Rediem Capital AB tarbijakrediidilepingust väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29. augusti 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Rediem Capital AB apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
9119,78 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: Rediem Capital AB (Rootsi Kuningriigi registrikood 559310-4697), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
hagi X-i tuleneva
vastu võla
Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema Kostja: X (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 29. augusti 2025. a otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata Rediem Capital AB nõude mõista X-ilt Rediem Capital AB kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1948,55 eurot ja intress 324,73 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 3413,43 eurot ja intress 144,79 eurot vastavalt maksegraafikule ning viivis põhivõlalt 22,90% aastas alates 30. juunist 2026 kuni kohustuse täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud ulatuses rahuldada. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jaotab uuesti menetluskulud.
3.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtuvälised kulud nende endi kanda ning kohtukulud 76% ulatuses X-i ja 24% ulatuses Rediem Capital AB kanda.
2-24-15958
4.Mõista X-ilt Rediem Capital AB menetluskulu hüvitamiseks välja 1170,40 eurot ja sellelt arvestatud viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
5.2.Mõista X-ilt Rediem Capital AB kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1948,55 eurot ja intress 324,73 eurot ning viivis 22,9% aastas arvestatuna põhivõlalt alates 30. juunist 2026 kuni kohustuse täitmiseni.
5.3.Mõista X-ilt Rediem Capital AB kasuks välja põhivõlg 3413,43 eurot ja intress 144,79 eurot, mis muutub sissenõutavaks vastavalt järgmisele graafikule: Makse päev
5.4.Käesoleva otsuse punktis 5.3 märgitud põhiosa osamakse tasumisega viivitamisel tuleb X-il tasuda viivist 22,90% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni.
5.5.Jätta rahuldamata Rediem Capital AB nõue mõista X-ilt välja põhivõlg 763,82 euro ulatuses, intress võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud määra ületavas osas, lepingu haldustasu 39,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 1031,03 eurot.
5.6.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtuvälised kulud nende endi kanda ning kohtukulud 76% ulatuses X-i ja 24% ulatuses Rediem Capital AB kanda.
2-24-15958
5.7.Mõista X-ilt Rediem Capital AB menetluskulu hüvitamiseks välja 1170,40 eurot ja sellelt arvestatud viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Rediem Capital AB (hageja) esitas 21.10.2024 Pärnu Maakohtule X-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6125,80 eurot, intressi 520,55 eurot, haldustasu 39,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1031,03 eurot ja viivise 22,90% aastas alates 19.10.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TFF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja 02.05.2023 tarbijakrediidilepingu nr 715486306, mille alusel sai kostja laenu 6100 eurot 84 kuuks (kuni 10.06.2030). Lisandus lepingutasu 305 eurot. Laenu intressimäär ja viivisemäär oli 22,90% aastas ning laenuhaldustasu 9,90 eurot kuus. Laenu krediidi kulukuse määr oli 30,96%.
1.2.Laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt. Kostja keskmine sissetulek oli 1729 eurot kuus ja tema kohustused olid 973 eurot kuus, koos uue laenuga 1136,52 eurot kuus. Kostjal ei olnud kehtivaid ega varasemaid maksehäireid. Kohustus oli kostjale jõukohane.
1.3.Kuna kostja ei täitnud laenu tagasimakse kohustust tähtaegselt, saatis hageja 08.01.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos võimalusega tasuda võlg 22.01.2024. Kostja võlga ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu 23.01.2023 üles. Laenuandja loovutas lepingust tulenevad nõuded koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid, hagejale. Kostja vastuväited
2.Maakohus toimetas hagiavalduse ja selle menetlusse võtmise määruse kostjale kätte isiklikult kättetoimetamise portaali kaudu 22.10.2024. Kostja hagi osas seisukohta ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja märkis, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
2-24-15958
3.1.Maakohus tuvastas, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 02.05.2023 refinantseerimislaenulepingu nr 715486306, s.o tarbijakrediidilepingu, millega kostja sai TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt laenu 6100 eurot, millest 1889,51 euro ulatuses refinantseeriti Esto AS-i laenu, 1335,65 euro ulatuses Placet Group OÜ laenu ja 2700 euro ulatuses Multitude Bank p.l.c laenu. 174,84 eurot kanti kostja kontole. Laenu väljamaksed on tehtud. Kostja tegi refinantseerimislaenulepingu alusel tagasimakseid kokku 917,23 eurot.
3.2.Kuna viivist on lubatud arvestada üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt, tuli hagejal esile tuua refinantseeritud varasemate kohustuste koosseis. Hageja seda ei teinud, vaid leidis, et kostjal oli õigus võtta teiste kohustuste tasumiseks laenu. Seetõttu ei ole teada, kas refinantseeritud kohustused sisaldasid lisaks põhivõlgadele ka intresse ja viiviseid ning kui, siis millises ulatuses. Refinantseerimislaenuleping on refinantseeritud kohustusi käsitlevate intressi- ja viivisekokkulepete osas seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 alusel tühine.
3.3.Hageja kinnitusel tagastas kostja laenust 917,23 eurot. Intressi- ja viivisekokkulepete tühisuse tõttu tuleb kõik maksed lugeda tasutuks põhivõla katteks.
3.4.Laenulepingu nr 715486306 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel ei ole esitatud krediidikulukuse määra arvutamise aluseid. Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. VÕS § 408 lg-s 4 nimetatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab aga ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi. Vastasel korral puudub tarbijal võimalus kasutada oma õigusi.
3.5.Esialgne võlausaldaja rikkus kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne võlausaldaja tuvastas kostja kontoväljavõtte ja kostja esitatud andmete põhjal, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1729 eurot ja igakuised kohustused 973 eurot, kontrollis maksehäirete puudumist ja erinevaid andmebaase, kuid ei selgitanud välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust. Kostja kontoväljavõttelt nähtuvad kohustustele viitavad maksed Esto AS-ile, Monefit Estoniale, Ferratum Bank AS-ile, BB Finance OÜ-le, IPF Digital OÜ-le, Placet Group OÜ-le, TF Bank AB Eesti filiaalile, Holm Bank AS-ile, AS-ile Bondora ja Ühisraha AS-ile. Refinantseeriti üksnes Esto AS-i, Monefit Estonia ja Placet Group OÜ ees olevaid kohustusi. Seega ei kontrollinud laenuandja kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele.
3.6.Refinantseerimislaenuleping sõlmiti 84 kuuks (kuni 10.06.2030). Igakuised tagasimaksed tuli teha iga kuu 10. kuupäeval. Kostja tegi viimase makse 13.12.2023. Nõude ümberarvestuse järgi ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajaks, 23.01.2024 kolme järjestikuse osamaksega võlgnevuses. Lepingu ülesütlemine on tühine. Kostja raha kasutamise õigus ei ole lõppenud.
3.7.Hageja nõue mõista kostjalt välja seisuga 18.08.2025 sissenõutavaks muutunud võlg, sh intress ja viivis ning tulevikus sissenõutavaks muutuv võlg, sh intress ja viivis ei ole põhjendatud. Kostja põhivõlg on 5182,77 eurot (6100 – 917,23), mitte 5361,98 eurot, kuna hagejal ei ole õigust nõuda intressi ega viivist. Kuna ümberarvestuses esitatud põhivõlg ei kattu tegelikult tasumata põhivõla summaga, ei ole hageja nõue selge ja see tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 6125,80 eurot, intress 520,55 eurot, haldustasu 39,60 eurot ja
2-24-15958 sissnõutavaks muutunud viivis 1031,03 eurot, samuti viivis 22,9% aastas alates 19.10.2024 kuni põhivõla (6125,80 eurot) tasumiseni. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt välja 18.08.2025 sissenõutavaks muutunud põhiosa 1222,45 eurot ja intress 257,36 eurot (10.04.2024–10.08.2025 osamaksed) ning viivis 22,90% aastas põhiosalt alates otsuse tegemisest kuna täitmiseni. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla ja intressi osamaksetena graafiku alusel ning viivise 22,90% aastas alates maksetähtpäevale järgnevast päevast iga osamakse tasumisega viivitamisel. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Kaebuse kohaselt vabastas maakohus kostja ebaõigesti saadud raha tagastamise kohustusest. Maakohus heitis ebaõigesti hagejale ette refinantseeritud nõuete koosseisu esile toomata jätmist. Laenuandja tegi makseid kolmandatele isikutele kostja palvel. Kostjal oli õigus seda määrata. Kostja pidi ise teadma, mis summad ja mille eest ta lasi krediidi arvelt kanda. Krediidiandjale ei saa need asjaolud teada olla. Samuti ei pidanud krediidiandja kontrollima, kas teised laenuandjad on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4.2.Maakohu ei andnud hagejale võimalust selgitada krediidi kulukuse määraga seonduvaid asjaolusid, kuigi oleks pidanud seda tegema. Krediidikulukuse määr on ca 31,29% ja ei ületa seaduses sätestatud määra. VÕS § 4031 nimetatud andmed olid kostjale esitatud.
4.3.Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu oleks laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ainuüksi põhjusel, et ei küsinud kostjalt olemasolevate kohustuste põhiosa, intresside suurust ja lepingu kehtivust. Neid andmeid tuleb küsida üksnes võimaluse korral. Laenuandja arvestas kostja tuludest maha kõik tema kulud. Kostjale jäi vaba raha vähemalt 592,48 eurot (1729 – 1136,52).
4.4.Isegi, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks rikutud, tulnuks hagi rahuldada vastavalt ümberarvestusele. Maakohtu seisukoht, et ümberarvestus on ebaselge, on üllatuslik. Ümberarvestus on selge ja hageja intressinõue kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7. Vastustaja seisukoht
5.Kostja sai apellatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse kätte isiklikult kättetoimetamisportaali vahendusel 15.10.2025. Kostja apellatsioonkaebuse osas seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg kokku 5361,98 eurot ja intress 469,52 eurot, samuti viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt 22,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni, arvestades tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete sissenõutavaks muutumise aega. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja nõuab kostjalt TFF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 02.05.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 715486306 tuleneva võla, intressi ja viivise, samuti lepingu haldustasu väljamõistmist. Seejuures tuvastas maakohus, et kostjale antud laen väljastati väljamaksete tegemisega kostjale endale ja vastavalt kostja taotlusele otse tema
2-24-15958 kolmele endisele laenuandjale, kellelt võetud laenu vaidlusaluse lepinguga refinantseeriti. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingute kohta sätestatust, sh järeldas maakohus õigesti, et esialgne võlausaldaja rikkus kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034), mistõttu kohalduvad sellele VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud tagajärjed. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda selles osas maakohtust erinevale järeldusele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
7.1.Maakohus leidis, et laenuandja rikkus krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dest 2 ja 5 tulenevaid nõudeid. Viidatud sätete kohaselt peab krediidiandja võtma vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks arvesse mh tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, samuti arvestama varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Täpsemalt heitis maakohus ette, et laenuandja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja kulude tegelikku suurust. Maakohus tuvastas, et kostjal olid kohustused kümne laenuandja ees, millest refinantseeriti kolme, kuid laenuandja ei kogunud teavet ülejäänud kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Ringkonnakohus nõustub sellega.
7.2.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja teiseks ka sisuliselt hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele (VÕS § 403 4 lg-d 1 ja 2). Krediidiandja kohustus on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 221-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23 ja VÕS § 4034 lg 6).
7.2.1.Vastutustundliku laenamise põhimõte ei seisne seega üksnes tarbija tulude ja kulude vahe väljaselgitamises, nagu leiab hageja, vaid tarbija krediidivõimelisuse sisulises ja piisavas hindamises. Seda ei ole laenuandja siinsel juhul teinud. Laenuandja koostatud kostja arvelduskonto analüüsist nähtub, et ajavahemikus 01.10.2022–30.04.2023 võttis kostja igakuiselt (kiir)laene 30 kuni 935 eurot ja tegi saadud laenude tagasimakseid 702,91 kuni 1312,34 eurot (dtl 32–34). Kostjal oli kohustusi kokku kümne võlausaldaja ees. Kostja konto väljavõttelt nähtub, et iga kuu pärast töötasu laekumist tegi kostja võlausaldajatele laenu tagasimakseid ja konto jäägi vähenedes kandis kostja omale raha kogumishoiuselt või võttis väikeste summade kaupa erinevatelt laenuandjatelt uusi laene. Kogumishoiust puudutavaid
2-24-15958 andmeid ei ole laenuandja üldse kogunud. Näiteks, enne oktoobris 2022 töötasu laekumist oli kostja arvelduskonto seis -156,65 eurot. Pärast töötasu 1060 euro laekumist kustutati võlg ja tehti tagasimaksed erinevatele laenuandjale. Pärast nende ja muude kohustuste täitmist oli sama päeva seisuga konto jääk uuesti negatiivne. Järgmisel päeval võttis kostja uue kiirlaenu, kuid ka sellest ei jagunud, et järgmistel päevadel tehtud kohustuste, sh laenude tagasimakseid teha. Sama kordus novembris 2022. Näiteks võttis kostja 15.11.2022 AS-lt ESTO laenu 269,46 eurot, millest tagastati samal päeval laene Placet group’le, Ferratum OÜ-le ja TF Bank AB (publ.) Eesti Filiaalile. Detsembris 2022 võttis kostja Holm Bank AS-lt 800 eurot laenu, millest tasus samal päeval kohustusi erinevatele võlausaldajatele, sh eelnimetatud laenuandjatele. Sama kordus kogu vaadeldava perioodi (oktoober 2022 kuni aprill 2023) (dtl 35–67).
7.2.2.Kostja konto väljavõttelt nähtub seega, et kostja võttis järjepidevalt uusi väikelaene varasemate laenude tasumiseks ja opereeris suure osa ajast negatiivse kontojäägiga. Sellises olukorras jääb selgusetuks, mille põhjal laenuandja leidis, et kostja on krediidivõimeline ega satu „laenuorjusesse“. Kostja kontoväljavõttelt nähtuvate andmete põhjal pidi kaenuandjal tekkima kahtlus, et kostja juba on „laenuorjuses“. Enamgi veel, laenuandja arvutuste kohaselt suurenesid refinantseerimislepingu sõlmimisega kostja senised igakuised kohustused keskmiselt 973 eurolt 1136,52 eurole (dtl 70).
7.3.Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et laenuandja ei arvestanud kostja kohustuste ulatust, kulude tegelikku suurust ega uue laenu võimalikku mõju kostja maksevõimele. Samuti ei arvestanud laenuandja kostja maksekäitumist. Laenuandja ei ole andmeid, mida ta kogus, sisuliselt analüüsinud ega kostja krediidivõimelisust välja selgitanud. Sellega rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda kostja kohustust tagastada laenuandjale põhivõlg, kuid tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse sellisel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral laenu tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist (vt selle kohta ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Lepingujärgsete maksete nõuetekohaselt uuesti määramine on oluline mh põhjusel, et see võib mõjutada krediidiandja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kehtivust, s.t asjaolu, kas VÕS §-s 416 sätestatud lepingu ülesütlemise eeldused olid krediidilepingu ülesütlemise ajal täidetud (vt ka TlnRnKo 18.10.2023, 2-21-129990/25, p 32). Nimelt sätestab VÕS § 416, et krediidiandja võib öelda tarbijakrediidilepingu makseviivituse tõttu üles üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Need eeldused ei olnud siinsel juhul täidetud. Hageja esitas nõude ümberarvestuse 18.08.2025 menetlusdokumendiga ja möönis selles, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei olnud lepingu ülesütlemise eeldused lepingu ülesütlemise, s.o 23.01.2024 seisuga täidetud. Ringkonnakohus nõustub sellega. Ümberarvestuse kohaselt tekkis kostjal osaline võlg alles 10.04.2024 (dtl 109–110), s.o pärast lepingu ülesütlemist. Lepingu ülesütlemise avaldus on seega toimetu ja kohustus ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud, nagu leidis õigesti ka maakohus.
9.Seoses vaidlusaluse lepingu kehtimisega palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1222,45 eurot ja intressi 257,36 eurot, s.o 18.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud kohustuse. Samuti palus hageja mõista kostjalt TsMS § 369 alusel välja tulevikus
2-24-15958 sissenõutavaks muutuva põhivõla ja intressid osamaksetena vastavalt maksegraafikule. Maakohus jättis hageja alternatiivse nõude ebaõigesti rahuldamata.
9.1.Ekslik on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja ümberarvestus niivõrd ebaselge, et selle alusel ei ole võimalik hagi (ka osaliselt) rahuldada.
9.1.1.Ümberarvestuse järgi tuleb laenujääk 6100 eurot tagastada iga kuu 10. kuupäevaks 84 osamaksega. See vastab laenulepingus kokkulepitule (dtl 21). Samuti lähtus hageja maksegraafiku koostamisel õigesti VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast ja ei nõua muude tasude maksmist. Ümberarvestus on seega kooskõlas nii laenulepingu tingimuste kui seaduse nõuetega. Maksegraafikut ei muuda ebaselgeks asjaolu, et hageja ja maakohtu arvutused põhivõla suuruse kohta on erinevad. See erinevus tuleneb asjaolust, et hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hagejal ei ole VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piirangu rikkumise tõttu õigust kostjalt viivist ega intressi nõuda. Ringkonnakohus nõustub hageja etteheidetega VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piirangu ebaõige kohaldamise kohta.
9.1.2.VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral ja sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Iseenesest on õige maakohtu osundatu, et VÕS § 113 lgst 6 tulenevaid piiranguid ei saa vältida varasema laenu refinantseerimisega, mistõttu on refinantseerimislepingus lubatud arvestada viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt viiviselt. Siinsel juhul ei ole aga laenuandja ja kostja vahel esialgset laenulepingut, mida oleks refinantseeritud. Kostja kasutas refinantseerimislaenu selleks, et täita oma kohustused teiste võlausaldajate ees. Tegemist ei ole VÕS § 113 lg 6 kohaldamisalasse kuuluva olukorraga, kuigi pooled nimetavad seda refinantseerimislepinguks. Hageja ei nõua seega viivist mitte intressilt ega viiviselt, vaid üksnes põhiosalt, mille ta kostjale väljastas. Seejuures on maakohus ekslikult samastanud viivise ja intressi nõudeid. Seadus ei keela nõuda intressi sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt (vt ka RKTKo 03.06.2015, 3-2-1-175-14, p 16). Võla liigset suurenemist laenuandja ja kostja suhetes piirab siinsel juhul mitte VÕS § 113 lg 6, vaid vastutustundliku laenamise põhimõte ja krediidi kulukuse määra ülempiir. Seega heitis maakohus ekslikult hagejale ette, et viimane ei toonud esile kostja kohustuste koosseisu Esto AS-i, Placet Group OÜ ja Multitude Bank p.l.c ees.
9.2.Õige on ka hageja etteheide, et maakohus eksis, kui leidis, et hagejal ei ole Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavate andmete ja eelduste puudumise tõttu VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi ega haldustasu.
9.2.1.VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt peab tarbijale lepingueelselt väljastatav teave sisaldama mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. See nõue on siinsel juhul täidetud. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli laenu krediidikulukuse määr 30,96% aastas (dtl 24). Kuigi VÕS § 4031 lg 4 kohaselt tuleb krediidi kulukuse määr esitada tüüpilise näite kujul, märkides ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused, ei tulene seadusest, et näidisarvutuse esitamata jätmisel oleks leping intressimäära kokkuleppe osas tühine. VÕS § 408 lg 4 näeb õiguslikud tagajärjed (intressimäära alandamine seaduses sätestatud määrani) ette olukorraks, kus lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või selle esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Siinsel juhul on aga ka need andmed lepingus märgitud (dtl 21 ja 24).
2-24-15958
9.2.2.Olukorras, kus krediidiandja on teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks, kuid kohus leiab, et esitamata on krediidikulukuse määra kontrollimist võimaldavad andmed, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16). Maakohus ei ole seda teinud ja lähtus ekslikult eeldusest, et hageja ei saa krediidi kulukuse määra seaduslikkust kohtumenetluses tõendada. Teistsugust järeldust ei saa teha maakohtu viidatud Euroopa Kohtu 23.01.2025 otsuses nr C-677/23 toodust. Selles asjas selgitas Euroopa Kohus, et riigisisesed normid, mis näevad ette, et krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, kui krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eeldused ei ole lepingus sõnaselgelt ära nimetatud, ei ole ebaproportsionaalne direktiivi nr 2008/48 art 28 tähenduses. Nagu ülal selgitatud, ei ole Eesti õiguses sellist tagajärge ette nähtud.
9.2.3.Krediidi kulukuse määra arvutamiseks vajalikud andmed olid lepingus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel märgitud (dtl 21 ja 24) (VÕS § 404 lg 2 1). Lepingu kohaselt sai kostja vaidlusaluse laenulepingu alusel laenu 6100 eurot 84 kuuks intressimääraga 22,9% aastas. Laenulepingu sõlmimise tasu oli 305 eurot ja lepinguga kaasnes igakuine haldustasu 9,90 eurot. Krediidi kulukuse määr oli sellest tulenevalt 31,29% (www.minuraha.ee kalkulaator). Sama arvutuskäiku kinnitab hageja oma apellatsioonkaebuses. Lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud seega lepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda ja leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel ka tühine.
9.2.4.Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et kuigi lepingus oli krediidi kulukuse määraks märgitud 30,96%, on tegelik määr 0,33% võrra kõrgem. VÕS § 408 lg 9 näeb ette, et kui krediidi kulukuse määr on tarbijakrediidilepingus märgitud tegelikust madalamana, alaneb tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär protsendimäära võrra, mille võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana. Seega ei oleks hagejal õigust intressile enam kui 22,57% aastas (22,9 – 0,33). Siinsel juhul ei ole hagejal esialgse laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu aga õigust lepingujärgset intressi üldse nõuda. Seetõttu ei mõjuta eeltoodud eksimused käesoleva asja lahendust.
9.3.Kokkuvõttes leidis maakohus ekslikult, et hageja ümberarvestus on ebaselge ning jättis ebaõigesti rahuldamata hageja viivise nõude ja arvestamata hageja õiguse nõuda põhivõlalt intressi tasumist VÕS §-s 94 sätestatud määras. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja alternatiivne nõue rahuldada.
10.VÕS § 396 lg 1 kohaselt on saadud laenu tagastamise kohustus laenuvõtja põhikohustus. VÕS § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kohustuse täitmise tähtpäeval. Ümberarvestuse kohaselt oli 18.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata põhiosa 1222,45 eurot (põhiosa maksed 72,61 eurot ajavahemikust 10.05.2024–1.08.2025, millele lisandub 60,69 eurot 10.04.2024 tagasimakse eest) ja intress 257,36 eurot (10.05.2024–10.08.2025 maksed). Käesoleva otsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud täiendavalt põhiosa 726,10 eurot ja intress 67,37 eurot. Kostja ei ole hoolimata talle antud võimalustest esile toonud, et ta oleks teinud laenu tagasimakseid hageja esiletoodust suuremas ulatuses. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja alternatiivne nõue tuleb seega rahuldada ja mõista kostjalt VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1948,55 eurot (1222,45 + 726,10) ja intress 324,73 eurot (257,36 + 67,37).
2-24-15958
11.Hageja nõue tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustuse väljamõistmiseks tuleb samuti rahuldada. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Need eeldused on käesoleval juhul täidetud. Kostja ei ole pärast 13.12.2023 ühtegi lepingujärgset tagasimakset teinud ja on seega tänase seisuga kohustuse täitmisega viivituses enam kui 2 aastat ja 6 kuud. Kostja ei ole kasutanud oma võimalust osaleda ka kohtumenetluses ega ole näidanud üles huvi kohustuse täitmise vastu. Kujunenud olukorras ei ole alust eeldada, et ta asuks laenulepingut edaspidi vabatahtlikult täitma. Ringkonnakohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuva laenu põhiosa 3413,43 eurot ja sellelt arvestatud intressi 144,79 eurot osamaksetena vastavalt nende sissenõutavaks muutumisele iga kuu 10. kuupäeval ajavahemikus 10.07.2026–10.05.2030. Ringkonnakohus määrab tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustuse täitmise korra kindlaks TsMS § 445 lg 1 alusel maksegraafikuna.
12.Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosa võlalt lepingujärgses määras 22,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt võib tarbijalt maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Siinsel juhul leppisid pooled laenulepingus kokku, et viivisemäär on 22,90% aastas, mis ületab VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset määra (lepingu sõlmimise ajal oli see 10,5% aastas). Kooskõlas TsMS §-ga 367 ja arvestades hageja taotlust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingujärgses määras alates käesoleva otsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni, samuti viivise lepingujärgses määras tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt nende tasumisega viivitamise korral.
13.Kokkuvõttes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1948,55 eurot ja intress 324,73 eurot ning vastavalt maksegraafikule tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 3413,43 eurot ja intress 144,79 eurot. Samuti tuleb rahuldada nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlalt arvestatud viivis 22,90% alates käesoleva otsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni, arvestades iga kohustuse sissenõutavaks muutumise aega. Hageja primaarnõue jääb seega rahuldamata, s.t hagi jääb rahuldamata osas, milles hageja nõudis kostjalt põhivõlga, sh lepingu sõlmimise tasu 763,82 euro ulatuses, intressi VÕS § 94 sätestatud määra ületavas ulatuses, lepingu haldustasu 39,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 1031,03 eurot. Ulatuses, milles hageja nõue jääb rahuldamata, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi üldjuhul lähtutakse olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, ei takista see kohtul konkreetses asjas arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Kusjuures kohus võib erinevalt jaotada kohtukulud (TsMS § 138 lg 2; § 139 lg 1; § 143) ja kohtuvälised kulud (TsMS § 144, vt nt RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36).
2-24-15958
15.Kohus võtab siinsel juhul arvesse, et hageja nõue põhivõla ja intressi väljamõistmiseks oli põhjendatud osaliselt, kuid ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Hagi rahuldatakse 76% ulatuses (5831,50 eurot 7716,98 eurost, arvestamata edasiulatuva viivise nõudega). Hageja nõue rajaneb tarbijakrediidilepingul, mille sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Liidus kehtivad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele ulatuslikud piirangud ja tarbijale võib laenu anda üksnes juhul, kui krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. See kohustus on tarbija seisukohast põhjapaneva tähtsusega, kuna selle eesmärk on kaitsta tarbijaid ülemäärase võlakoormuse ja maksejõuetuse ohu eest. Euroopa kohus on rõhutanud vajadust rakendada tarbija krediidivõimelisuse lepingueelset kontrollimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise korral tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, muuhulgas tsiviilõiguslikke sanktsioone (EKo 10.06.2021, nr C-303/20, Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg) SA vs KM). Sellega on kooskõlas ka menetluskulude poolte endi kanda jätmine tarbijakrediidivaidluses, kus kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. Käesolevat vaidlust ega sellega kaasnevaid menetluskulusid ei oleks tekkinud, kui krediidiandja ei oleks käitunud laenu väljastamisel vastutustundetult. Teisalt oli kohtusse pöördumine põhjendatud, kuna kostja võlgneb hagejale laenu tagastamata põhiosa ja seadusjärses määras intressi.
16.Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus poolte kohtuvälised kulud (eelkõige lepingulise esindaja kulud) nende endi kanda, kuid kohtukulud (eelkõige riigilõiv) 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda.
17.Hageja tasus nii hagiavalduse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 770 eurot, s.o kokku 1540 eurot, millest kostja peab hagejale vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitama 1170,40 eurot. Kostja ei ole menetluses osalenud ja tal ei ole kohtukulusid tekkinud. Ülejäänud menetluskulusid ei ole tulenevalt menetluskulude jaotusest vaja rahaliselt kindlaks määrata.
18.Ringkonnakohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 1170,40 eurot. Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb kostjal tasuda hüvitatavalt menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.