5.Võtta tsiviilasja materjalide juurde MV Finantseeringud OÜ poolt 22.06.2026 esitatud Viru Maakohtu 12.05.2025 otsus kriminaalasjas nr 1-22-7314. Jätta asja materjalide juurde võtmata Osaühingu Roodevälja Terminal (pankrotis) määruskaebusele lisatud tõendid.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei saa määruse peale määruskaebust esitada. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MV Finantseeringud OÜ (võlausaldaja) esitas 18.02.2025 Harju Maakohtule avalduse Osaühingu Roodevälja Terminal (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 549 398,81 eurot. Võlausaldaja nõue tuleneb Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 26.02.2019 kohtuotsusest tsiviilasjas 2-17-10142, millega kohus mõistis võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 634 416,75 eurot. Võlausaldaja avalduse alusel on nõude sissenõudmiseks algatatud täitemenetlus (072/2019/691), kuid enam kui viis aastat kestnud täitemenetluses on õnnestunud kohtuotsust täita väikeses summas (ca 85 000 eurot algsest nõudest). Võlausaldaja nõuet tagavad osaliselt võlgniku kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid, kuid nõue on tagamata summas 157 190,81 eurot.
2.Võlgnik esitas 26.02.2025 Harju Maakohtule saneerimisavalduse, mille maakohus liitis 03.03.2025 määrusega käesoleva tsiviilasjaga ühte menetlusse. 04.03.2025 määrusega jättis maakohus saneerimismenetluse algatamata.
3.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik selgitas, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja põhjendamata, ning et võlausaldaja ei ole esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid võlgniku maksejõuetust. Võlgnik selgitas 14.03.2025 kohtuistungil, et võlausaldaja nõue ei ole selge, sest hetkel on pooleli kriminaalasi, milles tuvastatakse, kas võlausaldaja nõude aluseks olev kohtuotsus saavutati ebaseaduslikult. Kui kriminaalasjas tuleb süüdimõistev otsus, algatab võlgnik võlausaldaja nõude aluseks oleva kohtuotsuse suhtes teistmismenetluse.
4.19.03.2025 kohtumäärusega nimetas kohus võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Indrek Lepsoo, kes esitas 08.04.2025 aruande, mille kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Seoses kohtusse pöördunud võlausaldaja nõudega selgitas ajutine haldur, et võlausaldaja omandas nõude loovutuse teel T.R. Tamme Auto OÜ-lt. Võlausaldaja kasuks tehtud ja võlausaldaja nõude aluseks olev kohtuotsus jõustus 31.07.2019 ning kohtuotsusest tuleneva nõude sissenõudmiseks algatati täitemenetlus 02.08.2019. Pärast täitemenetluse algatamist viis võlgnik 2019. aasta lõpus oma äritegevuse teise äriühingu, GM THERMOWOOD OÜ alla. GM THERMOWOOD OÜ on 06.12.2019 asutatud ühing, mille ainuosanik ja juhatuse liige on võlgniku juhatuse liige MM. Ajutine haldur märkis, et võlgniku väite kohaselt loovutas T.R. Tamme Auto OÜ võlausaldajale nõude, mida tegelikult ei olnud (nõue oli rahuldatud), ning et võlausaldaja oli (võlgniku väite kohaselt) sellest teadlik. Lääne Ringkonnaprokuratuur alustas nimetatud küsimuses 2022. aastal kriminaalasja (1-22-7314) ja seotud isikutele on esitatud süüdistus grupiviisiliselt suures ulatuses toime pandud kelmuses.
4.1.Ajutine pankrotihaldur tuvastas aruandes võlgniku varalise seisu osas, et võlgnik on viimased aastad tegutsenud üksnes kahjumiga. Võlgniku omakapital on küll positiivne, kuid seda tänu sellele, et osanikud on suurendanud osakapitali ja teinud omanikulaenude (nõuete) arvelt sissemakseid, sh märkimisväärses ulatuses kõrvalnõuete arvelt, mille puhul ajutine haldur märkis, et nende õigsust tuleb kontrollida. Võlgniku arvelduskontol/kassas rahalised vahendid puuduvad. Võlgnikul on nõuded kolmandate isikute vastu summas 5947,32 eurot, millest 5462,32 eurot on võlgniku Maksu- ja Tolliameti (MTA) ettemaksukontol. Võlgnikule kuuluvad varud (põlevkivi jäägid), mille raamatupidamislik väärtus on 358,36 eurot. Võlgnikule kuulub neli kinnisasja. 12.09.2020 hinnati võlgnikule kuuluva kinnisvara turuväärtuseks kokku ca 2,5 miljonit eurot, kuid kohtutäitur on müünud neid kinnisasju avalikul enampakkumisel, millest viimane alghinnaga 845 000 eurot nurjus 17.03.2025 ostuhuviliste puudumise tõttu. Seega ei saa võlgnikule kuuluva kinnisvara turuväärtus ületada enam kui 845 000 eurot. Võlgnikule kuuluvad ka masinad, seadmed ja muu materiaalne põhivara, mille väärtuseks hindas ajutine haldur kuni 50 000 eurot. Kokkuvõtlikult leidis ajutine haldur, et võlgnikul on vara turuväärtuses ca 900 000 eurot.
4.2.Võlgniku teadaolevad kohustused moodustavad ajutise halduri hinnangul kokku vähemalt 1 325 521,41 eurot. Sellest 549 398,81 eurot moodustab kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue. Suuremate nõuetega võlausaldajateks on ka MM (nõue summas 103 200 eurot), GM THERMOWOOD OÜ (nõue summas 257 393,72 eurot) ning WSL Energy OÜ (nõue summas 400 000 eurot). Ajutise halduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu likviidsustesti järgi ning tegemist ei ole ajutise olukorraga. Võlgniku likviidseks varaks saab ajutise halduri hinnangul lugeda üksnes võlgniku nõudeid MTA ettemaksukontol summas 5462,32 eurot. Võlgnikule kuuluv muu vara, sh kinnisvara ei ole likviidne, mida kinnitab ainuüksi asjaolu, et seda ei ole suudetud 5 aasta jooksul täitemenetluses realiseerida. Samuti puuduvad võlgnikul igasugused rahavood, s.o võlgnikul puudub ka võimalus lähiajal saada likviidseid vahendeid juurde. Kohtusse pöördunud võlausaldaja nõude rahuldamiseks võlgnikul (piisavalt) likviidset vara ajutise halduri hinnangul ei ole. Ajutine haldur märkis täiendavalt, et aruande koostamise ajal on võlgnik püsivalt maksejõuetu ka bilansitesti järgi: võlgniku varade ja kohustuste võrdlusest nähtub, et võlgniku olemasoleva vara (väärtuses ca 900 000 eurot) müügi arvelt ei ole võimalik katta võlgniku kõiki kohustusi (summas ca 1,3 miljon eurot).
4.3.29.04.2025 esitas võlgnik seisukoha koos uute tõenditega. Võlgnik selgitas, et kuna võlausaldaja nõudega seondub kriminaalmenetlus ning nõude aluseks olev kohtuotsus kuulub teistmisele, tuleb võlausaldaja nõue lugeda ebaselgeks / vaieldavaks, mistõttu ei saa seda nõuet võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtta. Võlgnik vaidles vastu ajutise halduri hinnangule võlgniku majanduslikule seisule. Võlgnik leidis, et võlgnikule kuuluva kinnisvara väärtuseks tuleb määrata vähemalt 2 481 000 eurot, sest selline oli 2020. aastal kinnisvarale antud turuväärtuse hinnang. Samuti tuleb võlgniku varade hulka arvestada võlgniku kahju hüvitamise nõuet summas ca 14,3 miljonit eurot, mille võlgnik on esitanud tsiviilasjas 2-22-6016. Võlgniku hinnangul tuleb võlgniku majandusliku olukorra hindamisel võtta arvesse ka GM THERMOWOOD OÜ-d, kellega võlgnik on lepinguliselt seotud.
5.Ajutine haldur esitas 09.05.2025 täiendava seisukoha, arvestades võlgniku poolt pärast ajutise halduri aruande koostamist esitatud suulisi ja kirjalikke seisukohti. Ajutine haldur märkis, et jääb oma aruandes esitatud seisukoha juurde, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Seoses tsiviilasjas 2-22-6016 menetletava kahju hüvitamise nõudega avaldas ajutine haldur, et võlgniku maksevõime hindamisel ei ole võimalik arvestada võlgniku poolt esitatud kahju hüvitamise nõudeid, mille rahuldamise perspektiiv ei ole teada, seda eriti olukorras, kus praegusel juhul on see nõue ka jäetud maakohtu poolt rahuldamata.
6.Võlgnik esitas 09.05.2025 seisukoha koos täiendavate tõenditega. Võlgnik esitas vastuväite, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olnud pankrotihoiatus ei vasta võlgniku hinnangul nõuetele. Samuti palus võlgnik kohtul hinnata, kas käesoleva kaasuse asjaoludel võlgniku pankroti väljakuulutamine on põhiseadusega kooskõlas. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus kuulutas 20.05.2025 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Indrek Lepsoo. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda ja määras ajutise pankrotihalduri tasuks 4575 eurot (käibemaksuga), mille mõistis välja võlgniku pankrotivarast ajutise pankrotihalduri kasuks. Võlausaldaja hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks määras maakohus 5849 eurot.
7.1.Määruse põhjenduste kohaselt hindas kohus võlgniku maksejõulisust esmalt pankrotiseaduse (PankrS ) § 1 lg 2, s.o likviidsustesti alusel ehk võrdles võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi likviidsete vahenditega, mida võlgnik saab nende kohustuste täitmiseks kasutada. Kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue tugineb Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusele. Võlgnik väidab, et võlausaldaja nõuet ei saa võlgniku kohustuste hulgas arvesse võtta, sest tegemist on vaieldava nõudega (Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-163-16, p 13). Võlgniku hinnangul on tegemist vaieldava nõudega, sest võlgniku väite kohaselt saavutati see kohtuotsus pettusega ning nendel asjaoludel on algatatud kriminaalasi. Võlgnik peab tõenäoliseks, et kriminaalasja tulemusel langeb võlausaldaja nõue ära, sest võlgnik plaanib siis taotleda kohtuotsuse teistmist. Kohus võlgnikuga ei nõustunud. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). Olukorras, kus võlausaldajal on nõude osas jõustunud kohtuotsus, ei saa kohus lugeda seda nõuet ebaselgeks/vaidlusaluseks ning jätta seda nõuet võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Sõltumata pooleliolevast kriminaalasjast ning võlgniku väitest, et võlgnik plaanib pärast kriminaalasja lõppemist esitada teistmisavalduse, saab ja peab kohus praegu lähtuma sellest, et võlausaldaja kasuks tehtud kohtuotsus on jõustunud kohtulahend, mille täitmist on võlausaldajal õigus nõuda. Vastupidine seisukoht läheks vastuollu nii õiguskindluse kui ka süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kriminaalasjas 1-22-7314 ei ole asjaosaliste suhtes tehtud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Võlausaldaja nõude aluseks oleva kohtuotsuse suhtes ei toimu praegu teistmismenetlust ning hetkel on teadmata, kas üldse esineb teistmisalus. Kohus märkis et Tartu Ringkonnakohus menetles tsiviilasjas 2-21-17273 võlgniku hagi võlausaldaja vastu vaidlusaluse kohtuotsuse alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Viidatud menetluses väitis võlgnik, et sellistel asjaoludel ei saa kohtuotsust sundtäita, mh sest see põhjustab võlgnikule kahju. Tartu Ringkonnakohus leidis samuti, et õiguskindluse põhimõte ja sellest tulenev jõustunud kohtulahendi õigusjõu põhimõte kaalub üles sundtäitmise jätkumisega kaasneva võlgniku õiguste võimaliku riive (vt Tartu Ringkonnakohtu 08.11.2022 lahend asjas 2-21-17273, p 12). Eelnevat arvesse võttes leidis kohus, et kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue ei ole vaidlusalune, mistõttu puudub alus jätta see nõue võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvesse võtmata.
7.2.Likviidse maksejõuetuse hindamisel tuleb arvesse võtta võlgniku poolt täitmisele kuuluvad sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Arvestama peab ka võlausaldaja sooviga nõuet maksma panna ehk arvesse saab võtta üksnes need nõuded, mida reaalselt soovitakse võlausaldajate poolt maksma panna ning mis seetõttu ka tegelikult võlgniku maksevõimet ohustavad. Maakohus märkis, et võlgnik on mh tuginenud võlgniku ja GM THERMOWOOD OÜ vahel 01.01.2020 sõlmitud kasutuslepingule ja selle lepingu lisale. Kasutuslepingus lepiti kokku, et võlgnik annab GM THERMOWOOD OÜ-le tasuta
kasutamiseks viis reservuaari ning et GM THERMOWOOD OÜ peab kandma kõik seonduvad kulud (lepingu p-d 2.1 ja 4.2). Lepingu lisa punktis 2 lepiti kokku, et GM THERMOWOOD OÜ kohustub kasutuslepinguga opereeritavatest varadest saadud vahendite ulatuses finantseerima võlgniku suhtes õiguslikult siduvalt tuvastatud kohustuste täitmist, mis on tekkinud võlgniku varasemast tegevusest. Võlgniku väite kohaselt tuleb seda lepingut võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtta, sest sellest nähtub, et GM THERMOWOOD OÜ on nõus üle võtma kõik võlgniku kohustused Kohus leidis, et sõltumata sellest, mida võlgnik ja GM THERMOWOOD OÜ omavahel selles lepingus kokku leppisid, on ajutise halduri aruandes tuvastatud kohustused siiski võlgniku, mitte GM THERMOWOOD OÜ kohustused. Mingit võlgniku kohustuste üleandmist GM THERMOWOOD OÜ-le ei ole toimunud, ka võlausaldajad ei ole oma nõusolekut selleks andnud (VÕS § 175).
7.3.Maakohus leidis, et kuigi ajutine haldur tuvastas oma aruandes, et võlgnikul on rahalisi kohustusi summas ca 1,3 miljonit eurot, tuleb võlgniku likviidsuse hindamisel võtta aluseks üksnes kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue. Kõik teised suuremad võlausaldajad, kes on ühtlasi võlgnikuga seotud isikud (WSL Energy OÜ, GM THERMOWOOD OÜ, MM), on kinnitanud, et nad ei ole asunud oma nõudeid võlgniku vastu sisse nõudma ning et nad on valmis andma võlgnikule täiendavat aega nende kohustuste täitmiseks. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu lähtuda sellest, et võlgniku maksevõimet ohustab üksnes kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue summas 549 398,81 eurot.
7.4.Likviidse maksejõuetuse hindamisel tuleb võlgnikul olemasolevate likviidsete vahendite all peamiselt arvesse võtta raha, tähtajalisi hoiuseid ning ka väärtpabereid, mille kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus. Mitterahaliste vahendite arvestamisel likviidse varana peavad need vahendid olemas kergesti / kiiresti realiseeritavad (rahaks muudetavad). Arvestades, et maksejõuetuks muutunud osaühingul on seaduse kohaselt aega 20 päeva, et võtta kasutusele abinõud maksevõime saavutamiseks (ÄS § 180 lg 51), tuleb hinnata, kas võlgniku mitterahalised vahendid on realiseeritavad 20 päeva jooksul, s.o kas võlgnikul on 20 päeva pikkuse perioodi jooksul võimalik saada juurde piisavalt rahalisi vahendeid, et sissenõutavaks muutunud võlad tasuda. Sellist ajalist raami toetab ka pankrotiseaduse seletuskiri. Ajutine haldur asus oma aruandes seisukohale, et võlgniku likviidseks varaks saab pidada üksnes nõudeid MTA ettemaksukontol summas 5462,32 eurot ning et võlgniku muu vara ei ole likviidne. Kohus nõustus ajutise halduri järeldusega, et tegemist on ainsa varaga, mida saaks kohe kasutada võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Nagu ajutine haldur on oma aruandes ning ka kohtuistungil selgitanud, siis võlgnikul majandustegevus puudub, võlgnikul (muud) raha pole, arvelduskontod on aastaid arestitud ning võlgnikul puuduvad ka igasugused rahavood. Võlgnikul puudub seega ka võimalus saada lähiajal likviidseid vahendeid juurde.
7.5.Võlgnikule kuulub arvestatavas ulatuses mitterahalisi vahendeid, milleks eelkõige on võlgnikule kuuluvad neli kinnisasja. Ebaõige on võlgniku väide, nagu tuleks võlgnikule kuuluva kinnisvara väärtuse hindamisel võtta aluseks 2020. aastal tehtud eksperthinnang kinnisvara turuväärtuse kohta. Likviidsustesti rakendamisel tuleb võtta aluseks vara likviidsus, sh lähituleviku perspektiivis, mitte vara n-ö õiglane turuhind. Esiplaanile tuleb seada võlausaldajate nõuete rahuldamine, mitte võlgniku soov saada oma varast maksimaalset tulu. Kohus nõustus ajutise halduri ja võlausaldajaga, et võlgnikule kuuluvat kinnisvara ei saa pidada likviidseks varaks. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et võlgniku suhtes on alates 2019. aastast käinud täitemenetlus, mille jooksul ei ole suudetud seda kinnisvara realiseerida. Võlgnik ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et võlgnikule kuuluv kinnisvara oleks erinevalt ajutise halduri seisukohast siiski likviidne, s.o et kinnisvara on võimalik lähitulevikus mingi kindla summa eest võõrandada. 29.04.2025 kohtuistungil märkis ka
võlgnik, et ta ei ole teadlik isikust, kes oleks nõus selle kinnisvara ära ostma. Võlgnik on kohtule üksnes selgitanud, miks võlgnikule kuuluv kinnisvara ei ole võlgniku hinnangul likviidne, kuid sõltumata mittelikviidsuse põhjustest, on fakt see, et seda kinnisvara ei ole õnnestunud pika aja jooksul müüa. Ka võlgniku poolt viidatud 2020. aasta eksperthinnangus on ekspert märkinud, et selle kinnisvara tõenäoliste ostjate hulk on väga piiratud. Olukorras, kus võlgnikule kuuluvat kinnisvara ei ole suudetud täitemenetluses korraldatud enampakkumistel enam kui 5 aasta jooksul likviidseks muuta, ei saa seda vara pidada likviidseks. Võlgnik leidis, et võlgniku varadena tuleb käsitleda ka kahju hüvitamise nõuet, mida kohus menetleb tsiviilasjas nr 2-22-6016. Kohus sellega ei nõustunud kuna tegemist on tagamata nõudega, mille puhul ei ole teada, kas see rahuldatakse, sh vaidlus puudub, et esimeses kohtuastmes jäi see nõue rahuldamata. Igal juhul (sõltumata hinnangust selle nõude perspektiivile) ei ole tegemist likviidse varaga ja selle arvelt ei ole võimalik sissenõutavaks muutunud kohustusi täita.
7.6.Võlgniku varadest saab likviidseks pidada üksnes MTA ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid summas 5462,32 eurot. Muu võlgnikule kuuluv vara ei ole likviidne, mistõttu kohus seda võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvesse ei võtnud. Arvestades, et võlgnikul on likviidset vara 5462,32 eurot, kuid sissenõutavaks muutunud kohustus, mille täitmist võlausaldaja nõuab, on 549 398,81 eurot, on võlgnikul likviidset vara kordades vähem kui sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Võlgnik on seega PankrS § 1 lg 2 tähenduses (likviidsustesti alusel) püsivalt maksejõuetu. Kohus ei nõustunud võlgniku väidetega, et maksejõuetus on ajutine. Võlgniku käsitlus võlgniku maksejõuetuse ajutisusest tugineb hüpoteetilisele tulevikustsenaariumile, mille realiseerumises puudub igasugune kindlus. Isegi kui kriminaalasjas 1-22-7314 jõustuks võlgnikule soodne kohtuotsus, ei kõrvaldaks see võlausaldaja nõude aluseks olevat kohtuotsust. Nii ajutine haldur kui ka võlausaldaja on õigesti märkinud, et praegusel juhul rakenduks TsMS § 704 lg 3 esimeses lauses sätestatud 5 aastane tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks, mis on juba möödunud. Olukord, kus võlausaldaja on proovinud oma nõuet täitemenetluse kaudu sisse nõuda, on kestnud aastaid (täitemenetlus algatati 02.08.2019). Kogu selle perioodi jooksul ei ole võlgnik suutnud lahendada seda olukorda muul viisil. Võlgnik on mitmel korral proovinud saavutada enda saneerimist - kuid tulutult. Vaidlus puudub, et aastate jooksul on võlgnik küll teinud kohtusse pöördunud võlausaldajale erinevaid ettepanekuid nõude täiendavaks tagamiseks, kuid võlausaldaja ei ole sellega nõustunud, mh seetõttu, et võlausaldaja on aastaid täitemenetluse kaudu proovinud oma nõuet tulutult realiseerida, mistõttu on võlausaldaja väite kohaselt usaldus võlgniku vastu kadunud. Rahalisi vahendeid, et võlausaldaja nõue (kasvõi riskide maandamiseks) ära tasuda, ei ole võlgnik samas leidnud.
7.7.Maakohus leidis, et võlgniku vastuväited seoses võimaliku põhiseadusvastasusega on põhjendamatud. Kohus ei leidnud, et mõni käesolevas asjas kohaldatud õigusnorm oleks põhiseadusega vastuolus (võlgnik ei ole sellisele normile ka viidanud) või et seaduses esineks asjassepuutuv põhiseadusvastane lünk.
7.8.Kohus ei nõustunud võlgniku vastuväitega, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olnud pankrotihoiatus ei vastanud nõuetele. Võlgniku väite kohaselt esitas võlausaldaja selle sama pankrotihoiatuse alusel ka varasemalt võlgniku vastu pankrotiavalduse, mida kohus menetles tsiviilasjas 2-23-968. Võlgniku hinnangul „puudub võlausaldajal õigus sama hoiatust uuesti kasutada uue pankrotiavalduse aluseks“. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et võlausaldaja tegi 29.12.2022 võlgnikule pankrotihoiatuse seoses kahe nõudega, mis võlausaldajal võlgniku vastu oli: (i) nõue summas 7044,94 eurot seoses tsiviilasjas 2-20-6801 tekkinud menetluskuludega ning (ii) (tagamata) nõue summas 157 190,81 eurot, mis tuleneb
26.02.2019 tsiviilasjas 2-17-10142 tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsusest. Tsiviilasjas 2-23968 esitas võlausaldaja võlgniku vastu pankrotiavalduse tuginedes üksnes nõudele seoses tsiviilasjas 2-20-6801 tekkinud menetluskuludega. See, et võlausaldaja esitas varasemalt pankrotihoiatuses märgitud ühe nõude alusel kohtule pankrotiavalduse, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et võlausaldaja ei võiks hiljem esitada kohtule pankrotiavaldust teise, samas pankrotihoiatuses märgitud nõude alusel (või et võlausaldaja peaks selle teise nõude osas esitama võlgnikule uue pankrotihoiatuse). Käesolevas asjas esitatud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osas on võlgnikule pankrotihoiatus tehtud, mistõttu vastas pankrotiavaldus PankrS § 10 lg 2 p 1 nõuetele. Teiseks, võlausaldaja tugines pankrotiavalduse põhistamisel ka PankrS § 10 lg 2 punktis 2 sätestatud alusele. Ajutise halduri aruanne tõendab ka selle alternatiivse aluse esinemist. Võlausaldaja nõude täitmiseks on alates 2019. aastast toimunud täitemenetlus, mille raames ei ole suudetud võlausaldaja nõuet rahuldada. Lisaks ei saa võlgnik sellele vastuväitele enam tugineda, kuna ei ole sellele tuginenud enne ajutise halduri nimetamise otsustamist. Pankroti väljakuulutamisel kohus ei kontrolli ega hinda enam (uuesti) neid asjaolusid, mis saavad olla aluseks ajutise halduri nimetamata jätmisele, sh PankrS § 10 lõikes 2 sätestatud võlgniku maksejõuetuse põhistamise aluseid, mida kinnitab ka õiguskirjandus (Pankrotiseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2024. § 31 komm. p 3.1.1 lk 399).
7.9.Maakohus leidis, et pankrotiavalduse rahuldamata jätmise tõttu tuleb pankrotimenetluse kulud, sh ajutise halduri tasu tasuda pankrotivarast (PankrS § 150 lg 1 p 2 ja lg 2). Kohus määras PankrS § 23 järgi kindlaks ajutise halduri tasu ning määras, arvestades halduri ülesannete mahtu, keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi, tasu suuruseks 4575 eurot, mille mõistis välja võlgniku pankrotivarast. Pankrotimenetluse kuluks on mh menetluskulud (PankrS § 150 lg 1 p 1). Ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kuludeks PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (vt Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-23-13, p 11). Võlausaldaja taotles menetluskulude hüvitamist summas 9130,8 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 8710,8 eurot (käibemaksuga). Kohus leidis, et võlausaldaja taotlus tasutud riigilõivu hüvitamiseks summas 420 eurot on põhjendatud menetluskulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja võlausaldajale õigusteenust 22,25 tundi tunnitasuga 240 eurot. Kohus pidas lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks (TsMS § 175). Kõik menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid vajalikud ning nimekirjast ei nähtu, et lepinguline esindaja oleks kulutanud nende toimingute tegemisele ebamõistlikult palju aega. Arvestades kohtule teadaolevat vandeadvokaadi keskmist tunnitasu suurusjärku, pidas maakohus põhjendatuks lähtuda võlausaldaja lepingulise esindaja kulude hüvitamisel tunnitasust 200 eurot ning määras lepingulise esindaja kulude suuruseks 5429 eurot (sh käibemaks). Seega moodustavad võlausaldaja hüvitatavad menetluskulud 5849 eurot. Maakohus märkis, et menetluskulud hüvitatakse pankrotihalduri poolt PankrS §-s 146 sätestatud korras, mistõttu maakohus määras üksnes kindlaks hüvitamisele kuuluva summa suuruse, kuid ei mõista seda pankrotivõlgnikult välja (vt Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-23-13, p 12). Määruskaebus
8.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue lahendi, millega jätta pankrot välja kuulutamata ja kõik menetluskulud võlausaldaja kanda.
8.1.Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud alusetult asja materjalide juurde võtmata olulised võlgniku poolt esitatud seisukohad ja tõendid, millest tulenevalt on maakohus teinud ebaõige lahendi. Võlgnik põhjendas, et esitab seetõttu uuesti vandeaudiitor Triin Seli 10.11.2024 aruande raamatupidamise tehingu audiitorkontrolli kohta, kriminaalasjas nr 1-227314 koostatud vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti, Aseri Sadam OÜ äriregistri väljatrüki, 30.01.2024 istungi protokolli asjas 1-22-7314, Statistikaameti kodulehe väljavõtte, hoiustamislepingu projekti, Risto Küti e-kirja MV Finantseeringud OÜ-le ja WSL Energy OÜ kinnituskirja, kohtumäärused tsiviilasjas nr 2-20-6801 ja 2-23-968, Õiguskantsleri 11.04.2025 kirja, prokuröri kohtukõne kriminaalasjas nr 1-22-7314, MV Finantseeringud OÜ äriregistri väljavõtte ning Justiits- ja Digiministeeriumi 04.03.2025 vastuse märgukirjale. Võlgniku hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et kuna võlausaldajal on olemas oma nõude osas jõustunud kohtuotsus, ei saa kohus lugeda nõuet ebaselgeks ega vaidlusaluseks ning ei saa jätta nõuet võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Seaduse selline kohaldamine, mis lubab pankroti väljakuulutamist vaidlusaluse (arvatavasti kuritegelikul teel omandatud) nõude alusel ja toob kaasa ettevõtte võimaliku vara müügi ja likvideerimise enne nõude põhjendatuse osas lõpliku selguseni jõudmist, rikub võlgniku põhiseaduslikke õigusi. Vaadates asjas esitatud tõendeid tervikuna, oleks kohus pidanud mõistma, et võlausaldaja nõue on tegelikkuses alusetu või vaidlusalune ning jõustunud kohtulahend on saadud üksnes tulenevalt asjaolust, et võlausaldaja koos teiste isikutega varjas kohtu eest tõendit ja asjaolusid selle kohta, et nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Riigikohus on rõhutanud, et kui kohus leiab, et võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, jätab ta pankroti välja kuulutamata (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-32-07). Seega tulnuks esmalt selgitada välja nõude reaalne olemasolu (siin kriminaalmenetluse korras) ja alles siis, kui nõue osutub tõepoolest ka kriminaalkollegiumite arvates kehtivaks ning võlgnik on maksejõetu, kaaluda pankroti välja kuulutamist. Ei saa piisata sellest, et nõue on ainult selge võlausaldaja ja tema esindaja jaoks või, et neil on hetkel olemas kohtulahend.
8.2.Võlgnik ei nõustu maakohtuga selles, et ükski käesolevas asjas kohaldatud õigusnorm ei ole põhiseadusega vastuolus. Olukord, kus juriidilise isiku suhtes kuulutatakse välja pankrot ja likvideeritakse enne, kui tal on olnud võimalus tõendada, et ainus nõue, mille alusel pankroti välja kuulutamist nõutakse, on alusetu ja tuleneb kuriteost, on põhiseaduse vastane. Lisaks on põhiseaduse vastane ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga vastuolus ka PankrS § 27 lg 3, mis sätestab, et pankrotiavalduse menetlemist ei või peatada ning TsMS § 703 lg 3 välja toodud teistimisavalduse esitamise tähtaeg viis aastat. Pankroti väljakuulutamine ja sellest tulenev ettevõtte likvideerimine on äärmuslik meede, mille rakendamine peab olema viimane abinõu. Juhul kui kelmuse teel saadud nõude alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot, toob see kaasa eelduslikult võlgniku majandustegevuse lõpetamise, võlgniku vara müügi ja pankrotimenetluses väljamakse tegemise võlausaldajale, kellel tegelikult puudub õiguspärane nõue võlgniku vastu.
8.3.Kuna kohus jättis asja materjalide juurde võtmata tõendid, mis tõendavad võlausaldaja poolt esitatud nõude alusetust, asus kohus ebaõigetele järeldustele ja hindas võlgniku likviidsust ja kohustuste hulka koos võlausaldaja nõudega. Samas on pankrotimenetluses kõik teised võlausaldajad kinnitanud, et ei nõua käesoleval hetkel oma nõuete rahuldamist võlgnikult ning samuti ei soovi teised võlausaldajad võlgniku pankroti välja kuulutamist. Juhul kui kohus oleks lähtunud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-163-16 juhistest ja hinnanud võlgniku maksejõulisust ilma võlausaldaja nõudeta, oleks kohus järeldanud, et tegemist on varaka ja maksejõulise ettevõttega, kelle suhtes puuduvad teistel võlausaldajatel igasugused pretensioonid. Maakohus on ebaõigesti jätnud käsitlemata varana võlgniku nõude tsiviilasjas nr 2-22-6016, väites et tegemist ei ole likviidse varaga ja tegemist on tagamata nõudega. Nõue
on esitatud mitme isiku vastu, kellel on erinevaid varasid ning seega ei saa pidada nõuet lootusetuks ega mittelikviidseks.
8.4.Määruskaebuse esitaja ei nõustu ka kohtu käsitlusega seonduvalt võlgnikule esitatud pankrotihoiatusega. Võlgnikule 29.12.2022 esitatud pankrotihoiatuse alusel on pankrotiavaldust juba menetletud tsiviilasjas nr 2-23-968 ning antud menetluses pankrotimenetlus lõpetati. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ka kohtu väitega, et võlgnik oleks pidanud selle vastuväite esitama enne ajutise halduri nimetamise määrust. Maakohus on toonud välja, et võlausaldaja tugines pankrotiavalduse põhistamisel ka PankrS § 10 lg 2 p 2 sätestatud alustele ning võlausaldaja nõude täitmiseks on alates 2019.a. toimunud täitemenetlus, mille raames ei ole suudetud võlausaldaja nõuet rahuldada. Samas ei ole kohus hinnanud seda, miks täitemenetluses ei ole vara realiseeritud. Määruskaebuse esitaja on välja toonud ka varasemalt, et vara realiseerimatuse põhjus ei tulene vara olemusest või turutingimustest, vaid hoopis sellest, et täitemenetlusel põhinev nõue on seotud kelmusega, mille raames on täitedokumendi kasusaajad süüdistatavad. Sellise nõude sundtäitmine avaliku enampakkumise korras muudab selle vara turu jaoks äärmiselt tundlikuks ja sisuliselt „toksiliseks“, potentsiaalsed ostjad Eestis mõistavad olukorra tausta ega soovi olla seotud vaieldava ja avalikult kriminaalasjaga seostatava vara omandamisega. Lisaks tegutseb võlgnik väga spetsiifilises ärivaldkonnas, kus konkurente on loetud hulk ning turuosalised on omavahel hästi kursis nii omandi kui ka selle üle käivate kohtuvaidlustega.
8.5.Võlgniku hinnangul on kohtu poolt välja mõistetud võlausaldaja menetluskulud märkimisväärselt üle paisutatud ega vasta tegelikkusele. Võlgniku hinnangul ei saa olla võlausaldaja esindajal kulunud tööde tegemiseks sedavõrd pikka aega kui hinnata asjas võlausaldaja poolt esitatud seisukohti ja dokumentide mahtu. Veel enam, kõik 2-25-2703 menetluses lisatud dokumendid on suurem osas juba võlausaldaja valduses olnud varasemalt. Menetluse edasine käik
9.Võlausaldaja ning pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
12.TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Käesoleval juhul tugineb võlausaldaja oma nõudes Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 26.02.2019 otsusele tsiviilasjas 2-17-1042. Võlgniku vastuväited seonduvad eelkõige kriminaalasjaga 1-22-7314 ning ka selles asjas on menetlus lõppenud. Kolleegiumi hinnangul ei oma võlgniku poolt määruskaebusele lisatud tõendid määruskaebuse lahendamiseks tähendust ning ringkonnakohus keeldub vastu võtmast võlgniku määruskaebusele lisatud tõendeid (kaebuse lisad 1-14). Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde võlausaldaja
poolt 22.06.2026 esitatud kriminaalasjas 1-22-7314 tehtud Viru Maakohtu 12.05.2025 otsuse (muudetud Tartu Ringkonnakohtu 05.12.2025 otsusega, mida omakorda on muudetud Riigikohtu 08.06.2026 otsusega), millele on lisatud jõustumismärge.
13.PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 järgi tähendab maksejõuetus seda, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 nimetatud eeldustest (vt RKTKo 25.02.2013, 3-2-1188-12, p 14).
14.Määruskaebusmenetluses on peamiselt vaidlus selle üle, kas maakohus on võlgniku maksejõuetuse hindamisel arvestanud õigesti pankrotiavalduse aluseks oleva nõudega ning kas võlgnik oli sellest tulenevalt püsivalt maksejõuetu.
15.Pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõue, mille suurus oli avalduse esitamise seisuga 549 398,81 eurot, tuleneb Tartu Ringkonnakohtu 26.02.2019 otsusest tsiviilasjas nr 217-10142, mis on jõustunud 31.07.2019. Võlgnik on võlausaldaja nõudele vastu vaielnud, tuginedes sellele, et kohtulahend eelnimetatud tsiviilasjas saavutati pettusega ja võlausaldaja nõude aluseks olevad asjaolud on vaidluse all kriminaalasjas nr 1-22-7414 ning kriminaalasja tulemusest sõltuvalt võib võlgnik taotleda tsiviilasjas 2-17-10142 kohtuotsuse teistmist. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on õige võlgniku viide, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu, ning seejärel tuleb hinnata, kas maksejõuetus on püsiv (vt RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p-d 13 ja 17). Praegusel juhul ei ole aga tegemist olukorraga, kus võlgnik oleks vaielnud võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu. Vastavalt TsMS § 457 lg-le 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et olukorras, kus võlausaldaja nõue tuleneb jõustunud kohtulahendist, ei saa lugeda võlausaldaja nõuet ebaselgeks ning jätta seda võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et võlausaldaja on toonud esile, et kohtumenetlus kriminaalasjas nr 1-22-7314 on lõppenud 08.06.2026 ning Viru Maakohtu 12.05.2025 otsus on jõustunud osas, millega süüdistatavad õigeks mõisteti. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et maakohus oleks pidanud hindama võlgniku maksevõimelisust ilma võlausaldaja nõudeta. Samuti on põhjendamatud võlgniku väited selle kohta, et pankroti väljakuulutamine ning PankrS § 27 lg 3 ja TsMS § 703 lg 3 on põhiseadusega vastuolus.
16.Võlgnik on PankrS § 1 lg-st 2 tuleneva rahavoogude testi järgi püsivalt maksejõuetu, kui ta ei suuda täita kõiki oma sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi likviidse vara arvelt mõistliku aja jooksul. Võlgniku likviidne vara peab olema selline, mille arvelt on võimalik kohustused täita lähimas tulevikus (PankrS I komm (2024) § 1 p 2.2.2 lk 25- 26). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus, toetudes ajutise halduri aruandele, põhjendatult, et võlgnik on PankrS § 1 lg 2 mõistes maksejõuetu ning seda olukorda ei saa pidada ajutiseks. Maakohus
leidis, et võlgniku likviidseks varaks saab lugeda üksnes võlgniku nõudeid MTA ettemaksukontol summas 5462,32 eurot. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks sellele järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire. Võlgnik ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnikul on võimalik likviidsusprobleemid lahendada mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult võlgniku likviidse varana arvesse võtmata võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis on menetluses tsiviilasjas nr 2-22-6016, kuna tegemist ei ole varaga, mille arvelt saaks täita võlausaldaja sissenõutavaks muutunud kohustuse lähiajal. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka määruskaebuse väited, mis puudutavad pankrotiavalduse põhistamist ning PankrS § 10 lg-s 2 nimetatud eelduste täitmata jätmist. Võlausaldaja pankrotiavaldust võlgniku maksejõuetuse põhistamisel hindab kohus ajutise halduri nimetamisel ning kohtul on õigus jätta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg-s 3 sätestatud alustel. Pankroti väljakuulutamise otsustamisel hindab kohus PankrS § 31 lg 1 järgi seda, kas võlgnik on maksejõuetu. Maakohus viitas põhjendatult, et pankroti väljakuulutamisel ei kontrolli kohus uuesti neid asjaolusid, mis saavad olla aluseks ajutise halduri nimetamata jätmisele, sh PankrS § 10 lõikes 2 sätestatud võlgniku maksejõuetuse põhistamise aluseid (vt ka PankrS I komm (2024), § 31 komm. p 3.1.1 lk 399).
18.Eeltoodule tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et pankroti väljakuulutamise eeldused on täidetud, mistõttu jätab ringkonnakohus võlgniku määruskaebuse rahuldamata.
19.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on määranud kindlaks ajutise halduri tasu ja võlausaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Võlgnik on määruskaebuses vaielnud vastu võlausaldaja lepingulise esindaja menetluskulude suurusele, leides et maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud ajakulu kokku 22,25 tundi on ülemäärane. Ajutise halduri tasu suurusele ei ole võlgnik määruskaebuses vastuväiteid esitanud.
20.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt RKTKm 23.03.2016, nr 3-2-1-184-15, p 14; RKTKm 15.02.2015, nr 32-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suuruse muutmiseks. Kolleegiumi hinnangul on võlausaldaja lepingulise esindaja ajakulu kooskõlas menetluse käigu ning asja mahu, sisu ja keerukusega, millest tulenevalt ei saa seda pidada selgelt ülemääraseks. Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu põhjendatuks peetud võlausaldaja lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et võlgniku arvates pidanuks õigusteenuse osutamiseks kuluma vähem aega, kui maakohus pidas põhjendatuks. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt RKTKm 26.10.2011, 3-2-1-88-11, p 12).
21.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 ja PankrS § 150 lg 2 alusel võlgniku kanda ning kulud tasutakse pankrotivarast. Võlausaldaja on esitanud 29.04.2026 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub seoses määruskaebemenetlusega võlgnikult välja mõista õigusabikulud summas 1264,80 eurot (sh käibemaks). Võlausaldajale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 240 eurot kokku 4,25 tundi. Sealjuures kulus esindajal määruskaebuse ja selle lisadega tutvumisele ja analüüsile 1 tund ning seisukoha koostamisele 3,25 tundi. Arvestades praeguse asja keerukust ja mahtu ning keskmist sarnase õigusteenuse eest tasumisele kuuluvat tasumäära, peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule võlausaldaja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Võttes arvesse määruskaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu ning seda, et määruskaebemenetluses olid vaidluse all samad küsimused, mille osas avaldasid menetlusosalised seisukohti ka maakohtus, loeb ringkonnakohus võlausaldaja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks kokku kuni 3,25 tunni ulatuses. TsMS § 174 lg 10 alusel tuleb menetluskulu hüvitada koos käibemaksuga. Seega on võlausaldaja põhjendatud menetluskulu kokku 806 eurot (sh käibemaks). Menetluskulu hüvitatakse pankrotihalduri poolt PankrS §-s 146 sätestatud korras, mistõttu ringkonnakohus üksnes määrab kindlaks hüvitamisele kuuluva summa suuruse, kuid ei mõista seda pankrotivõlgnikult välja.
22.Pankrotiseadus ei näe ette pankrotimääruse peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise võimalust (PankrS § 5 lg 2 ja § 32 lg 1). PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude, sh menetluskulude, kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse, kuid sättest ei tulene õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus on 10.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13 p-s 11 selgitanud, et PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib TsMS § 178 lg 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Eeltoodust tulenevalt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramise osas.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.