Jätta Mare Kolsari määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 5. septembri 2025. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-2330 muutmata.
2.Jätta määruskaebemenetluse menetluskulud Mare Kolsari kanda. Teistele menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 7 lg 2, § 18 lg 10). Määruskaebust ei saa Riigikohtule esitada osas, mis puudutab võlgniku taotluse alusel usaldusisiku vabastamist (FIMS § 7 lg 2 teine lause, § 55 lg 7). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mare Kolsar (võlgnik) esitas Tartu Maakohtule 9. veebruaril 2023. a maksejõuetusavalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Avalduse kohaselt on võlgnik pensionär ja ei tööta, omab kõrgharidust raamatupidamises, vara puudub.
2.20. märtsi 2023. a ärakuulamisel märkis võlgnik, et tema sissetulekuks on pension 700 eurot kuus, mis laekus poja arvele ja alates märtsist 2023. a võlgniku kontole. Kohustusi on võlgnikul ca 200 000 eurot. Võlgnik kinnitas, et tal ei ole kulusid eluasemele, transpordile, ravimitele ja riietele, igakuine toidukulu on 100 eurot ja sideteenuste kulu 14 eurot. Võlgnik on aidanud tuttaval last hoida. Võlgnik soovis tööle asuda ja on selleks saatnud tööandjatele enda elulookirjeldusi.
3.17. aprillil 2023. a kuulutas Tartu Maakohus välja võlgniku pankroti, kuna võlgniku kohustusi, sissetulekut ja vara puudumist arvestades oli võlgnik maksejõuetu. Sissetulekute suurenemise või vara tekkimise võimalused puudusid. Maakohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Võlgniku pankrotihalduriks määrati Margo Normann. Menetluse alguses ei tuvastatud, et võlgniku maksejõuetus oleks põhjustatud kuriteo tunnustega teoga või raske juhtimisvea tõttu. Maksejõuetuse tingis ülemäärane laenamine.
4.27. novembril 2023. a kinnitas maakohus halduri aruande alusel võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate lõpliku nimekirja. I rahuldamisjärgus oli pandiga tagatud tunnustatud KLM Kapital OÜ nõue 25 000 eurot (pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1) ja
II rahuldamisjärgus muud tähtaegselt esitatud tunnustatud võlausaldajate nõuded kokku 593 355 eurot 8 senti.
5.1. juulil 2025. a määras maakohus PankrS § 158 lg 6 kohaselt võlgniku pankrotimenetluses raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi 1200 eurot, mis tuli tasuda 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks ei ole ükski võlausaldaja ega kolmas isik tasunud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.5. septembri 2025. a määrusega lõpetas maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning vabastas pankrotihalduri pankrotihalduri ja usaldusisiku kohustustest võlgniku pankrotimenetluses ja kohustustest vabastamise menetluses. Kohus märkis iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses on jäänud raha saamata – II rahuldamisjärgus (PankrS § 153 lg 1 p 2) oli võlausaldajate nõudeid kokku 608 920 eurot 50 senti. Sama määrusega määras maakohus kindlaks pankrotihalduri tasu. Samuti otsustas kohus lõpetada võlgniku suhtes 17. aprillil 2023 algatatud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keelduda võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Maakohus tuvastas, et võlgnik ei ole täitnud FIMS-is ettenähtud kohustusi. Võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega (FIMS § 47 lg 1). Maakohtu hinnangul ei ole võlgnik pankrotimenetluse ajal töötanud ega tegelenud töö otsimisega ning panustanud võlausaldajate nõuete rahuldamisse. Samas on võlgnik ise ärakuulamisel kinnitanud valmisolekut, sõltumata oma vanusest, töötamiseks ja sissetuleku teenimiseks. Võlgnik rikkus kohustust mitte varjata oma tulusid ja vara (FIMS § 47 lg 2), kui takistas pankrotihalduril teha pensionist kinnipidamisi, suunates pensioni Eramko OÜ ja seejärel välisriigi krediidiasutuse kontodele. Maakohus tugines eelmärgitu osas halduri aruandes esitatule. Võlgniku sissetulekuks oli pankrotimenetluse ajal pension. Alates märtsist 2024. a laekus võlgniku pension Eramko OÜ kontole, millest võlgnik haldurit ei teavitanud ja haldur võlgniku pensionist kinnipidamisi teha ei saanud. Võlgnik kasutas aprillist kuni juunini 2024. a saadud pensioni 2677 eurot 2 senti (3 × 892,34) täies ulatuses ära. Võlgnikul oli 2024. a-l õigus kasutada pensionit 820 eurot kuus. 13. juuni 2024. a halduri päringule eelmärgitu osas selgituste saamiseks võlgnik ei vastanud. Juulis ja augustis 2024. a laekus võlgniku pension tema kontole LHV pangas ning võlgnik kasutas pensioni lubatud ulatuses. 15. oktoobril 2024. a edastas haldur võlgnikule kirja, milles selgitas, et ta peab haldurit teavitama kõikidest rahaliste vahendite liikumisest ja millisele kontole pension laekub. Eelnevat eirates avas võlgnik juulis 2024. a Paysera konto, kuhu laekus alates septembrist 2024. a tema pension. Võlgnik kasutas septembrist kuni detsembrini 2024. a pensioni 3560 euro ulatuses (4 × 890) ära, ehkki tal oli õigus kasutada pensionit 820 eurot kuus. Jaanuarist kuni märtsini 2025. a oli võlgniku pension 889 eurot 43 senti kuus ja kuna 1. jaanuarist 2025. a suurenes alampalk 886 euroni, siis nendel kuudel oli lubatust rohkem kasutatud summaks 3 eurot 43 senti kuus. 1. aprillist 2025. a oli võlgniku pension 929 eurot 46 senti ning lubatud 886 euro asemel kasutas võlgnik ära pensioni 925 eurot kuus. Selliselt halduri usalduse kuritarvitamisega kasutas võlgnik alates märtsist 2024. a kuni juunini 2025. a 1555 euro 89 sendi ulatuses rohkem pensioni, kui ta oli õigustatud. Võlausaldajate nõudeid enamsaadu osas ei täidetud. Maakohtu hinnangul ei heasta võlgniku ettepanek tasuda aasta lõpuni igakuiselt 200 eurot (st juulist kuni detsembrini ehk 200×6
kuud, kokku 1200 eurot) enamkasutatud pensioniosa katteks tehtud rikkumisi. Halduri 15. augusti 2025. a teatisest nähtuvalt on võlgnik oma juuli- ja augustikuu 2025. a pensionist kasutamata jätnud 488 eurot 92 senti. Maakohus märkis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluses peab võlgnik andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, kuid võlgnik ei ole seda teinud. Võlgnik mõisteti Tartu Maakohtu 5. märtsi 2024. a otsusega (jõustus 21. märtsil 2024) kriminaalasjas nr 1-24-633 karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1 (kelmus), KarS § 381 1 lg 2 (raamatupidamise kohustuse rikkumine) ja KarS § 384 lg 1 (juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamine) alustel süüdi. Eelnev on FIMS § 45 lg 3 p 1 kohaselt aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Maakohtu hinnangul oli sellises olukorras kohustustest vabastamise menetluse jätkamine perspektiivitu, kuna võlgnikul ei ole reaalselt võimalust kohustustest vabaneda. Maakohus lõpetas eeltoodud põhjustel võlgniku rikkumiste tõttu pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse FIMS § 49 lg 8 alusel ja keeldus võlgnikku kohustustest vabastamisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Võlgnik ei nõustunud maakohtuga selles, et ta ei ole pankrotimenetluse ajal tööd otsinud ning selgitas, et ta ei ole oma vanuse (70. aastat) ja meediakajastuste tõttu tööd leidnud. Võlgnik tunnistas, et kasutas pensioni lubatust ulatuslikumalt kütte- ja elektrikulude katmiseks. Võlgniku arvelduskontol on kogunenud 735 eurot 26 senti ja ta hüvitab võlausaldajatele järjest nõudeid. Töövõime ei ole võlgnikul enam endine ja mõned kuud tagasi viidi ta insuldi kahtlusega kiirabiga haiglasse. Võlgnik palub määruskaebuses võimaldada kohustustest vabastamist. Seega soovib võlgnik maakohtu määruse tühistamist osas, millega maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast.
8.Swedbank AS leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Maakohus on õigesti leidnud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuli lõpetada ja täitmata jäänud kohustustest vabastamisest keelduda, kuna võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid rahuldanud. Võlgnik on varjanud oma tulusid, ta on mõistetud süüdi kelmuses ning pankrotialases kuriteos.
9.Liis Klaar palus menetluse lõpetamist, sest ei näe võimalust rahaliste vahendite tagasisaamiseks.
10.KLM Kapital OÜ oli seisukohal, et kõikidest võlausaldajate ees olevatest kohustustest ei ole võlgnikul võimalik vabaneda. Kujunenud olukorra lahenduseks võiks kohustustest vabastamise menetlust aasta võrra pikendada ja määrata usaldusisik, kes teostaks võlgniku eest väljamakseid.
11.Teised võlausaldajad määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
14.Ringkonnakohus kontrollib määruskaebuse alusel maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 ja § 659). Määruskaebuse põhjendustest järelduvalt vaidlustab võlgnik maakohtu 5. septembri 2025. a määrust osas, millega maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.1.FIMS § 49 lg 5 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma FIMS §-s 47 või PankrS 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võib keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui esineb FIMS § 45 lõikes 3 nimetatud alus ja selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. FIMS § 47 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. FIMS § 47 lg 2 kohaselt ei või võlgnik varjata saadud tulusid ning vara, samuti peab ta andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. FIMS § 45 lg 3 punkt 1 järgi ei vabastata võlgnikku kohustustest, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo, rahapesualase kuriteo, kelmuse või KarS §-s 214, 2172, 381 või 3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. Nimetatud sätetele tuginevalt keeldus maakohus võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetas FIMS § 49 lg 8 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.
15.2.FIMS § 2 lg 1 järgi on seaduse eesmärgiks võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse. PankrS § 2 teise ja kolmanda lause kohaselt on pankrotimenetluse üheks eesmärgiks anda füüsilisest isikust võlgnikule võimalus vabaneda pankrotimenetluse kaudu oma kohustustest. Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste eesmärk on seega anda makseraskustes inimestele võimalus alustada n-ö puhtalt lehelt ja ilma võlgadeta. Kuid sellise võimaluse annab seadus üksnes sellistele võlgnikele, kes näitavad, et nad on valmis täitma seaduses võlgnikule sätestatud kohustusi. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt näeb pahatahtlike ja ebaausate võlgnike puhul FIMS § 49 lg 5 ette, et kui nad rikuvad süüliselt FIMS §-s 47 nimetatud kohustusi, keeldub kohus nende kohustustest vabastamisest. Pahatahtlikele ja ebaausatele võlgnikele ei tagata seega kohustustest vabastamise võimalust (575 SE, Riigikogu XIV koosseis, seletuskiri, lk 54).
15.3.Maakohus märkis, et võlgnik kinnitas valmisolekut tööle asumiseks ja sissetuleku teenimiseks, kuid võlgnik ei ole FIMS § 47 lg 1 kohaselt tegelenud tulutoova tegevuse või selle otsimisega. Võlgnik väidab määruskaebuses, et vanusest ja meediakajastusest tingituna ei ole ta tööd leidnud. Samuti ei ole tema töövõime enam endine. 20. märtsi 2023. a ärakuulamisel on võlgnik avaldanud, et soovib tööle asuda ja on tööotsingutel edastanud elulookirjeldusi. Ringkonnakohus märgib, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on võimaldada heas usus käituval võlgnikul võlgadest vabaneda ja anda talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui kohus algatab võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse, peab võlgnik asuma täitma FIMS §-s 47 sätestatud kohustusi, sh tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega. Mõistlikult tulutoov tegevus tähendab üldjuhul seda, et sellest jätkub võlgniku enda kulude katmiseks, kuid saab teha ka väljamakseid võlausaldajatele.
Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik oli 20. märtsi 2023. a ärakuulamise protokollist nähtuvalt töö otsimise, tööle asumise ja sissetuleku teenimise kohustustest teadlik. Võlgnik ei ole määruskaebuses selgitanud, milles seisnevad muutused tema töövõimes, kuidas on ta tööd otsinud, millistele tööpakkumistele kandideerinud ja millised on olnud tulemused. Seaduse mõtteks ei ole vabastada võlgnikke kohustustest üksnes vanaduspensioniealisuse tõttu. Võlgniku selgitustest ei nähtu, et ta oleks teinud kõik endast oleneva ja mõistliku sissetuleku teenimiseks, kuid see on ebaõnnestunud temast sõltumatutel asjaoludel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mõistlikult usutav, et võlgnikul ei ole kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, st 17. aprillist 2023 alates, kuni tänaseni olnud võimalik üldse tulu teenida, seda vastavalt oma eale, töökogemusele, võimetele ja sobivale töökoormusele. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et FIMS § 47 lg-s 1 sätestatud nõuet ei ole võlgnik täitnud, kuna võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevuse või selle otsimisega.
15.4.Maakohtu menetluses ega määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud, et tegi haldurile 2024. a märtsist kuni 2025. a juunini takistusi pensionist kinnipidamisel, suunates haldurit teavitamata pensionilaekumised Eramko OÜ ja seejärel välisriigi (Paysera) kontodele ning jättis sel viisil võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses täitmata. Halduri 13. juuni 2024. a päringu järgselt võlgnik eeltoodu osas selgitusi ei esitanud. Võlgnik eiras halduri 15. oktoobri 2024. a selgitust teavitamiskohustuse, raha liikumise ja kontode avamise kohta ning jätkas oktoobrist 2024 kuni juunini 2025 rikkumisi. Oma 23. juuli 2025. a e-kirjas tunnistas võlgnik kohtule, et kasutas pensioni TMS § 132 lg-s 1 sätestatust lubatust suuremas ulatuses ning tegi ettepaneku rikkumise heastamiseks selliselt, et ta tasub enamsaadud pensioniosa võlausaldajate nõuete täitmiseks osamaksetena. Riigikohus on selgitanud, et võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks annab alust tulude ja varade varjamine. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Vara saab varjata ainult tahtlikult. Kui kohus tuvastab vara varjamise, on ühtlasi tuvastatud ka süüline kohustuse rikkumine (vt ka RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 15). Ringkonnakohus on eelneva põhjal seisukohal, et pensionile sissenõude pööramise vältimiseks välisriigi ja äriühingu kontodele pensioni kandmine, sellest haldurit teavitamata (sh halduri 15. oktoobri 2024. a selgitusi eirates), on tahtlik sissetuleku varjamine. Sellisest võlgniku käitumisest järeldub, et tal puudus tõsiseltvõetav huvi täita FIMS-is ettenähtud kohustusi ja seeläbi kohustustest vabaneda. Võlgnik on takistanud oma sissetulekust kinnipidamiste tegemist ja võlgniku rikkumise tõttu on pankrotivõlausaldajad eelduslikult jäänud ilma sellest, mida nad oleksid saanud, kui võlgnik oleks kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve ning rikkumise hilisem ja ositi heastamine ei muuda olukorda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik rikkus FIMS § 47 lg 2 kohaselt kohustust mitte varjata oma tulusid. Sel alusel keeldus maakohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest põhjendatult.
15.5.Võlgnik ei ole vaidlustanud asjaolu, et Tartu Maakohtu 5. märtsi 2024. a otsusega (jõustunud 21. märtsil 2024) kriminaalasjas nr 1-24-633 KarS § 209 lg 2 p 1 (kelmus), KarS § 3811 lg 2 (raamatupidamise kohustuse rikkumine) ja KarS § 384 lg 1 (juriidilise isiku maksejõuetuse põhjustamine) alustel on ta süüdi mõistetud. Võlgnikule mõisteti süütegude toimepanemise eest liitkaristusena 2 (kaks) aastat 10 (kümme) kuud vangistust ning KarS §
74 lg 1, 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui võlgnik ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõudeid. Ringkonnakohus tuvastas, et kriminaalasja nr 1-24-633 otsusest nähtuvalt lõi võlgnik varalise kasu saamise eesmärgil võlausaldajatele laenude võtmisel tegelikest asjaoludest teadlikult väära ettekujutuse, tekitades sellega võlausaldajatele varalist kahju ca 132 100 eurot ning põhjustas tahtlikult Linnalaser OÜ maksejõuetuse. Linnalaser OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena rikkus võlgnik raamatupidamise seaduse (RPS) §-s 4, 6, 8, 9, 11 ja 12 sätestatud nõudeid, lõi kannatanutele ebaõige ettekujutuse maksevõimelisusest ja sõlmis viidatud äriühingu nimel laenulepinguid, tegi ühingu kontolt enda ja kolmandate isikute kontodele 618 227 euro 3 sendi ulatuses pangaülekandeid, mis ei olnud Linnalaser OÜ (pankrotis) huvides. Seega on võlgnik tahtlikult toime pannud FIMS § 45 lg 3 p 1 tähenduses süüteod ja tekitanud suures ulatuses võlausaldajatele kahju ning sellest tulenevalt on maakohus ka FIMS § 45 lg 3 p 1 alusel võlgniku põhjendatult jätnud kohustustest vabastamata.
16.KLM Kapital OÜ on määruskaebusele esitatud vastuses märkinud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust tuleks pikendada aasta võrra. Ringkonnakohus võlausaldaja seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul puudub FIMS § 49 lg 9 kohaselt alus kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks, sest esinevad asjaolud võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks.
17.Võlgniku määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebusega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Teistel menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.