Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-s 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kohtupraktika järgi tuleb eeldada, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures, teisel vanemal on (last esindades) võimalik kulude vahetu kandmise eeldus ümber lükata (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.4). Olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, on võimalik ülalpidamiskohustuse täitmine ka muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16 p-d 11 ja 14). Kui laps viibib hagejaga, siis on hageja õigustatud mitte maksma lapsele elatist vastava perioodi eest, kuna hageja täidab sel ajal elatise kohustust vahetult. Eelnevast tulenevalt ei ole hagejal 2024. a mai kuni augusti eest elatisevõlgnevust, mille alusel on alustatud täitemenetlust. Hageja on kostjale elatist tasunud tähtaegselt ja korrapäraselt ning kostja märgitud ja täitemenetluses sissenõutavat võlga ei eksisteeri. Sundtäitmine täiteasjas nr 171/2024/586 tuleb lubamatuks tunnistada. Kui isa veedab lapsega aasta jooksul keskmiselt 8,5 ööpäeva kuus, siis on see igal juhul PKS § 101 lg 6 järgi elatise vähendamise alus. Selle alusel peab hageja võimalikuks vähendada elatist ka alla seaduses sätestatud miinimumelatise. Alternatiivselt on kostja väidetav nõue täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi tasaarvestatav kostja poolt 2024. a jaanuari–aprilli enamtasutud elatisega. Arvestades isaga veedetavaid ööpäevi kuus, oleks hageja pidanud 2024. a jaanuar–aprill eest maksma elatist kokku 463 eurot 7 senti, kuid on tasunud selle aja eest elatist 900 eurot.

Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest hageja ei ole esitanud hagi elatise vähendamiseks, mis oleks kohane õiguskaitsevahend. Hageja soovib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga saada tsiviilasjas nr 2-23-113182 lahendit, mis vähendaks igakuist elatist. Sellisel taotlusel puudub õiguslik alus. Kehtiva PKS § 101 lg 6 alusel vähendatakse elatist ainult siis, kui aasta keskmiselt viibib laps kohustatud vanema juures seitse kuni viisteist ööpäeva. Hageja ei ole toonud välja arvutust selle kohta, kui palju laps aastas keskmiselt tema juures viibib. Üksikute suvekuude arvestuse alusel täitemenetluse lubamatuks tunnistamine on seega alusetu nõue ja vastuolus kehtiva õigusega. Sisuliselt on hageja soov vähendada elatist üksikutel kuudel ilma õigusliku aluseta. Isa maksab niigi lapsele vähem elatist kui on PKS-is sätestatud miinimum. Laps on isalt miinimumist vähem elatist küsinud just seetõttu, et ka elatise lahendi tegemise ajal viibis laps isa juures suhtluskorra alusel (esialgse õiguskaitsega määratud). Kostja ema E.L palus hagejalt 6. oktoobril 2022 lapsele elatist 225 eurot, mille eest lubas tasuda lapse lasteaia tasud ja muud kulud. Samal päeval kinnitas hageja, et ta on nõus lapsele elatist tasuma seadusest tulenevas osas. Kuna aga hageja seda ikkagi ei teinud, pöörduski hageja kohtusse ning kohus tegi määruse 21. aprillil 2023 sama elatise kohta (225 eurot, mille suhtes oli vanematel eelnev kokkulepe 6. oktoobril 2022). Lapse ema ei vaidle vastu sellele, et uue suhtluskorra järgselt on laps isaga aastas keskmiselt 8 päeva kuus, kuna suhtluskord on kohtumäärusega määratud. Hoolimata uuest suhtluskorra määrusest, kannab ema üksi enamuse lapsega seotud kuludest. Lapse ema tasus 2024. aastal ja 3(10)

tasub jätkuvalt kõik lapse eluks ja ülalpidamiseks vajalikud kulud üksinda. Loomulikult ostab isa lapsele toitu, kui laps on isaga, selle üle vaidlust ei ole. Lisaks on hageja aastate jooksul ostnud lapsele mõned mängusjad ja väga üksikud riideesemed, kuid vanemate sellekohase kokkuleppeta. Lapse kulud on kokku keskmiselt 800 eurot kuus, millest isa kannab vaid u 20% elatise maksmise teel. Lapse isa ei kandnud lapse emaga võrdselt lapse kulusid, ei täitnud kohtumäärust selles sätestatud tingimustel ning see tingiski täitemenetluse alustamiseks avalduse esitamise. Lapse ema on töövõimetu seoses vähi diagnoosiga alates 2022. aastast. Lapsevanemad ei ole selles osas ka võrdses olukorras, kuna lapse isa puhul on tegemist terve tööealise inimesega, ettevõtjaga.

MAAKOHTU LAHEND

selgitama, kas hagejal on kõiki asjaolusid kogumis hinnates alust väljamõistetud elatise maksmisest keelduda väites, et on täitnud elatise maksmise kohustust vahetult. Seetõttu kohustas kohus pooli esitama tsiviilasjas täiendavaid tõendeid. Hageja toetus juba esitatud suhtluskorrale, mille järgi on kostja tema juures viibinud 2024. a keskmiselt 8,5 päeva kuus. Kostja ei vaidlustanud, et kehtiva suhtluskorra järgi veedab hageja kostjaga aasta jooksul keskmiselt 8 päeva kuus. Lapse ema ei ole vaidlustanud isa esitatud lapsega veedetud kuupäevi, kuid on vaidlustanud keskmist koosveedetud aega. Kohus kontrollis selles osas isa arvestusi, arvestades mh suhtluskorras märgitud kellaaegu. Suhtluskorra järgi veedavad hageja ja kostja koos 3 päeva 24-l nädalavahetusel aastas (kohus arvestas, et juuli 14-päevase perioodi sisse jääb üks paarisnädalavahetus, mida ei saa arvestada topelt, ning et aastavahetus ja jõulud on reguleeritud eraldi), lisaks 7 päeva juunis ja augustis ning 14 päeva juulis ja kas aastavahetusel või jõuludel samuti 2 päeva. Seega kokku veedab suhtluskorra järgi laps isaga 100 päeva aastas, s.o keskmiselt 8,33 päeva. Täispäevadesse arvestatuna teeb see 8 päeva kuus. Seega on õige kostja arvestus. Eeltoodust tuleneb, et laps ei ole aastas keskmiselt isaga veetnud kalendrikuus vähemalt pool ajast, mis saaks õigustada elatise tasumata jätmist. Tsiviilasjas nr 2-23-113182 on hagejalt välja mõistetud elatis kindla summana 225 eurot kuus, mis jäi alla toona kehtinud elatise miinimummäära (2023. aastal 260 eurot 33 senti). Kuna elatis määrati kindlaks maksekäsu kiirmenetluses, ei ole kohus saanud arvestada eraldi lapse ja isa koosviibimise aega. Lõplik suhtluskord kehtestati pärast elatise väljamõistmist novembris 2023, jõustumisega 16. veebruaril 2024. Puuduvad tõendid, et suhtlust oleks arvestatud varem. Kostja ei vaidlusta, et lapse isa juures viibimisel on isa katnud lapsega seotud jooksvad kulud (eelkõige toit). Arvestada tuleb aga kostja väidete ja tõenditega, et ema on tasunud 2024. aastal kõik lapse lasteaiaarved ning huvikooli tasud (alates 2024. a novembrist), samuti on ema ostnud enda sõnul lapsele riided ja jalanõud, kusjuures sobivad riided annab ema lapsele isa juurde kaasa, ka lapse ravimi on ema andnud juunis 2024 lapsele isa juurde kaasa. Lapse isa väide, et ka tema on ostnud lapsele enda juurde riideid ning andnud neid kaasa ema juurde, ei ole eeltoodud tõendeid arvestades usutav ning isa ei ole oma vastuväidet ka millegagi tõendanud. Kui isa juures oleks lapsel piisavad riided, ei nõuaks isa emalt lapsele jope kaasapanekut või ema ei viiks lasteaeda lisariideid, et isa saaks need nädalavahetusel kaasa võtta. Kostja esitatud kirjavahetus puudutab juhtumeid nii 2023, 2024 kui 2025. aastast, millest kohus järeldab, et lapsele riiete kaasapanek ema juurest isa juurde minnes on kõigil neil aastatel toimunud, s.t see puudutab ka 2024. aasta elatise maksmise kohustust. Lisaks kannab ema lapse põhielukohaga seotud kulud, kus laps viibib aastas ca 73 % ajast. Kuigi laps viibib keskmiselt 8 päeva kuus isaga, on emal seega ikkagi ka olulised püsikulud lapse ülalpidamisel, mida tuleb kanda sõltumata sellest, kas laps viibib parasjagu isaga või mitte. Hageja ei ole väitnud, et emal selliseid kulusid või et ta kannab selliseid kulusid ise. Asjaolu, et laps aasta lõikes 26,6% (ümardatult 27%) aastas isaga, ei tee ema püsikulusid olematuks. Siiski arvestab seadus eluasemekulude suurema kandmisega juba miinimumelatise määramise regulatsiooni juures. Teisalt kui lasteaia- ja huviringitasud ning telefoniarved tasub ning ka lapse riided ja jalanõud ostab lapse ema, siis on kahtlemata tegemist olukorraga, kus lapse ema kannab isaga võrreldes proportsionaalselt suurema osa lapsega seonduvatest kuludest. Sellised kulud on kostjavanuse lapse kasvatamisel oluline osa lapse ülalpidamisest ning tegemist on kuludega, mis tuleb kanda sõltumata sellest, kellega laps parasjagu viibib. Hageja ei ole isegi püüdnud tõendada, et ta nende kulude kandmisel osaleb. Enamiku viidatud kulude osas ei ole ta seda ka väitnud. Tähendust ei ole lapse isa vastuväitel, et laps enam huvikoolis ei käi, kuna kohus 5(10)

otsustab selle üle, kas lapsele 2024. a juunis, juulis ja augustis makstud elatis oli piisav ning kas nende kuude osas saab sundtäitmine olla seetõttu lubamatu. Kokkuvõtteks on lapse ema sellega lükanud selgelt ümber kohtupraktikas elatise määramisel kasutatava eelduse, et kui laps viibib vanema juures siis proportsionaalselt selle aja eest saab arvestada ülalpidamise antuks. Lapse ema on lisaks tõendanud, et ta on (tuvastatud juunis 2024) osaliselt töövõimetu terviseseisundist tulenevalt ning sellega seosest on ja oli ka 2024. a eelduslikult vähenenud tema võime endale ja oma lapsele tööga ülalpidamine tagada. Kostja on ka välja toonud, et hageja on (oli 2024. aastal) töövõimeline isik, seega võivad vanemate võimalused last ülal pidada ollagi erinevad. Eeltoodud asjaolusid arvestades leidis kohus, et hagejal puudus õigus keelduda alla miinimummäära välja mõistetud elatise tasumisest kostjale juunis, juulis ja augustis 2024. Samale järeldusele peaks kohus jõudma eeltoodu alusel ka mistahes muude 2024. a kuude osas, kui selline vaidlus peaks edaspidi tõusetuma. Kostja oli õigustatud alustama täitemenetlust, kui hageja elatise tasumise kohustust ettenähtud määras ei tasunud. Kohus ei näe eeltoodud asjaoludel alust määrata, et elatist tulnuks mistahes vaidlusalusel kuul arvestada vähem kui kohtulahendiga määratud 225 eurot ning et täitemenetlus oleks vastavas osas lubamatu. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise menetluses ei saa kohus otsustada selle üle, mis oleks kohane elatise määr kõiki poolte kohtu ette toodud asjaolusid ning suhtluskorda arvestades. Igal juhul on ebaõige hageja seisukoht, et lapse põhjendatud elatise määraks saab olla vaid miinimumelatis, mis on arvestatud võttes arvesse aasta jooksul isaga viibitud keskmist päevade arvu kuus. Keskmiselt viibis laps isaga vaid 8 päeva kuus. Seega kõik elatise iseseisvad vähendamised, mis võtavad arvesse rohkem kui 8 päeva kuus, on igal juhul lubamatud. Kui elatis oleks välja mõistetud miinimummääras ning lapsega seotud püsikulud olnuks muul viisil vanemate vahel jagatud, ei tohtiniks lapse isa ühelgi kuul maksta lapsele elatist vähem kui 134 eurot 28 senti kuus (miinimumelatis 2024. a juhul kui laps viibib kohustatud vanemaga 8 päeva). Lapse isa on maksnud sellest vähem elatist nii 2024.a juunis, juulis kui augustis. Kui aga arvestada ka ema kantavate kuludega, mis ei sõltu lapse ajutisest viibimisest isa juures aasta jooksul keskmiselt 8 päeva kuus, siis on tuvastatav, et elatis pidanuks olema kindlasti sellest oluliselt suurem. Järelikult tuleb lugeda, et elatis 225 eurot kuus ei saanud olla ka lapsega suhtlemise korda arvestades ebamõistlikult suur. Tuleb lugeda, et see arvestas piisaval määral nii lapse isa panusega lapse ülalpidamisse suhtluskorra järgi lapse isa juures viibimisel kui ka üksnes lapse ema kantavate kuludega, mille kandmisel isa lapsele vahetu ülalpidamise andmisega ei saanud kuidagi osaleda. Maakohus märkis, et hageja elatise arvestused ja ümberarvestused, mida hageja on teinud näiteks 6-kuulise perioodi kohta, on ebakohased. Sealhulgas on õigusliku aluseta hageja väited elatise tasaarvestamise võimalikkuse kohta (VÕS § 200 lg 1 p 1). Isegi kui hageja oleks mõnel kuul maksnud elatist nõutavast rohkem, missugust asjaolu kohus ei tuvastanud, siis ei oleks saanud sellist enam makstud summat arvestada järgmiste kuude elatise nõuetega, mis on kostjal hageja vastu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

6(10)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tegelikud vajadused ületavad PKS § 101 järgi arvutatud elatise. Maakohus tekitas topeltarvestuse, liites miinimumelatisele kulud, mis on juba PKS § 101 arvestuses eelduslikult kaetud. Kohtu tuvastatud miinimumelatis 134 eurot 28 senti arvestab eeldatavasti lapse tavapäraseid vajadusi nimetatud kulukategooriates, sh lasteaiakulu, huviringikulu, ravimid ja riided. PKS § 101 järgne miinimumelatis arvestab, et sellega on lapse kulud, sh püsikulud, juba kaetud. Kui lapse tegelikud kulud nendes valdkondades ületavad miinimumelatisega kaetavat, tuleb seda eraldi tõendada ja põhjendada PKS § 102 lg 3 alusel, mitte miinimumelatisele kulusid juurde liita. Hageja jääb menetluses varem esitatud avalduste, põhjenduste, seisukohtade ja tõendite juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8(10)

Viidatud eksimusel ei olnud ringkonnakohtu hinnangul mõju kohtu lõppjäreldustele. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks hagis märgitud ajavahemikul (mai–august 2024) ülalpidamiskohustuse (vahetu ülalpidamisega) vabatahtlikult täitnud. Maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

hageja kannab nimetatud kulusid vahetult proportsionaalselt lapsega koos veedetavale ajale, s.o ca 27% ulatuses. Hageja ei ole enamuse nende kulude osas aga isegi väitnud, et ta vastavaid kulusid vahetult kannab. Hageja väiteid lapsele riiete ostmisest ei pidanud maakohus tõendatuks ning ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Ebaõige on ka hageja arusaam, nagu saaks arvesse võtta vanemate kulusid ainult vaidlusalusel ajaperioodil mai–august 2024. Kostja vastuväidetest lähtuvalt tuli maakohtul arvestada nimetatud ajavahemikule eelnenud jooksva aasta kulusid.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.