3 senti. Võlgnik märkis, et kogunenud summa on liiga väike, mistõttu ta väljamakset võlausaldajatele ei tee ja kogub raha edasi. Võlgnik selgitas, et ei olnud teadlik, et kogu sissetulek peab laekuma võlgniku pangakontole, seetõttu laekusid kuni novembrini 2020 võlgniku sissetulekud poja kontole ja alates novembrist hakkasid laekuma võlgniku kontole.
-
12.jaanuari 2022. a aruande (dtl 132–140) kohaselt jätkas võlgnik töötamist OÜ-s XX. Kui ettevõttel tööd ei olnud, siis oli võlgnik arvel Töötukassas ning otsis aktiivselt tööd. Palk oli keskmiselt 282 eurot kuus ja töövõimetushüvitis 282 eurot kuus. Muud sissetulekut võlgnikul aruande kohaselt ei olnud. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kogunes 153 eurot 99 senti, mille maakohtu korraldusel võlgnik võlausaldajatele välja maksis.
-
19.veebruari 2023 (dtl 182–195) aruande kohaselt töötas võlgnik jätkuvalt OÜ-s XX, võlgniku sissetulekuks oli palk keskmiselt 147 eurot kuus ja töövõimetushüvitis 282 eurot kuus. Võlgnik pidas üleval ennast ja oma alaealist last A.Q.G-d . Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks raha ei kogunenud.
-
22.jaanuari 2024. a (dtl 199–216) aruande kohaselt võeti 2023. a jaanuaris võlgnikult ära töövõimetoetus ja töövõimetushüvitis. Osaline töövõimetus tuvastati taas 2023. a detsembrikuu lõpus. Võlgnik asus 2023. a maikuus tööle XXX AS-i, keskmine palk oli 700–900 eurot. Võlgnikul oli alaealise lapse ülalpidamiskohustus.
-
22.jaanuari 2025. a (dtl 220–246) aruande kohaselt jätkas võlgnik töötamist XXX AS-is. Sissetulekuks oli töövõimetustoetus ja palk vahemikus 0–1306 eurot.
Võlgnik esitas 5. aprillil 2025 kohtule taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks. Taotluse kohaselt puudus võlgnikul sissetulek, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Suure inflatsiooni tõttu on kasvanud eelkõige vältimatud kulud: kommunaalid, mis talve hooajal on pool võlgniku sissetulekust, ja toidukulud. Võlgnikul on ülalpidamiskohustus lapse ees. Võlgnikul on probleemid tervisega ja sellel põhjusel ei saa võlgnik töötada suurema sissetulekuga tööl. Võlgadest vabastamise menetlus on kestnud viis aastat. Ebapiisava sissetuleku tõttu ei saanud võlgnik arvestatavalt rahuldada võlausaldajate nõudeid.
3.Kohus küsis võlausaldajate seisukohti menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise osas.
4.AS SEB Pank palus jätta võlgniku taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Võlgnik on 2021–2023. a aruannete kohaselt töötanud tuntavalt alammäärast väiksema tasu eest. Mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ei saa pidada üle kolme aasta töötamist alla miinimumpalga. 2024. a aruandest nähtub, et võlgnik vahetas töökohta ja töötas XXX AS-is, kus tema sissetulekuks oli keskmiselt 700–900 eurot, mida samuti ei saa pidada piisavaks, kuivõrd 2024. a oli alampalk 820 eurot. Jääb arusaamatuks, mis põhjustel maksti võlgnikule kõikides ettevõtetes läbivalt kõik aastad miinimumpalgast väiksemat tasu. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul teinud võlausaldajale üksnes ühe väljamakse summas 7,25 eurot, mis moodustab kogu nõudest 0,1% (nõude rahuldamata osa 7156 eurot 8 senti). Kui võlgnikul ei õnnestu kohustustest vabastamise menetluse kestel leida paremini tasustatavat tööd, on võimalus otsida lisatööd.
5.Swedbank Liising AS oli seisukohal, et kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ja võlgnik jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldajal ei ole teada, kas 22. jaanuari 2025. a aruande punktis 3.2 võlgniku tulu iga kuu kohta on õige. Võlausaldaja leiab, et võlgniku ülalpidamiskohustus on tõendamata, mistõttu võlgnik peab tegema võlausaldajatele suuremaid väljamakseid. Võlgnik on teinud võlausaldajale ainult ühe väljamakse 133 eurot 50 senti 18. mail 2022. Esitatud aruannetest nähtub, et võlgniku sissetulek on ületanud mittearestitava miinimumi määra, millest 75% kuulus võlausaldajatele väljamaksmiseks vastavalt jaotusettepanekule. Võlgnik ei ole väljamakseid 2023–2024. aastal teinud, seega ei teinud võlgnik väljamakseid seaduses sätestatud ulatuses. Võlgnik on tahtlikult rikkunud võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise kohustust.
6.Holm Bank AS palus lõpetada kohustustest vabastamise menetluse ja keelduda võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Võlausaldaja nõude katteks on laekunud kohustustest vabastamise menetluses 8 eurot 50 senti ning jääk on 452 eurot 50 senti. Võlausaldaja ei soovinud enda ärakuulamist.
7.Kohus kuulas võlgniku ära 10. juuni 2025 kohtuistungil. Võlgnik selgitas, et ta üritas leida tasustatavamat tööd. Tal on invaliidsus, mis on aasta lõpuni. Ta töötas juhina poole töökohaga, vahel ka 0,3 töökohaga. Pandeemia ajal tellimusi oli vähem, tööandja andis tööd võimaluste piires, elamiseks raha ei jätkunud, invaliidsus võeti maha. XXX AS-is sai ta suurema palga, kuid 2023. a lõpuks hakkas progresseeruma haigus (käte reumatism),
mis ei võimaldanud seal tööd jätkata. Võlgnik sai tööd XXXX, kus palk oli suurem, kuid võlgu ei maksnud, sest ei olnud täistöökoormust. Raha polnud, elas oma ema juures. Selleks, et mitte olla elatise eest võlgu, kandis võlgnik pensionisambast saadud raha poja kontole. Ta ei elanud siis naisega koos. Praegu elab ta uuesti perega koos ja peab perekonda üksi ülal, poeg lõpetab 12. klassi, abikaasalt võeti invaliidsus maha. Abikaasat hoiti tööl, sest tal oli töövõimetus, see oli vist tööandjale kasulik, kui töövõimetus lõppes, lõpetati tööleping.
MAAKOHTU SEISUKOHT
8.Maakohus lõpetas 20. juuni 2025. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse (resolutsiooni p 1), jättis võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata (resolutsiooni p 2), jättis menetluskulud võlgniku kanda ja menetluskulud kindlaks määramata nende puudumise tõttu (resolutsiooni p 3). Kuna pankroti- ja kohustustest vabastamise avaldus esitati enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) jõustumist, s.o enne 1. juulit 2022, siis kohaldas maakohus tulenevalt FIMS § 68 lg-s 2 sätestatust kuni 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) sätteid. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud rohkem kui viis aastat, mistõttu saab maakohus otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. PankrS § 175 lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Võlgnik ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Maakohus leidis, et võlgnik on täitnud PankrS § 173 lg 1 pandud kohustuse tegeleda tulutoova tegevusega ja kui sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse vältel töötanud ja kui tööd ei olnud, siis tegeles selle otsimisega. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. PankrS § 173 lg-d 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse. Võlgniku pangakontode väljavõtetest ajavahemikul 8. jaanuar 2020 kuni 13. jaanuar 2024 nähtub, et võlgnik kandis peaaegu kogu saadud sissetuleku A.Q.G arvelduskontole. Selgituseks olid märgitud alimendid ja ülekanne. Võlgnik sai septembris 2021. a pensioni väljamakse 3380 eurot ja kandis kogu summa A.Q.G arvelduskontole. Võlgnik selgitas kohtule, et kuna tal on lapse ees elatise võlgnevus, otsustas võlgnik kanda kogu raha elatise võlgnevuse kustutamiseks. Konto väljavõttest nähtub, et võlgnik tegi ka väljamakse 529 eurot T.Q.G arvelduskontole 2021. a jaanuaris. Maakohtu arvutuste järgi maksis võlgnik oktoobrist 2020 kuni jaanuarini 2022 iga kuu oma
lapsele 367 eurot 32 senti, millele lisandus pensioniraha väljamakse 3380 eurot. Ajavahemikul veebruarist 2022 kuni jaanuarini 2023 tegi võlgnik lapsele ülekandeid iga kuu keskmiselt 435 eurot 41 senti. Ajavahemikul veebruarist 2023 kuni jaanuarini 2024 tegi võlgnik lapsele ülekandeid keskmiselt 701 eurot 96 senti kuus. Kuna võlgnik kandis peaaegu kogu oma sissetuleku lapsele, võib järeldada, et võlgnik ei vajanud raha enda ülalpidamiseks. Võlgnik ise selgitas, et kuna tal raha polnud, elas ta oma ema juures. Maakohus nõustus Swedbank AS-iga, et ülalpidamiskohustus on võlgniku poolt tõendamata ja võlgnik pidi tegema võlausaldajatele suuremaid väljamakseid. Kohtute Infosüsteemist ei nähtu, et oleks tehtud kohtulahend lapse kasuks elatise väljamõistmiseks. Ka pankrotimenetluses ei esitanud laps elatisevõlgnevuse nõuet ning laps ei ole menetluses võlausaldaja. Maakohus selgitas, et eelnev küll ei tähenda, et võlgnik ei pidanuks tasuma elatist lapsele, kuid olukorras, kus võlgniku suhtes on algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja ta pidi tegema võlausaldajatele väljamaksed, ei ole õige tasuda lapsele elatist seaduses sätestatud miinimumist oluliselt suuremas summas. Võlgnikule ei saa ette heita, et võlausaldajate huvidele on ta eelistanud oma alaealise lapse huvisid, kuid olukorras, kui võlgnik pidi ka kustutama võlgnevusi võlausaldajate eest, oleks põhjendatud teha lapsele väljamaksed seaduses sätestatud miinimumis. Võlgniku kohustuste täitmise hindamisel tuleb arvestada ka PankrS § 173 lg-ga 5, mille kohaselt võib võlgnik saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Maakohus tuvastas rahvastikuregistri andmete alusel, et menetluse algatamise hetkeks oli võlgnikul üks alaealine laps (sündinud XXXX). 2020. ja 2021. aastatel oli palga alammäär 584 eurot, 2022. aastal 654 eurot, 2023. aastal 725 eurot ja 2024. aastal 820 eurot. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli seega: 2020. aastal 778 eurot 67 senti kuus (584 eurot + 1 × 1/3 × 584), 2021. aastal 778 eurot 67 senti kuus (584 eurot + 1 × 1/3 × 584), 2022. aastal 872 eurot kuus (654 eurot + 1 × 1/3 × 654), 2023. aastal 966 eurot 67 senti kuus (725 eurot + 1 × 1/3 × 725), 2024. aastal 1093 eurot 33 senti kuus (820 eurot + 1 × 1/3 × 820). Mittearestitavat tulu ületavast osast pidi võlgnik PankrS § 173 lg-te 4 ja 5 järgi koosmõjus TMS § 132 lg-ga 3 võlausaldajatele üle andma 2⁄3, millest omakorda 25% pidi jääma võlgnikule. Maakohus selgitas, et alates 9. jaanuarist 2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga 1 2, mis sätestab, et võib arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum (RKTKm 20.03.2019, nr 2-18-4482, p 18.3). Arvestuslik elatusmiinimum oli 2021. aastal 233 eurot 57 senti, 2022. aastal 303 eurot 38 senti, 2023. aastal 338 eurot 23 senti ja 2024. aastal 345 eurot 81 senti. Võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamaksed kahe aruandeaasta eest summas 153 eurot 99 senti. Peale seda ei teinud võlgnik ühtegi väljamakset võlausaldajatele. Maakohus analüüsis võlgniku väljamaksete tegemise kohustust 2024. aasta eest. 2023. aastal ei saanud võlgnik alates märtsist 2023 töövõimetoetust. Talle hakati maksma töövõimetoetust uuesti alates jaanuarist 2024.
Võlgniku pangakontost nähtub, et võlgnik sai 2024. aastal sissetulekut: jaanuaris töövõimetoetus (TVT) 127 eurot 22 senti; veebruaris TVT 328 eurot 66 senti ja palk 944 eurot 92 senti; märtsis TVT 307 eurot 46 senti ja palk 862 eurot 87 senti; aprillis TVT 328 eurot 66 senti ja palk 838 eurot 40 senti; mais TVT 351 eurot 75 senti ja palk 1067 eurot 71 senti; juunis TVT 363 eurot 47 senti ja palk 667 eurot 53 senti; juulis TVT 351 eurot 75 senti ja palk 1278 eurot 34 senti; augustis TVT 363 eurot 47 senti ja palk 1268 eurot; septembris TVT 363 eurot 47 senti ja palk 1268 eurot; oktoobris TVT 351 eurot 75 senti ja palk 1292 eurot 7 senti; novembris TVT 363 eurot 47 senti ja palk 1268 eurot; detsembris TVT 351 eurot 75 senti ja töötasu 1306 eurot 13 senti. 2024. aastal oli elatusmiinimum 345 eurot 81 senti. Maakohus ei arvestanud lapse ülalpidamiseks ettenähtud 1/3 miinimumtasust, milleks on 273 eurot 33 senti. Seega 2024. aasta sissetulekust pidi võlgnik tasuma võlausaldajatele: veebruaris 130 eurot 89 senti (1273,58 eurot – 273,33 eurot – 345,81 eurot = 654,44 eurot x 20%), märtsis 110 eurot 24 senti, aprillis 109 eurot 50 senti, mais 96 eurot 27 senti, juunis 82 eurot 37 senti, juulis 202 eurot 19 senti, augustis 202 eurot 47 senti, septembris 202 eurot 47 senti, oktoobris 204 eurot 92 senti, novembris 207 eurot 27 senti, detsembris 207 eurot 75 senti. Võlgnik ei ole ühtegi väljamakset teinud. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 2 toodud kohustusi, olles raskelt hooletu ning on rikkunud sellega võlausaldajate huve. Maakohus leidis, et võlgnik varjas oma tulu, kuna ei andnud kohtule teavet pensionifondi väljamaksete kohta. Tegemist on süülise rikkumisega PankrS § 175 lg 2 p 2 tähenduses. Võlgniku selgitused, et tegemist võib olla juristi veaga, ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. Võlgnik vastutab selle eest, mis sisu on aruandes kirjas. Võlgnik ei teinud pensioni väljamaksest ühtegi väljamakset võlausaldajatele ning seega on võlgnik PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi süüliselt rikkunud oma PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist (PankrS § 171 lg 2 p 4). Kohus leidis, et PankrS § 173 lg-tes 3 ja 4 tulenevate kohustuste rikkumisest tulenevalt tuleb võlgnik jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda.
MÄÄRUSKAEBUS
9.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti hinnanud asjaolusid ning arvutanud igakuiselt mittearestitavat summat. Võlgnik leiab, et elatise, sh elatise võlgnevuse, tasumise kohustus tuleb täita esimeses järjekorras. Seega võlgnik on õigesti tasunud pensioni väljamakse 3380 eurot elatise võlgnevuse katteks. Maakohtu viide Riigikohtu 20. märtsi 2019 lahendile tsiviilasjas nr 2-18-4482 on asjakohatu, kuna võlgnik on kohustatud jälgima seadust ning ei pea olema kursis Riigikohtu lahenditega. Ka maakohus ise ei ole viie aasta jooksul võlgnikule selgitanud ning teinud märkusi selle kohta, et võlgnik arvutab valesti „mittearestitavat“ summat. Võlgniku sissetulekuks oli alati töötasu
miinimummäära ulatuses, mida ei ole võimalik TMS-ist lähtudes arestida ja millele lisandub 1/3 lapsele ülalpidamiseks. Samuti ei saa sissenõuet pöörata töövõimetoetusele, mis on seotud tervisehäirega. Kohus oleks saanud anda selgitusi võlausaldajatele makstava summa arvutuste kohta ning pikendada võlgadest vabastamise menetlust veel kaheks aastaks, et võlgnik saaks võlausaldajatele teha väljamakseid kooskõlas kohtu selgitustega. Maakohus ei ole seda teinud.
VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
10.PlusPlus Legal OÜ palub jätta määruskaebus rahuldamata. Võlgnikul oli vahendeid võlgnevuse tasumiseks, kuid võlgnik teadlikult maksis suuremas summas elatist ja jättis tahtlikult võlausaldajatele teisest sambast saadud tulust maksed tegemata. Võlgnik ei ole tõendanud ei tulutoova töö otsimist, ega näidanud üles ühtegi tegevust, mis reaalselt tõendaks tahet oma võlgnevusi tasuda. 2021. a jaanuari aruandes märkis võlgnik, et ta ei olnud teadlik, et kogu tema sissetulek peab laekuma tema kontodele ja seoses sellega antud aruandlusperioodil tema töövõimetushüvitis laekus poja A. Atipovi kontole ning töötasu kuni novembrini 2020 on samuti laekunud poja kontole. Vaatamata sellele on ka pärast antud kuupäeva septembris 2021. a tehtud pensioni väljamakse summas 3380 eurot ja kogu summa on võlgnik kandnud enda lapse arvelduskontole. Seega on õige maakohtu järeldus, et võlgnik on varjanud oma tulu, mistõttu on tegemist süülise rikkumisega PankrS § 175 lg 2 p 2 tähenduses. Maakohus selgitas võlgnikule 24. jaanuari 2020. a määruse p-s 11 kõiki võlgniku kohustusi, sh seda, et töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulust peab võlgnik 75% üle andma võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgnik ei ole kohtu poolt antud juhistest ja soovitustest lähtunud ega neid järginud.
11.Swedbank Liising AS palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja nõustub kohtumääruses tooduga, et võlgnik oleks pidanud oma sissetulekust loovutama oluliselt rohkem ning tegema võlausaldajatele rohkem kui ühe väljamakse. Seega on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatud kohustust loovutada usaldusisikule töösuhtest saadud või sellega sarnane tulu. Võlausaldajate huvide kahjustamine tuleneb antud juhul nimelt loovutuskohustuse olemusest, sest selle kohustuse rikkumisega jääb võlausaldaja ilma rahast, millele tal on seaduse alusel õigus. Seega on võlausaldaja sarnaselt kohtuga arvamusel, et võlgnik on süüliselt oma kohustust rikkunud ning kahjustanud seeläbi ka võlausaldajate huve.
12.Holm Bank AS palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatud kohustusi. Võlgniku tahtlik rikkumine nähtub ka pensionisambast laekunud tulu varjamises. Võlausaldaja on ilma jäänud rahast, millele tal on seaduse alusel õigus. Võlgnik on väitnud, et tal on probleemid tervisega, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Samuti ei ole võlgniku töövõimet hinnatud osaliselt või täielikult puuduvaks.
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja jättis võlgniku usaldusisiku kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja usaldusisiku kohustustest. Võlgniku määruskaebus rahuldatakse.
15.Maakohus on õigesti leidnud, et FIMS § 68 lg 2 alusel tuleb menetlusele kohaldada kuni 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. PankrS § 175 lg 1 nägi ette, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 175 lg 2 nägi ette, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlgnik on 2024. aastal väljamaksete tegemata jätmisel rikkunud PankrS § 173 lg 2 nimetatud võlgniku kohustusi süüliselt. Maakohus ei ole kohustustest vabastamise menetluses nõuetekohaselt otsustanud võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramist ning ei ole teinud otsustust, millest nähtub, miks tuleb seaduses sätestatu alusel arvestatavale mittearestitavale sissetulekule kohaldada täiendavaid piiranguid, s.o vähendada võlgniku sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada järgmist:
16.1.Kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg 5 järgi ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet. Ringkonnakohus selgitab, millest tuleb vastava tulu suuruse, millele ei saa sissenõuet pöörata, arvestamisel lähtuda ja võlgnikule teatavaks teha. Samad põhimõtted kohalduvad ka praegu kehtiva FIMS § 47 lg 4 järgi sissetuleku osa, millele ei saa pöörata sissenõuet, arvestamisel. Sissetuleku arestimise reeglid on sätestatud TMS §-des 130–136. Tegemist on seadusega, mis sätestab, millisele võlgniku tulu ehk sissetuleku osale ei saa pöörata sissenõuet, mistõttu tuleb nimetatud TMS-i normidest lähtuda ka kohustustest vabastamise menetluses. Üldreeglina tuleb võlgniku sissetulekuks, mida võib ka arestida, pidada tema töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega (TMS § 130 lg 11). Riigikohus on selgitanud, et osa sissetuleku arestimisel võlgniku kaitseks kehtestatud piirangutest on absoluutsed, st teatud ulatuses või teatud liiki sissetulekute arestimine on täielikult keelatud. TMS § 131 sätestab nende sissetulekute loetelu, millele ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata (p-d 68, nt töövõimetoetus, perehüvitis) või saab seda teha eriseadustes ettenähtud korras (p 10, riiklik pension). Samas võib TMS § 131 lg 2 alusel osal juhtudest erandina arestida TMS § 131 lg 1 pdes 6–8 nimetatud üldjuhul mittearestimisele kuuluvaid sissetulekuid (sh töövõimetoetuse) (RKTKm 16.11.2016, 3-2-1-110-16, p 16.2). Selliselt on TMS § 131 eesmärk koostoimes
eelkõige TMS §-dega 130 ja 131–136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt ka RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-166-16, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). Sissetulekule sissenõude pööramise erandid ja nende kohaldamise eeldused näeb ette TMS § 131 lg 2. Nimetatud erandite kohaldamine on võimalik täitemenetluses üksnes kohtutäituri otsusel, kellel lasub ka erandi kohaldamise eelduste kontroll. Võimaluse korral näeb TMS § 131 lg 2 teine lause ette ka võlgniku ärakuulamise. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta (vt selle kohta ka RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 20). Kui kohtutäitur soovib sissenõude pöörata näiteks ka töövõimetoetusele (nagu kohus pidas vajalikuks praeguses asjas), siis peab kohtutäitur tegema vastava otsuse enne töövõimetoetuse arestimist. TMS § 131 lg 2 kohaldamisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile (vt RKTKm 10.06.2015, 3-2-162-15, p 14; 20.03.2019, 2-18-4482, p 17.4). Ringkonnakohus leiab, et kohustustest vabastamise menetluses saab TMS § 131 lg 2 kohaldamise otsustuse teha üksnes kohus. Kohus võib lubada sissenõuet pöörata ka töövõimetoetusele, kuid kohus peab sellise otsustuse tegema enne sissenõude pööramise vajaduse tekkimist, st eelduslikult koos kohustustest vabastamise menetluse algatamisega. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, mille tegemisel tuleb kohtul arvestada samade nõuetega, millega tuleb arvestada kohtutäituril samasuguse otsuse tegemisel. Maakohus on praegusel juhul 24. jaanuari 2020 määruses (dtl 75jj) kohustustest vabastamise menetluse algatamisel määruse resolutsiooni p-s 11 andnud viitega TMS § 131 lg 1 p-dele 1–11 loetelu sissetuleku liikidest, millele sissenõuet ei pöörata, jättes töövõimetoetusele selles loetelus viitamata. Siinjuures on asjakohane viidata Riigikohtu seisukohale hagi tagamise asjas (mis kohaldub ka praegusel juhul), et „seadustest ei tulene ja oleks ka tarbetu koormata kohtuid selliselt, et igas hagi tagamise määruses tuleks märkida, et arestida ei saa summasid, millele ei saa seaduse kohaselt sissenõuet pöörata. Muu hulgas ei lahendaks selline formuleering ka nt TMS § 131 lg 2 alusel tekkida võivat vaidlust selle üle, kas sissetulek on erandina arestitav või mitte“ (vt RKTKm 16.11.2016, 3-2-1-110-16, p 16.4). Maakohtu 24. jaanuari 2020. a määruse põhjendavas osas puuduvad aga igasugused kohtu kaalutlused, kas üldse ja miks pidas maakohus kohustustest vabastamise menetluse algatamisel põhjendatuks pöörata sissenõue ka töövõimetoetusele TMS § 131 lg 2 alusel. Seega ei ole maakohus kohustustest vabastamise menetluse algatamisel nõuetekohaselt otsustanud töövõimetoetusele sissenõude pööramist. Maakohus on alles kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel asunud määruse põhjendavas osas seisukohale, et võlgniku suhtes tuleb kohaldada TMS § 131 lg 2 alusel erandit ning pöörata sissenõue ka töövõimetoetusele. Selliselt toimides on maakohus rikkunud oluliselt TMS § 131 lgs 2 sätestatud korda ja võlgniku õigusi, kuivõrd võlgnikule ei pidanud olema arusaadav, et kohustustest vabastamise menetluse ajal saadud töövõimetoetus on sissetuleku osa, millele võib pöörata sissenõude. Ka vaidlustatud maakohtu määrusest ei nähtu maakohtu põhjendusi selle kohta, kuidas maakohus oma kaalutlusõigust sisustas. Selleks ei piisa üksnes viitest Riigikohtu lahendile nr 2-18-4482, kus Riigikohus on sissenõude lubatavust töövõimetoetusele käsitlenud. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu korduvad selgitused kohtutäituri kaalutlusõiguse teostamisest (vt nt RKTKm 20.03.2019, nr 2-18-4482, p 21.3), millised
põhimõtted kohalduvad ka juhul, kui kohtutäituri asemel teostab kaalutlusõigust TMS § 130–136 sätete alusel kohus.
16.2.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus sissenõude piiranguid võlgniku tulule (sissetulekule) TMS § 132 alusel. Riigikohus on oma praktikas pidanud sissetulekule sissenõude pööramisel üldreegliks TMS § 132 lg-t 1, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust (vt näiteks RKTKm 05.06.2019, 2-18-4480, p 17). Üldreegliks saab pidada ka TMS § 132 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud kui täidetakse lapse elatisenõuet. Sissetuleku arestimisel üldreeglist erandite tegemist võimaldab TMS § 132 lg-tes 12–14 sätestatu. TMS § 132 lg 12 võimaldab, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavasti ei vii nõude täielikule rahuldamisele, kohtutäituril sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui TMS § 132 lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt arvestatud arvestuslik elatusmiinimum. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Seda ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Riigikohus on selgitanud, et viidatud sättes kasutatud lahendus „kuni 20%“ tähendab kohtutäiturile kohustust kontrollida ja põhjendada, millises ulatuses ja miks just sellises ulatuses 20% piires sissenõude pööramist kohaldatakse. Seega tuleb arestimise õiglust kontrollida ja arvestada iga konkreetse võlgniku majandusliku seisundiga, samuti sissenõudja õigustatud huvidega. Hinnata tuleb mh seda, kas sissetuleku TMS § 132 lg 1 2 järgses maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, transpordile, ravimitele jms) (vt RKTKm 05.06.2019, 2-18-4480, p-d 18.2; 19.3). Täitur peab vajadusel sellise otsustuse tegema sissetuleku arestimisel. Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte kohaldub ka siis, kui kohustustest vabastamise menetluses otsustab kohus vähendada võlgniku sissetuleku osa, millele ei või pöörata sissenõuet, ka TMS § 132 lg 12 alusel. Praegusel juhul otsustas maakohus alles kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel, et võlgniku suhtes tuleb kohaldada TMS § 132 lg-s 1 2 lubatud kõige kõrgemat protsenti, samas põhjendused, miks kohus just sellist protsenti kohaldas, lahendis puuduvad.
16.3.Ringkonnakohus selgitab ka seda, et nii kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg 4 kui ka FIMS § 47 lg 4 viimane lause „kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra“ kohaldub nii tulu (sissetuleku) osa, millele ei saa pöörata sissenõuet, suuruse määramisele (kooskõlas TMS §-des 131–132 sätestatuga), kui ka täiendava protsendi, mis arvutatakse sissetuleku osalt, millele saab sissenõuet pöörata, määramisele. Samuti tuleb sellist kohtu õigust tõlgendada nii, et kohus võib täiendava protsendi määra, millele ei saa sissenõuet pöörata (mis on seaduse järgi 25% sissetuleku osalt, millele saab sissenõuet pöörata) nii vähendada kui ka suurendada. Selline tõlgendus on mh kooskõlas Võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjaga (743 SE), mille kohaselt eelnõuga „muudetakse PankrS § 173 lg-s 4 sisalduvat komplitseeritud raha võlgnikule jätmise piire, nähes ette ühtse määra 25%, mis tuleb võlgnikule jätta (praeguse algse 15% asemel), klausliga, et kohus võib selle protsendi asjaolude järgi ka teistsugusena määrata või seda muuta“.
Pankrotiseaduse kohustustest vabastamise menetluse sätted asendati ilma oluliste muudatusteta alates 1. juulist 2022 FIMS-i vastavate sätetega (FIMS §-d 44–52), mistõttu tuleb FIMS § 47 lg-st 4 tulenevat kohtu õigust tõlgendada sarnaselt PankrS § 174 lg-st 4 tuleneva kohtu õigusega. Sellise tõlgendusega on kooskõlas ka seaduse eesmärk motiveerida võlgnikku teenima võimalikult suurt sissetulekut (vt selles osas ka Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu seletuskiri (575 SE, lk 51).
16.4.Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et nii kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg 4 järgi kui ka FIMS § 47 lg 4 järgi peab usaldusisik talle seaduse alusel loovutatud tulust (sissetulekust) võlgnikule üle andma sissetuleku selle osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, ei tähenda seda, et usaldusisikul on õigus otsustada TMS §-de 131 ja 132 alusel arestimisele mittekuuluva sissetuleku osa suuruse üle sarnaselt kohtutäituriga. Sellist usaldusisiku õigust kohustustest vabastamise menetluses ei tulene ei kuni 1. juulini 2022 kehtinud pankrotiseaduse sätetest ega ka FIMS-st (vt usaldusisiku õiguste osas FIMS § 53 lg 4). Seega saab ainukeseks organiks kohustustest vabastamise menetluses, kes sellist diskretsiooni saab teostada, olla kohus.
16.5.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kohtul ei ole kohustust määrata kohustustest vabastamise menetluse algatamisel võlgniku tulule sissenõude piiranguid seaduses sätestatud üldreeglist erinevalt ja kohaldada TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg-tes 1 2–14 võimaldavaid erandeid. Samas erandite kohaldamisel peab kohus järgima Riigikohtu vastavaid juhiseid kohtutäiturile ja tegema selle otsustuse enne erandi kohaldamist. Kohtul tuleb arvestada ka TMS § 134 lg-s 1 sätestatuga, et kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, tuleb kohtul oma otsustust muuta. Sellistest asjaoludest peaks kohut teavitama võlgnik ning taotlema kohtu otsustuse muutmist. Välistatud ei ole (näiteks stabiilse sissetuleku korral), et kohus määrab usaldusisikule loovutatava tulu osa suuruse kindla igakuulise rahasummana (näiteks 500 eurot kuus). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, mida kohus peab põhjendama. Kohtulahendi resolutsioonist peab alati nähtuma, millises ulatuses on võlgnikule tagatud sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet. PankrS ei sätestanud ning ka FIMS ei sätesta erinevalt täitemenetluse seadustikust eraldiseisvat kaebeõigust kohtu sellise otsustuse peale kohustustest vabastamise menetluses. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras peab võlgnik saama esitada vastuväite kohtu tegevusele TsMS § 333 kohaselt. Vastuväide tuleb kohtul lahendada asjatu viivituseta (vt TMS § 133 lg-t 1 kohtutäiturile kehtestatud tähtaja kohta). Seejärel saab võlgnik hiljem tugineda võimalikele rikkumistele kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise määruse peale edasi kaevates.
17.Ringkonnakohus leiab, et võlgniku 2024. a kohta esitatud aruandest nähtub, et võlgniku sissetulekuks on töövõimetoetus (mitte töövõimetushüvitis, nagu võlgnik seda oma aruannetes märkis) ja töötasu. Võlgnik on aruandes toonud ära, et töövõimetoetus on täies ulatuses mittearestitav ja töötasu on mittearestitav ühes kuus 1093 euro 33 sendi (miinimutasu + 1/3 lapse ülalpidamiseks) ulatuses ja aruandeaasta jooksul tema igakuine sissetulek mittearestitavat määra ei ületanud. Ringkonnakohtu arvutuste järgi sai võlgnik veebruaris kuni detsember 2024. a töötasu kokku 10 464 eurot 21 senti (võlgik ei saanud nt töötasu juulikuus), seega jagatuna 11 kuuga oli ühe kuu keskmine töötasu 951 eurot 29 senti. Nagu eespool selgitatud, ei ole maakohus teinud otsustusi sellise mittearestitava määra arvutamise valemi kohaldamiseks, millest maakohus vaidlustatud määruses ise lähtus. Seega ei ole võlgnik 2024. aastal võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmisega rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, mis võiks anda alust võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.
18.Kuna võlgnik on koos usaldusisiku aruannetega esitanud oma pangakonto väljavõtted, mille kohta kogu menetluse ajal ei ole kohtutoimiku järgi selgitusi ega täiendavat teavet küsitud, jääb arusaamatuks, kuidas saab lugeda 2021. aastal saadud pensioni väljamakset, mis võlgniku pangakontol ka kajastub, tulu varjamiseks. Ainuüksi see, et seda ei ole kajastatud usaldusisiku aruandes, ei saa pidada tulu varjamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pensioni väljamakse on sissetulek, mille arvelt saab võlausaldajate nõudeid rahuldada. Samas leiab ringkonnakohus, et seda, et ühtegi väljamakset pensioni väljamakse arvelt ei tehtud, ei saa pidada tulu varjamiseks PankrS § 173 lg 2 tähenduses. Pensioni väljamakse sai võlgnik juba 2021. aastal ning tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks võlgnikule, arvestades mh seda, et võlgnik oli iseenda usaldusisik, selgitanud pensioni väljamakse kui sissetuleku arvestamise kohustust ning palunud selgitada, miks selle arvelt võlausaldajatele väljamakseid ei tehtud. Võlgniku muu igakuine sissetulek 2021. aastal oli oluliselt alla seaduses sätestatud mittearestitava määra (võlgniku sissetulekuks oli palk keskmiselt 282 eurot kuus ja töövõimetoetus 282 eurot) ning asja materjalide põhjal seega ei ole alust asuda seisukohale, et pensioni väljamaksest (3380 eurot 73 senti) võlausaldajatele raha välja maksmata jätmine kahjustas võlausaldajate huve. Võlgniku 2021. a sissetulek oli palka ja pensioni väljamakset arvestades kokku ca 6765 eurot (282x12 + 3380 eurot 73 senti), mis teeb kuus ca 564 eurot. Miinimumpalk 2021. aastal oli 584 eurot. Arvestades võlgniku ühte ülalpeetavat oli seaduses sätestatud mittearestitav sissetulek võlgnikul 2021. aastal seega TMS § 132 lg 1 ja 2 järgi 778 eurot 67 senti. Ringkonnakohus leiab, et mittearestitava sissetuleku osa osas ei saa kohus võlgnikule teha ettekirjutusi selle kasutamise kohta, sh kui palju oleks võlgnik pidanud maksma lapsele elatist. Olukorras, kus võlgniku töötasu või muud sissetulekud, millele saab seaduse kohaselt sissenõuet pöörata, ei ületanud mittearestitava sissetuleku määra, ei saa rääkida ka loovutuskohustuse rikkumisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 välja toodud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, milles tulenevalt saaks järeldada võlgniku poolt PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste rikkumist. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osas, millega maakohus keeldus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
19.Ringkonnakohus peab vajalikuks veel välja tuua, et praeguses asjas jättis maakohus 24. jaanuari 2020 määrusega võlgnikule usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlausaldajatel puudus huvi esitada ise usaldusisiku kandidaat. Pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täida enda kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Seega ei saa kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks olla need võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda usaldusisiku ülesandeid täites. Usaldusisiku aruande esitamine ja võlausaldajatele väljamaksete tegemine ei ole võlgniku kohustus PankrS § 173 järgi, mille süüline rikkumine annaks PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi alust lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.
PankrS § 172 lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul pidi aga kohus ise kontrollima, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eeltoodu seda, et juhul, kui menetluse kestel ilmneb, et võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi täitma, tuleb võlgnikule määrata usaldusisik, kes neid kohustusi täidab. Võlgnikku ei saa jätta ilma võimalusest vabaneda oma kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi. Maakohtu 20. jaanuari 2020. a määruse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Kohus kuulas võlgniku ära kogu menetluse jooksul ühe korra ning võlgnik avaldas, et usaldusisiku aruannet aitas tal koostada kolmas isik võlgniku esitatud andmete alusel. Võlgnik ei valda eesti keelt ning allkirjastas aruande mõistmata, kas see kajastab kõiki vajalikke andmeid. Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et võlgnik ei olnud võimeline usaldusisiku kohustusi täitma. Kohtutoimikust ei nähtu, et maakohus oleks võlgnikku selles osas ka vajaliku täpsusega juhendanud.
20.Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel tuleb usaldusisik talle määratud kohustustest vabastada. Seega tuleb võlgnik seoses menetluse lõpetamisega vabastada usaldusisiku kohustuste täitmisest.
21.PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
22.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
23.Võlgnikul on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. Tasutud riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Riigilõivu tagastab TsMS § 150 lg 4 alusel kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb TsMS § 150 lg 6 kohaselt kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.