Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.07.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-24-10060
Kohtuasi
Y (Y) hagi X vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.05.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 11.06.2025 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 27 662,06 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y (isikukood XXX), lepinguline vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis
esindaja
Kostja X (isikukood XXX), vandeadvokaat Marko Tammann
esindaja
Menetluse liik
lepinguline
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Pärnu Maakohtu 12.05.2025 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X kanda. Mõista X-ilt Y kasuks välja menetluskulude hüvitis ringkonnakohtus 1236,90 eurot (käibemaksuga).
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X-il tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-24-10060 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Y (hageja) esitas 01.07.2024 (täiendatud 19.09.2024) Pärnu Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 34 652,36 eurot, millest 29 664,17 eurot on põhivõlgnevus ja 4988,19 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning viivise 5% kuus 29 664,17 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 29 664,17 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt oli kostja valduses perioodil juuli 2023–oktoober 2023 hageja ID-kaart koos turvakoodidega. Sel ajal tegi kostja ilma hageja nõusolekuta ja ilma hageja teadmata tehinguid. Lisaks tegi kostja ülekandeid hageja arvelduskontolt enda arvelduskontole ning tegi hagejale kolmanda arvelduskonto, mida kasutas ilma hageja nõusolekuta. Kostja tegi ilma hageja nõusolekuta erinevates summades ülekandeid kokku 32 000 eurot. Hageja tegevusest teada saades leppisid pooled kokku, et kostja on kohustatud hagejale tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Poolte suulise kokkuleppe järel fikseerisid pooled 14.11.2023 kokkuleppe notariaalselt. Pooled tuvastasid ühiselt, et hagejale tekitatud kahju on 45 000 eurot. Pooled fikseerisid kahju summa laenuna. 14.11.2023 seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 42 000 eurot (kokku lepitud võlgnevusest 45 000 eurot oli kostja ära tasunud 3000 eurot).
2.1.Pooled leppisid kokku, et kostja on kohustatud võlgnevuse 42 000 eurot tasuma hiljemalt 10.06.2024 hageja arvelduskontole. Samuti leppisid pooled kokku, et kostja on kohustatud igakuiselt kuni 10.06.2024 tasuma hagejale minimaalselt 1300 eurot võlgnevuse katteks. Pooled leppisid kokku, et kui kostja ei tagasta kogu võlgnevust hiljemalt 10.06.2024, on hagejal õigus nõuda viivist 5% ühes kalendrikuus (ehk 60% aastas) kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
2.2.Kostja tegi 19.10.2023–10.06.2023 alljärgnevad maksed: Kuupäev 19.10.2023 okt
2.3.Kostja kohustust tähtaegselt ei täitnud. Kostja soovis võlgnevuse tasumiseks tähtaja pikendust kuni 30.06.2024. Hageja teavitas 10.06.2024 kostjale, et on nõus pikendama tähtaega kuni 10.07.2024, kui kostja tasub hagejale 1600 eurot. 13.06.2024 seisuga kostja hagejale ei vastanud, mistõttu edastas hageja kostjale kirja, milles palus vastust hiljemalt 13.06.2024. Kostja vastas hagejale 13.06.2024, et mõistab hageja soovi lepingu tähtaja muutmise osas, kuid mitte ühtegi makset kostja hagejale 13.06.2024 seisuga ei teinud. Seetõttu ei olnud hageja nõus tähtaja pikendamisega varasemalt esitatud tingimustel. Hageja leiab, et kostja on 14.11.2023 andnud hagejale võlatunnistused ning on kohustatud hageja ees tekkinud võlgnevuse 29 664,17 eurot tasuma.
3.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega ega menetlusliku tasaarvestusavaldusega. Kostja ostis hagejale kuuluvale elamule kütteseadme enda elutingimuste parendamiseks. Hageja ei ole andnud nõusolekut enda kinnistule kütteseadme ostmiseks ega paigaldamiseks ning on palunud korduvalt seade enda kinnisasjalt eemaldada, kuid kostja ei ole seda teinud. Hageja ei olnud kostja tegevusest teadlik, sh tingimustest, millega kostja kütteseadme ostis. Hageja ei vastuta kostja kohustuste eest, sh ei saa hageja vastutada kostja tehingutega seotud intressi, lepingutasu ega halduskulu eest. Kostja tasus kütteseadme osamakseid hageja rahalistest vahenditest. Neid summasid ei ole kajastatud võlatunnistuses ehk sisuliselt soovib kostja tasaarvestada enda kohustust hageja ees hageja enda rahaga. Kostja tasus soojuspumba eest 5150 euro ulatuses hageja enda rahaga ning võimalik tasaarvestatav nõue oleks maksimaalselt 3125 eurot. Lisaks on kostja tasaarvestatav nõue aegunud. Küttesüsteem osteti 13.08.2019. Notari juures tehti kokkulepe neli aastat hiljem, s.o 14.11.2023. Tasaarvestus toodi välja alles oktoobris 2024. Kostja vastuväited
4.Kostja leidis, et hagi on vastuoluline, kuid luges hageja nõude põhjendatuks 19 073,86 euro ulatuses. Kostja ostis hagejale kuuluvale elamule 13.08.2019 järelmaksuga kütteseadme, mis maksis 10 590,31 eurot. Viimase osamakse tegi kostja 12.08.2022. Eelduslikult ei ole vaidlust selles, et nimetatud kütteseade paigaldati hageja elamule. Seega esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse, mille kohaselt palus kostja enda nõude hageja vastu suuruses 10 590,31 eurot tasaarvestada hageja nõudega suuruses 29 664,17 eurot (29 664,17 - 10 590,31 = 19 073,86). Menetluse käigus nõustus kostja, et kütteseadme järelmaksu osa 2315,31 eurot (10 590,31 - 8275) ei saa kostja hagejalt nõuda ega seda summat hageja nõudega tasaarvestada. Kokkuvõtvalt on hagejal tasaarvestuse tulemusena kostja vastu nõue 21 839,17 eurot.
4.1.Viivise nõue oli kostja hinnangul ebaselge. Lisatud viiviseraportitest ei nähtu, miks nõuab hageja lisaks põhivõlalt 29 664,17 eurolt arvutatud viivisele 3939,10 eurot täiendavalt viivist 32 000 eurolt 1049,18 eurot. Seejuures on poolte kokkuleppe p-s 4.1 kokku lepitud viivise määr ebaproportsionaalselt suur ning vastuolus hea usu põhimõttega. See toob kaasa viidatud punkti tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seadusjärgses määras.
4.2.Kostja tasaarvestatav nõue ei ole aegunud. Kostja hinnangul on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 mõttes. Sisuliselt on hageja
2-24-10060 käsundita asjaajamise heaks kiitnud. Hiljem ei tohi hageja käituda pahauskselt ega vastuoluliselt. See, kui kostja tegutses mingis osas hagejale kuuluvale elamule kütteseadme ostmisel ka enda huvides, ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.
4.3.Lisaks märkis kostja, et tema pangakonto väljavõtetel aastatel 2020 ja 2022 nähtub, et kostjal oli endal piisavalt sissetulekuid ja rahalisi vahendeid kütteseadme osamaksete tasumiseks. Seega ei ole kostja tasunud kütteseadme osamakseid hageja rahalistest vahenditest. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus rahuldas 12.05.2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 46 097,87 eurot, millest 29 664,17 eurot on põhivõlg ja 16 433,70 eurot 12.05.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ning edasiulatuva viivise 5% kuus põhivõlalt alates 13.05.2025 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivisega mitte rohkem kui 29 664,17 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 4429,02 eurot (käibemaksuga) ning mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja koos seadusjärgses määras viivise tasumise kohustusega alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled kokku leppinud võlgnetava summa suuruse, selle tagasimaksmise tähtaja ning sanktsioonid tagasimaksmisega viivitamise puhuks. Asjas ei olnud vaidlust, et kogu võlasummat ei ole kostja hagejale tagasi maksnud. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et 19.09.2024 hagiavalduses esitatud hageja nõue, mille kohus menetlusse võttis, oli selle esitamise ajal täies ulatuses sissenõutav. Pärast tasaarvestust tunnistas kostja hageja ees võlgnevust 21 389,17 euro ulatuses. Kuna kostja ei toonud esile rikkumist vabandatavaid asjaolusid ning selliseid asjaolusid maakohtu hinnangul ka ei esinenud, siis leidis maakohus, et kostja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Veelgi enam – kostja vastuses hagile tunnistab võlgnevuse olemasolu, kuigi leiab, et osaliselt on nõue tasaarvestusega lõppenud. Siiski ei ole kostja ka enda poolt tunnistatud osas asunud võlgnevust tasuma.
7.Maakohus nõustus hagejaga, et praegusel juhul oli tegemist tehingulise konstitutiivse võlatunnistusega, mis ei sõltu alusvõlasuhtest. Kostja tunnistab, et võlgnes hagejale 45 000 eurot ja kohustub selle kokkulepitud korras ja tähtpäevaks hagejale tagasi maksma. Pooled ei vaielnud hagejal kostja vastu võlatunnistuses märgitud nõude tekkimise asjaolude üle: kostja, saanud internetimaksete tegemisel hageja abistamise eesmärgil enda valdusesse hageja IDkaardi koos turvakoodidega, kuritarvitas hageja usaldust ning kandis hageja teadmise ja nõusolekuta hageja raha ka enda kontole. Sellest hagejal kostja vastu tekkinud kahju hüvitamise (või ka alusetu rikastumisena saadu tagastamise) nõude kohta vormistasid pooled 14.11.2023 võla tagasimakse lepingu (dtl 45–47), notar kinnitas lepingul poolte allkirjade õigsust. Maakohtu hinnangul ei saanud olla kahtlust, et tegemist on poolte ühise tahtega luua lepingulisel alusel pooltele õiguslikult siduv kohustus. Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud hageja seisukohale, et kokkulepe on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena, millega loodi iseseisev kohustus. See, et kostja taotles hagejalt võla tagasimaksmise kokkuleppes märgitud tähtaja pikendamist, kinnitas, et ka kostja loeb kokkulepet enda jaoks õiguslikult siduvaks. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt võla tagasimaksmise lepingu (võlatunnistuse) alusel rahalise kohustuse täitmist, kohustus on sissenõutav, sest kokkulepitud tagasimakse tähtpäev on möödunud.
2-24-10060
8.Maakohus märkis, et hageja põhinõude rahuldamise eeldusena tuleb kindlaks teha, kas kostjal on hageja vastu rahaline nõue, kui suur see on ning kas kostjal on õigus seda hageja nõudega tasaarvestada.
8.1.Kostja esile toodud asjaoludest ei nähtunud käsundita asjaajamist. Kostja väidetel ostis ta 2019. a soojuspumba, mis paigaldati hageja kinnistul asuvasse elamusse. 13.08.2019 sõlmitud osamaksetega tasumise müügilepingust nr KKG00421 (dtl 70–71) nähtuvalt sõlmis kostja ostjana lepingu soojuspumba Daikin Altherma 3 EHBX08DA9W/ERGA08DV 8 kW ostmiseks. Lepingu lisaks nr 1 oleva maksegraafiku kohaselt tuli müügihind 8275 eurot tasuda 36 osamaksega (viimase osamakse tasumise tähtpäev oli 18. august 2022), iga osamaksega tuli tasuda ka intressi. Lepingu sõlmimisel tuli tasuda ostuhinnast 1980 eurot, lisaks põhiosamaksele ja intressile tuli koos esimese osamaksega tasuda 15 eurot lepingutasu ning alates teisest osamaksest lisandus igale osamaksele haldustasu 0,90 eurot. Kostja esindaja selgitas 27.03.2025 istungil, et soojuspumba ostmist ei olnud küll hagejaga läbi räägitud, aga hageja ise elas ka sel ajal elamus ning teadis, et soojuspump paigaldatakse, kuid ei vaielnud soojuspumba paigaldamisele vastu ega palunud seda eemaldada.
8.2.Maakohus leidis, et sellest ei saa järeldada, et soojuspumba ostmise/paigaldamise näol oli tegemist asjaajamisega hageja huvides ning, et hageja on selle tagantjärele heaks kiitnud. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei olnud kostjal soojuspumba ostmise ajal tahet tegutseda hageja huvides või tema kasuks. Kostja soetas soojuspumba enda ja oma pere tarbeks. Kuna pooled elasid soojuspumba ostmise ajal (ja ka pärast seda) samal kinnistul, siis ei olnud kostjal faktilist vajadust ajada hageja huvides asju ilma tema otsese käsundita. Kostjal ei olnud takistust kooskõlastada soojuspumba ostmine eelnevalt hagejaga. Hageja nõusolekut või heakskiitu ei saa järeldada sellest, et hageja oli soojuspumba paigaldamisest teadlik, ei vaielnud selle paigaldamisele vastu ega palunud koheselt seda eemaldada. Siinses asjas ei saa vaikimist/tegevusetust lugeda hageja tahteavalduseks. VÕS § 1020 lg-te 1 ja 2 kohaselt pidanuks kostja hagejale eelnevalt või selle võimatuse korral esimesel võimalusel teatama, et ta hakkab hageja huvides soojuspumpa soetama ja ära ootama hageja edasise otsuse selle kohta. Kostja esile toodud asjaoludest järelduvalt kostja hageja poole ei pöördunud. Tõenditest nähtuvalt ei olnud kostjal ilmselgelt soojuspumba ostmise ajal soovi küsida hagejalt selleks tehtud kulude hüvitamist, vaid kostja peab ostetud soojuspumpa enda omaks (dtl 77–78). Seega VÕS § 1023 lg 3 kohaselt ei saa kostjal olla hageja vastu käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamise nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Seega ei arvestanud maakohus hagi rahuldamisel kostja tasaarvestuse avaldust.
8.3.Maakohus nõustus hagejaga, et isegi, kui kostjal on soojuspumba ostmisega seoses hageja vastu rahaline nõue, siis ei saa see olla paigaldatud soojuspumba hind 8275 eurot. Hageja on tõendanud, et sellest suurema osa tasus kostja tegelikult hageja enda rahaga. Soojuspumba müügilepingu maksegraafiku kehtimise ajal 13.09.2019–12.08.2022 on kostja kandnud hageja kontolt enda kontole kokku 5000 eurot (500 + 150 + 3150 + 500 + 700) ehk selles summas on kostja soojuspumba eest tasunud hageja enda rahaga. Kõikide maksete puhul ei ole küll viidet järelmaksule või väikelaenule, kuid pangakontod tõendavad, et raha on hageja kontolt kostja kontole liikunud. Kostjal oli võimalik enda pangakontole kantud hageja raha kasutada oma äranägemise järgi, need summad ei sisaldu võlatunnistuses ning seega on hageja õigustatud arvestama, et kostja kasutas hageja raha soojuspumba eest tasumiseks. See kehtib ka juhul, kui kostja oleks tõendanud, et ta faktiliselt tasus soojuspumba eest oma sissetulekute arvel ja hageja raha kasutas muul otstarbel (nt enda igapäevakulude) tasumiseks, sest hagejal ei olnud kohustust kostja mistahes kulusid tasuda. Seejuures ei tõendanud kostja pangakonto väljavõtted kostja väidet, et kostjal oli endal piisav sissetulek ning, et ta tasus soojuspumba järelmaksu enda sissetulekute, mitte hageja kontolt endale ülekantud summade arvelt.
2-24-10060
8.4.Kuna maakohus asus seisukohale, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt soojuspumba eest tasutu hüvitamist, siis ei olnud kostjal hageja nõudega tasaarvestatavat nõuet. Seetõttu ei analüüsinud maakohus hageja vastuväiteid kostja nõude aegumise kohta.
9.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ei ole selge. Hagiavalduses nähtuvad viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud ning viivise summa õigsust võimaldavad kontrollida ka hagiavaldusele lisatud viivisekalkulaatori raportid. Samuti leidis maakohus, et viivise vähendamiseks puudub alus. Kostja vastusest ei selgu, millised konkreetsed asjaolud lubavad järeldada, et pooltevahelise lepingu p 4.1 on tühine. Viivise vähendamiseks ei pea viivise kokkulepe olema tühine. Samuti ei selgu, kas või millist tähendust omab Riigikohtu seisukoht, et ka seadusjärgses määras viivise nõudmine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega arvestades, et kostja taotleb viivise vähendamist seadusjärgse määrani.
9.1.Kahe eraisiku vahel väljaspool nende majandus- ja kutsetegevust sõlmitud lepingutele tarbija kaitseks seaduses sätestatud piirangud ei laiene, sellistes lepingutes peetakse kohtupraktikas lubatavaks ja kehtivaks ka kõrgema määraga viivise kokkulepet, sh määraga 0,1%–0,3% päevas on kohtud viivist aktsepteerinud isegi äriühingu ja üksikisiku vahel sõlmitud lepingus (TlnRnKo 23.05.2017, 2-10-31480, p 73; TrtRnKo 19.05.2016, 2-1212152, p-d 36–37). Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Hageja ja kostja on lepingus kokku leppinud võla tagastamisega viivitamise puhuks hageja õiguse nõuda viivist 5% kuus. Seega kujunes viivise päevamääraks 0,16%, mis on kooskõlas senise kohtupraktikaga. Hageja on põhjendanud, et praegusel juhul on võrdlemisi kõrge viivisemäär põhjendatud kostja tegevusega ning hageja sooviga kostja omastatud raha tähtaegselt tagasi saada. Lepingu järgi ei pidanud kostja tasuma hagejale intressi raha kasutamise eest, üksnes viivist võla tagastamisega viivitamisel. Kostja nõustumist viiviskokkuleppega näitas kostja enda käitumine: kostja teatas enne menetluse algust kohtule, et ta on perioodi 11.06.2024– 30.06.2024 eest tasunud hagejale viivist 1600 eurot, s.o 5% põhivõlasummalt 32 000 eurot. Kostja, vastuolus oma varasema tegeliku käitumisega, hakkas viivisemäära ebamõistlikkusele tuginema alles kohtumenetluses lepingulise esindaja vahendusel esitatud kirjalikus vastuses.
9.2.Seega jättis maakohus kostja viivise vähendamise taotluse rahuldamata. Maakohus võttis arvesse, et hageja on viivise nõuet piiranud põhivõla summaga; kostja tunnistab hageja näidatud suuruses põhivõla olemasolu, kuid esitas tasaarvestuse vastuväite, mille kohus jättis arvestamata. Kostja ei ole hageja nõuet tasunud ka osas, mida tasaarvestus ei katnud, kuigi kostja pakkus juba 08.10.2024 vastuses hagiavaldusele kompromissina, et tasub 19 073,86 senti hagejale 28.02.2025. Kostja ei ole hagejale midagi tasunud, samas on vähendanud tasaarvestatavat nõuet ehk menetluse kestel tunnistas hageja ees kohustuse olemasolu suuremas summas, kui kompromissina pakkus. Võla vähemalt osaliselt tasumisega olnuks kostjal endal võimalik ka viivise suurenemist vältida.
9.3.Hageja põhivõla nõue muutus sissenõutavaks ja õigus nõuda viivist tekkis alates 11.06.2024. Enne hagiavalduse menetlusse võtmist kohtule esitatud avalduse kohaselt taotles kostja hagejalt tagasimakse tähtaja pikendamist ühe kuu võrra, s.o kuni 10.07.2024. Hageja 13.06.2024 e-kirjas (dtl 12) seadis selle eelduseks ühe kuu viivise tasumise ja soovis kostjalt vastust sama tööpäeva jooksul, hoiatades, et vastust mitte saades läheb asjaga edasi (s.t pöördub kohtusse). Kostja tasus 1600 eurot (s.o 5% ajal olnud põhivõlalt 32 000 eurot) 01.07.2024. Tuli nõustuda hagejaga, et tähtaega ei saa lugeda pikendatuks ning hageja nõue muutus sissenõutavaks 11.06.2024. Seda ei muuda see, et hageja 03.07.2024 esitatud hagiavalduses arvestas kostja tasutud viivise põhivõla katteks. Kostja kirjalikus vastuses nõude sissenõutavaks muutumise aja osas enam vastuväiteid ei esitanud.
2-24-10060
10.Kuna maakohus rahuldas hagi, siis jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 21 389,17 eurot ning sellelt põhivõlalt 11.06.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis 2521,85 eurot, sh jätta menetluskulud hageja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus esiteks kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata. Kostja selgitab, et ostis kütteseadme 13.08.2019 järelmaksuga hagejale kuuluvale elamule (kus hageja poeg ja kostja koos mh hagejaga kuni 2024. a mai keskpaigani elas) ning see asub tänase päevani hageja elamus. Nendes asjaoludes ei ole ka vaidlust. Vaidlust ei ole selleski, et hageja kütab kõnealuse kütteseadmega oma elamut ehk kasutab seda faktiliselt alates selle seadme hageja elamusse paigaldamisest kuni tänase päevani. Seda on hageja esindaja selgitanud 27.03.2025 toimunud kohtuistungil. Kostja leiab jätkuvalt, et tegemist on (õigustatud) käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Hageja on alates 2019. a suve lõpust kuni tänase päevani seadet oma elamu soojaks kütmiseks ja soojas hoidmiseks kasutanud ning saab sellest kasu. Sisuliselt on hageja käsundita asjaajamise heaks kiitnud. Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, siis ei saanud hageja sellest järeldada, et kostja kantud küttseadme kulu ei tule tal hüvitada. Kostja peab oluliseks lisada, et võõra asja ajamist VÕS § 1018 tähenduses tuleb tõlgendada laiendavalt. See, kui kostja tegutses mingis osas hagejale kuuluvale elamule kütteseadme ostmisel ka enda huvides, ei välista VÕS § 1018 kohaldamist. Piisab, kui tehtav tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selles valguses ei saa pidada asjakohaseks maakohtu väidet, et kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei olnud kostjal soojuspumba ostmise ajal tahet tegutseda hageja huvides või tema kasuks.
13.Teiseks on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse normi (TsMS § 631 lg-d 1 ja 2), kui jättis kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja on veenvalt põhistanud ja tõenditega tõendanud, et kostja tasus soojuspumba järelmaksu osaliselt hageja rahaga, kuigi tõenditest nähtuvalt hageja märgitud summast 5150 eurot väiksemas ulatuses. Kostja sellega ei nõustu. Kostja esitas kohtule enda pangakonto väljavõtted aastatel 2020 ja 2022, milledelt nähtub, et kostjal on endal olnud piisavalt sissetulekuid kõnealuse kütteseadme osamaksete tasumiseks. Kostja nendib, et pangakontol olev raha ei kanna endas äratuntavat ja eristatavat märki selle kuuluvusest ning seguneb kõikide ülekannetega üheks terviklikuks summaks. Seetõttu ei ole ka võimalik ühelt pangakontolt mõnele teisele pangakontole raha ülekandmisel tuvastada, kelle pangakontole kantud raha arvelt on teisele pangakontole raha üle kantud. Arvestades apellatsioonkaebuse p-des 13.1.1 ja 13.1.2 toodud summasid ning võrreldes neid kostja soetatud kütteseadme igakuiste osamaksetega (239,18 eurot) ei ole võimalik tõsimeelselt väita, et kostja on tasunud kütteseadme osamakseid hageja rahalistest vahenditest. Maakohus on küll vaidlustatud otsuse p-s 43 kostja esitatud pangakonto väljavõtteid nimetanud, kuid pole hinnanud nendele pangakontodele laekunud summasid kostja soetatud kütteseadme igakuiste osamaksete kontekstis. Täiendavalt tuleb arvestada sellega, et hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatud asjaoludest. Kui hageja väitis 25.10.2024 menetlusdokumendi p-s 1.5, et kosja tasus kütteseadme osamakseid hageja rahalistest vahenditest, siis lasus hagejal kohustust tagada, et
2-24-10060 ta esitab selle väite kinnituseks piisavalt tõendeid. Hageja 25.10.2024 viidatud tõendid sellist tõendamiskoormist ei täida.
14.Kolmandaks on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui rahuldas täielikult hageja viivise nõude. Ehkki 27.03.2025 istungil avaldas maakohus, et viivisemäär tundub ebamõistlik, siis rahuldas sellest olenemata maakohus hageja viivise nõude täies ulatuses. Kohus ei tohi olla oma seisukohtades ebajärjekindel. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe p-s 4.1 sätestatud viivise määr on ebaproportsionaalselt suur. Kostja leiab, et isegi, kui hageja viivise nõuet pidada proportsionaalseks ning ühtlasi kehtivaks ja hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, siis taotleb kostja ka ringkonnakohtult selle vähendamist seadusjärgse viivise määrani. Viivise vähendamise põhjuseks võib olla ka see, et võlausaldajal ei saanud viivitusest ilmselgelt kahju tekkida. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja poolt võla tagasimaksmisega viivitamisega tekkis talle varalist kahju. Kostja märgib seejuures, et maakohus viivitas asjas kohtuotsuse teatatavaks tegemisega, ilma et ta oleks määrusega otsuse teatavaks tegemise aega edasi lükanud. Sellisest põhjendamatust viivitusest tekkis kostjale täiendava viivise näol kahju.
15.Neljandaks palub kostja hagi osalisel rahuldamisel jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna hageja kanda. 27.03.2025 istungil oli kostja valmis sõlmima hagejaga kompromissi 25 000 euro suuruses summas. Hageja selle pakkumisega ei soostunud, st kompromiss jäi sõlmimata vastaspoole tõttu. Vastustaja seisukoht
16.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda.
selle rahuldamata
ja
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja kanda jäävad menetluskulud ka ringkonnakohtus.
18.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis arvestamata kostja menetlusliku tasaarvestusavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla suuremas ulatuses kui 21 389,17 eurot. Lisaks vaidlustab kostja otsuse osas, milles maakohus mõistis välja poolte kokkulepitud määras viivise, ning menetluskulude jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus edasi kaebamata osas jõustunud osas, milles kostjalt on hageja kasuks välja mõistetud põhivõlg 21 389,17 eurot ning viivis ulatuses, milles kostja viivisenõuet ei vaidlusta (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Seega on maakohtu otsus edasi kaebamata osas jõustunud osas, milles kostjalt on hageja kasuks välja mõistetud põhivõlg 21 389,17 eurot (TsMS § 456 lg 4 teine lause).
19.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli hageja nõudega tasaarvestatav nõue ning kas hageja viivisenõuet tuleb vähendada seadusjärgse viivise määrani. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostjal ei ole hageja vastu käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et praeguse asja asjaolusid ja kohtupraktikas aktsepteeritud viivise määra arvestades ei ole alust vähendada poolte kokkulepitud viivist (5% kuus) VÕS §
2-24-10060 162 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel, märkides apellatsioonkaebuse väidete kohta järgmist.
20.Esmalt leiab kostja jätkuvalt, et täidetud on VÕS § 1018 lg 1 eeldused, sest hageja on käsundita asjaajamise heaks kiitnud ning kütteseadme paigaldamine hageja kinnistul asuvasse elamusse vastas hageja huvile ja tahtele. Maakohus leidis õigesti, et kostja esindaja 27.03.2025 kohtuistungil antud selgitustest (dtl 108, ajamärge 00:23:05) ei saa järeldada, et soojuspumba ostmise ja paigaldamise näol oli tegemist hageja huvides asjaajamisega või et hageja oleks selle tagantjärele heaks kiitnud. Asjaolu, et hageja võis saada soojuspumba paigaldamisest kasu, ei tähenda iseenesest, et täidetud oleksid käsundita asjaajamise eeldused. Käsundita asjaajamise eesmärk ei ole võimaldada isikule soovimatute teenuste või kulutuste pealesurumist ega luua sisuliselt lepingulist kohustust olukorras, kus isik ei ole soovinud seda endale võtta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Maakohus leidis õigesti, et pooled elasid soojuspumba soetamise ajal samal kinnistul ning kostjal puudus takistus soojuspumba ostmine ja kulude kandmine eelnevalt hagejaga kooskõlastada. Hageja vaikimist või vastuväidete esitamata jätmist soojuspumba paigaldamisele ei saa TsÜS § 68 lg 4 järgi käsitada nõusolekuna võtta endale kohustus hüvitada seadme soetamise kulud. Seejuures on maakohus õigesti tuvastanud, et tõenditest nähtuvalt pidas kostja ostetud soojuspumpa enda omaks, mistõttu ei tegutsenud kostja soojuspumba soetamise ajal eesmärgiga küsida hagejalt selleks tehtud kulude hüvitamist (dtl 77–78). Kostja pakkus hagejale pärast elamust lahkumist võimalust seade välja osta või seda tasu eest kasutada. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et pooltel puudus kokkulepe soojuspumba ostmise ja paigaldamise kulude hüvitamise kohta (dtl 179, p 10.3). Seega on kostja võimalik kulutuste hüvitamise nõue hageja vastu käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1) välistatud ka VÕS § 1023 lg 3 alusel.
21.Teiseks heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud kostja pangakonto väljavõtteid kostja soetatud kütteseadme igakuiste osamaksete kontekstis, mistõttu ei saa lugeda õigeks maakohtu järeldust, et kostja pole tõendanud endal piisava sissetuleku olemasolu soojuspumba eest tasumiseks. Eeltoodud järeldusi arvestades ei mõjuta nimetatud väited asja lahendust, kuivõrd kostjal ei ole hageja vastu VÕS § 1023 lg 3 alusel tasaarvestatavat kulutuste hüvitamise nõuet. Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus hindas kostja esitatud pangakonto väljavõtteid koos teiste asjas esitatud tõenditega. Toimiku materjalidest nähtub, et soojuspumba osamaksetega tasumise müügileping sõlmiti 13.08.2019 ning igakuise osamakse suuruseks oli 239,18 eurot, kusjuures viimase osamakse tasumise tähtpäev oli 12.08.2022 (dtl 70–71). Kostja esitas väljavõtted üksnes teatud perioodidel (01.01.2020–31.12.2020 ja 01.01.2022– 31.12.2022) laekunud töötasude ja stipendiumi kohta (dtl 119–123). Sellised väljavõtted tõendavad küll kostjale nimetatud summade laekumist, kuid ei lükka ümber maakohtu hinnangut, et esitatud andmete põhjal ei ole võimalik teha järeldusi kostja tegeliku majandusliku olukorra ega kõigi rahaliste liikumiste kohta. Seetõttu ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust.
22.Kolmandaks on kostja seisukohal, et maakohus on ebaõigesti jätnud hageja viivise nõude vähendamata seadusjärgse määrani. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi võib kohus vähendada ebamõistlikult suurt viivist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, võlausaldaja õigustatud huvi ning poolte
2-24-10060 majanduslikku seisundit. Maakohus on nimetatud asjaolusid hinnanud ning põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole alust poolte kokkulepitud viivist vähendada. Kostja ei ole toonud esile konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks, et kokkulepitud viivis oleks praeguse võlasuhte asjaolusid, poolte huve ning VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud hindamiskriteeriume arvestades ebamõistlikult suur. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja viidatud Riigikohtu lahendid puudutasid asjaolusid, mis ei ole käesoleva vaidlusega võrreldavad. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et poolte 14.11.2023 sõlmitud võla tagasimakse leping (dtl 45-47) oleks sõlmitud tüüptingimustel või et kostja oleks olnud lepingu sõlmimisel hagejaga võrreldes nõrgemas positsioonis. Viivise vähendamist ei õigusta ka kostja väide, et hageja ei ole tõendanud võla tagastamisega viivitamisest tekkinud varalist kahju. VÕS § 113 lg 1 alusel viivise nõudmise eelduseks ei ole võlausaldajale konkreetse kahju tekkimine ega selle tõendamine. Samuti ei muuda viivisekokkulepet ebamõistlikuks üksnes asjaolu, et kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära. Lisaks on maakohus põhjendatult arvestanud kostja enda käitumist pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja on enne kohtumenetlust lähtunud samast viivisekokkuleppest, tasudes enda väitel perioodi 11.06.2024–30.06.2024 eest hagejale viivist 1600 eurot ehk 5% põhivõlalt 32 000 eurot (dtl 8, 14). Samuti ei ole kostja tasunud võlgnevust ka selles ulatuses, mida ta ise ei vaidlusta. Neil asjaoludel nõustub kolleegium maakohtuga, et alust viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel ei ole, võttes arvesse, et hageja on piiranud nõutava viivise kogusummat põhivõla suurusega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
jäävad
ringkonnakohtus
kantud
24.TsMS § 174 lg 2 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Alljärgnevalt määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaks.
25.Hageja lepinguline esindaja esitas 19.06.2026 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt on hagejale osutatud õigusabi kogusummas 1236,90 eurot (käibemaksuga) 5 tunni ja 15 minuti ulatuses tunnihinnaga 190 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmiseid toiminguid:
19.06.2026 menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 t.
26.Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
27.TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,
2-24-10060 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat on esindanud vandeadvokaat. Hageja esindaja tasumäär on kohane ega ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.
28.Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, vastuse apellatsioonkaebusele sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust, siis on menetlustoimingutele kulunud aeg kooskõlas asja menetlusega ning nendele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik tervikuna.
29.Tulenevalt eespool märgitust on hageja põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonimenetluses 5,25 tundi. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Seega on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 1236,90 eurot (käibemaksuga) (5,25 x 190 = 997,50 eurot + 239,40 [km 24%] = 1236,90 eurot).
30.Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab taotluse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.