TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1391,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood: 14304235; asukoht: Vabaõhumuuseumi tee 1, Haabersti linnaosa, XXX) lepinguline esindaja SS Kostja: XX (isikukood: XXX; elukoht: x x x, x x, x x, x x)
Menetlemise viis
Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu.
Välja mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks hageja ja kostja vahel 11.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr x ja krediidikontolepingust nr r võlgnevus 936,15 eurot (millest 936,13 eurot põhivõlgnevus; 0,02 eurot intress).
Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu intressi 76,28 euro, sissenõudmiskulude 70,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 101,28 euro väljamõistmiseks.
Välja mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna võla põhiosalt (s.o 936,15 eurot) alates kohtulahendi tsiviilasjas 2-23-120474 jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.
Menetluskulud jätta 75,52% ulatuses XX kanda ja 24,48% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
Määrata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 450 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280 euro, 150 eurot hageja lepingulise esindaja tasu, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest 339,84 eurot mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on XX kohustatud tasuma TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Tsiviilasi nr 2-23-120474
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (TsMS § 448 lg 5). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
MENETLUSE KÄIK
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 16.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1216,79 euro saamiseks. Kohus tegi 17.05.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 16.06.2023 anti maksekäsu kiirmenetluse üle Pärnu Maakohtu kohtunikule lahendamiseks. Kohus jättis 20.06.2023 hagiavalduse käiguta ning määras hagejale tähtaja esitada oma nõue ja põhjendada seda hagiavaldusele ettenähtud vormis (sh välja tuua krediidikulukuse määr ja selle arvutamiseks kasutatud osised, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; esitada asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad hinnata krediidiandja poolt VÕS §-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist; välja tuua eraldi summadena kas ja kui suures osas kostja lepingu kehtivuse ajal ja peale lepingu lõppemist täitis lepingut ning milliste nõuete katteks laekumisi arvestati), tasuda täiendavalt riigilõivu vastavalt hagi esitamise viisile ja esitada kohtule riigilõivu tasumist kontrollida võimaldavad andmed ning teatada kohtule kostja andmed, mis võimaldaksid kostjale menetlusdokumente kätte toimetada.
2.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 20.07.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX vastu põhivõlgnevuse 936,13 euro, intressi 76,30 euro, sissenõudmiskulude 70,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 101,28 euro ja täiendava viivise alates 21.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 21,9% aastas väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 280,00 eurot ning õigusabikulud 527,00 eurot.
3.Kohtu nõudel hageja 19.03.2024 selgitas, et Julianus Inkasso OÜ ning Julianuse Õigusbüroo OÜ on hageja esindajad võla sissenõudmisel. Hageja on kohtuvälises menetluses 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474 korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingute üldtingimuste punktist 3.7. Hageja jäi esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõude juurde.
4.Pärnu Maakohus võttis 19.03.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus TsMS § 3111 lg 3 alusel kätte 05.10.2024. Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid
5.Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid
5.1.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2022 järelmaksulepingu nr x, millest alusel kostja ostis kauba järelmaksuga maksumusega 851,98 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10.10.2022 kuni 10.09.2027. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.01.2023. Hageja saatis 23.01.2023 kostjale teate järelmaksulepingu ülesütlemise kohta (dtl 43).
5.2.Hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2022 krediidikontolepingu nr r, mille alusel sai kostja kasutada krediiti kuni 700,00 eurot. Kostja kasutas krediiti summas 84,15 eurot. Kostja kohustus krediidi eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.10.2022 kuni 10.02.2023. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostjalt põhiosa katteks laekumisi pole toimunud. Hageja saatis 23.01.2023 kostjale teate krediidilepingu ülesütlemise kohta (dtl 44).
5.3.Hageja krediiti andes järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase ning maksehäireregistrit. Esialgne võlausaldaja hindas kostja krediidivõimelisust ja andis kostjale piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutavad lepingud vastavad tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest.
5.4.Järelmaksulepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 21,99% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 27,63%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 10.01.2023 summas 67,37 eurot (17,07+16,92+16,77+16,61). Kostja intressi tasunud ei ole.
5.5.Krediidilepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 24,15% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 47,00%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 10.01.2023 summas 8,93 eurot (0,77+2,77+2,72+2,67). Kostja intressi tasunud ei ole.
5.6.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. ja VÕS § 1132 lg-s 2 sätestatust. Hageja järelmaksulepingust tulenevate sissenõudmiskulude summa on 40,00 eurot mis koosneb: esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot; teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
3 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474
5.7.Järelmaksulepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 851,98 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 20.07.2023 lepingus toodud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 21,99% summas 91,37 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 21.07.2023 intressimääraga võrdses määras 21,99% aastas.
5.8.Krediidilepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 84,15 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 20.07.2023 lepingus toodud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 24,15% summas 9,91 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 21.07.2023 intressimääraga võrdses määras 24,15% aastas.
5.9.Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta.
6.Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid
6.1.Dokumendid toimetati kostjale TsMS § 311 1 lg 3 alusel kätte 05.10.2024 ning kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 21.10.2022 kell 24:00 (TsüS § 136 lg 8). Kostja vastust hagile esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13; RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).
9.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 11.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr x ja krediidilepingust nr r tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on hageja lepingud üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõuded tarbijakrediidilepingutest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 401 lg 1 ja § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse krediiti, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
10.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474 Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
11.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 406 lg 1 p-st 1 tuleneb, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel.
12.Hagiavalduse kohaselt sai kostja 11.09.2022 sõlmitud krediidilepingu nr r alusel krediiti kuni 700,00 eurot, intressimääraga 24,15% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 47,00%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Kohus hagiavalduses toodud andmete ja hageja hinnanguga ei nõustu. 11.09.2022 krediidilepingu krediidi andmetest nähtub, et krediidilimiidiks on 700,00 eurot, osamaksete arv on 33, esialgne intressimäär laenujäägilt on 41,12% aastas, krediidi kogukuluks on märgitud 1152,37 eurot ja krediidi kulukuse määraks 47,00%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv, osamakse suurus ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse määr 49,83%. Krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määr kuni 30.11.2021 on 16,30% ning selle kolmekordne määr 48,90%. Seega krediidi kulukuse määr on lubatust kõrgem ning krediidileping nr r on tühine.
13.Lisaks on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole järginud 11.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr x ega krediidilepingu nr r sõlmimisel VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt laenuandjate ja vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. KAVS § 49 lg 1 p 6 kohaselt krediidiandja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks arvesse võtma krediidiandjale teadaolevad faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474 mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.
14.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).
15.Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et hageja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Hindamaks õigesti krediidivõtja maksevõimet pidi krediidiandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka krediidivõtja kulutusi, mida samuti tehtud ei ole. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja VÕS § 403 4 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Samasugune tagajärg on sätestatud ka VÕS § 4062 lg-s 3 (vt käesoleva otsuse punkti 13). VÕS § 403 4 lg 6 rikkumise korral ei saa laenuandja VÕS § 4034 lg 7 teise lause alusel nõuda ka muid tasusid. Käesoleval juhul ei saa hageja nõuda järelmaksulepingus nõutud lepingutasu 19,90 eurot ja lepingute alusel tehtud sissenõudmiskulusid 70 eurot.
16.Hageja esitas 23.01.2023 kostjale lepingute ülesütlemise avaldused. Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli lepingute ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 08.01.2023 saatis hageja kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused tasuda võlgnevused 14 päeva jooksul (dtl 41, 42). Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda.
17.Hagiavaldusest ja lisatud lepingutest nähtub, et kostja sai hagejalt järelmaksulepingu alusel 851,98 euro ning krediidilepingu alusel 84,15 eurot. Vastavalt hagiavaldusele kostja ei ole tasunud ühtegi osamakset. Kuna kohtu hinnangul oli lepingute ülesütlemised kehtivad, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse. Kuivõrd kohus leidis, et hagejal puudub alus nõuda muid tasusid sh järelmaksulepingu lepingutasu 19,90 eurot, mis on lepingu kohaselt arvestatud krediidijäägi hulka, siis kohus rahuldab hageja põhivõlgnevuse 936,13 eurot (851,98€ + 84,15€).
18.Kuivõrd krediidiandja on rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingute sõlmimisest kuni 31.12.2022 oli intressimäär 0% aastas. Alates 01.01.2023 kuni lepingute ülesütlemisavalduste tegemiseni st kuni 23.01.2023 oli intressimäär 2,5% aastas. Seega intressisumma 10.01.2023 põhiosa makse 8,22 euro eest on 0,02 eurot (8,22€x2,5%:12 kuud), mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
19.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474 kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks laenuandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus osaliselt kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
20.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 280 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
21.TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud. Hageja taotleb lisaks riigilõivule kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 527 eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksnud esindajale tasu 527 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Inkasso OÜ osutab teenust 169 eur/h ilma käibemaksuta. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3 tundi summas 507,00 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik. Tegemist on trafaretsete hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-23-120474 Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu peab kohus põhjendatuks ja vajalikud hageja lepingulise esindaja kulud kokku 170 eurot (1,5h x 100 eurot + 20 eurot TsMS § 4842 alusel) ilma käibemaksuta.
22.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 75,52% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 339,84 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
23.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.