Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
27. november 2024, Tallinn 2-21-130592 AS SEB Pank hagi A. K. vastu 1412,76 euro ning viiviste väljamõistmiseks 1636,33 eurot Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, aadress Tornimäe 2, Tallinn), lepinguline esindaja Kaidi Hinno (epost XXX) Kostja: A. K. (XXX, e-post XXX) 07.11.2024 istungil, lihtmenetluses
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Mõista A. K.-lt AS SEB Pank kasuks välja võlgnevus summas 1412,76 eurot, mis koosneb põhiosa nõudest summas 1242,05 eurot, intressinõudest summas 67,42 eurot ning viivisenõudest arvestatuna kuni 13.02.2022 summas 103,29 eurot.
3.Mõista A. K.-lt AS SEB Pank kasuks välja viivis määras 18% aastas põhivõlgnevuselt (1242,05 eurot) aastas alates 14.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta menetluskulud A. K. kanda.
5.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohus annab TsMS § 442 lg 10 kohaselt loa otsuse edasikaebamiseks. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.AS SEB Pank (hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi A. K. (kostja) vastu 1412,76 euro ning viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.07.2008 krediitkaardi lepingu nr xxxx, mille alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi ja võimaldas talle krediidilimiiti 20 000 krooni ehk 1278,23 euro ulatuses. Lepingu kohaselt kohustus kostja tagama, et krediitkaardiga seotud arvelduskontol on kogu maksepäeva jooksul piisavalt raha kohustusliku tagasimakse summa, intresside ja krediitkaardi kasutamisega seotud hinnakirja kohaste teenustasude tasumiseks. Lepingu kohaselt oli maksepäevaks määratud iga kuu 10. kuupäev ning intressimäär 18% aastas. Kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, mistõttu saatis hageja 16.08.2021 kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta, nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 06.09.2021. Nimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu ütles hageja lepingu 07.09.2021 erakorraliselt üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostjal kasutusele võetud 1242,05 eurot, millest tulenevalt on hageja põhiosa nõue 1242,05 eurot. Hageja intressiarvestuse kohaselt on hageja intressinõue 67,42 eurot. Põhiosa viivised on viivisearvestuse järgi 103,29 eurot.
2.Hageja esitas kostja hagivastusele seisukoha 06.10.2022, milles märgib, et ei ole küsinud kostjalt VÕS § 113 lg-s 1 märgitust suuremat viivist. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär, mis käesoleval juhul on 18% aastas. Kostja taotlus ühe aasta eest arvestatud viivise osas jääb hagejale selgusetuks, kuna hageja ei ole esitanud nõuet antud viivise summana väljamõistmiseks.
3.Kohtu nõudel esitas hageja 03.06.2024 kohtule selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas, et kostja laenutaotluse kohaselt oli kostjal püsiv töökoht ning igakuine sissetulek 13 000 krooni, millest töötasu moodustas 7000 krooni. Kehtivad maksehäired Creditinfo andmebaasi andmetel kostjal puudusid. Seda, et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline tõendab asjaolu, et kostja oli võimeline ligi 13 aastat täitma lepingust tulenevaid kohustusi.
4.07.11.2024 toimunud istungil taotles hageja asja sisulist lahendamist. Hageja selgitas, et krediidi kulukuse määr on 16% aastas. Hageja selgitas, et igakuised maksed olid 1/24 limiidist ehk 53,37 eurot, millele lisandub intress 18 eurot kuus. Vaadati maksehäirete registrit, aga väljavõtet selle kohta ei ole. Kuigi kostja väitel oli tema sissetulek 13 000 krooni, jõuti temaga suhtlemisel järeldusele, et tegelik sissetulek on 7000 krooni. Kostja võis esitada konto väljavõtte, kuid info selle kohta puudub. Kostja väited ja nende aluseks olevad asjaolud
5.Kostja esitas 06.05.2022 hagiavaldusele vastuse, milles palub jätta hageja nõue viivise osas täielikult rahuldamata ning mitte mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivitusintressi kõrgemas määras kui on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja nõude, mis puudutab viivisearvestust, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.
6.Kostja teavitas 14.10.2024 kohut, et ei saa haigestumise tõttu 14.10.2024 toimuval kohtuistungil osaleda ning esitas 17.10.2024 enda haigestumise kohta tõendi. Kohus määras 18.10.2024 uue istungiaja. Kostja 07.11.2024 toimuvale istungile ei ilmunud. Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tarbijakrediidileping. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Kuna hageja on oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui tarbijale, on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga.
10.Kohus tuvastab, et poolte vahel sõlmiti 03.07.2008 krediitkaardi leping nr xxxx, millega krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti kuni 20 000 krooni intressimääraga 18% aastas ning maksepäevaga iga kuu 10. kuupäev (dtl 37-40). Lepingujärgne krediidi kulukuse määr seaduses lubatud kolmekordset määra ei ületanud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et lepingu alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi ja võimaldas talle krediidilimiiti 1278,23 euro ulatuses. Ka ei vaidle kostja vastu sellele, et hageja on lepingu 07.09.2021 erakorraliselt üles öelnud.
11.Seadusandja näeb tarbijakrediidilepingute puhul ette krediidisaaja kaitseks piiranguid üldistele lepinguvabaduste põhimõtetele, mistõttu peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). VÕS § 4062, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu tühisust olukorras, kus krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud piirmäära, kehtib alates 1. juulist 2015. Seetõttu ei ole see säte kohaldatav enne viidatud kuupäeva sõlmitud laenulepingutele (RKTKo 09.10.2024, 2-201490, p 32). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS nägi ette laenulepingu tühisuse siis, kui seaduses sätestatud vorminõudeid ei ole järgitud, mida on antud juhul järgitud.
12.Kostja palub jätta rahuldamata viivisenõude ulatuses, milles see ületab VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määra, tuginedes VÕS § 415 lg-le 1. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna lepinguga on pooled näinud viivitusintressiks ette 18% aastas, mille väljanõudmist hageja kostjalt ka taotleb, ei ületa see VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud määra.
13.Samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja nõude, mis puudutab viivisearvestust, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 367 kohaselt võib hageja esitada viivisenõude võib koos põhinõudega selliselt, et taotleb viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna hagejal on õigus nõuda viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni, ei ole kohtu hinnangul kostja vastuväide põhjendatud.
14.Kohus märgib lisaks, et ekslikult on 07.11.2024 kohtuistungi protokolli märgitud istungi toimumise kuupäevaks 06.11.2024.
15.Kohus menetles hagi lihtsustatud menetluses (hagi nõude summa jäi kirjalikus lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse).
16.Kuna tarbijakrediidialane kohtupraktika on viimasel ajal oluliselt arenenud ning muutunud, leiab kohus, et kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil on vajalik kõrgemate kohtute seisukoht. Kohus annab TsMS § 442 lg 10 kohaselt loa otsuse edasikaebamiseks. Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 1 p 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohtu hinnangul on menetlusökonoomiast tulenevalt mõistlik määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks peale lõpplahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.