2-25-17452/6 - Võlaõigus - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

2-25-17452 vastu. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja kokku 2445,53 eurot, millest 1779,18 eurot on põhivõlg, 245,76 eurot intress, 420,59 eurot 17.10.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt ja 35 eurot võla sissenõudmiskulud. Lisaks taotleb hageja, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 18.10.2025 viivise põhivõlgnevuse tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 18.10.2023 krediidikonto lepingu nr 7764709365 krediidilimiidiga 2000 eurot intressiga 40,7% aastas, krediidi kulukuse määraga 49,22% aastas. Vastavalt lepingule kohustus kostja kasutusse võetud krediiti tagastama igakuiste 15. kuupäevaks tasutavate tagasimaksetega, mis on minimaalselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Krediidiandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust, analüüsides kostja esitatud andmeid (igakuine sissetulek 800 eurot, finantskohustused puuduvad ja majapidamiskulud 150 eurot) ning ka pangakonto väljavõtte andmeid (sissetulek 565,52 eurot). Krediidiandja teostas ka päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kostja jäi viivitusse 15.12.2024, 15.01.2025 ja 15.02.2025 maksete tasumisega. Krediidiandja saatis 04.03.2025 kostjale teate, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18.03.2025. Krediidiandja hoiatas kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb ta lepingu üles. Kuivõrd kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja lepingu 19.03.2025 ülesöelduks ning 01.04.2025 loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja on teinud lepingu järgi tagasimakseid kokku summas 870,81 eurot. Hageja nõuab hagis kostjalt tema ja ESTO AS-i vahel 18.10.2023 sõlmitud krediidilepingu nr 7764709365 järgi tagastamata krediidi põhiosa, 17.10.2025 seisuga tasumata intressi, viivist põhivõlalt alates 20.03.2025 kuni 17.10.2025 lepingus sätestatud intressimääras ja edasiulatuvalt alates 18.06.2025 viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Lisaks taotleb hageja võla sissenõudmiskulusid summas 35 eurot.

6.Hageja tugineb hagi alusena sellele, et kostja rikkus tema ja ESTO AS-i vahel 18.03.2023 sõlmitud krediidilepingust tulenevat maksekohustust, jäi viivitusse kolme järjestikuse osamakse tasumisega, ei täitnud kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles krediidiandja lepingu üles alates 19.03.2025. Hageja väitel loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded kostja vastu temale ja hageja nõuab hagis kostjalt lepingu ülesütlemise seisuga tagastamata krediidi põhiosa ja tasumata intressi ning alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni ning lisaks võla sissenõudmiskulusid. Kohus leiab, et hagi aluseks oleva, kostja ja ESTO AS-i vahel 18.10.2023 sõlmitud krediidilepingu puhul on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga, s.o krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid. VÕS § 4034 näeb tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on kohustatud krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt 3

2-25-17452 teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 800 eurot, finantskohustused puudusid ja majapidamiskulud 150 eurot. Krediidiandja võttis aluseks ka pangakonto väljavõtte andmed, mille kohaselt oli kostja sissetulek 565,62 eurot ning krediidiandja teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Hagile lisatud konto väljavõtte on koostatud 08.10.2025 ehk peale lepingu sõlmimist. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul kui nimetatud konto väljavõte oleks koostatud enne lepingu sõlmimist, ei oleks krediidiandja saanud selles sisalduvaid andmeid nõuetekohase hoolsusega hinnates jõuda järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Vastavalt hagile lisatud konto väljavõttele oli kostja töötu ning tema ainsateks igakuisteks sissetulekuteks olid Töötukassa ja Tartu linna poolt makstavad toetused kokku summas ca 550 eurot, väljavõttest küll ei nähtu, et kostjal oleks olnud finantskohustusi, kuid võttes arvesse kostja igakuiste väljaminekute suurust ei olnud kostja kohtu hinnangul lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija 4

2-25-17452 krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata. Selles asjas andis kohus hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõuete ümberarvestus ning vastavalt oma nõudeid täpsustada. Hageja kohtu antud tähtaja jooksul hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei põhistanud ega esitanud ka VÕS § 4034 lg 7 kohast nõuete ümberarvestust. Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks oleva 18.10.2023 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksete uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus