Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Erkki Hirsnik ja Ingrid Kullerkann
Kohtuasi ja menetlusliik
Kriminaalasi Janek Keero süüdistuses KarS § 1411 lg 2 p 1 järgi (üldmenetluses)
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 15. jaanuari 2026. a otsus
Apellant
Süüdistatava Janek Keero kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel
Apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav -
Janek Keero (ik 37604052715, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht XXX; töövõimetuspensionär, kehtivad karistused puuduvad)
Kaitsja -
vandeadvokaat Anu Pärtel
Prokuratuur -
esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Jane Pajus
Ringkonnaprokuratuuri
Kannatanu alaealine X.X. , seaduslikud esindajad A.Ä. ja R.Ä. Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2026. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata Osaühingule Advokaadibüroo In Jure Janek Keerole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 290 eurot 16 senti, sh käibemaks 56 eurot 16 senti.
Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Janek Keerolt Eesti Vabariigi kasuks välja 290 eurot 16 senti. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Janek Keerot süüdistatakse selles, et tema pani 5. juulil 2024 kella 21.29 paiku Tartu linnas, Võru tänaval asuva bussipeatuse ootepaviljonis esmalt enda ühe käe paviljoni pingil istuva 2aastase X.X. e (sündinud xx) jalale põlve peale, teise käe poisile rinnale, kuid katkestas tegevuse lapse ema A.Ä. e keelamise ja korrale kutsumise peale. Sel ajal, kui A.Ä. hakkas rahustama oma juhtunust ärritunud 1-aastast poega, pani J. Keero oma käe 2-aastasel X.X. el jalas olnud pükste ja püksmähkme alla poisi paljale peenisele ning katsus seda ja liigutas eesnahka. Peenise katsumise ja eesnaha liigutamisega tekitas J. Keero X.X. ele füüsilist valu ja tervisekahjustuse – peenise punetuse ja turse. 2-aastane X.X. oli karistusseadustiku (KarS) § 147 kohaselt seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude mõttes arusaamisvõimetu.
2.J. Keero pani alaealise isiku suhtes toime tema tahte vastaselt sugulise iseloomuga teo. Seejuures kasutas ta ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud vanuse tõttu võimeline toimunust aru saama. Sellega pani süüdistatav toime KarS § 1411 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
3.Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2026. a otsusega tunnistati J. Keero süüdi KarS § 1411 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ja kandmata karistuseks jäi 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb J. Keerol kohe ära kanda 4 kuud vangistust. Ülejäänud osas jääb karistus tingimisi kohaldamata, kui J. Keero ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja lg 2 p 2 alusel määratud kohustust mitte tarvitada alkoholi. J. Keerolt mõisteti välja menetluskulud 5358,12 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Ülejäänud menetluskulud, s.o 2680 eurot, jäid riigi kanda. Maakohtu seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4.A.Ä. oli bussipeatuses oma kahe väikese lapsega – 2-aastase X.X.ga ja 1-aastase X.X. ga. Bussipeatuses ootas bussi ka J. Keero, kes oli eelnevalt tarbinud alkoholi. Tal tuvastati joove 0,91 mg/l.
5.Bussipeatuses toimunu kohta lähevad A.Ä. e ja süüdistatava ütlused lahku. Usaldusväärsed on A.Ä. e ütlused. Ta selgitas, et J. Keero hakkas bussipeatuses vanema lapsega kontakti otsima ja pani käe lapse reiele, mida A.Ä. keelas ja süüdistatav katkestas tegevuse. Seejärel muutus väiksem laps rahutuks ja A.Ä. pöördus tema poole teda lohutama. Siis nägi A.Ä. , et süüdistatava käsi on X.X. e mähkme sees palja ihu vastas. Selle peale hakkas A.Ä. karjuma ja süüdistatav võttis oma käe ära. Kuulda oli mähkme klõpsu. A.Ä. helistas Häirekeskusesse. Süüdistatav pakkus lapsele kommi, mille laps ema keelamise peale ära viskas. Buss saabus ja süüdistatav läks bussi peale.
6.A.Ä. e ütlused langevad kokku sellega, mis ta rääkis Häirekeskusele ja sündmuskohale saabunud politseiametnikele. Ta selgitas, et J. Keero tülitas teda bussipeatuses, keelamise peale oma tegevust ei lõpetanud ja pani käe lapsele püksi. Ta jagas bussipeatuses toimunut vahetult oma laste isa R.Ä. ga Messengeri vestluses. Ta kirjutas, et mingi mees näppis X.X..
2(7)
7.Oluliseks tõendiks, mis kinnitab, et J. Keero mitte ainult ei tülitanud A.Ä. t ja tema lapsi, vaid pani X.X. e suhtes toime kuriteo, on Tartu Ülikooli Kliinikumi 6. juuli 2024. a epikriis. 5. juuli 2024. a õhtul rääkis X.X. emale, et tal on peenis valus ja kannatanu avastas lapse mähkme seest hernetera suuruse verise limatüki. Kannatanu kirjeldas kohtuistungil, et ta nägi, kuidas J. Keero käsi oli X.X. e mähkmes. Kuna laps kurtis valu ja tema peenis oli punetav, paistes ja eesnahk rippus, järeldab kannatanu, et tegemist on J. Keero tegevuse tagajärjega. Kuna noorem laps oli magama jäänud, läks A.Ä. X.X. e vigastust EMO-sse fikseerima järgmisel päeval. 6. juuli 2024 epikriisis nr EP24-285366 on kirjutatud, et lapse peenise tipu piirkonnas eesnahal esineb punetust, vähest turset.
8.J. Keero sõnul ta last ei katsunud ega pakkunud lastele midagi. Tema ütlused on ebausaldusväärsed. Kannatanu tegi J. Keerost bussipeatuses video ja pildi. Videolt on kuulda ja näha, kuidas J. Keero otsib lapsega kontakti. Häirekeskusele tehtud kõnest on kuulda, kuidas A.Ä. keelab oma last, et too midagi vastu ei võtaks. Ka bussipeatusse jõudnud tunnistajate O.M. ja E.A. i ütlustest nähtub, et J. Keero tülitas A.Ä. t ja tema lapsi, otsis vanema lapsega kontakti ega tahtnud suhtlust katkestada. Ta pakkus oma peopesalt midagi vanemale lapsele.
9.Kriminaalasjas on tehtud DNA-ekspertiis, mille tulemusel leiti X.X. e särgilt ja pükstelt tema enda, A.Ä. e ja X.X. DNA-d, kuid J. Keero DNA ei olnud kas üle kandunud, ei olnud piisavalt üle kandunud või siis seda lihtsalt ei olnud võimalik tuvastada. Kogumis on teised tõendid siiski piisavalt kaalukad, et kuriteo toimepanemise fakti kinnitada.
10.J. Keero endise elukaaslase tütar M.V. viitas ütlustes J. Keero agressiivsele käitumisele eriti alkoholijoobes olles. Tunnistaja kirjeldas J. Keero lähenemiskatseid talle, kui ta oli alaealine. See näitab J. Keero huvi alaealiste vastu. Ka endine elukaaslane H.P. viitas oma ütlustes süüdistatava alkoholilembusele. Alkoholi tarvitanuna võis J. Keero olla pealetükkiv ja agressiivne. Lastega on J. Keero tunnistaja sõnul alati hästi läbi saanud ja neile maiustusi jaganud.
11.Maakohtu arvates on märgatav sarnasus J. Keero käitumises, mida kirjeldavad tunnistajad H.P. ja M.V. ning A.Ä. , O.M. ja E.A. . Alkoholi tarvitanuna on J. Keero pealetükkiv. Ta otsib ja saab lastega hästi kontakti ja meelitab neid maiustustega ning muu sellisega. Kohatut käitumist laste juuresolekul on ametlikult fikseeritud 2021. aastal. Prokurör esitas tõendina väljavõtte Politsei- ja Piirivalveameti andmebaasist MIS seoses avaliku korra rikkumisega. Nimelt lähenes Janek Keero 24. märtsil 2021 võõrastele lastele avalikus ruumis, olles ise alkoholijoobes ja sündsusetus olukorras.
12.Seega J. Keero katsus X.X. e suguelundit. Katsumine oli lühiajaline, kuna lapse ema sekkus, kuid sedavõrd intensiivne, et tekitas lapsele tervisekahjustuse ja valu. Kannatanu sõnul on juhtunust jäänud lapsele trauma. Laps tõrjub abi, mis on seotud alakehaga, ei luba endale läheneda, ennast vaadata. Selline käitumine ilmnes kuu pärast intsidenti. Kannatanu käib lapsega selle tõttu psühholoogi juures. Seega oli seksuaalse enesemääramisõiguse riive oluline. Tulenevalt KarS §-st 147 loetakse noorem kui 10-aastane laps arusaamisvõimetuks. J. Keero tegutses kaudse tahtlusega.
13.KarS § 1411 lg 2 p 1 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. J. Keero süü kuriteo toimepanemisel on keskmine. A.Ä. andis selgelt mõista, et J. Keero lõpetaks lapse tülitamise, kuid süüdistatav sellest välja ei teinud. Teda ei heidutanud seegi, et kannatanu temast eemale kõndis või ka see, et kannatanu Häirekeskusesse helistas. Ta muutus aina pealetükkivamaks ja kõik päädis lapse vastu toimepandud sugulise iseloomuga teoga. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Küll aga saab karistust raskendava asjaoluna tuua välja KarS § 58 p 3 – kuriteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12-aastase isiku suhtes. J. Keerol ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi. 3(7)
14.Arvestades kuriteo asjaolusid, süü suurust, J. Keero isikut ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke, tuleb süüdistatavale mõista karistus, mis jääb sanktsiooni alumise määra juurde, s.o 4 aastat vangistust. J. Keerole mõistetud vangistuse täies ulatuses reaalne kandmine oleks ebaotstarbekas, kuivõrd tegu on varem karistamata isikuga. Arvestades aga kuriteo asjaolusid ja süüdistatava suhtumist toimepandusse, ei ole põhjendatud vabastada J. Keerot mõistetud vangistuse kandmiselt täielikult, vaid talle tuleb kohaldada šokivangistust.
15.Kuna J. Keero sissetulek on väike, jääb 1/3 menetluskuludest riigi kanda. Ülejäänud kulud tuleb tasuda 1 aasta jooksul igakuiste maksetena. Apellatsioon
16.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava J. Keero kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub lõpetada menetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada karistust. Samuti taotletakse menetluskulude vähendamist. Kaitsja leiab lühidalt järgmist.
17.KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. A.Ä. e ja J. Keero ütlused lahknevad bussipeatuses toimunu osas. Kaitsja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, kuid süüdistatava ütlused ei ole.
18.Maakohus viitab A.Ä. e poolt tehtud videole ja osutab, et sealt nähtuvalt otsib J. Keero lastega kontakti. Kaitsja leiab, et kohtu viide ei anna asjast õiget ülevaadet.
19.Ei ole õige, et kohus teeb järeldusi selle põhjal, mida kannatanu Häirekeskusele kirjeldas. Tunnistaja O.M. ütlused ei kinnita A.Ä. e ütluseid, et J. Keero katsus last nokust. Seega ei ühti tunnistajate ütlused sellega, mida A.Ä. Häirekeskusele rääkis. Süüdistuse sisuks oleva sündmuse toimumist ei kinnita politsei rinnakaamera salvestis. R.Ä. on teinud ise järeldusi tema ja A.Ä. e vahelise vestluse põhjal.
20.Kriminaalasjas on tehtud DNA-ekspertiis. J. Keero DNA-d ei leitud X.X. e särgilt ega ka pükstelt. Küll aga tuvastati lapse enda DNA-d, samuti A.Ä. e ja X.X. DNA-d. Ei ole loogiline, et kõigi teiste oma on, aga süüdlase oma, kes last katsus, ei ole.
21.A.Ä. ei kutsunud pärast sündmust kiirabi, kes oleks lapse üle vaadanud ega pöördunud ka ise EMO-sse. Ta ei läinud lastega isegi koju, vaid sõbranna juurde. Alles 6. juulil 2024 läks ta EMO-sse. Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisi kohaselt ilmestus eesnahka tagasi tõmmates peenise pea tipp, kuid selgelt vigastust ei visualiseeru. Kuigi A.Ä. on kirjeldanud EMO-s arstile ja kohtule ühtemoodi seda, mida nägi lapse peenisega seoses, ei saa sellest teha järeldust, et just J. Keero tegevuse tulemusena on laps saanud tervisekahjustuse. Bussipeatuse sündmuse ja EMO-sse pöördumise vahele jääb pikk ajavahemik. Jääb kahtlus, et kas ja kust laps sellise trauma sai. Meedik on teinud järelduse mh selle põhjal, mida A.Ä. talle rääkis.
22.J. Keero eitab süüd.
23.Maakohus on ekslikult järeldanud, et J. Keero süü on keskmine. Süü on keskmisest väiksem. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Ta on kriminaalkorras karistamata. Teda on võimalik mõjutada ilma vanglakaristust mõistmata. Šokivangistus ei ole vajalik. Pikk katseaeg ja käitumiskontroll on piisavad. Kriminaalhooldusametnik ei ole kohtueelses ettekandes pidanud vajalikuks reaalset vangistust.
24.J. Keerolt välja mõistetud menetluskulud on liiga suured ja ta pole võimeline neid ühe aasta jooksul tasuma. Tal on osaline töövõime ja sääste tal ei ole. Suurem osa kuludest tuleks jätta riigi kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4(7)
25.Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on piisavalt põhjalikult ja veenvalt argumenteerinud kõiki otsuses tehtud järeldusi, sh seda, miks ta asus olemasolevate tõendite põhjal seisukohale, et J. Keero pani toime KarS § 1411 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Kolleegium vastab kõigepealt apellatsiooni väidetele, võtab seejärel kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja tasutaotluse.
26.Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on eri menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütluseid (vt nt RKKKo 31.10.2024, 1-23-2872, p 27). Samuti tuleb uurida, millisel määral riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga.
27.Maakohus toimis tõendite hindamisel vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetele. J. Keerot süüstavaks keskseks tõendiks on lapse X.X. e ema A.Ä. e ütlused. Maakohus on A.Ä. e ütluste usaldusväärsust hinnates pööranud tähelepanu, kuidas haakuvad need teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. A.Ä. selgitas kohtus, et süüdistatav hakkas bussipeatuses tema lapsega kontakti otsima. J. Keero pani lapsele käe põlve peale. Siis tegi A.Ä. lühikese video. Ta keelas korduvalt süüdistatavat ja nõudis, et too läheks eemale. Seejärel, kui A.Ä. pöördus oma noorema lapse poole, pani süüdistatav X.X. ele käe püksi paljale suguelundile. A.Ä. hakkas karjuma ja helistas politseisse. Süüdistatav pakkus lapsele midagi, mille ema keelas vastu võtta ja käskis ära visata. Süüdistatav läks bussile (I kd, tl 18–19).
28.A.Ä. e ütlused haakuvad tema poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestisega. Ta tegi kõne 5. juulil 2024 kell 21.42. Ta selgitas, et mingi võõras meesterahvas näpib bussipeatuses tema lapsi. Salvestiselt on kuulda, kuidas ta ütleb kellelegi, et too ei läheneks tema lastele. Samuti ütleb ta, et ei tohi midagi anda. Lapsele selgitab ta, et ei tohi midagi vastu võtta. Häirekeskuse töötajatele väidab A.Ä. , et mees puutus tema last siivutult, noku juurest (II kd, tl 16). Samamoodi kirjeldas ta juhtunut ka sündmuskohale saabunud politseiametnikele (vt rinnakaamera salvestise vaatlusprotokoll, II kd, tl 9 jj). A.Ä. e ja tema laste isa R.Ä. e vahelisest sõnumivestlusest nähtub, et A.Ä. andis mehele 5. juulil 2024 kell 21.29 teada, et keegi „Näppis X.X.“ (II kd, tl 24).
29.A.Ä. e ja J. Keero vahelist konflikti nägid osaliselt pealt kaks juhuslikku tunnistajat – O.M. ja E.A. . Mõlema tunnistaja ütlused haakuvad A.Ä. e ütlustega, et süüdistatav tülitas teda ja naine oli sellest väga häiritud. A.Ä. keelas korduvalt süüdistatavat, kuid viimane ei võtnud seda kuulda. A.Ä. eemaldus temast. Mõlemad tunnistajad rääkisid sellestki, et süüdistatav tundis vanema lapse vastu huvi ja pakkus talle midagi. Kui süüdistatav ja O.M. läksid bussi peale, lähenes E.A. A.Ä. ele ja küsis, kas kõik on korras. A.Ä. ütles E.A. ile, et meesterahvas ei jätnud teda rahule ja puudutas tema last nokust (II kd, tl 56–62).
30.Seega on A.Ä. selgitanud toimunut ühtemoodi. Samasisulisi ütluseid andis ta ka kohtus. Kolleegium ei näe ühtki põhjust, miks peaks ta andma valeütluseid. Tema ütlustega ei ole vastuolus apellatsioonis välja toodud tõik, et tunnistajad O.M. ja E.A. ei räägi midagi sellest, et süüdistatav oleks lapse peenist katsunud. See on selgitatav asjaoluga, et tunnistajad saabusid bussijaama siis, kui A.Ä. ja J. Keero juba seal olid. Seega ei näinud nad kogu sündmust. O.M. ütlustest nähtuvalt oli A.Ä. silmnähtavalt hirmunud juba siis, kui nemad bussipeatusesse jõudsid. Naisterahvas pidevalt karjus meesterahva peale. Tunnistajad nägid, et süüdistatav pakkus midagi vanemale lapsele käe pealt. A.Ä. e ütlustest ja Häirekeskusele tehtud salvestisest nähtuvalt oli aga süüdistuse sisuks olev tegu selleks hetkeks juba toimunud.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Keero ütlused ei ole usaldusväärsed. Ta küll ei eita, et oli 5. juuli 2024. a õhtul A.Ä. ega samaaegselt bussipeatuses, kuid eitab talle ja tema lastele lähenemist. Tema ütluste kohaselt ei otsinud ta nendega kontakti ega pakkunud lapsele mitte 5(7)
midagi. See on aga vastuolus nii A.Ä. e kui ka toimunut juhuslikult pealt näinud O.M. ja E.A. i ütlustega.
32.Kolleegium soostub kaitsjaga, et A.Ä. e poolt sündmuskohal süüdistatavast tehtud lühikesest videost ja fotodelt ei ole eraldiseisvalt võimalik kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Küll aga nähtub sealt mehe välimus ja see, et süüdistatav on naisele ja tema lastele lähedal. Videos on ta kükakil ja räägib lapsega, kellel on seljas sinakas-heleroheline pluus (II kd, tl 31, salvestis tl 20). Seega on ka sealt nähtuv kooskõlas A.Ä. e ütlustega. Politsei rinnakaamera videosalvestisest nähtub, et sarnast pluusi kannab A.Ä. e laps (II kd, tl 10, salvestis tl 14).
33.Lapse peenise katsumist kinnitab kaude Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriis. Sellest nähtuvalt pöördus A.Ä. X.X. ega erakorralise meditsiini osakonda seoses sellega, et eelmisel õhtul pani meesterahvas lapsele bussipeatuses käe püksi ja katsus tema peenist. Epikriisist nähtuvalt esines lapsel peenise tipu piirkonnas eesnahal punetust, vähest turset. Selget vigastust ei visualiseerunud, kuid täiendava trauma vältimiseks ei viidud läbivaatusel eesnahka täielikult tagasi. Kuigi meedik on tõesti A.Ä. e selgituste põhjal järeldanud, et lapse eesnahka on traumaatiliselt tagasi tõmmatud, on ta siiski tuvastanud objektiivselt ka punetuse ja turse (II kd, tl 5). Kaitsja tõstatab kahtluse, et ehk on lapsele tekitanud vigastuse keegi kolmas, kuid puuduvad tõendid, mis sellisele võimalusele viitaks.
34.Kolleegiumi hinnangul ei ole midagi kummalist selles, et A.Ä. pöördus erakorralise meditsiinilise abi saamiseks alles järgmisel päeval. Süüdistuse sisuks olev sündmus leidis aset 5. juuli 2024. a hilisõhtul. A.Ä. el oli lisaks X.X. ele kaasas ka üheaastane laps. Kuigi vanema lapsega bussipeatuses toimunu oli tõsine, ei olnud A.Ä. el bussipeatuses põhjust arvata, et tema laps on füüsiliselt vigastatud ja vajab kohest meditsiinilist abi. Vereklombi mähkmes avastas ta alles hiljem ja siis oli kellaaeg veel hilisem. Midagi kummastavat ei tähelda kolleegium ka selles, et A.Ä. läks pärast juhtunut sõbranna juurde, kes võis talle tuge pakkuda. Laste isa juurde pidi ta minema bussiga ja nendevahelisest vestlusest nähtuvalt pidi järgmine buss minema võrdlemisi hilja – ca kella 22.30 paiku (II kd, tl 27).
35.Kaitsja osutab, et kriminaalasjas on tehtud DNA-ekspertiis, kuid J. Keero DNA-d ei leitud X.X. e särgilt ega ka pükstelt. Küll aga tuvastati lapse enda DNA-d, samuti A.Ä. e ja X.X. DNA-d. Kolleegiumi hinnangul ei saa selle põhjal tuvastada, et J. Keero last peenisest ei katsunud. A.Ä. e ütlustest nähtuvalt katsus süüdistatav last üksikud korrad ja lühiajaliselt. On võimalik, et tema DNA-d ei kandunud lapse riietele piisavas ulatuses. Küll aga on mõistetav, et tuvastati lapse ema ja väikevenna DNA-d. Lapse ema tegeleb lapse riietega ja aitab lapsel riidesse panna. Vennaga puututakse samuti palju kokku. Perekonnaliikmete kokkupuude on ulatuslikum, seega on nende DNA leidmine igati mõistetav.
36.Puudub kahtlus, et isik, kellest A.Ä. Häirekeskusele teatab ja kes teda bussipeatuses tülitas ja tema last katsus, oli just J. Keero. A.Ä. on teda kirjeldanud ja osutanud, millisele bussile see meesterahvas läks. J. Keero peeti kinni selles bussis ja politsei tuvastas tema isiku. Ta nähtub ka politsei rinnakaamera salvestiselt ja tema riietus ühtib sellega, mida kirjeldas A.Ä. . J. Keero tunnistas isegi, et ta oli selles bussipeatuses.
37.Kokkuvõtvalt on maakohus tõendeid hinnates järginud kriminaalmenetlusõigust ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga. Samuti on J. Keero tegu õigesti kvalifitseeritud.
38.Maakohtu otsuses viidatakse ekslikult, et KarS § 141 1 lg 2 p 1 sanktsioonimäär on üks kuni viis aastat vangistust. Tegelikult näeb osutatud säte ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Siiski tuleneb maakohtu otsuse põhjendustest, et kohus ei ole karistust mõistes tegelikult eksinud ja tegemist on ilmse ebatäpsusega. Maakohus nendib, et J. Keero karistus peaks jääma
6(7)
sanktsiooni alammäära lähedale ja mõistabki talle nelja-aastase vangistuse. Karistuse täiendav kergendamine ei ole põhjendatud.
39.Väär on apellandi seisukoht, et ei esine karistust raskendavaid asjaolusid. Maakohus on õigesti märkinud, et karistust tuleb raskendada KarS § 58 p 3 alusel, sest kuritegu on toime pandud teadvalt noorema kui 12-aastase isiku suhtes (vt RKKKo 18.06.2018, 1-17-7206/27, p 27). Seda, et J. Keero on kriminaalkorras karistamata, on maakohus arvesse võtnud ja see kajastub ka minimaalmäära lähedases karistuses.
40.Riigikohus on hiljutises kohtupraktikas korduvalt rõhutanud, et karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Nii KarS § 73 lg 1 kui ka § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul. Raskemate kuritegude puhul võib jätta karistuse täitmisele pööramata vaid juhul, kui kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt. (Vt RKKKo 29.05.2026, 1-23-2872/116, p 39).
41.Apellant ei ole viidanud ei kuriteo toimepanemist ega süüdlase isikut iseloomustavatele erandlikele asjaoludele. Maakohus pidas vangistuse täies ulatuses kandmist ebaotstarbekaks, kuna süüdistatav on varem karistamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et J. Keero peab oma karistuse ära kandma vähemalt osaliselt.
42.Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka menetluskulusid puudutavad apellandi väited. Maakohus arvestas, et süüdistatava sissetulek on väike. Seetõttu jättis kohus ca 1/3 menetluskuludest riigi kanda ja ülejäänud osas võimaldas süüdistatavale nende tasumist igakuiselt ühe aasta jooksul. Kolleegium ei tuvasta, et maakohus oleks sellega kaalutlusõigust rikkunud.
(III)
43.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2026. a otsuse muutmata ja J. Keero kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
44.J. Keero kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 135 minutit. Selle eest palub kaitsja määrata tasu 234 eurot, millele lisandub käibemaks 56,16 eurot. Taotletav summa on seega kokku 290,16 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
45.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu jätta KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda ja see temalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.