Hageja: B2 Impact OÜ (rg-kood 11542046), volitatud esindaja Anzhela Ternikova
hagi
N.J
vastu
võlgnevuse
Kostja: N.J (isikukood: XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus (lihtmenetluses)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagiavaldus N.J-i vastu põhivõlgnevuse 3195,96 euro, intressi võlgnevuse 422,93 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 92,75 euro ning edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.
3.Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 2 1). Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 23.05.2025 Pärnu Maakohtule hagiavalduse N.J-i vastu. Hageja nõue tuleneb Esto AS ja kostja vahel 22.06.2023 sõlmitud krediidilepingust nr #86161498481, millega krediidiandja võimaldas kostjale kasutada krediidilimiiti summas 4000 eurot. Kostja rikkus kohustust lepingus määratud tagasimaksete sooritamisel. Kostja jäi võlgnevusse tagasimaksetega 01.11.2024, 01.12.2024, 01.01.2025 ja 01.02.2025 arvete osas. 30.01.2025 saatis krediidiandja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tähtajaga 13.02.2025 võlgnevuste tasumiseks. Kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, mistõttu luges krediidiandaja lepingu 18.02.2025 kuupäeval üles öelduks ja loovutas 28.02.2025 nõude hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista krediidilepingutest nr #86161498481 tuleneva põhivõlgnevuse 3195,96 euro, intressi võlgnevuse 422,93 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 92,75 euro ja edasiulatuva viivise alates 23.05.2025 tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Pärnu Maakohus jättis 12.01.2026 hagiavalduse käiguta ja palus hagejal täpsustada nõude loovutamisega seonduvaid asjaolusid, põhinõude kujunemist, intressimäära, sissenõudmiskulude ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seonduvaid asjaolusid.
3.Hageja esitas 16.01.2026 selgitused. 04.02.2026 esitas hagi tervikteksti, mille oli unustanud 16.01.2026 vastusele lisada.
4.Pärnu Maakohus jättis 05.02.2026 hagi veelkord käiguta ja andis tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise selgitamiseks ning ümberarvutuste esitamiseks, lisaks tuli hagejal märkida selgelt ja konkreetselt, kui palju tagasimakseid on kostja teinud ning kas leping oli üles öeldud kehtivalt.
5.Hageja esitas 06.02.2026 oma selgitused ja ümberarvutused.
6.Pärnu Maakohus võttis 10.02.2026 määrusega hagiavalduse menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostjale toimetati hagiavaldus ja 10.02.2026 hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte e-posti teel. Kostja on kättesaamist kinnitanud 12.03.2026. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele hiljemalt 26.03.2026 (k.a). Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks (26.03.2026) vastust hagile ei esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, hinnates tsiviilasjas esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja seda järgnevatel põhjustel.
8.Käesolevas tsiviilasjas on tegemist varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Seega tuleb kohtul vastavalt TsMS §-le 405 menetleda hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.
Kohus ei määranud tsiviilasja arutamiseks kohtuistungit, kuna hageja ega kostja ei taotlenud enda ärakuulamist. Kuna kohus menetleb tsiviilasja lihtmenetluses, piirdub kohus käesolevas otsuses üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 444 lg 2).
9.Kohtule esitatud andmete kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja ESTO AS vahel 22.06.2023 sõlmitud krediidileping nr #86161498481, mille alusel andis krediidiandja kostjale krediidiliini summas 4000 eurot (dtl 3, 20-21). Perioodil 22.06.2023 kuni 17.02.2023 kandis krediidiandja kostja pangakontole kokku 4030 eurot (dtl 27-35).
10.Hagiavalduse punktis 17 selgitab hageja, et 28.02.2025 loovutas krediidiandja nõuded hagejale. Hageja on püüdnud kostjaga kohtuväliselt võlgnevuse osas lahendust leida (dtl 5, 51). 12.01.2026 palus kohus hagejal täpsustada nõude loovutamise andmeid, kuna hagis puudub selgitus, millal ja kuidas nõude loovutamisest kostjale teatati. Puuduste kõrvaldamisel esitas 04.02.2026 hageja hagi tervikteksti, kuid nõude loovutamisega seonduvaid andmeid ei täpsustanud (dtl 77). Hageja poolt 23.05.2025 esitatud hagiga koos esitatud tõenditest nähtub, et hageja on 03.03.2025 saatnud e-kirja kostjale, milles ühtlasi teatab, et vastavalt B2 Impact OÜ ja ESTO AS vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingule oleme omandanud nõude Teie vastu, mis tuleneb Teie ja ESTO AS vahel sõlmitud lepingust (dtl 51). VÕS § 412 lg 1 tuleneb, et kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, v.a juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kohtu hinnangul hageja poolt koostatud nõudekiri ei tõenda seda, et nõue on hagejale loovutatud. Samuti ESTO AS poolt lepingu ülesütlemise teates lisatud hoiatus, et ESTO AS-il on õigus nõue loovutada inkassofirmale, ei saa lugeda nõude loovutamiseks. Seega kohtule ei ole esitatud tõendeid ega selgitusi, kas krediidiandja teavitas kostjat krediidilepingust tuleneva nõude loovutamisest VÕS § 412 kohaselt. VÕS § 421 kohaselt tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
11.Kuna ESTO AS, kes tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti eelkirjeldatud tingimustel, on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes.
12.Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, tuleb kohtul omal algatusel kontrollida lepingu tühisuse aluseid. Seda on kohus hagejale selgitanud 05.02.2026 puuduste kõrvaldamise määruses (dtl 84-88).
13.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).
14.Hageja on esitanud kohtule kostjaga sõlmitud krediidilepingu nr #86161498481 (dtl 20), millest nähtuvalt andis krediidiandja kostjale krediidiliini summas 4000 eurot, intressiga 37,80% aastas, väljavõtutasu 0 eurot ning kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ning täies ulatuses ja tagastatakse 12 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Laenulepingus on märgitud intressimääraks 37,80% aastas ning krediidi kulukuse määraks
45,09% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (22.06.2023) oli Eesti Panga poolt viimati avaldatud (31.05.2023) viimase eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,71%. Selle kolmekordne kordaja on 50,13%. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine.
15.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Selleks tuleb krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud ega põhistanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 1, 2-4, 6). Kohtule esitatud hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll tarbijakrediidilepingu nr #86161498481 osas oli ebapiisav. Hageja selgitab hagis, et krediiditaotluse märkis kostja oma sissetulekuks 2200 eurot, kuid krediidiotsuse tegemisel lähtus krediidiandja EMTA 4 kuu minimaalsest sissetulekust summas 823,71 eurot. Krediidiandja lähtus väiksemast sissetulekust. Krediidiotsuse tegemisel on arvesse võetud ka infot kostja finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustused märkis kostja 100 eurot ja majapidamiskuludeks 300 eurot, krediidiandja kohaldas kohustuseks 400 eurot. Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et võlgnik on krediidivõimeline (dtl 3-4, 36, 75-76). Hagis esitatud asjaoludest nähtub, et krediidiandja on tuginenud kostja poolt esitatud finantskohustuse ja majapidamiskulude andmetele. Krediidiandja ei ole tuvastanud kostja varalisi kohustusi, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena. Sellest tulenevalt ei olnud krediidiandjal võimalik enda kogutud andmete põhjal hinnata, kuidas varalised kohustused mõjutavad kostja krediidivõimet, sealhulgas arvestada finantskoormuse võimaliku suurenemisega (nt intressimäära tõusu tõttu). Samuti ei ole krediidiandja küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mis on oluline allikas kontrollimaks tarbija väidete paikapidavust seoses tema sissetuleku suuruse ja regulaarsuse ning vältimatute püsikulude ja finantskohustustega. Krediidiandjal lasub kohustus esitatud andmeid kontrollida. Pangakonto väljavõtte küsimine ei koorma oluliselt ei tarbijat ega krediidiandjat, kuid võimaldab saada usaldusväärset teavet krediidivõime hindamiseks. Seejuures ei saa krediidiandja õigustada kontrollimata jätmist enda kehtestatud krediidireeglitega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet või seda mõjutavaid asjaolusid (sh TlnRnKo 12.07.2023 2-22-147995, p 12.1, TlnRnKo 8.11.2021 2-20-106661, p 55). Hagiavalduse kohaselt krediidiandja kostja pangakonto väljavõtet kontrollinud ei ole. Seega oleks kohtu arvates igal juhul krediidiandja jätnud enne krediidi andmist välja selgitamata olulised kostja krediidivõimelisust puudutavad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega.
16.Kuna krediidiandja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet, on selle tulemusena sõlmitud tarbijakrediidileping osaliselt tühine, s.o kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see
ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (Tln RnKm 05.02.2020 2-18-134930, p 10). Hagiavaldusest ja poolte vahel sõlmitud lepingust järelduvalt krediidiandja ja kostja ei ole kokku leppinud muudes tasudes. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 37,80% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 13.10.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.02.2025 kokku summas 422,93 eurot. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 2,5% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega saab hageja nõuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras.
17.Hageja esitas 06.02.2026 vastavad ümberarvestused VÕS § 403 4 lg 7 järgi, juhuks kui kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on lepingut sõlmides järgitud ja taotleb, et sellisel juhul tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 1451,35 eurot (4030 (saadud laen) – 2578,65 (kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed) (dtl 90-91). Samuti nõuab hageja VÕS § 94 määras intressi summalt 4030 eurolt alates lepingu sõlmimise järgmisest päevast, s.o 23.06.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.02.2025 summas 276,45 eurot ja viivist VÕS §113 määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni võlgnevuse kohase täitmiseni summalt 1451,35 eurot. Samuti on õigus nõuda sissenõudekulusid hagiavaldusele p 23 suuruses ehk summas 35 eurot. Hageja selgitab, et leping oli õiguspäraselt ülesöeldud seoses kostja lepingurikkumisega, milleks oli vähemalt kolme järjestikuse makse tasumata jätmine. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et lepingu ülesütlemist tuleks hinnata ümberarvestuse alusel. Ülesütlemine põhines tegelikul rikkumisel ja kehtiva lepingu tingimustel; § 4034 lg 7 rakendamine ei muuda tagasiulatuvalt rikkumise iseloomu ega kõrvalda ülesütlemise õigust; hüpoteetiline analüüs, kas ümberarvestuse korral oleks kostja olnud kolme järjestikuse maksega võlgu, ei ole seadusjärgne ega vajalik. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ning leiab, et hageja ei ole esitanud korrektseid ümberarvestusi ega ka andmeid, mis võimaldaksid kohtul kontrollida, kas lepingu ülesütlemine on õiguspärane või mitte.
18.Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud 22.06.2023 krediidikonto lepingust nähtuvalt leppisid pooled kokku, et leping on tähtajatu (dtl 22). Krediidi tagasimaksete kuupäevaks leppisid pooled kokku iga kuu 15. kuupäeva. Krediidikonto tingimustes leppisid pooled kokku, et minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse on 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot (dtl 20, 21). Hagis märgitud asjaolude õigsust eeldades ei ole pooled kokku leppinud maksegraafikus. Pooltevahelisest kokkuleppest nähtub igakuise osamakse suurus on 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, millele lisandub intress ja/või muud tasud vastavalt hinnakirjale. Seega pooltevaheline kokkulepe on kehtiv ning kostja oli kohustatud tasuma krediidiandjale igakuiselt kasutusse võetud krediidist 1/60, kuid vähemalt 10 eurot. Kostja sai kokku 4030 eurot, seega põhiosa makse pidi olema vähemalt 67,17 eurot (4030: 60).
19.VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva
summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hagiavalduse kohaselt jäi kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, jättes tasumata arved, mis väljastati 01.11.2024, 01.12.2024, 01.01.2025 ja 01.02.2025 kuupäeval (dtl 5, 42-45). Sellest tulenevalt andis krediidiandja kostjale 30.01.2025 saadetud teatega täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13.02.2025 (dtl 5, 46–48). Kuna kostja ei täitnud oma kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul, saatis krediidiandja 17.02.2025 lepingu lõpetamise teate ning ütles lepingu üles 18.02.2025 teatega (dtl 5, 49–50). Sama teatega teavitati kostjat ka võimalusest loovutada nõue inkassofirmale või kohtumenetluse algamisega (dtl 50). Hagiavalduse kohaselt oli kostja viivituses 950,43 eurot (arved 01.11.2024, 01.12.2024 ja 01.01.2025). Kohus kontrollis, kas kostja oli viivituses 15.01.2025 vähemalt 201,51 euro ulatuses (4030:60=67,17x3). Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma lepingu sõlmimisest 22.06.2022–15.01.2025, nimetatud vahemikus pidi kostja tegema 31 osamakset kogusummas 2082,27 eurot (31x67,17). Hageja on kinnitanud, et kostja on teinud tagasimakseid summas 2578,65 eurot, seega ei olnud kostja viivituses, vaid kostjal oli ettemaks (2578,65-2082,27) 496,38 eurot. Isegi kui arvestada hageja poolt märgitud, et VÕS § 94 sätestatud alusel on hageja intressinõue alates lepingu sõlmimisele järgnevast päevast kogu kasutusse antud summalt 4030 eurot alates 23.06.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.02.2025 ja see on 276,45 eurot, ka sellisel juhul on kostjal ettemaks summas 219,93 eurot (496,38-276,45). Seega puudus krediidiandjale 18.02.2025 krediidiandja ees tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus ning puudus 18.02.2025 alus VÕS § 416 lg 1 järgi leping üles öelda. Eeltoodust lähtuvalt on lepingu ülesütlemine tühine. Kuna tarbijakrediidilepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole muutunud sissenõutavaks laenujäägi tagastamise nõue. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagiavalduse rahuldamata krediidi 1451,35 eurot tagastamise nõudes.
20.Hageja on ümberarvestustes märkinud, et on õigus nõuda viivist VÕS 113 teises lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni võlgnevuse kohase täitmiseni summalt 1451,35 eurot ning on õigus nõuda sissenõudekulusid hagiavaldusele p 23 suuruses ehk summas 35 eurot nõudel üle 1000 euro. Viivise tasumise nõude eelduseks VÕS § 113 järgi ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eelduseks VÕS § 1132 lg 1 järgi on nõude sissenõutavaks muutumine. VÕS § 1132 lg 2 järgi on sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eelduseks lepingu lõppemine. Hageja ei ole käesolevalt tõendanud krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu kehtivat ülesütlemist. Kohus jätab rahuldamata nii viivise nõude kui ka sissenõudmiskulude nõude. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud
21.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
22.Kostja ei ole hagile vastanud ega teinud muid menetlustoiminguid. Kohus leiab, et kostjal puuduvad menetluskulud. Seega jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.