Võlaõigus

Kostja määratud tähtaja jooksul kohtule hagile vastust ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 840 eurot, finantskohustused 120 eurot, majapidamiskulud 250 eurot. Krediidiandja võttis aluseks ka Maksu- ja Tolliameti andmebaasi tehtud päringu andmed, mille kohaselt oli kostja sissetulek 603 eurot ning krediidiandja teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Kostja esitatud andmed ja registritest saadud info

kostjal maksehäire puudumise kohta ei saanud olla kostja krediidivõimelisuses veendumiseks piisav ning krediidiandja oleks pidanud koguma krediidivõimelisuse hindamiseks täiendavaid andmeid, sh vajadusel küsima kostjalt pangakonto väljavõtet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata. Selles asjas andis kohus hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõuete ümberarvestus ning vastavalt oma nõudeid täpsustada. Hageja kohtu antud tähtaja jooksul hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei põhistanud ega esitanud ka VÕS § 4034 lg 7 kohast nõuete ümberarvestust. Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks oleva 20.10.2022 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksete uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus

tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Ei ole teada, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.