Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 3. juuli 2026 1-25-4613 Eesistuja Mario Truu, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Ivo Kuliku süüdistuses karistusseadustiku § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu 14. aprilli 2026. a otsus Ivo Kuliku kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene Süüdistatav - Ivo Kulik, isikukood 39003246014, viibib Tartu Vanglas, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 21. augustist 2025 Kaitsja - vandeadvokaat Kaire Hänilene (määratud kaitsja) Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Evelin Ets Kannatanud
- M.T. , A.E.R. , S.H. , T.M. , M.S.
Kirjalik menetlus
TARTU RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB
1.Jätta Tartu Maakohtu 14. aprilli 2026. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 230 eurot 64 senti (sealhulgas käibemaks 44 eurot 64 senti). Jätta see menetluskulu Ivo Kuliku kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja või kannatanu advokaadi vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Ivo Kulikut süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et ta haaras 17. novembril 2024 Tartu Vanglas kaaskinnipeetaval S.H. il selja tagant kaelast kinni, tõmbas ta põrandale pikali ja lõi talle ühe korra jalaga näkku. S.H. tundis valu ja tal hakkas ninast verd jooksma. I. Kulikut on Tartu Maakohtu 28. augusti 2023. a otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
2.Samuti süüdistatakse I. Kulikut KarS § 274 lg 2 p 3 järgi järgmistes tegudes: 1) 25. aprillil 2024 ähvardas ta Tartu Vanglas vanemvalvurit M.T. . I. Kulik hoidis paremat kätt rusikas, haaras vasaku käega kinni M.T. käest ja ütles: „Ma olen närvis, ma löön sulle ka raisk! Ma löön su maha, tahad vä! Ma löön sul lõuad sassi praegu!“ M.T. võttis ähvardust tõsiselt ja kartis, et I. Kulik lööb teda. 2) 5. augustil 2024 hammustas I. Kulik Tartu Vanglas valvurit A.E.R. i vasaku käe randmest, põhjustades talle valu ja pindmise haava. 3) 9. jaanuaril 2025 hammustas I. Kulik Tartu Vanglas valvurit T.M. t parema käe õlavarrest, tekitades talle valu ja käele hematoomi. 4) 2. veebruaril 2025 ähvardas I. Kulik Tartu Vanglas valvurit M.S. it. I Kulik lõi kambris parema käega vastu vahetrellide pleksiklaasi ja karjus selle taga seisnud M.S. ile: „Türa ma löön su aju sisse. Välja viid, ma löön, kui raudu ei ole, ma peksan su vaeseomaks.“ M.S. kartis, et I. Kulik võib teda kambrist välja viies rünnata. Maakohtu otsus
3.Tartu Maakohtu 14. aprilli 2026. a otsusega tunnistati I. Kulik süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati KarS § 35 ja § 60 lg 1 alusel vastavalt 4-kuulise ja 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Kulikule liitkaristuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti 21. august 2025. Kohtu tuvastatud asjaolud ja seisukohad olid lühidalt järgmised.
4.Vaidlust pole selles, et M.T. , A.E.R. , T.M. ja M.S. on Tartu Vangla valvurid ja võimuesindajad KarS § 274 tähenduses. 25. aprillil 2024 paigutati I. Kulik ümber psühhiaatriaosakonda. M.T. kehakaamera salvestiselt on näha, et I. Kulik tõstab psühhiaatriaosakonna laoruumis rusikas käed enda ette ja ütleb M.T. le: „Ma olen närvis, ma löön sulle ka raisk! Ma löön su maha, tahad vä!“ Seejärel hoiab I. Kulik paremat rusikas kätt üleval ja hoiab vasaku käega kinni M.T. käest ning ütleb: „Ma löön sul lõuad sassi praegu!“ M.T. püüdis I. Kulikut rahustada. Sellega on kooskõlas M.T. ja tunnistaja Sander Siniaasa ütlused. M.T. sõnul oli I. Kuliku nägu vihane ja hullunud ning pilgust paistis, et ta ei anna oma tegudest endale aru. M.T. l oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest ta teadis, et I. Kuliku käitumine on ettearvamatu. Samuti oli I. Kuliku käsi rusikas ja ta oli ärritunud.
5.A.E.R. i ütlustega on tõendatud, et I. Kulik hammustas teda 5. augustil 2024. A.E.R. selgitas, et kuulis kära ja läks I. Kuliku kambri juurde. Vesteldes muutus I. Kulik agressiivseks ja üritas haarata A.E.R. i vöölt teenistusülesanneteks vajalikke asju. Seepeale proovis A.E.R. I. Kulikut maha viia ja kui I. Kulik oli tal peahaardes, hammustas süüdistatav kannatanut käest. I. Kuliku käed pandi raudu ja ta rahunes korraks, kuid muutus taas agressiivseks ja hakkas pead vastu 2(8)
voodit peksma. O.K. ja S.L. ütlused ning kehakaamerate salvestised kinnitavad A.E.R. i sõnu. Vigastust on kirjeldatud epikriisis.
6.9. jaanuaril toimus I. Kuliku ümberpaigutamine ja temaga mindi lifti. T.M. sõnul üritas I. Kulik tema peale sülitada ja ta paigutati turvalisuse pärast liftis rinnaga vastu tagaseina. Alguses oli I. Kulik rahulik, aga kui lift sõitma hakkas, üritas ta ümber pöörata ja läks rüseluseks. Vanemvalvur D.S. otsustas, et I. Kulik tuleb panna kõhuli põrandale. T.M. sai I. Kuliku pea haardesse. Kui liftiga alla jõuti, oli I. Kulik rahulikum ja ütles, et oli kedagi hammustanud. T.M. tundis käel kipitust ja oli näha hammustuse jälg. Ta sai arstiabi ja talle kirjutati ravimid. D.S. i ja O.K. ütlused ning valvurite kehakaamerate salvestised kinnitavad T.M. ütlusi. Vigastust on kirjeldatud kannatanu läbivaatuse protokollis ja epikriisis.
7.M.S. selgitas, et viis 2. veebruaril 2025 I. Kulikule ravimit ja ühekordse topsiga vett. Tops hakkas lekkima ja I. Kulik ärritus. M.S. sulges kambri vahetrellid, millel on pleksiklaas, et I. Kulik ei saaks ametnikke millegagi visata. Kui ta hakkas kambri ust sulgema, lubas I. Kulik ta läbi peksta ja maha lüüa. M.S. võttis ähvardust tõsiselt, sest I. Kulik on varem ametnikke rünnanud ja hammustanud ning ta on ettearvamatu. Kehakaamera salvestiselt on näha, et I. Kulik ütleb: „Mis tops laseb läbi noh. Mis tops see siuke on. Türa küll, mis asi see on. Mida sa tood siia?“ M.S. seisab kambri vahetrellide ees ja I. Kulik lööb parema käega vastu kambri vahetrellide pleksiklaasi ning ütleb: „Türa ma löön su aju sisse. Välja viid, ma löön, kui raudu ei ole, ma peksan su vaeseomaks!“ M.S. sulgeb vahetrellide toiduluugi ja seejärel kambriukse. I. Kulik ütleb veel: „Tapan ära sind!“ Ähvardus oli tõsiseltvõetav.
8.S.H. i sõnul oli I. Kulik teda kambrisse kõndides ähvardanud vägistamisega. S.H. läks kambrisse ja sulges ukse, et I. Kulik ei saaks järgneda. Kui ta väljus ja I. Kulikut kõnetas, siis viimane ärritus, tõstis käe ja ähvardas S.H. i ära tappa. Lähedalolijad palusid I. Kulikul lahkuda. Enne õhtust loendust otsis I. Kulik S.H. i uuesti üles ja kui viimane pööras selja, siis I. Kulik ründas teda. I. Kulik võttis parema käega S.H. i kaelast kinni ja viskas ta maha. S.H. kukkus ja I. Kulik lõi talle jalaga vastu nina. S.H. tundis valu ja ninast hakkas verd jooksma. Juhtunut nägi A.N. , kes jälgis kinnipeetavaid valveruumist. Ta kirjeldas, kuidas I. Kulik jooksis S.H. i suunas, tõmbas ta pikali maha ning lõi jala ja rusikaga näkku. See nähtub ka videokaamera salvestiselt.
9.I. Kulik ei saanud oma tegude kohta ütlusi anda, sest kohus eemaldas ta 24. märtsi 2026. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 269 lg 2 p 1, § 267 lg 1 p 1 ja § 276 lg 2 alusel kohtusaalist istungite lõpuni. I. Kulik ei allunud kohtu korraldustele ja temaga polnud võimalik istungit pidada.
10.I. Kulik tegutses vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi. Ta pidi aru saama, et kannatanute hammustamine või löömine võib põhjustada valu või tervisekahjustuse. Ka tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine ja tema hoiak andsid aluse arvata, et kannatanud tunnevad ohtu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
11.19. detsembri 2025. a ekspertiisiakti järgi on I. Kulikul düssotsiaalne isiksusehäire ja kerge vaimne alaareng. Eksperdid leidsid, et tal ei esinenud süüks arvatud tegude toimepanemise ajal ega praegu psüühikahäiret, mis oleks piiranud oluliselt tema arusaamise või käitumise juhtimise võimet. Ta on käitunud sihipäraselt, et saada meditsiiniosakonda. Kerget vaimset alaarengut ja käitumishäireid on täheldatud juba lapseeas. Ta on ähvardanud enesevigastamisega ja end vigastanud vähemalt 2008. aastast. See on talle omane viis oma tahtmise saamiseks.
12.I. Kuliku käitumine pole aastatega suures pildis muutunud. Talle on olnud iseloomulik usaldamatu, agressiivne, ennastkahjustav, manipuleeriv ja düssotsiaalne käitumine vaimse 3(8)
alaarengu foonil koos alkoholisõltuvusega. Ta ei tee vanglaametnike ega meditsiinitöötajatega koostööd ning teda on karistatud sarnaste tegude eest, milles teda praegu süüdistatakse.
13.Ekspertiisiakti järgi ei esinenud I. Kulikul teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilist tunnust KarS § 34 mõistes. Tal on diagnoositud psüühikahäire, kuid seda ei saa käsitada raske psüühikahäirena. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on märgitud, et piiratult süüdivaks tuleks lugeda ka sügavate isiksusehäiretega inimesed. Antisotsiaalne ja ebastabiilne isiksusehäire soodustab enim impulsiivset ja õigusvastast käitumist. Sellest saab järeldada, et I. Kulikul on piiratud süüdivus.
14.Piiratud süüdivusest saab kõneleda juhul, kui inimese käitumises on midagi eriti tavapäratut võrreldes varasema käitumisega. I. Kuliku teod olid tavapärased, sest ta on selliseid tegusid varemgi toime pannud. Viimase kahe aasta jooksul on I. Kuliku käitumises toimunud negatiivne muutus. M.L. i sõnul muutus I. Kuliku vaimne tervis pärast vanaema surma järk-järgult halvemaks. I. Kuliku vanaema suri 2024. aasta lõpus. M.S. osutas, et paar kuud enne tema ähvardamist tegi I. Kuliku lähedane vanglas enesetapu ja pärast seda muutus I. Kulik selliseks, nagu ta on praegu. Võimalik, et M.L. ja I. Kulik kõnelesid samast lähedasest. Samas pole kohtule esitatud materjalis kordagi mainitud tema vanavanemat. M.L. ja O.K. rääkisid, et I. Kulik on palju kaalu kaotanud ja pärast lähedase surma söömisest keeldunud.
15.Ekspertiisiakti järgi oli I. Kulik 2024. aastal Tartu Vangla meditsiiniüksuses agressiivse ja autoagressiivse käitumise tõttu. Psühhiaatri sissekannetest selgub, et I. Kulik lõhkus, tegi enesevigastamise katseid ja ründas personali. 2025. aastal oli ta korduvalt meditsiiniüksuses, kuna lõhkus kambris tekke ja riideid, määris ümbrust rooja ja toiduga ning simuleeris. Tema eesmärk oli saada sundravile või vangla meditsiiniüksusesse, et karistusaega ei pikendataks. Seega on kohtu hinnangul olnud I. Kuliku käitumine varasemast intensiivsem ja leidub märke, et tema tervis võib olla halvenenud. Eksperdid ei saanud küll I. Kulikuga kontakti, ent neil on teadmised, et anda hinnang ka sellise inimese käitumisele. Nad leidsid, et I. Kulik oli võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima.
16.Kohus ei kahtle, et I. Kulik mõistis oma teo keelatust ja on võimeline oma käitumist vastavalt sellele teadmisele juhtima, kuid psüühilise seisundi tõttu on see tema jaoks raskendatud. I. Kulik pani talle süüks arvatud teod toime olukorras, kus vanglaametnikud kasutasid tema suhtes jõudu. Ametniku hammustamine polnud adekvaatne käitumine, kuid arvestada tuleb sellega, et I. Kulikul on kerge vaimne alaareng. Ta ei pruukinud aru saada, miks tema suhtes jõudu kasutatakse ja kuidas ta peaks käituma. Ta saab oma käitumise keelatusest aru, kuid ei suuda psüühikahäire tõttu end vaos hoida. I. Kulik suudab sellistele tegudele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Vanglaametnike sõnul käitub I. Kulik vahepeal nagu väike laps. Pärast seda, kui I. Kulik oli A.E.R. i hammustanud, oli ta endast väljas, nuttis ja vabandas. See näitab, et ta sai aru, et käitus valesti ja seetõttu tarvitati tema suhtes jõudu.
17.I. Kuliku karistust tuleb KarS § 35 ja § 60 alusel vähendada. KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi on kergendatud karistuse ülemmäär 3 aastat ja 4 kuud vangistust. I. Kulikul on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Tartu Maakohtu 28. augusti 2023. a otsusega tunnistati ta süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati 2 aasta ja 24 päeva pikkuse liitkaristusega. Enne seda on teda karistatud KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Kuriteod, milles teda süüdistatakse, on pandud toime range järelevalve all ja viie kannatanu suhtes. Kolm kannatanut said vigastada ja kaht ähvardas ta tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul väiksem teosüü, tuleb teda KarS § 274 lg 2 p 3 järgi karistada 1-aastase ja § 121 lg 2 p 3 järgi 4-kuulise vangistusega.
4(8)
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kaitsja apellatsioon
18.Maakohtu otsuse vaidlustas I. Kuliku kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja I. Kuliku õigeksmõistmist. Kaitsja väited on lühidalt järgmised.
19.Maakohus leidis, et I. Kulik pani kuriteod toime kaudse tahtlusega, ent tuvastas, et I. Kulik pidi aru saama, et kannatanute hammustamine või löömine võib põhjustada valu või tervisekahjustuse. See viitab ettevaatamatusele. Kuna I. Kulikule süüks arvatud tegusid ei saa ettevaatamatusest toime panna, tuleb ta õigeks mõista.
20.I. Kulik pole süüdiv. Tal on kerge vaimne alaareng. Ta hammustas vanglaametnikke, kui tema suhtes kasutati jõudu. I. Kulik ei pruukinud alaarengu tõttu aru saada, miks jõudu kasutati ja kuidas ta pidanuks käituma. See näitab, et ta ei saanud aru oma teo keelatusest ega olnud võimeline oma käitumist vastavalt sellele juhtima.
21.I. Kuliku vaimne tervis võib olla halvenenud. Kohus leidis ühelt poolt, et I. Kuliku käitumine pole aastate jooksul suures pildis muutunud, kuid nõustus ka kaitsjaga selles, et mingisugune negatiivne muutus on viimase kahe aasta jooksul toimunud. S.H. i ütlustest selgusi, et pärast lähedase surma muutus I. Kuliku käitumine ettearvamatumaks. Kõrvalseisjad ei saanud aru, mida ja miks I. Kulik teeb. Kohtule esitatud videotest on näha, et I. Kulik oli suurt kasvu. Kohtuistungil selgus, et I. Kulik on keeldunud söömast ja praegu on ta kõhna kehaehitusega.
22.Ekspertiisiaktist selgub, et ekspertidel polnud võimalik I. Kulikuga kontakti saada ja nende arvamus põhineb kriminaaltoimiku materjalidel. Ekspertidel polnud teavet selle kohta, et I. Kuliku käitumine on muutunud seosetumaks. 2019. aastal diagnoositi tal vanglas maaniapsühhoos. 2024–2025 hakkas I. Kulik personali ründama, lõhkuma ning ümbrust rooja ja toiduga määrima. Sellist käitumist vanglas varem kirjeldatud pole. Ekspertide arvamuse järgi on I. Kulik simulant ja ta soovib saada sundravile. Eksperdid ei jõudnud sellele arvamusele ise, vaid võtsid arvesse teiste spetsialistide ja vanglatöötajate arvamust. Muu hulgas tugineti vangla iseloomustusele, milles leiti, et I. Kulik on väljakujunenud kriminaal, sest teda on üheksa korda kriminaalkorras karistatud. Kuna eksperdid ei saanud I. Kulikuga rääkida, pole teada, kuidas tema vaimne seisund muutunud on. Kahtlused tuleb tõlgendada I. Kuliku kasuks. Prokuratuuri vastus apellatsioonile
23.Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Asjaolu, et I. Kulik keeldus ekspertidega koostööst, ei anna alust arvata, et ekspertiisiakti järeldused on valed. Ekspert rakendab mitteõiguslikke eriteadmisi ja on suuteline kujundama seisukoha ka inimese osas, kes ei soovi koostööd teha. I. Kulik toimetati 18. novembril 2025 ekspertiisiasutusse. Ta viibis kahe eksperdiga samas ruumis, kes teda vaatlesid ja said hinnata tema psüühilist seisundit. Nad jõudsid järeldusele, et I. Kuliku intellekt vastab tema käitumisele ja toimikus toodud andmetele. I. Kulik on süüdiv. Maakohus võttis arvesse I. Kuliku seisundis toimunud muutusi ja kohaldas KarS §-e 35 ja 60.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Sissejuhatus
24.Kolleegium leiab, et maakohus tunnistas I. Kuliku õigesti süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi ega korda KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vaidlustatud otsuse põhjendusi. 5(8)
Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt I. Kulikule süüks arvatud kuritegusid (a) ja vastab apellatsiooni väidetele tema süüvõime kohta (b). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse (c). (a) I. Kulikule süüks arvatud tegude koosseisupärasus
25.Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et I. Kulik hammustas 5. augustil 2024 ja 9. jaanuaril 2025 vastavalt A.E.R. i vasakust käest ja T.M. t paremast käest ning lõi 17. novembril 2024 S.H. it jalga näkku, millega põhjustas kannatanutele valu ja tervisekahjustuse. Samuti on tõendatud, et I. Kulik ähvardas M.T. 25. aprillil 2024 tervisekahjustuse tekitamisega ja see ähvardus oli tõsiseltvõetav.
26.2. veebruaril 2025 viis M.S. I. Kulikule kambrisse ravimeid ja vett, kui I. Kulik ärritus. M.S. sulges kambri vahetrellid, millel on pleksiklaas. I. Kulik lõi vastu seda klaasi ja ütles: „Türa ma löön su aju sisse. Välja viid, ma löön, kui raudu ei ole, ma peksan su vaeseomaks.“ M.S. sulges seejärel vahetrellide toiduluugi ja kambri ukse. I. Kulik ütles veel: „Tapan ära sind!“ (tl 38–41). M.S. võttis enda sõnul ähvardust tõsiselt, sest I. Kulik oli varem ametnikke rünnanud ja hammustanud ning tema käitumine on ettearvamatu. Ehkki I. Kulik oli sel hetkel kambris ja M.S. selle ukse taga, lubas I. Kulik peksta M.S. it siis, kui ta kambrist välja viiakse ja raudu enam pole. Seega lõi I. Kulik ettekujutuse, et viib ähvarduse täide tulevikus, kui ta kambrist välja pääseb. Võttes arvesse sedagi, et I. Kulik oli varem valvureid rünnanud tema ümberpaigutamise ajal, tundunuks tema ähvardus reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega pani I. Kulik toime ähvardamise KarS § 120 lg 1 mõistes.
27.Kaitsja osutas vaidlustatud otsuses esinevale vastuolule subjektiivse koosseisu tuvastamisel. Maakohus on leidnud järgmist: „Tegude subjektiivse külje kohta leiab kohus, et Ivo Kulik tegutses kõigi episoodid[e] puhul vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Ivo Kulik pidi aru saama, et kannatanute hammustamine või löömine võib põhjustada valu või tervisekahjustuse. Ka ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega ja kogu tema hoiak selle juures andsid alust arvata, et kannatanud tunnevad sellest ohtu,“ (vt maakohtu otsuse p 36, lk 8). Kolleegium nõustub kaitsjaga, et sõnastus „pidi aru saama“ osutab hooletusele KarS § 18 lg 3 järgi. Samas on maakohus toonud välja, et tuvastab kaudse tahtluse KarS § 16 lg 4 mõistes ning konteksti arvestades on aru saada, et ei peetud silmas hoolsuskohustuse rikkumist. (Vt ka RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 30 koos viitega.) Seega on tuvastatud, et I. Kulik pidas võimalikuks ja möönis, et põhjustab A.E.R. ile ja T.M. le hammustades ning S.H. it lüües neile valu ja tervisekahjustuse. Lisaks osutas maakohus, et ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega ja I. Kuliku hoiak seejuures andsid aluse arvata, et kannatanud tunnevad ohtu. Seepärast saab öelda, et I. Kulik pidas võimalikuks ja möönis, et ähvardab M.T. ja M.S. it tervisekahjustuse tekitamisega ja see ähvardus on tõsiseltvõetav nii kannatanutele kui keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (b) I. Kuliku süüvõime
28.Maakohus asus seisukohale, et I. Kulik oli talle süüks arvatud tegude toimepanemise ajal piiratud süüdivusega. Inimese süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta temalt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu. Selle tuvastamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks 6(8)
KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest, tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija arusaamisvõimet või tegude juhtimise võimet. (Vt RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p-d 32–36.)
29.I. Kulikul on diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire ja kerge vaimne alaareng. 19. detsembri 2025. a ekspertiisiakti järgi pole ekspertide hinnangul tegu raskete psüühikahäiretega KarS § 34 mõistes ning need ei piiranud oluliselt I. Kuliku võimet oma tegudest aru saada või oma käitumist juhtida. Maakohus möönis, et I. Kuliku psüühikahäire pole käsitatav süüdimatuse meditsiinilise tunnuse ehk raske psüühikahäirena, ent leidis, et I. Kulikul oli sellele vaatamata piiratud süüdivus (vt maakohtu otsuse p 45, lk 10). Seejuures tõi kohus välja, et I. Kulikul diagnoositud düssotsiaalne isiksusehäire on sisuliselt antisotsiaalne isiksusehäire, mis soodustab impulsiivset ja õigusvastast käitumist enim. Niisiis võib vaidlustatud otsust mõista selliselt, et kohus tuvastas düssotsiaalse isiksusehäire muu raske psüühikahäirena KarS § 34 p 5 mõistes. Põhjendades aga seda, miks I. Kuliku võime oma käitumist juhtida oli oluliselt piiratud, tugines kohus hoopis I. Kulikul esinevale kergele vaimsele alaarengule, mille tõttu ei pruukinud I. Kulik osata käituda olukorras, kus vanglaametnikud tema suhtes jõudu kasutasid (vt maakohtu otsuse p 50, lk 11). Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et ehkki kohtu hinnangul oli I. Kuliku võime vaos hoida psüühikahäire tõttu oluliselt piiratud siis, kui ta ametnikke hammustas, vähendati KarS § 35 ja § 60 järgi ka I. Kulikule S.H. i löömise eest mõistetavat karistust. Seega tugines maakohus piiratud süüdivuse tuvastamisel osalt vastuolulistele seisukohtadele. Prokuratuur seda aga vaidlustanud pole, mistõttu jääb maakohtu otsus KrMS § 340 lg-le 1 tuginedes muutmata.
30.Kaitsja on seisukohal, et I. Kulik polnud talle süüks arvatud tegude ajal süüdiv. Apellatsioonis on leitud sedagi, et tema terviseseisund on muutunud ja eksperdid ei saanud seda arvesse võtta, sest I. Kulik ei rääkinud nendega. Ekspertiisiaktist nähtub, et 18. novembril 2025 toimetati I. Kulik ekspertide juurde, kuid ta keeldus koostööst ega vastanud esitatud küsimustele. I. Kulik ropendas, tõstis häält, tegi grimasse, lõi pead vastu lauda, näris jope voodrit, solvas eksperte ja tegi nutust häält. Seega on eksperdid I. Kulikut vahetult näinud ning kujundanud arvamuse nii tema praeguse käitumise kui ka terviseajaloo ja kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et ekspertiisis võeti arvesse I. Kuliku kohta olemas olnud teabe kõrval ka tema praegust seisundit ja selle võimalikku muutust. Selleks polnud tingimata vaja I. Kulikuga suhelda. Samuti on hinnatud muu teabe põhjal I. Kuliku hiljutist teguviisi, näiteks kuidas ta käitus vanglas 2024– 2025, kui ta lõhkus kambris tekke ja riideid, määris ümbrust roojaga ning oli vanglaametnike vastu vaenulik. Varem tehtud uuringutest ja sellest, et I. Kulik keeldus praegu koostööst, järeldati, et tal on jätkuvalt kerge vaimne alaareng. Seepärast pole põhjust ekspertiisitulemusi kahtluse alla seada.
31.Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et I. Kulik oli talle süüks arvatud tegude toimepanemise ajal süüdimatusseisundis. I. Kulikul diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire pole ekspertide sõnul raske psüühikahäire. Sellele on iseloomulik hoolimatus teiste inimeste suhtes, sotsiaalsete normide eiramine, suhtlusraskused ja madal vägivalla vallandumise lävi. I. Kuliku kerge vaimne alaareng pole samuti raske psüühikahäire, mistõttu ei saa seda käsitada nõrgamõistuslikkusena KarS § 34 p 3 mõistes. Kui aga leida, et I. Kuliku esines raske psüühikahäire, ei viibinud ta kuritegude ajal KarS § 34 järgi seisundis, kus ta oli võimetu aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. 7(8)
32.Kaitsja leidis, et I. Kulik ei pruukinud vaimse alaarengu tõttu aru saada, kuidas tulnuks käituda, kui ametnikud kasutasid tema suhtes jõudu, ja hammustas neid. Ekspertiisiakti järgi on kerge vaimne alaareng I. Kulikul diagnoositud juba lapsepõlves. Sellega on kaasnenud suhtlus- ja kohanemisraskused ning kujunenud düssotsiaalne isiksusehäire. Eksperdid märkisid, et I. Kulik on käitunud aastaid vägivaldselt, et saada oma tahtmist. Samuti tõdesid nad, et I. Kulikul pole raskele nõrgamõistuslikkusele osutavaid tunnuseid. Kuna I. Kulikul on diagnoositud terve elu kestnud vaimse alaarengu kergem aste, ei saa väita, et see tingis just süüdistuses kirjeldatud tegude ajal võimetuse aru saada oma tegude keelatusest või oma käitumist juhtida. Sellele ei viita ka I. Kulikule süüks arvatud tegude olustik.
33.5. augusti 2024. a kehakaamera salvestistelt on näha, et I. Kulik on valvuritega agressiivne. Ta ütleb: „Tõmmake minema siit! [--] Mine minema nahhui! Silmad kinni, peksa saand vä? [--] Tõmmake minema siit! [--] Kohe on kohe, vajuta seda punast nuppu siin!“ Tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtub, et I. Kulik üritas seejärel haarata A.E.R. i teenistusvöölt asju, mille peale võttis viimane I, Kuliku haardesse ja talle tulid appi teised valvurid. Rüseluse ajal hammustas I. Kulik A.E.R. i. Kui I. Kulik oli voodile istuma pandud, ütles ta: „Näita kätt! Mul on mürgised hambad! [--] Mul on kõik haigused kallal, nii et nüüd on sul kah!“ 9. jaanuari 2025. a kehakaamera salvestistelt nähtub, et valvurid lähevad I. Kulikuga lifti, kus ta ei soovi näoga vastu seina olla. Talle öeldakse: „Seisa siin,“ millele ta vastab: „Mis seisa siin nahhui. Mida sa ajad?“ I. Kulik hakkab end ümber pöörama ja tõstab rauastatud käed näo kõrgusele. Seejärel toimub rüselus ja kui I. Kulik on viidud lifti põrandale pikali, ütleb T.M. , et I. Kulik hammustas teda. Seepeale sõnab I. Kulik: „Ma mõtlesin, et ma hammustan sind kõrist. Selle pärast, et sa rauad peale surusid.“
34.I. Kuliku käitumisest enne ja pärast vanglaametnike hammustamist ning selle ajal ei nähtu, et ta ei saanud üldse aru, et tema teod on keelatud, või ei suutnud oma käitumist juhtida. I. Kulik ärritus ametnike peale ja tema suhtes kasutati jõudu. Vahetult pärast seda kinnitas ta hammustamist ja põhjendas, miks ta seda tegi. Lisaks avaldas ta lootust, et ametnik sai hammustuse tõttu temalt haiguse. Seega sai I. Kulik aru, et selline tegu on keelatud ja suutis ka oma käitumist juhtida. Samuti oli I. Kulik teadlik, et vanglaametnike ähvardamine ja kaaskinnipeetava löömine on keelatud, ning suutis nendegi tegude ajal oma käitumist juhtida. Maakohus tuvastas, et pärast lähedase surma muutus I. Kuliku käitumine seosetumaks ja ettearvamatumaks, ent kolleegium leiab, et see ei tinginud I. Kuliku võimetust oma tegudest aru saada ega käitumist vastavalt sellele juhtida. (c) Apellatsioonimenetluse tulemus ja menetluskulu
35.Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 14. aprilli 2026. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
36.Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 230,64 euro (sh käibemaks 44,64 euro) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 45 minutit, kliendiga nõupidamiseks 5 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 105 minutit. Kolleegium peab taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle täies ulatuses. KrMS § 185 lg 2 järgi tuleb menetluskulu kanda I. Kulikul. Kolleegium selgitab, et juhul kui I. Kulik ei tasu 230,64 eurot ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest makseinfo lehel märgitud arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile sissenõudmiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.