Määruse tegemise aeg ja koht 07.07.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-8160
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus I.N suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2026 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta (4 päeva) Harju Maakohtu 13.04.2026 määrus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta (kuni 40 päeva)
Kaebuse esitaja ja liik
I.N määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik I.N (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 11.04.2026 ja 13.04.2026 määruste resolutsioonid muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu määruste põhjendusi.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib
2-26-8160 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 11.04.2026 Harju Maakohtule taotluse I.N (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 10.04.2026 avaldaja psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati 10.04.2026 kell 15.44 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
1.2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite AA ja BB 11.04.2026 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 12. korda. Varasemast on teada, et puudutatud isikul diagnoositi 2013. aastal maniakaalne skisoafektiivne häire ning 2020. aastal segatüüpi skisoafektiivne häire. Lisaks on isikul anamneesis mitmete psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine. Haiguse ägenemistel on puudutatud isiku psüühilises seisundis domineerinud impulsiivne ja hüperaktiivne käitumine, agressiivsus (esemete loopimine, ähvardamine), düsfooriline meeleolu, kiirenenud ja seosetu mõttekäik, suurusluulumõtted enda kõikvõimsuse kohta ning paranoilised luulumõtted (pidanud oma pereliikmeid kellekski teiseks). Puudutatud isik on katkestanud korduvalt talle määratud toetusravi, mille tagajärjel on tema psüühiline seisund enamasti destabiliseerunud. Viimati viibis puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil 25.12.2025–02.04.2026, mil ta muutus kodus pereliikmete vastu taas agressiivseks ning ähvardas neid suitsiidi sooritamisega. Lisaks plaanis tema tüdruksõber romantilise suhte lõpetada, mistõttu viskas puudutatud isik kiviga tüdruksõbra akna katki (enda sõnul tahtis kontrollida, kas viimane on kodus). Isa sõnul ei ole puudutatud isik juba aastaid talle määratud toetusravi korrektselt järginud. Puudutatud isiku jutt politseiautos ja psühhiaatriakliinikus oli seosetu ja ebaadekvaatne (pidas ennast jumalaks, kutsus valvepsühhiaatrit klubisse), meeleolu düsfooriline ning lisaks esines impulsiivset käitumist (tagus end vastu auto seina, vahetas valvetoas pidevalt istekohti). Haiglaravil korrigeeriti puudutatud isiku psühhoosivastast ravi, mille foonil psühhootilised elamused taandusid, isik muutus rahulikumaks ning ta lubati kodusele toetusravile. 06.04.2026 käis puudutatud isik õe vastuvõtul depoosüsti saamas, kus kirjeldati ärevat ja rahutut käitumist – seal lepiti kokku, et puudutatud isik võtab oma raviarstiga ühendust. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et puudutatud isik kutsus endale 10.04.2026 kiirabi, kuna ta oli ennast alates eelmisest päevas halvasti tundnud. Kiirabi saabudes oli isik ärritunud ja emotsionaalne ning kaebas kätevärinat ja jalakrampe. Isik avaldas, et ta ei ole rahul talle määratud raviskeemiga, ta ei tarvita oma ravimeid korrektselt ning nõudis ravimite muutmist ja psühhiaatriakliinikusse hospitaliseerimist. Kiirabi toimetas puudutatud isiku avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik düsfooriline, hüperaktiivne, ärritunud ning tõstis korduvalt valvearsti peale häält. Tema jutt keskendus eelkõige kätes ja jalgades
2-26-8160 esinevatele krampidele. Välisel vaatlusel oli näha, et puudutatud isikul esinesid kaelal lihaskontraktsioonid, mida valvearst seostas ravimitest tingitud kõrvaltoimega. Esialgu keeldus puudutatud isik haiglasse jäämast, seejärel siiski nõustus, kuid osakonda suundudes muutus tema käitumine uuesti agressiivseks – isik karjus ja ropendas, käitus pretensioonikalt ning nõudis koheselt ravimit. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (segatüüpi skisoafektiivne häire) tuleneva, nii teda ennast kui ka teisi ohustava ebaadekvaatse, ettearvamatu, impulsiivse ja agressiivse käitumise, ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 10.04.2026 kell
1.3.Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik on pahura olekuga ning ei ole sisulisest vestlusest huvitatud. Puudutatud isik normaliseerib oma eelnevat agressiivset käitumist ning väidab, et kiirabitöötaja ei mõistnud tema kaebuseid, mistõttu ta pidi kõigi peale ägestuma. Puudutatud isiku haiguskriitika on puudulik, ta ei mõista adekvaatselt oma psühhiaatrilist haigust ega ravimitest tingitud kehalisi kõrvaltoimeid ning annab sisutühje lubadusi edaspidise korraliku käitumise kohta. Puudutatud isiku ravisoostumus on samuti kehv, ta ei ole huvitatud haiglaravile jälgimisele jäämisest ega praeguse raviskeemi korrigeerimisest. Selle asemel soovib ta loobuda kõikidest ravimitest peale rahustite (plaanib viimaseid igapäevaselt tarvitada, et enesetunnet stabiilsena hoida). Lisaks toob ta välja, et ei jaksa enam pikki vahemaid rännata, et psühhiaatriakliinikusse vastuvõttudele tulla, viidates nendest loobumisele.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Tal puuduvad haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse, impulsiivse, ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (ei mõista adekvaatselt ravimitest tingitud kehaliste sümptomite olemust ja keeldub jäämast haiglaravile jälgimisele, võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise tõttu vägivalla ohvriks või jääda abitusse seisundisse) kui ka teistele (on olnud verbaalselt agressiivne ja loopinud esemeid ümbritsevate inimeste suunas, teinud isiklikke suunatud rünnakuid lähedaste suhtes, näiteks viskas kivi tüdruksõbra aknast sisse). Psüühilise seisundi tõttu ei ole puudutatud isik võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
1.5.Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida. Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani, sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja kehalisi funktsioone toetava ravi manustamiseks. Menetluse edasine käik
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 13.04.2026. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et tal ei ole vaja haiglasse ravile jääda. Tõmblused läksid tal üle. Talle määratud ravimid on liiga kanged ning ta ei taha neist mõnda võtta. Isik on nõus neid vaid valikuliselt võtma. Ruumist lahkudes teatas puudutatud isik pahuralt, et kui siin ka tüsistused tekivad, siis läheb köis kaela.
3.Maakohus kuulas 13.04.2026 ära ka puudutatud isiku raviarsti, kes avaldas, et puudutatud isik võtab ravimeid vaid haiglas, kodus katkestab ravimite tarvitamise. Puudutatud isik läheb haiguse ägenemisel kurjaks ja kiuslikuks.
2-26-8160
4.Puudutatud isiku raviarsti 13.04.2026 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 11.04.2026 ja 13.04.2026 määrused
5.Harju Maakohtu 11.04.2026 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 10.04.2026 kell 15.44 kuni 14.04.2026 kell 15.44. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja kehalisi funktsioone toetava ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
5.1.11.04.2026 määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
5.2.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivse häire (F25.2). Psüühikahäirest tulenevalt ei ole isik võimeline korrigeerima oma käitumist. Haiguse ägenemistel on isiku psüühilises seisundis domineerinud impulsiivne ja hüperaktiivne käitumine, agressiivsus (esemete loopimine, ähvardamine), düsfooriline meeleolu, kiirenenud ja seosetu mõttekäik, suurusluulumõtted enda kõikvõimsuse kohta ning paranoilised luulumõtted (pidanud oma pereliikmeid kellekski teiseks). Isik muutus kodus pereliikmete vastu agressiivseks ning ähvardas neid suitsiidi sooritamisega. Kui tüdruksõber plaanis suhte lõpetada, viskas puudutatud isik kiviga tüdruksõbra akna katki. Nii politseiautos kui psühhiaatriakliinikus oli isiku jutt seosetu ja ebaadekvaatne (pidas ennast jumalaks, kutsus valvepsühhiaatrit klubisse), meeleolu düsfooriline ning lisaks esines impulsiivset käitumist (tagus end vastu auto seina, vahetas valvetoas pidevalt istekohti). Ravita jäämisel võib isik oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse, impulsiivse, ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (ei mõista adekvaatselt ravimitest tingitud kehaliste sümptomite olemust ja keeldub jäämast haiglaravile jälgimisele, võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise tõttu vägivalla ohvriks või jääda abitusse seisundisse) kui ka teistele (olnud verbaalselt agressiivne ja loopinud esemeid ümbritsevate inimeste suunas, teinud isiklikke suunatud rünnakuid lähedaste suhtes, näiteks viskas kivi tüdruksõbra aknast sisse). Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik ei ole suuteline mõistma ravivajadust, isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isiku isa sõnul ei ole isik juba aastaid talle määratud toetusravi korrektselt tarvitanud. Puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik ravi väljaspool haiglat.
6.Harju Maakohtu 13.04.2026 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 10.04.2026 kell 15.44 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 19.05.2026 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja kehalisi funktsioone toetava ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
2-26-8160
7.13.04.2026 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada TsMS § 534 lg 5 alusel. Maakohus kordas 11.04.2026 määruse põhjendusi ning märkis lisaks, et isiku seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev ja ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu 11.04.2026 ja 13.04.2026 määrused tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud tingimused. Kuigi puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, siis ei olnud isik hospitaliseerimise ajal ohtlik endale või teistele ning puudutatud isikule saaks ravi kohaldada ka ambulatoorselt. Puudutatud isikul on praegu väga halvad suhted oma vanematega, kes ei võta ta muresid tõsiselt ja põhjendavad kõike ainult tema haigusega. Puudutatud isiku hospitaliseerimine psühhiaatriakliinikusse oli täiesti ebavajalik. Menetlusosaliste seisukohad
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
9.1.Puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), kaasuvalt mitmete narkootiliste ainete kuritarvitamine (F19.1). Ravikoostöö puudumine on põhjustanud puudutatud isikul sagedased psühhoosi ägenemised, mistõttu on ta vajanud kestvaid ravikuure tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas, kus on tagatud ravimite adekvaatne manustamine ja välistatud narkootiliste ainete kasutamine. Skisoafektiivse häire ägenemiste korral on puudutatud isikule iseloomulikud madal ärrituslävi, ebarealistlikult kõrge enesehinnang, äärmuslikud meeleolukõikumised düsfooriast (rahulolematus ja viha) eufooriani, suitsiidähvardused, rahutus, kontrollimatu ja ümbritseva suhtes agressiivne käitumine (ähvardab lähedasi tappa, ründab ümbritsevaid erinevate esemetega), paranoilised kahjustus- ja suurusluulumõtted (peab vanemaid kellekski teiseks, omab erilisi võimeid, ideed tulevad taevast ja seintest).
9.2.Käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt helistas puudutatud isik halva enesetunde tõttu Päästeametisse, kuid suhtlusel tema juurde saabunud kiirabitöötajatega oli ärritunud ja ründav, mistõttu toimetati puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvearstiga vestlusel oli isik valjuhäälne, kõneles meelepetete mõjul endamisi, valvearsti küsimustele sisukohaselt ei vastanud. Vastuseks ravivõimaluste selgitamisele isik ärritus, hakkas kõvahäälselt süüdistama, ebatsensuurselt sõimama ja valvepersonali ähvardama ning keeldus igasugusest ravikoostööst. Ohutuse tagamiseks ja skisoafektiivse häire ägenemise tõttu vajaliku ravi teostamiseks hospitaliseeriti puudutatud isik valvearsti poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega. Puudutatud isiku käitumine püsis osakonnas jätkuvalt paranoidsetest ja suurusluulumõtetest ning ebakohastest plaanidest tulenevalt üleoleva ja allumatuna, ründava ja konfliktsena nii personali kui kaaspatsientide suhtes, mistõttu vajas isik ohutuse tagamiseks pidevat järelevalvet. Tema käitumine on täiel määral maniakaalsest seisundist (rahutu, pidurdamatu käitumine, madal agressioonilävi) ja psühhoosielamustest (paranoilised kahjustus- ja suurusluulumõtted) juhitud, millega ohustab nii iseenda (avaldanud suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate turvalisust (ähvardanud ja rünnanud ümbritsevaid). Isikul puuduvad haigustaju ja koostöövalmidus raviks. Ravikoostöö
2-26-8160 puudumise tõttu on isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.08.05.2026 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 08.05.2026.
12.29.06.2026 määras ringkonnakohus avaldajale tähtaja seisukoha esitamiseks, milles palus täpsustada, milles konkreetselt seisneb puudutatud isiku ohtlikkus teiste isikute suhtes.
13.02.07.2026 seisukohas selgitas avaldaja, et puudutatud isik oli käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt 10.04.2026 tema juurde saabunud kiirabitöötajaga ärritunud, vihane, emotsionaalne ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Valetoas karjus isik kõvahäälselt, ropendas valvepersonali suunal ning oli ettearvamatu ja ründava käitumisega. Osakonnas viibides oli puudutatud isik haigla personali ja vanemaid süüdistav, sõimas pidevalt haiglapersonali, ärritus sisevalvetöötaja peale, rääkis kõrgenenud hääletoonil, karjus ja ropendas ning protesteeris ravi vastu ja ässitas ka kaaspatsiente personali korraldusi eirama ja ravimitest keelduma. Puudutatud isiku ema sõnul oli puudutatud isik enne käesolevat hospitaliseerimist ähvardanud oma isa füüsilise vägivallaga (ähvardas teda lüüa). Nii puudutatud isiku vanemad, tüdruksõber, kiirabitöötajad kui ka psühhiaatriakliiniku personal tundsid end ohustatuna puudutatud isiku skisoafektiivsest häirest tulenevast kõvahäälsest ja verbaalselt ründavast olekust, millega kaasnes agressiivse kehakeelega rahutu ja pidurdamatu käitumine. Ravita jäämisel ja psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid) jätkuval tarbimisel on raskest psüühikahäirest tulenev vägivaldse (sh füüsiliselt) käitumise vallandumine vältimatu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 21 alusel koosmõjus §ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid maakohtu määruste põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Ringkonnakohus muudab siiski osaliselt maakohtu määruste põhjendusi osas, mis puudutab isiku ohtlikkuse hindamist.
16.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik
2-26-8160 psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
17.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud (08.05.2026), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
18.Asja materjalidest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), kaasuvalt mitmete narkootiliste ainete kuritarvitamine (F19.1). Raske psüühikahäire tõttu on puudutatud isiku käitumine ähvardav, ebaadekvaatne, ettearvamatu, hüperaktiivne, impulsiivne ja konfliktne. Puudutatud isikul esinevad suurusluulumõtted ning paranoilised luulumõtted, tema meeleolu on düsfooriline ning mõttekäik kiirenenud ja seosetu. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral maniakaalsest seisundist (rahutu, pidurdamatu käitumine, madal agressioonilävi) ja psühhoosielamustest (paranoilised kahjustus- ja suurusluulumõtted) juhitud. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
19.Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standartide kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Isiku ohtlikkus peab olema lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 20.03.2019, 2-1610435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib isik olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub isiku ohtlikkus iseendale praegusel juhul selles, et puudutatud isik on ähvardanud suitsiidi sooritamisega, seejuures viimati 13.04.2026 ärakuulamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa isiku ohtlikkust iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses järeldada aga sellest, et isik ei mõista adekvaatselt ravimitest tingitud kehaliste sümptomite olemust ja keeldub jäämast haiglaravile jälgimisele ning võib langeda oma rahutu ja ebakohase käitumise tõttu vägivalla ohvriks või jääda abitusse seisundisse (vt ka TlnRnKm 17.11.2025, 2-25-16101, p 14.2). Sellest, et isik ei mõista ravivajadust, ei saa järeldada isiku ohtlikkust iseendale. Oht sattuda vägivalla ohvriks või jääda abitusse seisundisse ei ole
2-26-8160 faktiliste väidetega sisustatud, mistõttu ei ole võimalik ohtude realiseerumise tõenäosust hinnata. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu määruste põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvad asjaolud, mille tõttu võib isik olla ohtlik ka teiste inimeste elule ja tervisele. Puudutatud isiku käitumine on ümbritsevate isikute suhtes olnud ähvardav, mis seisneb tema verbaalselt ründavas olekus, millega kaasneb agressiivse kehakeelega rahutu ja pidurdamatu käitumine. Nii puudutatud isiku vanemad, tüdruksõber, kiirabitöötajad kui ka psühhiaatriakliiniku personal tundsid end puudutatud isiku olekust ja käitumisest ohustatuna. Käesoleval hospitaliseerimisel ähvardas (karjus kõvahäälselt ja ropendas) puudutatud isik 10.04.2026 valvetoas valvepersonali ning oli ettearvamatu käitumisega. Osakonnas olles sõimas puudutatud isik haiglapersonali, karjus ja ropendas, protesteeris ravi vastu ning ärritus sisevalvetöötaja peale, mistõttu vajas puudutatud isik ohutuse tagamiseks pidevat järelevalvet. Puudutatud isik on käitunud ähvardavalt ka oma lähedaste suhtes. Puudutatud isik on ähvardanud oma isa füüsilise vägivallaga (ähvardas teda lüüa) ning on visanud kivi tüdruksõbra aknasse, kuna tüdruksõber plaanis romantilise suhte lõpetada. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus endale ning teiste inimeste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 ps 2 sätestatud kriteerium.
21.Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik ei tunnista haiglaravivajadust ning on varasemalt koduse toetusravi korduvalt katkestanud, mistõttu ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Püsiva toetusravi puudumine on põhjustanud puudutatud isikul sagedased psühhoosi ägenemised. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus.
22.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel maksimaalselt kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid osaliselt on muudetud maakohtu määruste põhjendusi.
23.Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.