Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Margit Vutt
Kohtuasi
Sirly Tillmanni hagi Maria Chulets-Demjantšuki ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
202 972 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Sirly Tillmann, lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki Vabamets Kostja Maria Chulets-Demjantšuk, vandeadvokaat Ilya Zuev
Asja läbivaatamine
lepinguline
esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada nii Harju Maakohtu 19. mai 2023. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10127 osas, milles rahuldati Sirly Tillmanni hagi Maria Chulets-Demjantšuki vastu ja jäeti menetluskulud Maria Chulets-Demjantšuki kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Rahuldada Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebus.
3.Keelduda Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest.
4.Jätta rahuldamata Maria Chulets-Demjantšuki taotlus tõendite kogumiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sirly Tillmann (hageja) esitas 13. juulil 2020 Maria Chulets-Demjantšuki (kostja I) ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt välja mõista
2-20-10127 kahjuhüvitise 186 531 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kuulus hagejale võistlushobune Fürst Roman (hobune), kelle ülalpidamiseks ta sõlmis kostjatega täisülalpidamisteenuse lepingu. Kostja I on Lagedi mõisa talliperenaine. Kostja II põhitegevusalaks on võistlussõidu hobuste hooldamine ja hobubokside rent ning kostja I on tema juhatuse liige. Hobune anti kostjatele üle 2018. a mais ja hoiustati Lagedi mõisa hobusetallis 450 euro eest kuus. Leping sisaldas muu hulgas talliboksi üüri, boksi korrashoidu, hobuse söötmist ja jootmist ning koplisse viimist ja talli tagasitoomist. Leping oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 mõttes hoiuleping. Hobune sai 12. veebruaril 2020 talliboksis vigastada, kui lükkas püsti tõustes tagumise jala talliboksi ukse alumise ääre vastu. Uksestopperi puudumise tõttu avanes boksi uks nii palju, et hobuse jalg jäi boksi ukse vahele kinni. Vigastuse tekitas terav talliboksi ukse äär, mis lõikas hobuse tagajala painutaja kõõlusesse. Hobust ei saanud kõõlusevigastuse tõttu enam võistlushobusena kasutada. Kostjad vastutavad hagejale tekkinud kahju eest solidaarselt. Kostjate kohustus oli kontrollida talliboksis hobuse hoiustamise turvalisust ning asendada puuduolev uksestopper. Enne vigastust oli hobune väärt 180 000 eurot. Hagiavalduses väitis hageja, et hobuse väärtus oli pärast vigastust lemmikloomana ligikaudu 5000 eurot. Hiljem asus hageja seisukohale, et hobuse väärtus vähenes õnnetuse järel nullini, sest võistlushobusena oli ta väärtusetu. Ühtlasi tekkis hagejale 4956 eurot kahju hobuse ravikulude ja 1575 eurot kahju kohtueelsete õigusabikulude näol.
2.Kostjad palusid hagi jätta rahuldamata. Hageja sõlmis hobuse ülalpidamise lepingu kostjaga II. Hageja pidi aru saama, et kostja II juhatuse liikmeks olev kostja I ei tegele enda nimel tallibokside üürimisega ning Lagedi mõisa talli majandab kostja II. Hobuse ülalpidamise leping ei olnud hoiuleping, vaid talliboksi üürileping, mis sisaldas lisateenuseid. Hageja oli teadlik, et hobune oli varem uksestopperi ära lõhkunud, kuid ei teinud lepingu teisele poolele ettepanekut uue uksestopperi paigaldamiseks. Hobuse ülalpidamise leping ei sisaldanud uksestopperi paigaldamise kohustust. Kuna hobune oli juba korra uksestopperi ära lõhkunud, võinuks ta selle igal ajal uuesti lõhkuda ja seega ei oleks saanud õnnetust ära hoida. Hobuse vigastuse põhjustas hoopis talliboksi uksele hageja paigaldatud kett. See hoidis talliboksi ust kinni, mistõttu ei saanud hobune jalga ukse vahelt kätte. Hobuse ülalpidamise lepingust ei tulenenud kohustust takistada hobusele vigastuste tekkimist. Diagnoositud haiguse tõttu oli hobusel probleeme nii transpordi, väljaõppe kui ka koplis viibimisega ning ta oli pidevalt psühhotroopsete ravimite mõju all. Hageja esitatud asjatundja arvamus ei tõenda hobuse väärtust enne õnnetust, sest asjatundja on lähtunud valest eeldusest, et hobune oli enne õnnetust terve. Kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma, et hobuse väidetav väärtus oli 180 000 eurot. Hobuse turuväärtus pärast õnnetust ei saanud olla null eurot. Igal juhul ei olnud kahju hobuse ülalpidamise lepingu teise poole jaoks ettenähtav. Hobuse ülalpidamise lepingu teisele poolele ei ole omistatav hobuse olemusest tuleneva riski realiseerumine, nimelt see, et hobune kui suur ja tugev loom teeb endale viga. Hageja jättis hobuse kindlustamata. Hobuse ülalpidamise lepingu teiselt poolelt kahju väljamõistmine on hea usu põhimõtte vastane.
3.Harju Maakohus rahuldas 19. mai 2023. a otsusega hagi kostja I vastu ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja I kanda. Maakohus leidis, et lepingu hobuse hoidmiseks Lagedi mõisa tallis sõlmisid hageja ja kostja I. Hageja pöördus teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole. Kostja I ei ole esile toonud, kuidas hageja pidi aru saama, et ta sõlmib lepingu kostjaga II. Kostjad ei ole tõendanud, et talli majandaks kostja II, kelle olemasolust hageja teadis. Hageja maksis kostjale I teenuse eest valdavalt sularahas ka igakuist tasu. Pooled leppisid kokku täisteenuses, mis hõlmas lisaks boksi üürimisele ka 2(10)
2-20-10127 lisateenuseid. Vaidluse lahendamisele kohalduvad VÕS-i käsunduslepingu sätted. Kostja I käsundisaajana pidi hageja hobust hooldama, toitma, hoidma korras boksi, kuhu hobune oli paigutatud, ning viima hobust koplisse ja tooma tagasi boksi. Talliboksi kasutada võimaldamine ei olnud kogu võlasuhte mahtu arvestades iseseisva tähendusega, vaid oli olemuslikult hõlmatud lepingulise kohustusega hooldada hageja hobust. Seetõttu oli kostjal I VÕS §-st 619 tulenevalt kohustus tagada hobuse ohutus ja võtta tarvitusele abinõud, et hobune ei saaks vigastada. Sellest tulenevalt oli kostja I kohustatud paigaldama talliboksile uue uksestopperi. Kuna kostja I seda ei teinud, rikkus ta hobuse ohutuse tagamise kohustust. Hageja on asjatundja arvamusega tõendanud, et hobuse väärtus enne vigastust oli 180 000 eurot. Kostjatel oli võimalus tõendada, et hobuse turuväärtus oli teistsugune, kuid ekspertiisitasu maksmata jätmise tõttu jättis maakohus kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata. Hageja esitatud asjatundja arvamus on usaldusväärne tõend. Kuigi kostjate tunnistaja ütluste kohaselt olid hobusel käitumisraskused, ei ole kostjad tõendanud, et need eripärad tähendasid seda, et hobune ei olnud terve või et need mõjutasid kuidagi hobuse turuväärtust. Samuti on hageja tõendanud, et hobune on muutunud väärtusetuks, sest kõõlusevigastuse tõttu ei saa hobust võistlushobusena kasutada. Hobuse vigastuse põhjustas uksestopperi puudumine. Kostja I rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kostja I pidi hobuse ülalpidamise lepingu sõlmimisel ette nägema, et hobune võib saada viga, mistõttu võib tema turuväärtus väheneda. Kostja I rikkumine ei ole vabandatav, tema vastutust ei mõjuta asjaolu, et hobune on suur ja tugev loom, kes suudab ka ideaaltingimustes endale viga teha. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole alust.
4.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja I vastu rahuldati ning menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostjad palusid teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus tuvastas valesti, et leping oli sõlmitud hageja ja kostja I vahel. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et temaga sõlmisid lepingu kostjad I ja II ühiselt. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna asjaolu, et kostja II talli majandab, ei olnud vaidluse all. Hagejal või temaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida kahtlust, et leping sõlmiti kostjaga II, kelle juhatuse liige on kostja I. On tõendatud, et hageja teadis kostja II olemasolust. Kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II. Kohus tuvastas lepingu liigi ja lepingust tulenevad kohustused valesti. Tegemist ei ole käsunduslepinguga, vaid boksi üürilepinguga, mis hõlmas lisateenustena tegevusi hobusega. Lepingu kvalifitseerimine täisteenuslepinguks ei ole vastavuses lepingu alusel makstud kuutasu suurusega, milleks oli 450 eurot. Ei ole eluliselt usutav eeldada, et keegi võtaks 450 euro eest kuus sisuliselt garandilaadse vastutuse kõige eest, mis hobusega võib tallis juhtuda. Leping ei hõlmanud kohustust hoida ära hobuse vigastamise oht. Leping ei sisaldanud boksi uksele stopperi paigaldamise kohustust. Kohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuse põhjustas boksi uksel stopperi puudumine. Stopperi puudumine ei muuda boksi hobusele ohtlikuks. Talliboksis saadud vigastus ei olnud nii tõsine, et oleks päädinud hagiavalduses kirjeldatud kõõlusevigastusega. Tõendamata on hageja väide, et hobust ei saanud õnnetuse järel võistlushobusena kasutada ja seetõttu muutus hobune väärtusetuks. Kohus on jätnud tähelepanuta kostjate väite, et hageja paigutatud boksi ust kinni hoidev kett takistas hobuse jala vabastamist. Hinnatud ei ole ka hageja osa juhtunud õnnetuses. Isegi kui kostja I rikkus oma kohustusi, siis on see VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Hobune võib ka ideaaltingimustes ennast vigastada. Tallipidajal ei ole võimalik mõjutada hobuse iga liigutust 3(10)
2-20-10127 tallis ega sellest tulenevalt hobusele tekkida võivaid vigastusi. Tallides ei võta tallipidaja vastutust hobuse käitumisest tulenevate riskide eest. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid valesti, jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate täiendava ekspertiisitaotluse ja tuvastas valesti hobuse väärtuse. Petra Beckeri arvamus ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend. Arvamuses ei ole hinnatud hobuse tegelikku väärtust enne õnnetust, vaid hobuse hüpoteetilist väärtust, kui hobune oleks olnud enne õnnetust täiesti terve. Kohus ei arvestanud, et hobune ei olnud enne vigastust terve, ja jaotas valesti selle väitega seotud tõendamiskoormuse. Laura Niemelä arvamus ei tõenda hobuse väärtust ega väärtuse vähenemist nulli euroni. Kohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuste vältimine oli lepingu eesmärgiks ning et kahju võimalik tekkimine oli kostja I jaoks ettenähtav. Hindamata on jäetud pooltevaheline riskijaotus VÕS § 127 lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluseks ega mõistlikuks riskijaotuseks poolte vahel ei ole see, et tallipidaja peab tagama hobuse täieliku ohutuse ning maksma kogu hobuse väärtuse hobuse omanikule, kui hobune end vigastab. Kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja hobuse väidetav väärtus on ca 200 000 eurot. Arvestatud ei ole hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 1 järgi ega kahjunõude vähendamise aluseks olevate asjaoludega (VÕS § 140 lg 1). Kahjuhüvitis on kostja I suhtes äärmiselt ebaõiglane. Tall ei kuulu kostjale I. Hageja jättis hobuse kindlustamata. Kostjalt I ca 200 000 euro suuruse hüvitise nõudmine on vastuolus heade kommetega. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Menetluskulud on valesti jaotatud. Kuna hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, pidanuks kostja II menetluskulud jääma hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus rahuldas 12. aprilli 2024. a otsusega kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja II menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, milles jättis kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et hobuse ülalpidamise lepingu sõlmisid hageja ja kostja I (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Maakohus leidis hobuse ülalpidamise lepingut tõlgendades õigesti, et kostjal I oli kohustus tagada talliboksis hobuse ohutus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjad suutnud usutavalt selgitada, kuidas talliboksi ukseriivil asunud keti puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada kahju tekkimist. Ringkonnakohus pidas ebaoluliseks ka seda, kas hageja teadis uksestopperi puudumisest või mitte. Isegi kui hageja teadis uksestopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I meelde tuletama, et viimane peab tagama hobuse ohutuse talliboksis. Kostjate etteheited hageja esitatud asjatundja arvamuse asjakohatuse ja ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Kostjad ei ole tõendanud seda, et hobune ei olnud enne õnnetust terve, mistõttu lähtus asjatundja õigesti eeldusest, et hobune oli terve. Maakohus jättis põhjendatult kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kuna hobust ei saanud õnnetuse järel võistlushobusena kasutada, vähenes hobuse väärtus nulli euroni. Tekkinud kahju pidi olema kostjale I ettenähtav. Kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi seetõttu sarnaste hobuste väärtuse suurusjärku teadma. Lisaks leidis maakohus õigesti, et VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 kirjeldatud kahjuhüvitise vähendamise alused puuduvad. Kostja I väitis alles apellatsioonkaebuses, et tallipidamine ei ole tulus ning tal pole 4(10)
2-20-10127 märkimisväärset vara. Seetõttu ei saa ringkonnakohus neid asjaolusid arvesse võtta. Kuigi kostjad on heitnud maakohtule ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist, ei ole nad välja toonud, millised asjaolud või tõendid jäid neil seetõttu esitamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati tema vastu esitatud hagi ja jäeti menetluskulud tema kanda. Tühistatud osas palub kostja I teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja I saata asi tühistatud osas maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et hobuse ülalpidamise lepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Viimane sõlmis juhatuse liikmena lepingu kostja II nimel. Ringkonnakohus rikkus kvalifitseerimiskohustust. Hobuse ülalpidamise leping oli eelkõige üürileping, milles ei lepitud kokku hobuse ohutuse tagamise kohustuses. Kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Hageja ei ole uksestopperi puudumist varem ohtlikuks pidanud ning stopperite olemasolu ei ole tallides nõutav. Ringkonnakohus tuvastas hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse hageja esitatud asjatundja arvamuse alusel, mis ei olnud usaldusväärne. Asjatundja lähtus arvamuse andmisel valest eeldusest, et hobune oli terve. Hobuse terviseseisundit enne õnnetust oleks pidanud tõendama hageja, sest kostjad põhistasid, et hobuse tervis enne seda oli halb. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuistungil vastu võtmata kostjate esitatud tõendid. Hobuse turuväärtus pärast õnnetust ei saa olla null eurot. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust. Kostja I väidetav rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Uksestopper ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud. Hobune sai vigastada talliboksi ukseriivil olnud keti tõttu, mille oli paigaldanud hageja. Kahju tekkimine ei olnud kostja I jaoks ettenähtav. Kohtud jätsid selgitamiskohustuse kahju ettenähtavuse osas täitmata. Arvesse ei ole võetud pooltevahelist riskijaotust ja hobuse olemusest tulenevat riski. Kahjuhüvitist oleks tulnud vähendada. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis maakohtu otsuse tühistamata ekspertiisi määramata jätmisel tehtud menetluslike vigade tõttu. Kostja I esitas kassatsioonimenetluses uusi tõendeid ja taotles täiendavate tõendite kogumist.
8.Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles rahuldati hagi kostja I vastu ja jäeti hageja menetluskulud kostja I kanda. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsioonkaebuse on esitanud kostja I, kes vaidlustas tema vastu esitatud hagi rahuldamist. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ning maakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1 kohaselt selles osas jõustunud. Seega kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 kohaselt üksnes kostjat I puudutavas osas. Kassatsioonimenetluses vaieldakse peamiselt selle üle, kas hageja ja kostja I vahel oli hobuse ülalpidamise leping, millised olid sellest lepingust tulenevad hobuse hoidja kohustused, kas kostja I 5(10)
2-20-10127 rikkus neid kohustusi olukorras, kus hobune sai talliboksis olles vigastada, ja kui suur oli hobuse turuväärtus pärast talliboksis saadud vigastust.
11.Esmalt käsitleb kolleegium lepingust tuleneva kohustuse rikkumist ja vastutust rikkumise eest (I), seejärel kahju tekkimist ja selle hüvitamist (II) ning vaidlusaluse lepingu sõlmimist (III). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV). I
12.Maakohus leidis, et kuigi talliboksi kasutamisele vaidlusaluse lepingu alusel kohaldusid üürilepingu sätted, ei olnud talliboksi kasutada võimaldamine kogu võlasuhte mahtu arvestades iseseisva tähendusega, vaid oli olemuslikult hõlmatud lepingulise kohustusega hooldada hageja hobust ning tagada VÕS §-st 619 tulenevalt hobuse ohutus talliboksis. Maakohtu käsitlusega nõustus ka ringkonnakohus. Kostjad on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et vaidlusalune leping oli talliboksi üürileping, millele lisandusid kokkulepitud teenused.
13.Sõltumata sellest, kellega hageja lepingu sõlmis, on kohtud kolleegiumi arvates rikkunud kvalifitseerimiskohustust, kui kvalifitseerisid talliboksis hobuse ohutuse tagamise kohustuse käsunduslepingust (VÕS § 619) tulenevaks kohustuseks.
13.1.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis vaidlusaluse lepingu alusel lepingu teisele poolele ajutiselt üle hobuse, lepingu teine pool kohustus hoidma hobust talliboksis, viima hobust koplisse ja sealt talliboksi tagasi tooma. Seega oli poolte vahel õigussuhe, mille sisuks oli hobuse talliboksis hoidmine.
13.2.VÕS § 24 lg 1 kohaselt võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Konkreetse tulemuse saavutamine on iseloomulik töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule ja tulemuse saavutamiseks kõige mõistlikult võimaliku tegemine on iseloomulik käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule (vt nt RKTKo 22.06.2011, 3-2-1-56-11, p 14).
13.3.Hoiuleping VÕS § 883 mõttes on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Lepingut saab käsitada hoiulepinguna siis, kui hoiuleandja annab hoidjale üle vallasasja otsese valduse ja hoidmise lõppemisel kohustub hoidja selle hoiuleandjale tagastama. Seega peab hoidjal olema võimalik asja üle faktilist võimu teostada (vt RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-43-16, p 15). Hoiulepingu regulatsiooni saab kohaldada ka loomade suhtes, millele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3). Hoiulepinguga ei ole siiski tegemist juhtudel, kus asja hoidmine on lepingu kõrvalkohustus (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 35). Looma hoiuleping hõlmab ka looma hooldamise kohustust.
13.4.Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt teostas hagejaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik lepingu alusel ajutiselt tegelikku võimu hobuse üle (asjaõigusseaduse § 33 lg 1). Seejuures oli kohtute hinnangul lepingu laiem eesmärk hobuse hooldamine. Seega vastas leping VÕS § 883 mõttes hoiulepingu tunnustele.
13.5.VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevalt on asja hoidjal kohustus tagastada asi seisundis, milles see hoiule võeti. Hoidmiskohustuse sisu sõltub asja omadustest ning hoidmise asjaoludest. Hoidja peab tagama, et hoiule antud asi ei kahjustuks, häviks ega läheks kaotsi. Olukorras, kus hoiule antud asi on saanud hoiul olles kahjustada, kahjustus ei ole tingitud asja tavapärasest kulumisest ning asja seisundit ei ole võimalik taastada, võib VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tuleneva kohustuse rikkumine tulla kõne alla juba enne asja tagastamist. 6(10)
2-20-10127
14.Kvalifitseerimiskohustuse rikkumisele vaatamata leidsid kohtud kokkuvõttes õigesti, et lepingulist kohustust on rikutud. Kuna hageja hobune sai kahjustada ajal, mil lepingu teine pool oli kohustatud hobust hoidma, rikkus hoidja VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevat hoiule antud asja seisundi säilitamise kohustust.
15.Kuna hoiuleping on töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise leping, kohaldatakse asja seisundi tagamise kohustuse rikkumisele VÕS § 103 lg 1 järgset vastutuse standardit. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et hoidja vastutus ei olnud praegusel juhul vääramatu jõu tõttu välistatud (VÕS § 103 lg 2). Madalama astme kohtute tuvastatu kohaselt põhjustas hobuse vigastuse talliboksi uks, mis uksestopperi puudumise tõttu avanes nii palju, et hobuse jalg jäi boksi ukse vahele kinni. Kohtud tuvastasid ka lepingulised kohustused, mille rikkumise tõttu sai hobune vigastada. Seega ei tekkinud vastupidi kostja I väidetele kahju hobuse olemusest tuleneva riski realiseerumise tõttu. II
16.Hagiavalduses väitis hageja, et õnnetuse järel ei saanud hobust võistlushobusena kasutada, mistõttu vähenes tema turuväärtus lemmikloomana 5000 euroni. Hiljem asus hageja väitma, et hobuse turuväärtus vähenes nullini, sest tema väärtus võistlushobusena oli õnnetuse järel null eurot. Kostja I arvates ei saanud hobuse turuväärtus pärast õnnetust olla null eurot. Maakohus nõustus 18. mai 2021. a määrusega hageja nõude suurendamisega ja leidis otsuses, et hobuse turuväärtus õnnetuse järel oli null eurot. TsMS § 442 lg 8 teise lause järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kuigi hageja tugines hagiavalduses sellele, et hobuse turuväärtus lemmikloomana vähenes 5000 euroni, jättis maakohus hageja väite tähelepanuta. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates hageja väited hobuse turuväärtuse kohta üksteist välistavad, st hobuse turuväärtus võistlushobusena võib olla null eurot, samal ajal kui hobuse turuväärtus lemmikloomana võib olla 5000 eurot. Seetõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Seda kohustust rikkus ka ringkonnakohus, kes maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud. Kolleegium tühistab TsMS § 692 lg-st 5 tulenevalt kohtute otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
17.Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendamatult kontrollimata, kas asjas kohaldub VÕS § 127 lg 2, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust. Eelviidatud sätte järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt peab võlgnik kahju hüvitama, kui kahju tekkis sellise riski realiseerumise tulemusena, mille vältimiseks oli vastav lepinguline kohustus võetud. Muuhulgas tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel arvesse võtta pooltevahelist riskide jaotust. Teguriteks, mille alusel määrata, kes lepingupooltest mingit konkreetset riski kandma peaks, on eelkõige lepingujärgne tasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum (RKTKo 17.01.2024, 2-20-9824/111, p-d 25.3 ja 25.4). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja maksis vaidlusaluse lepingu järgi lepingu teisele poolele 450 eurot kuus. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hagejale tekkis õnnetuse tulemusel hobuse turuväärtuse vähenemise tõttu kahju 180 000 eurot, oleks maakohus pidanud hindama, kas lepingu 7(10)
2-20-10127 alusel makstava tasu suurust arvestades saab kogu hageja nõutav kahjuhüvitis olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) Kuna kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult (vt RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 14), oleks maakohus pidanud andma pooltele võimaluse oma seisukohtade esitamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud, rikkus ka ringkonnakohus selles osas põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmärgitud rikkumine kõrvaldada.
18.Hageja esitas asjatundja arvamuse, mille kohaselt oli hobuse õnnetuse-eelne turuväärtus 180 000 eurot. Kostja I arvates tuvastasid kohtud sellele tuginedes ebaõigesti hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse, kuna arvamuses lähtuti eeldusest, et hobune oli terve, mis aga ei vastanud tõele.
18.1.TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul kostja I tõendeid hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse kohta ei esitanud.
18.2.Kolleegium leiab, et hageja esitatud asjatundja arvamus ei olnud lubamatu või asjakohatu tõend, mida ei oleks tohtinud TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtta. Kohtute hinnangul ei tõendanud kostjad, et hobune ei olnud enne õnnetust terve või et hobuse käitumisraskused mõjutasid tema turuväärtust. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et eelviidatu osas lasus tõendamiskoormis kostjatel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool oma väiteid tõendama, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg-st 1 tulenev tõendamiskoormis võib hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduda, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on teise poole kontrolli all, poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja teine pool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488/79, p 18). Kolleegiumi arvates ei olnud hobuse käitumisraskuste mõju hobuse turuväärtusele asjaolu, mille kohta kostjal I ei olnud võimalik tõendeid esitada.
19.Kassatsioonkaebuses leiab kostja I, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei arutanud pooltega kahju ettenähtavust. Samas nähtub asja materjalidest, et maakohus andis 6. aprilli 2021. a istungil pooltele memo, milles oli märgitud, et kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes (dtl-d 367 ja 371). Lisaks on kostjad maakohtu menetluses (17. mai 2021. a menetlusdokumendis) viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks kahju ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes, ja ka põhjendanud, miks ei olnud hagejale kahju tekkimine etteheidetava rikkumise võimaliku tagajärjena nende jaoks ettenähtav. Seega pidi kostja I olema teadlik, et hageja nõude puhul hinnatakse ka kahju ettenähtavust VÕS § 127 lg 3 järgi, ja maakohus ei rikkunud selles osas selgitamiskohustust.
20.Kostja I leiab veel, et maakohus rikkus eksperdi valimisel menetlusõiguse norme ja oleks seetõttu pidanud määrama uue eksperdi, kes oleks tuvastanud hobuse turuväärtuse enne ja pärast õnnetust. TsMS § 294 lg 1 järgi on kohtul õigus valida ekspert. Kostja I ei ole tuginenud ühelegi asjaolule, mille kohaselt oli maakohtu eelviidatud õigus piiratud. Kuivõrd kostjad jätsid maakohtu määratud ekspertiisitasu ettemaksu tasumata, jättis maakohus TsMS § 148 lg-te 1 ja 4 ning § 238 lg 3 p 5 alusel põhjendatult ekspertiisi korraldamata. III
21.Kostja I heidab kassatsioonimenetluses alama astme kohtutele ette, et nad leidsid valesti, et vaidlusaluse lepingu pooled olid kostja I ja hageja. Kostja I väidab, et ta sõlmis hagejaga lepingu kostja II nimel. Maakohtu arvates ei olnud kostja I väide tõendatud. Maakohtu põhjenduste kohaselt pöördus hageja teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole ja maksis kostjale I teenuse eest valdavalt sularahas. Seejuures märkis maakohus, et kostja I ei ole tõendanud, et hageja pidi aru 8(10)
2-20-10127 saama, et leping sõlmiti kostjaga II. Maakohus ei viidanud, milliseid materiaalõiguse norme kohaldades ta sellele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebuses esitasid kostjad mitmeid väiteid selle kohta, et maakohus tuvastas valesti, et lepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Muu hulgas väitsid kostjad, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on menetluses ise sedastanud, et temaga sõlmisid lepingu kostja I ja kostja II ühiselt. Lisaks ei olnud kostjate arvates vaidluse all asjaolu, et talli majandab kostja II, kelle olemasolust hageja oli teadlik. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta ning väiteid, mida esimese astme kohus ei ole hinnanud (vt nt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-41-11, p 13 ja RKTKo 19.10.2011, 3-2-1-76-11, p 10). Samuti hõlmab kohtuotsuse põhjendamise kohustus TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi kohtu kohustust märkida, millisel õigusnormil tema seisukoht põhineb (vt nt RKTKo 05.05.2021, 2-17-19459/92, p 20). Seda kohustust ei ole kohtud järginud.
22.TsÜS § 115 lg 1 esimese lause järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu ja teise lause järgi kehtib esindaja kaudu tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kui vaieldakse selle üle, kas tahteavalduse tegija tegi tehingu tegemisele suunatud tahteavalduse enda või kellegi teise (esindatava) nimel, siis tuleb kohtul see kindlaks teha, arvestades TsÜS §-s 116 sätestatut. Esiteks võib TsÜS § 116 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt esindaja teha tehingu eelkõige otseselt esindatava nimel. Teiseks võib sama lõike teise alternatiivi järgi tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda ka tehingu tegemisega seotud asjaoludest. TsÜS § 116 lg 2 täpsustab lg 1 teist alternatiivi majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isiku, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, tehtud tehingute puhul, kui tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, sätestades eelduse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Arvestada tuleb sellega, et tehingu tegemine mitte enda, vaid kellegi teise nimel peab olema väljapoole äratuntav, st isikul, kellele tehinguga seotud tahteavaldus on suunatud, peab olema võimalik aru saada, kas see on tahteavalduse tegija enda või mõne teise isiku (esindatava) tahteavaldus. Tegu on silmnähtavuse printsiibiga, mis kaitseb lepingu sõlmimisel lepingu teist poolt, kuna ta peab teadma, kes on tema sõlmitava lepingu teine pool. IV
23.Kuigi kostja I esitas ringkonnakohtus uusi tõendeid, jättis ringkonnakohus need põhjendatult vastu võtmata. Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 35). TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja I ei toonud välja mõjuvat põhjust tõendite esitamiseks ringkonnakohtus. Samuti ei andnud hageja nõusolekut nende tõendite vastuvõtmiseks (dtl-d 547 ja 717). Seetõttu jättis ringkonnakohus TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt põhjendatult vastu võtmata talle esitatud tõendid. 9(10)
2-20-10127
24.Kolleegium jätab asja juurde võtmata kassatsiooniastmes kostja I esitatud tõendid. Nende vastuvõtmisest tuleb TsMS § 688 lg 5 järgi keelduda. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada.
25.TsMS § 688 lg 5 alusel jätab kolleegium rahuldamata kostja I taotluse täiendavate tõendite kogumiseks.
26.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.