2.Välja mõista O.D-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks järelmaksulepingust nr L89016819015 tulenev võlgnevus summas 2730,59 eurot, millest põhivõlgnevus 2269,50 eurot, intress 37,84 eurot, viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 388,25 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot.
3.Välja mõista O.D-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõlgnevuselt 2269,50 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.07.2026 kuni põhikohustuse täitmiseni.
5.Jätta menetluskulud 96% ulatuses O.D kanda ja ja 4% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
6.Välja mõista O.D-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 600 eurot (ilma käibemaksuta).
7.Välja mõista O.D-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse tasumiseni.
8.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 25.11.2025 Tartu Maakohtule hagi, milles palub kostjalt O.D-lt välja mõista põhivõla 2269,50 eurot, intressi 154,46 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 224,01 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista edasiulatuv viivise põhinõudelt alates 27.11.2025 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 9,9% aastas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 03.07.2024 järelmaksulepingu nr L89016819015, mille alusel sai kostja laenu 2269,50 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 24.08.2024-24.07.2028 ja tasuma intressi 9,9% aastas. Lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 20.67% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning kostjale anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 26.11.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.
3.Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata kogu saadud laenusumma 2269,50 eurot ja intress 154,46 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 2269,50 eurot lepingujärgse määraga 9,9% aastas perioodil 27.11.2024-25.11.2025, kokku summas 224,01 eurot. Meeldetuletuste saatmise kulu on 50 eurot.
4.AS Inbank Finance loovutas 27.11.2024 järelmaksulepingust nr L89016819015 tuleneva kostja vastase nõude hagejale.
5.Hageja hinnangul järgis esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja varasemat maksekäitumist ja veendus, et kostjal puudusid nii laenutaotluse esitamise ajal kehtivad kui ka varasemad maksehäired. Esialgne võlausaldaja tegi laenutaotluse põhjal kindlaks, et kostja igakuine sissetulek oli 1400 eurot ja igakuised kohustused 30 eurot. Lepinguga lisandus igakuine kohustus 68,56 eurot. Seega jäi kostjale pärast kulude maha arvamist igapäevasteks majapidamiskuludeks 1301,44 eurot. Esialgne võlausaldaja leidis, et kuivõrd kostja sissetulekud olid suuremad kui tema kohustused, oli kostja krediidivõimeline.
6.Hageja esitas 22.06.2026 VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse. Kostja sai laenu 2269,50 eurot ja ei ole lepingu alusel tagasimakseid teinud. Leping on ka juhul, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kehtivalt üles öeldud. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja võlas nelja järjestikuse osamaksega (24.08.2024, 24.09.2024, 2410.2024, 24.11.2024). Hageja palub ümberarvestuses kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 2269,50 eurot, intressi 113,36 eurot, sissenõudmiskulu 50
eurot ja viivise põhivõlalt 2269,50 eurolt lepingujärgses määras 9,9% aastas ülesütlemisele järgnevast päevast kuni täitmiseni.
7.Kostja vaidleb hagi vastu ning leiab, et nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 03.03.2026.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte toimetatud 23.12.2025 avaliku e-toimiku (AET) kaudu. Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides.
9.Kohus tuvastas, et AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 03.07.2024 järelmaksulepingu nr L89016819015, mille alusel AS Inbank Finance finantseeris kostjal ostu sooritamist 2269,50 euro ulatuses. Kostja kohustus krediidisumma tagastama igakuise osamaksetena perioodil 24.08.2024-24.07.2028. Intressimääraks oli kokku lepitud 9,9% aastas. Lepingus märgitud krediidi kulukuse määr oli 20.67% aastas. Kostja on järelmaksulepinguga finantseeritud kauba kätte saanud. AS Inbank Finance loovutas 27.11.2024 järelmaksulepingust nr L89016819015 tuleneva kostja vastase nõude hagejale.
10.Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses ning kohtul tuleb kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas ja kas on krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098). VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 20.67% aastas. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 31.05.2024 seisuga 16,65% aastas. Seega ei ületanud lepingus märgitud krediidikulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning leping ei ole VÕS § 4062 lg 3 järgi tühine.
11.VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) (p 1) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (p 2). Sama sätte lõige 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
12.Hageja väitel tugines esialgne võlausaldaja krediidivõimelisuse hindamisel kostja laenutaotluses esitatud andmetele ning kontrollis lisaks kostja varasemat maksekäitumist andmebaasidest.
12.1.Kohus on seisukohal, et võlausaldaja, asudes kostjaga järelmaksulepingut sõlmima, jättis täitmata tarbija krediidivõimelisuse hindamise esmased nõuded VÕS 403 4 järgi, eriti selle lg 2 teisest lausest tuleneva, et krediidiandja peab arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Nimelt nähtub juba kostja laenutaotlusest (dtl 29), et kostja sai 18-aastaseks ehk täisealiseks laenutaotluse esitamise kuupäeval 03.07.2024. Selsamal kuupäeval kell 01:58:24 esitas ta laenutaotluse. See faktiline asjaolu tähendab, et laenutaotleja kohta ei saanud avalikes andmebaasides olla mitte mingisuguseid andmeid, mis iseloomustaksid tema maksekäitumist. Nimelt algab füüsilise isiku täielik teovõime ehk võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid 18-aastaseks saamisega (TsÜS § 8 lg 1) ja sellele eelneval ajaperioodil puudus tal võime teha kehtivaid tehinguid. Seetõttu ei saa hagiavalduse p.-s 1.5. kirjeldatud toimingud, mida esialgne võlausaldaja väidetavalt tegi (...on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta) anda teavet samal kuupäeval täisealiseks saanud laenutaotleja kohta. Alaealise nimel saab küll olla vara (nt kinnisasju), mis kajastuvad avalikes registrites, kuid käesoleval juhul kostjal sellist vara ei olnud ja selle olemasolu ei ole võlausaldaja ka tuvastanud. Samal kuupäeval täisealiseks saanud isiku kohta teavet kogudes puudus võlausaldajal võimalus tugineda avalikest registritest saada olevale teabele (alaealise kohta registrites selline teave puudub) ja ainus võimalus asjakohase teabe saamiseks laenutaotleja kohta olnuks laenutaotlejaga vahetu kontakti võtmine, tema teavitamine VÕS § 4034 lg 3, lg 4 kohaselt, aga ka nõutavalt hoiatamine lg 5 kohaselt. Hagiavalduse p.-s 1.5 viidatakse, et Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Laenusaaja vanus, s.h. sünnikuupäev on krediidiandjale nähtav laentaotlusest (isikukoodist) ja seda ei pea krediidiandjale muul viisil avaldama. Arvestades, et laenusaaja sai 18-aastaseks samal kuupäeval, pidi olema krediidiandjale arusaadav, et tõenäoliselt on tegemist laenutaotleja esimese laenamisega, mis nõudnuks krediidiandjalt kõrgendatud hoolsust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Lähenedes krediidi väljastamisele standardselt ja võtmata arvesse konkreetse taotleja eripära, rikkus võlausaldaja VÕS § 4034 lg 2 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
12.2.Esialgne võlausaldaja ei ole küsinud kostja konto väljavõtet. Riigikohus on lahendis 221-13098/50 märkinud, et üldjuhul on tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et esialgse võlausaldaja poolt kogutud muu teave oleks piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on p. 12.1. viidanud, et sellist avalikku teavet ei saanud äsja täisealiseks saanud tarbija kohta avalikes andmebaasides olemas olla. Laenutaotluses on kirjas üksnes kostja sissetulek ja igakuised kohustused ning esialgne võlausaldaja ei ole kontrollinud nende õigsust. Samuti nähtub kohtule esitatud Taust.ee väljavõttest, et see on tehtud 24.11.2025 seisuga (dtl 37). Seega on väljavõte tehtud hagiavalduse kohtule esitamise päevale (25.11.2025) eelneva päeva seisuga ega tõenda kostja maksekäitumist lepingu sõlmimise eelselt ega seda, et esialgne võlausaldaja oleks kostja varasemat maksekäitumist kontrollinud. Omamata asjakohast teavet, ei saanud krediidiandja sisuliselt kostja krediidivõimet hinnata. Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 403 4 lg-tele 3, 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja ei ole kirjeldanud, et kostja oleks jätnud tahtlikult teabe esitamata või esitanud krediidiandjale võltsitud teavet. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks ning on krediidivõimelisuse hindamiseks olulised andmed jätnud täielikult või osaliselt ka kostjalt küsimata, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.
14.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
15.Hageja esitas 22.06.2026 ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai laenu 2269,50 eurot ning ei ole lepingu alusel ühtegi makset teinud. Seega oli kostja ka ümberarvestuse järgi lepingu ülesütlemise päevaks 26.11.2024 nelja järjestikuse osamaksega viivituses ning leping on kehtivalt üles öeldud. Sellest tulenevalt on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2269,50 eurot.
16.Hageja nõuab ümberarvestustes intressi 113,36 eurot. Kuigi hageja sõnul on intressi arvestatud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 26.11.2024, nähtub ümberarvestusest (dtl 72), et hageja on intressi arvestanud kuni 24.06.2026. Hageja ei saa intressi nõuda pärast lepingu lõppemist. Ümberarvestusest nähtub, et perioodil 03.07.2024-26.11.2024 on intress 37,84 eurot. Sellest lähtuvalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi 37,84 eurot.
17.Hageja nõuab ümberarvestuses viivist põhivõlgnevuselt 2269,50 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 27.11.2024 kuni täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 9,90 aastas. Kuivõrd lepingujärgne viivisemäär on madalam seadusjärgsest viivisemäärast, rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (2269,50 eurot) lepingujärgses määras 9,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise seisuga (09.07.2026) on sissenõutavaks muutunud viivis summas 388,25 eurot.
18.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist järelmaksulepingu nr L89016819015 alusel summas 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et VÕS § 113 2 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude
hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Hagivalduse p.2.4. kohaselt koosneb sissenõudekulude summa 50 eurot tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise kulust 25+5+5 eurot ja võlgniku makseviivitusest tingitud muudest kuludest 15 eurot. Hageja on tõendanud poolte vahel kokku lepitud tingimuse olemasolu sissenõudmiskulude hüvitamise kohta (dtl 17). Kohus leiab, et võlausaldaja on tõendanud tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise 28.11.2024, 06.12.2024 ja 27.12.2024 (dtl 38- 47), mille eest nõutav summa 25+5+5=35 eurot. Kohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 1132 lg 2 hõlmab kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade saatmist, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada ka muid makseviivitusega tekkinud kulusid. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude summas 35 eurot ning jätab rahuldamata sissenõudmiskulud summas 15 eurot.
19.Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja järelmaksulepingust nr L89016819015 tuleneva põhivõla 2269,50 eurot, intressi 37,84 eurot ja viivise põhivõlalt (2269,50) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.11.2024 kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise kuupäeva 09.07.2026.a seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisesumma 388,25 eurot. Sissenõudmiskulu kuulub rahuldamisele 35 euro ulatuses. Kokku kostjalt väljamõistetav summa 2730,59 eurot. Menetluskulude jaotus
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlgnevust 2269,50 eurot, intressi 154,46 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 224,01 eurot ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt viivis alates 26.11.2025 kuni põhinõude 2269,50 euro täitmiseni 9,90% aastas (kohtuotsuse tegemise seisuga oleks sissenõutavaks muutunud viivis 139,12 eurot). Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 2837,09 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga 2730,59 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude 96% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 96% ulatuses kostja kanda ning 4% ulatuses hageja kanda.
21.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suuruse. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja taotluse kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 723 eurot, sh hagilt tasutud riigilõiv summas 385 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 338 eurot. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
22.Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga (385 eurot). Kohus peab põhjendatuks hageja esindaja ajakulu 2 tundi, kuid arvestades menetluse asjaolusid ei ole põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (ilma käibemaksuta) ei ole põhjendatud ja ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 2 töötunni eest kokku 240 eurot (ilma käibemaksuta).
23.Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud 96% ulatuses, s.o summas 600 eurot kostjalt hageja kasuks välja.
24.Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.