Võlaõigus

lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Hageja palub mõista kostjalt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 1570,36 eurot, intress 98,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 105,49 eurot ja sissenõudmiskulud 50,00 eurot; viivised lepingu alusel tekkinud põhinõudelt 1570,36 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 17.01.2026 lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,021% päevas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 315,00 eurot ja hageja õigusabikulud 507,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitatud täpsustused ja ümberarvestusega nõude. Kostjale ei väljastatud laenu, vaid lepingu nr XXX alusel võimaldati kostjale olemasolevate finantskohtuste refinantseerimist. Lepingu nr XXX alusel ei saanud kostja täiendavat laenusummat, vaid olemasolev kohustus asendati soodsamate tingimustega lepinguga. Saadud summa ei suurenenud ning tingimused muutusid kostja jaoks soodsamaks. Lepingu XXX sõlmimisel ei hinnatud uuesti võlgniku krediidivõimelisust, kuna tegemist ei olnud uue kohustuse tekkimisega. XXX eesmärk oli refinantseerida varasemad kohustused, mis tulenesid lepingust XXX. Uue lepingu alusel võlgnik ei saanud täiendavat laenusummat, vaid olemasolev kohustus asendati soodsamate tingimustega lepinguga. Laenusumma ei suurenenud ning laenutingimused muutusid võlgniku jaoks soodsamaks. Seetõttu ei ole krediidiandjal kohustust hinnata krediidivõimelisust uuesti, kuna tegemist ei ole uue krediidikohustuse võtmisega. Juhul, kui kohus leiab, et Placet Group OÜ on rikkunud VÕS §-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist, palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja 16.01.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõue 889,80 eurot, intress 33,43 eurot ning viivis 30,75 eurot; viivised alates 17.01.2026 kuni põhinõude 889,80 euro täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 0,021% päevas; tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa ja intressi osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast ning viivis lepingus kokku lepitud viivise määras 0,021% päevas põhiosa osamakselt tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni:

Kohtu selgitused OÜ Aktiva Finants Group esitas hagi V Ki vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, täpustatud hagiavaldus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 20.04.2026 postkasti jätmisega kostja enda kinnitatud elukoha aadressil (xxx). Kostjal oli kohustus hagile vastata 14 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 15.08.2024 lepingu nr XXX intressiga 21,45%, krediidikulukuse määraga 24,05%, laenusummale 2242,49 eurot. Lepingu alusel võimaldati kostjale olemasolevate finantskohtuste refinantseerimist (hagi Lisa 5, dtl 83) summas 1805,31 eurot: ehk kokkuvõtlikult kostjale ei väljastatud laenu, vaid lepingu nr XXX alusel võimaldati kostjale olemasolevate finantskohtuste (lepingu nr XXX summas 1805.31 eurot, kehtiv kohustus laen.ee-s) refinantseerimist. Viidatud algse laenulepingu XXX ja refinantseerimisleping nr XXX puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Kohus märgib, et ehkki refinantseerimislaenu puhul ei ole krediidiandjal kohustust hinnata krediidivõimelisust uuesti, kuna tegemist ei ole uue krediidikohustuse võtmisega, tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisus kontrollida algse laenu andmisel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-2113098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). Hageja on hagis märkinud, et esialgne võlausaldaja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Krediidiandja on oma otsuses lähtunud ennekõike tarbija esitatud andmetest laenutaotlusel ning täiendavalt teinud päringud creditinfo.ee, taust.ee, Maksu-ja tolliametisse ja elamisloa kontrolli. Nimetatust nähtub (hagi p 1.6, dtl 5 jj, hagi täiendus dtl 127 jj), et kostjal on crediinfo.ee andmetel laenud xxx AS-is ja sidesektoris, maksehäired puuduvad (taust.ee), isik on Eesti kodanik, isiku keskmine sissetulek on 846,27 eurot (02.2023-02.2024; Maksuja tolliamet; sj jaanuar ja veebruar 2024 on kostja sissetulekuteks 0 eurot), ning isiku

sissetulekuteks täiendavalt töövõimetoetus 56,42 eurot, teised sissetulekud 21,61 eurot; Ametlikes Teadaannetes andmed puuduvad. Täiendavalt on kostjal finantskohustused laen.ee 41,67 eurot, tarbijalaen 89,47 eurot, tarbijalaen 0,21 eurot, väljamaksed kohtutäituritele/inkassole 50 eurot. Taotluses on kostja märkinud töötasuks 970 eurot, majapidamiskuludeks 300 eurot. Krediidiandja administraator süsteem rahuldas krediidikonto taotluse XXX (19.07.2023) põhjusel, et reserviks on 276,81 eurot ja taustakontroll on korras (kliendireserv 276,81 eur = igakuine sissetulek 928,16 eur igakuised väljaminekud 181,35 eur - majapidamiskulud 300 eur - taotletava laenu osamakse 170 eur). Vaatamata asjaolule, et krediidiandja on kontrollinud kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist, leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija üheks sissetulekuks on töövõimetoetus ning jaanuar-veebruar 2024 sissetulekud puudusid ning kostjal on mitmeid väikelaene ka teiste teenusepakkujate juures, peaks olema kohtu hinnangul võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks tarbija finantskäitumisele. Sealjuures arvestades kostja töötasu summas 850,13 eurot ning laenumakset 170 eurot ning asjaolu, et laenu väljastamisel on igakuisteks väljaminekuteks arvestatud tarbija poolt taotluses märgitud 300 eurot, ehk ei täpsustatud tarbija tegelikke väljaminekuid, asub kohus seisukohale, et krediidiandja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet t VÕS § 403.4 lg 1 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra (24,05%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 15.08.2024 sõlmitud lepingus nr. XXX kokku lepitud krediidi kulukuse määr 24,05% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Lepingu alusel on refinantseeritud kostja laen summas 1805,31 eurot, intressimääraga 21,45%. Kostja kohustus täitma lepingust tulenevad kohustused vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 15.09.2024 kuni 15.08.2026 (hagi täienduse Lisa 1.1 lk 3, dtl 137). Kostjalt on toimunud laekumisi xxx OÜ-le perioodil 16.09.2024 kuni

30.10.2024 summas 280,32 eurot (16.01.2026 hagiavalduse Lisa 7, dtl 101) ning hagejale perioodil 15.04.2025 kuni 19.05.2025 summas 50 eurot. Esialgne võlausaldaja saatis 14.02.2025 kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 28.02.2025), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 4.03.2025 lepingu üles (hagi lisa 2, dtl 70). Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 4.03.2025 oli kostjal tasumata osaliselt 15.11.2024 ning täielikult 15.12.2024, 15.01.2025 ja 15.02.2026 osamaksed. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 04.03.2025 avaldusega toimus kehtivalt, kuna tarbija oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Seega muutus lepingu ülesütlemisega õiguslikult sissenõutavaks kogu võlgnetav laen ja intresside arvetus lõppes (VÕS § 399 lg 1). Hageja on teinud nõude ümberarvestuse (dtl 135 jj). Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda ümberarvestuse kohaselt 2026.a. intressi ning kogu ümberarvestuses esitatatud põhinõue summas 609,45 (82,18+84,64+85,26+87,05+88,45+90,19+91,68) eurot on muutunud sissenõutavaks. Hageja palub mõista põhivõlgnevus 1570,36 eurot, intress 98,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 105,49 eurot ja sissenõudmiskulud 50,00 eurot ning viivised lepingu alusel tekkinud põhinõudelt 1570,36 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 17.01.2026 lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,021% päevas. Hageja palub välja mõista viivise alates lepingu ülesütlemisest kuni arvutuse koostamise kuupäevani seadusjärgse viivisemääraga. Kuna kohus leiab, et xxx OÜ on rikkunud VÕS §-s 403.4 sätestatud kohustuste täitmist, siis tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhinõue 1499,25 (889,80+609,45) eurot, intress 33,43 eurot. Viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 33,43 eurot (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18- 134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist alates 17.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 0,021% päevas. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 315 eurot ja esindustasu 507 ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 315 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 315 eurot. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus ja hagi täpsustus/nõude ümberarvestus, ei ole toimunud sisulist arutelu ning hagi ei ole õiguslikult keerukas. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, summas 360 eurot (3*120). Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 675 eurot (315+360). Kuna kohus rahuldas hagi 86% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 580,5 eurot (675*86%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (580,5 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.