Määruse tegemise aeg ja koht 11. august 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-14339
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X-i paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 8. juuli 2026 ja 10. juuli 2026 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X-i
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
määruskaebus Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. juuli 2026 ja 10. juuli 2026 määrused muutmata.
2.X-i määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib
menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 07.07.2026 Harju Maakohtule taotluse X-i (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni, sh temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel elekterkrampravi teostamiseks. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 06.07.2026. 07.07.2026 kell 00.09 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu.
2.Taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus haiglaravil viiendat korda. 2020. aastal vajas patsient haiglaravi kahel korral meelolulanguse, suitsiidimõtete ja enesevigastamise tõttu. Lisaks on anamneesis narkootiliste ainete tarvitamine alates 2018. aastast. 2024. aastal hospitaliseeriti puudutatud isik korduvalt ja diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire. Viimati viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus ravil 09.03-30.03.2026, kuna tal esinesid magamatus, kurnatus, "halvad mõtted" peas ning puudulik haiguskriitika. Psühhiaatri poolt määratud ambulatoorse toetusravi on puudutatud isik kõikidel kordadel katkestanud. Käesolevalt pöördus puudutatud isik ise psühhiaatriakliiniku valvetuppa 06.07.2026, kuna tundis viimaste päevade jooksul süvenevat anhedooniat, tahteaktiivsuse langust, une- ja isupuudust, ärrituvust ning häirivaid mõtteid peas. Puudutatud isik tarvitas suures annuses rahusteid (diasepaam, somnols) koos alkoholiga suitsiidi eesmärgil ning soovis ennast merre uputada, milleks aga "ei jätkunud tahtejõudu". Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik uimane, pidurdunud, aeglustunud mõttekäiguga, kuid samal ajal manipuleeriv ja ambivalentne, madala ärrituvuslävega. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 07.07.2026 kell 00.09 enesele ohtlikkuse tõttu, kuna puudutatud isikul esinesid suitsiidimõtted, puudulik haiguskriitika ja ebapiisav ravisoostumus. 07.07.2026 võõrutusravi ajal muutus puudutatud isik rahutuks, verbaalselt agressiivseks, ei kuuletunud ravipersonalile, käitus provotseerivalt, mistõttu vajas ta teiste ja tema enese ohutuse tagamiseks füüsilist ohjeldamist 07.07.2026 kell 20.32. Öö jooksul oli puudutatud isik rahutu, periooditi vehkis jõuliselt ja rabeles voodis, oli jätkuvalt verbaalselt agressiivne. Puudutatud isik ei suuda jätkuvalt oma seisundit ega ravivajadust adekvaatselt hinnata. Tal esineb psüühikahäirete kogum: bipolaarne meeleoluhäire (31.0 RHK 10 järgi) ning kannabinoidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire, residuaalne afektiivne häire (F12.72 RHK-10 järgi). Tal puudub adekvaatne haiguskriitika ja koostöövalmidus
raviks. Vähene ravikoostöövalmidus ning hiljutine impulsiivne agressiivne käitumine viitavad jätkuvale ohule nii puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele. Ravita jätmisel võib puudutatud isik oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu olla enesele ohtlik. Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4päevase haiglaravi järgselt.
3.Ärakuulamisel 08.07.2026 avaldas psühhiaater, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud võrreldes varasema arvamuse andmise ajaga. Puudutatud isik on kroonilise psüühikahäirega patsient, kelle haigus allub ravile halvasti. Viimastel päevadel süvenesid tal kurvameelsus ja rõõmutus ning tahteaktiivsus oli oluliselt langenud. Puudutatud isik võttis ravimeid suures annuses. Ta avaldas soovi ennast merre uputada, kuid ütles, et tal ei olnud selleks jõudu. Puudutatud isik hospitaliseeriti ning alustati mürgistuse raviga. Haiglasse saabumise järel muutus puudutatud isik agressiivseks ning vajas füüsilist ohjeldamist. Öösel oli ta rahutu, vehkis kätega ja hüppas voodil. Füüsiline ohjeldamine kestis kuni hommikuni. Seejärel lubas puudutatud isik täita osakonna reegleid. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole puudutatud isik praegu võimeline oma tervislikku seisundit adekvaatselt hindama. Tal võivad esineda võõrutusnähud, sealhulgas ärevus. Puudutatud isik on ise öelnud, et sellise tunde tekkimisel võib ta hakata laamendama. Praegu ei ole puudutatud isik ravimeid tarvitanud. Ta katkestas ravi omal algatusel ning väidab, et ravimid ei aita. Talle on tellitud üks muu ravim, aga seda Eestis praegu pole ja see jõuab mõne nädala jooksul. Psühhiaater selgitas, et ka haiglal ei ole seda ravimit praegu olemas, kuna tegemist on eritellimusel hangitava ravimiga. Praegu manustatakse puudutatud isikule rahustavat ja käitumist stabiliseerivat ravimit. Tema käitumine on endiselt ettearvamatu ning ta võib igal hetkel muutuda impulsiivseks. Ta räägib sageli omaette ning ei ole teada, mis teda ärritas. Puudutatud isik vajab jätkuvat jälgimist.
4.Puudutatud isik avaldas 08.07.2026 ärakuulamisel: „Ma ei soovi ravi kohta midagi öelda. Ma ei saa aru sellest menetlusest ega sellest, mis siin toimub. Põhimõtteliselt saan aru, et haigla soovib mind ravida, kuid minu hinnangul ei suuda haigla mind aidata. Kardan, et mind võidakse jälle voodi külge kinni siduda. Minu hinnangul kuritarvitati mind haiglas ning minu erivajadustega ei arvestatud. Ma ei usalda haiglat. Soovin enne seisukoha kujundamist konsulteerida oma advokaadiga. Enne haiglasse tulekut üritasin teha enesetappu. Kui ma haiglast välja saan, sõltub see, kas ma üritan uuesti enesetappu teha, minu meeleolust. Olen varem korduvalt psühhiaatriahaiglas viibinud. Kahel korral olen olnud haiglaravil põhjendatult. Kolmandal korral suunati mind siia residentuuri kaudu. Mul oli vale toon ning mul ei lubatud seda leevendada. Olen kodus võtnud mulle määratud ravimeid, kuid need ei toimi. Ainult üks ravim aitab mind, kuid selle saamiseks pean veel umbes 40 päeva ootama. Tegelikult soovin ma haiglast lahkuda.“.
5.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Harju Maakohtu 08.07.2026 määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rakendas 08.07.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 07.07.2026 kell 00.09. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja und soodustava ravi
manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 11.07.2026 kell 00.09 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jäid riigi kanda.
6.1.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt raskest psüühikahäirest on puudutatud isik ohtlik endale ning teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire - bipolaarne meeleoluhäire (31.0 RHK-10 järgi) ning kannabinoidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire, residuaalne afektiivne häire (F12.72 RHK10 järgi). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
6.2.Puudutatud isik ei eitanud ärakuulamisel, et võib enesetapu teha haiglast välja saades. Ta suhtus sellesse ükskõikselt, kui paratamatusse. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab puudutatud isik ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et teeb suitsiidi ning on selle katse haiguse ajel hiljuti teinud, kui on tarvitanud suures annuses rahusteid (diasepaam, somnols) koos alkoholiga ning avaldanud soovi ennast merre uputada. Haiglas ärritus isik teadmata põhjusel ning oli verbaalselt agressiivne ja agiteeritud. Ärakuulamisel isik oma käitumist mõistlikult selgitada ei osanud („ei arvestatud minu erivajadusega“). See viitab sellele, et isik võib oma haigusest tuleneva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohuks ka teistele (haigla personalile, kaaspatsientidele, muudele isikutele, kellega ta kokku puutuks). Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna on põhjust eeldada, et ta võib ennast ja teisi ohustavalt käituda ka edaspidi, kui ta ravi ei saa. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus. Maakohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on tema seisund halvenenud. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Haiglasse saabumisel oli isik halvas seisus. Arstide hinnangul vajab isik raviskeemi täpsustamiseks jälgimist, mida saab tagada vaid haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et seetõttu tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, sealhulgas meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja und soodustava ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aitaks kaasa asja lahendamisele. Menetluse vahepealne käik
7.Puudutatud isiku raviarst teatas 10.07.2026 kohtule, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
Harju Maakohtu 10.07.2026 määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus pikendas 10.07.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 07.07.2026 kell 00.09 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja und soodustava ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 16.08.2026 kell 00.09 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
8.1.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning asjas esitatud seisukohtadele ja tõenditele ning leidis, et esinevad jätkuvalt asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik jätkuvalt olla ohtlik endale ning teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul on raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire (31.0 RHK-10 järgi) ning kannabinoidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire, residuaalne afektiivne häire (F12.72 RHK-10 järgi). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Isik ärakuulamisel ei eitanud, et võib enesetapu teha haiglast välja saades. Ta suhtus sellesse ükskõikselt, kui paratamatusse. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik kujutab eeskätt ohtu iseendale põhjusel, et teeb suitsiidi ja on selle katse haiguse ajel hiljuti teinud. Haiglas ärritus isik teadmata põhjusel ning oli verbaalselt agressiivne ja agiteeritud. Ärakuulamisel isik oma käitumist mõistlikult selgitada ei osanud („ei arvestatud minu erivajadusega“). See viitab sellele, et isik võib oma haigusest tuleneva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohuks ka teistele (haigla personalile, kaaspatsientidele, muudele isikutele, kellega ta kokku puutuks). Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna on põhjust eeldada, et ta võib ennast ja teisi ohustavalt käituda ka edaspidi, kui ta ravi ei saa. Tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla ohtlik endale ning teistele ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Tulenevalt oma seisundist on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Arsti 10.07.2026 uuest arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole 4 päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning on varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Arstide hinnangul vajab isik raviskeemi täpsustamiseks jälgimist, mida saab tagada vaid haiglas. Seega ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi küllaldane ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.
Määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas 16.07.2026 Harju Maakohtu 08.07.2026 ja 10.07.2026 määruste peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
10.Määruskaebuse kohaselt tugines maakohus ekslikult väitele, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire F31.0 (bipolaarne meeleoluhäire). PERH-i ambulatoorse epikriisi nr 665717801 (koostajaks psühhiaater-juhendaja dr Haavistu) alusel on bipolaarse häire ja ADHD diagnoosid ametlikult maha võetud, kuna neile ei leitud anamneesis alust. Puudutatud isiku diagnoosiks määrati F12.7 (kanepi tarvitamisest tekkinud residuaalne psühhikahäire). Maakohtu määrus tugineb seega olematule diagnoosile. Riigi õigusabi korras määratud esindaja kinnitas vastava kande olemasolu terviseportaalis 16.07.2026 seisuga. Lisaks leidis puudutatud isik, et haigla provotseerib tema käitumist ja ärritumist. Puudutatud isik seoti 07.07.2026 öösel voodi külge kinni padja peksmise tõttu. See ei ohustanud kellegi tervist ega vara. Ohjeldamine oli põhjendamatu, traumeeris puudutatud isikut sügavalt ning tekitas kunstlikult suurema vajaduse uinutite järele. Puudutatud isikul on pervasiivsed jooned ja eluaegne anhedoonia. Puudutatud isiku jaoks on telefonis ja arvutis olemine kriitilise tähtsusega toimetulekumehhanism. Haigla (5. osakond) keelas need ära, luues vaenuliku keskkonna, mis tema ärevust ja düsfooriat eskaleeris. Eelmised haiguslood tõestavad, et puudutatud isik on ebastabiilne vaid 5. osakonnas, väljaspool seda aga täiesti stabiilne ja koostööaldis. Eelnevat arvestades ei olnud puudutatud isiku paigutamine kinnisesse asutusse koos tahtest olenematu raviga kooskõlas PsAS § 11 lg 1 sätetega ning puudutatud isik tuleb viivitamatult vabastada.
Menetluse edasine käik
11.Avaldaja oli 23.07.2026 vastuses määruskaebusele seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja selgitas, et bipolaarne meeleoluhäire ja kannabinoidide tarvitamisest tekkinud residuaalne psüühikahäire ei välista üksteise esinemist ning on mõlemad hinnatavad raske psüühikahäirena. Nende puhul esinevad meeleolu muutlikkus, ärrituvus, unehäired, oma tegude planeerimise ja käitumise kontrolli raskused, sh impulsiivne ja ohtlik käitumine nii iseenda kui ümbritsevate suhtes. Residuaalsed häired kujunevadki kestva sõltuvushäire esinemise ja ravikoostöö puudumise tulemusena. Patsiendi haiguskriitika on puudulik ja ravisoostumus halb, mistõttu ta ei järgi ravisoovitusi ambulatoorse ravi rakendamisel. Käesoleval hospitaliseerimisel lähtuti otsuse tegemisel puudutatud isiku psüühilise seisundi hinnangust haiglasse saabumisel ja hospitaliseerimise järgselt, tema käitumisest tulenevast ohust (eelkõige temale endale) ning ravisoostumuse puudumisest. Puudutatud isik pöördus haiglasse pärast suitsiidikatset, olles tarvitanud suures koguses ravimeid koos alkoholiga ning rääkis kavatsusest end merre uputada. Haiglasse saabumisel esinesid väljendunud meeleolulangus, unetus, kurnatus ning püsisid suitsiidmõtted. Puudutatud isikul puudus nii adekvaatne kriitika oma seisundi suhtes, kui soov ravikoostööks. Jätkuva psühhoaktiivsete ainete kontrollimatu tarbimise foonil oleks suitsiidirisk püsinud väga kõrge. Eelnevast tulenevalt püsis vahetu oht patsiendi elule ja tervisele ning tahtest olenematu ravi kohaldamine ja puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine oli võimalik üksnes tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.
11.1.Puudutatud isiku väide, et tema füüsilise ohjeldamise põhjuseks oli üksnes padja peksmine, ei vasta haigusloos dokumenteeritud sündmustele ega kajasta olukorda tervikuna. Füüsilise ohjeldamise kohaldamise eel muutus puudutatud isik rahutuks ja verbaalselt ründavaks, ei olnud sõnaliselt rahustav ega allunud ravipersonali korraldustele. Sündmuse
kohta koostatud ohujuhtumi raportist nähtub, et puudutatud isik nõudis üksnes enda poolt soovitud kõrge sõltuvuspotentsiaaliga ravimi manustamist ja keeldumisel lubas „märatsema hakata“, selle demonstreerimiseks tegi lööke diivani pihta, haaras tilgasüsteemi jala ja vehkis sellega personali suunas. Süveneva agressiivsuse tõttu valvepsühhiaatri otsusega ohjeldati ümbritsevate ohutuse tagamiseks ja ravi manustamiseks. Ka ohjeldamise ajal puudutatud isik ei rahunenud - rabeles voodis, vehkis jõuliselt jäsemetega ja oli jätkuvalt verbaalselt agressiivne. Seega kujutas ta oma ettearvamatu ja impulsiivse käitumise tõttu ohtu nii iseendale, kaaspatsientidele kui ravipersonalile ning füüsilist ohjeldamist rakendati viimase abinõuna eesmärgiga tagada patsiendi enese ja teiste isikute ohutus. Puudutatud isiku rahunemise järgselt ohjeldusmeetmete rakendamine lõpetati koheselt. PsAS § 91 lg-st 2 tulenevalt on patsientidel ajutiselt piiratud isikliku telefoni ja arvuti kasutusõigus, et tagada teiste patsientide eraelu puutumatus. Helistamisvõimalus on tagatud osakonna telefoni kasutades igapäevaselt ning salvestamisvõimekusega seadmeid lubatakse kasutada vaid personali kontrolli all. Patsiendi seisundi paranemisel viiakse nad üle vabama režiimiga osakondadesse, kus piiranguid telefoni ja arvuti kasutamiseks ei rakendata.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruste tühistamiseks.
14.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.
15.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus ning raviarsti 10.07.2026 teatele, mille kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Samuti on maakohus enne määruste tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul esines raske
psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtub, et arstide hinnangul esines puudutatud isikul psüühikahäirete kogumina bipolaarne meeleoluhäire (31.0 RHK 10 järgi) ning kannabinoidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire, residuaalne afektiivne häire (F12.72 RHK-10 järgi). Raviarstid on kirjeldanud, et puudutatud isik pöördus haiglasse pärast suitsiidikatset, ta oli uimane, pidurdunud, aeglustunud mõttekäiguga, kuid samal ajal manipuleeriv ja ambivalentne ning madala ärrituvuslävega. Puudutatud isikul esinesid suitsiidimõtted, puudulik haiguskriitika ja ebapiisav ravisoostumus. Ta muutus võõrutusravi ajal rahutuks, verbaalselt agressiivseks ega kuuletunud personalile. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esile toodu, et PERH-i ambulatoorse epikriisi nr 665717801 järgi ei leitud bipolaarse häire ja ADHD diagnoosidele anamneesis alust ning puudutatud isiku diagnoosiks määrati F12.7 kanepi tarvitamisest tekkinud residuaalne psühhikahäire, ei anna alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused ei olnud täidetud. Avaldaja on määruskaebusele esitatud vastuses selgitanud, et tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise otsus tehakse isiku psüühilist seisundit sh tema arusaamisvõimet ja käitumist (temal käesolevalt esinevad haigussümptomid, nende raskusaste, ulatus ja mõju käitumisele) diagnostiliselt hinnates. Bipolaarne meeleoluhäire ja kannabinoidide tarvitamisest tekkinud residuaalne psüühikahäire ei välista üksteise esinemist ning on mõlemad hinnatavad raske psüühikahäirena. Nende puhul esinevad meeleolu muutlikkus, ärrituvus, unehäired, oma tegude planeerimise ja käitumise kontrolli raskused, sh impulsiivne ja ohtlik käitumine nii iseenda kui ümbritsevate suhtes.
17.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik eelkõige iseendale aga ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt tundis puudutatud isik viimaste päevade jooksul süvenevat anhedooniat, tahteaktiivsuse langust, une- ja isupuudust, ärrituvust ning häirivaid mõtteid peas. Enne ravile saabumist tarvitas ta suures annuses rahusteid (diasepaam, somnols) koos alkoholiga suitsiidi eesmärgil ning soovis ennast merre uputada. Võõrutusravi ajal muutus puudutatud isik rahutuks, verbaalselt agressiivseks, ei kuuletunud ravipersonalile ja käitus provotseerivalt ning vajas füüsilist ohjeldamist. Raviarstide hinnangul ei suutnud puudutatud isik oma seisundit ega ravivajadust adekvaatselt hinnata ning vähene ravikoostöövalmidus ning hiljutine impulsiivne agressiivne käitumine viitasid jätkuvale ohule nii puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isik avaldas 08.07.2026 ärakuulamisel, et kui ta haiglast välja saab, sõltub see, kas ta üritab uuesti enesetappu teha, tema meeleolust. Avaldaja on määruskaebusele esitatud vastuses toonud esile, et jätkuva psühhoaktiivsete ainete kontrollimatu tarbimise foonil oleks suitsiidirisk püsinud väga kõrge. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused täidetud.
18.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Raviasutuse arstide arvamusest nähtuvalt viibis puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus haiglaravil viiendat korda ning psühhiaatri poolt määratud ambulatoorse toetusravi on puudutatud isik omal algatusel katkestanud. Puudutatud isik ei suutnud oma seisundit ega ravivajadust adekvaatselt hinnata ning tal
puudus valmidus ravikoostööks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud puudutatud isikule vajalike ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
19.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
20.Avaldaja on kohtule teatanud, et puudutatud isiku suhtes lõpetati tema seisundi paranemise tõttu tahtest olenematu ravi 22.07.2026, s.o enne 40 päeva möödumist.
21.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.
22.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.