Määruse tegemise aeg ja koht 26.06.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-11453
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus S.V psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.05.2026 kohaldamise määrus Harju Maakohtu 29.05.2026 pikendamise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
S.V määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
esialgse
õiguskaitse
esialgse
õiguskaitse
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik S.V (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Puudutatud isik XXX vald (XXX Vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid
2-26-11453 rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 27.05.2026 Harju Maakohtule taotluse S.V (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 27.05.2026 kell 00.17 puudutatud isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibis esmakordselt statsionaarsel ravil SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus 26.01.2024–13.02.2024, kus tal diagnoositi esmase põhihaigusena bipolaarne meeleoluhäire. Raviarstil jäi siiski kahtlus psühhootilise häire esinemisele, kuna patsient avaldas, et tema peas on võõrad mõtted ning tema käitumist ja otsuseid mõjutatakse ja suunatakse väliselt. Nende mõjutuselamuste tõttu oli patsient reisinud sihitult välismaal, ilma rahata, üksinda ja kellelegi teatamata. Reisilt naastes oli ta märgade ja katkiste riiete ning jalatsitega ja ilma isiklike asjadeta. Samuti oli patsient võtnud laene, tekitanud suuri võlgnevusi ning viinud pereliikmete isiklikke esemeid pandimajja. Pärast haiglaravi määrati patsiendile ambulatoorne ravi ning broneeriti aeg vaimse tervise õe vastuvõtule, kuna raviarsti hinnangul vajas patsient edasist jälgimist. Patsient ei ilmunud ei vaimse tervise õe ega psühhiaatri vastuvõtule ning lõpetas medikamentoosse ravi kohe pärast haiglast väljakirjutamist.
2.2.Seekordselt pöördus patsient isa saatel SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa mõjutuselamuste ja kuulmismeelepetete tõttu. Patsient väitis korduvalt oma isale, et tegemist ei ole tema isaga, vaid tehisintellektiga; tõlgendas hiljutist vigastust luululiselt (väidetavalt vigastas ennast tööd tehes, kuid ütles, et teda „suunitleti“ ennast vigastama) ning saatis isale rohkelt arusaamatu sisuga e-kirju ja fotosid. Psühhiaatriakliiniku valvetoas kirjeldas patsient mõjutuselamusi (võõrmõju käitumisele, otsustele ja mõtetele), kuulmismeelepetteid ning mõtete „sisestamist“ ja „äravõtmist“. Samuti tunnistas ta suitsiidimõtete esinemist. Kuigi patsient väljendas soovi abi saada, oli tema haigusteadvus puudulik: ta ei mõistnud haiglaravi vajadust ning kinnitas, et ta on ravimite vastane.
2.3.Avalduse esitamise seisuga ei olnud patsiendi seisund oluliselt muutunud – patsient oli pidurdatud ja napisõnaline ega soovinud oma haigusnähtudest rääkida, märkides, et kõik on dokumentides kirjas. Küsimustele vastas patsient viivitusega, pilkkontakti loomata, mistõttu ei saanud välistada meelepetete esinemist. Sisuline haiguskriitika puudus. Patsient kinnitas, et ta ei soovi ravimeid tarvitada, kuna need teevad tema hinnangul rohkem kahju kui kasu. Patsient ei orienteeru olukorras adekvaatselt ega mõista oma käitumise võimalikke tagajärgi ega haiglaravi vajadust. Patsient põeb rasket psüühikahäiret – paranoidset skisofreeniat, mis avaldub ulatuslike paranoiliste luulumõtete, mõjutuselamuste ja kuulmismeelepetetena ning neist ajendatud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisena. Tal puudub haiguskriitika ja ravikoostöö valmidus. Ravita jätmise korral on patsient oma psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik eelkõige iseendale, seades end luululiste ajendite mõjul 2
2-26-11453 haavatavasse olukorda ja riskides abitusse seisundisse sattumisega. Psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline otsustama enda ravi üle ega andma adekvaatset nõusolekut edasiseks haiglaraviks. Patsiendi seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine neljapäevase ravi jooksul sellisel määral, et oleks tagatud ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.
3.Ärakuulamisel 27.05.2026 avaldas raviarst, et patsiendi seisund ei olnud muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga. Osaliselt tahaks patsient ravi saada, aga ta ei soovi ravimeid võtta. Arsti hinnangul võib patsient olla enesele ohtlik.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 27.05.2026 SA PERH Psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta tuli haiglasse läbi rääkima, kuid ei osanud öelda kellega. Puudutatud isik ei soovinud vastata, miks ta tuli just sellesse haiglasse. Puudutatud isik arvas, et homme-ülehomme võiks koju minna, ja kinnitas, et at saab aru, kus ta viibib. Küsimusele kus asutuses ta viibib, vastas puudutatud isik, et ta ei vasta sellisetele küsimustele. Puudutatud isik ütles, et tuli haiglasse nõu pidama, mitte otsest ravi otsima, samas ei soovinud ta arutada seda, mille üle ta nõu pidama tuli. Puudutatud isik selgitas, et tema sai aru, et arst tahab mingid testid teha, mistõttu ta ei näe põhjust kolmeks nädalaks jääda, ta on varem seda teinud juba. Maakohus märkis ärakuulamise osas, et puudutatud isik vastas küsimustele pika viivitusajaga.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu 27.05.2026 määrus
6.Maakohus rahuldas 27.05.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 27.05.2026 kell 00.17. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.1.Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel seisukohale, et täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia F20.01), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Puudutatud isik vastas küsimustele pika viivitusajaga, ärakuulamisel viibinud raviarsti kinnitusel võis see viidata meelepetetele või häältele või juhiste saamisele. Isik ei vastanud ühelegi küsimusele sisuliselt, vaid andis geneerilisi, umbmääraseid, keerutavaid ja mittemidagiütlevaid vastuseid. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik ei mõtle hetkel selgelt ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli maakohtu hinnangul pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus satub ohtu. Ta on seda haiguse ajel teinud nii varem ette teatamata kodust välisriiki lahkudes, laene võttes kui ka pereliikmete isiklikke esemeid pandimajja viies. Isik seadis end ohtu, minnes kellelegi teatamata täiesti kummalistel ajenditel ja ilma rahata teise riiki. Samuti esinevad isikul tõenäoliselt psühhoosist tulenevad mõjutuselamused ja kuulmismeelepetted ning ta on selle tulemusel ennast vigastanud. Kohtu hinnangul oli isiku eelnevast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja
3
2-26-11453 teisi ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna ta praegune tervislik seisund on väga sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile.
6.2.Kohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Kohtule esitatud arstide arvamuses oli välja toodud ja kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varem ravimite tarvitamise katkestanud. Arvestades seda leidis maakohus, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
6.3.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Maakohtu 29.05.2026 määrus
7.Maakohus pikendas 29.05.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 27.05.2026 kell 00.17 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 06.07.2026 kell 00.17 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Arvestades esitatud tõendeid ja uut arsti 29.05.2026 arvamust, leidis maakohus, et esinesid asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 27.05.2026 määruses esitatud seisukohti. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine, kuna tema puhul pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused. Puudutatud isik leiab, et tal puudub eelkõige raske psüühikahäire, mis vajaks ravimist. Puudutatud isik tuli psühhiaatriakliinikusse läbirääkimistele, et võib olla psühholoogiga olukorda arutada. Puudutatud isik on kategooriliselt vastu tablettide ja süstidega ravimisele, kuna on kindel, et need on talle kahjulikud. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
10.XXX vald (XXX Vallavalitsuse kaudu) asus seisukohale, et tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused on täidetud. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisukorda ning haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumist, on vajalik tema ravi jätkumine kinnises asutuses kontrollitud stabiilses turvalises keskkonnas.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 4
2-26-11453
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Samuti olid isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Puudutatud isiku väited, et ta puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja 27.05.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimeste päevade jooksul, mida kinnitab 29.05.2026 arsti arvamus. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.
15.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia F20.01), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul mõjutuselamused, kuulmismeelepetted ja paranoilised luulumõtted. Puudutatud isik kirjeldas psühhiaatriakliinikusse saabudes veendumust, et tema mõtteid, otsuseid ja käitumist juhitakse väljastpoolt ning tema enda tahe on mõjutatud. Puudutatud isik seostas oma probleemide algust osalemisega Andrew Tate’i veebikursusel ning uskus, et kursuse käigus kogutud teabe kaudu jälgitakse tema ajutegevust ja mõjutatakse tema käitumist. Puudutatud isikul puudus haigusteadvus täielikult – ta ei pidanud ennast haigeks, ei mõistnud haiglaravi vajadust ning väljendas selget vastuseisu ravimitega ravile (dtl 60). Puudutatud isiku ebaadekvaatsele käitumisele viitavad asjaolud, et ta väitis korduvalt oma isale, et tegemist ei ole tema isaga, vaid tehisintellektiga, ning et ta tõlgendas enda hiljutist vigastust luululiselt (väidetavalt vigastas ennast tööd tehes, kuid ütles, et teda „suunitleti“ ennast vigastama). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.
16.Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka 5
2-26-11453 puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1). Psühhootilistest elamustest lähtuv käitumine, haigusteadvuse puudumine ja ravikoostöö puudulikkus põhjustavad jätkuvalt olulist ohtu eelkõige patsiendile endale. Haiglasse saabudes psühhiaatriakliiniku valvetoas tunnistas puudutatud isik suitsiidimõtete esinemist. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik varem sattunud olukordadesse, kus ta on reisinud ilma eesmärgi ja toimetulekuvahenditeta, jättes ennast abitusse olukorda, kahjustanud oma majanduslikku olukorda, võtnud põhjendamatuid kohustusi ning tõlgendanud lähedaste käitumist luululiselt. Seetõttu puudub tal võime oma käitumist adekvaatselt hinnata ja juhtida ning anda teadvat nõusolekut raviks (dtl 61). Seega on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud eelkõige ennast ohustavalt, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks.
17.Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule võimalik vajaliku ravi pakkuda vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul ei olnud psühhiaatrite 27.05.2025 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 29.07.2025 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta ja avaldaja vastusest nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Pärast 2024. a haiglaravi ei ilmunud puudutatud isik ei vaimse tervise õe ega psühhiaatri vastuvõtule ning lõpetas medikamentoosse ravi kohe pärast haiglast väljakirjutamist. Seega nähtub asjaoludest, et patsient ei nõustunud haiglasse saabudes talle määratud raviga, ta on varem ravi katkestanud ja ta kinnitab ka määruskaebuses, et on kategooriliselt vastu tablettide ja süstidega ravimisele, kuna on kindel, et need on talle kahjulikud. Määruskaebuses märgib puudutatud isik, et tal puuduvad vaimsed probleemid. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik vajas ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
18.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid siinsel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks.
19.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
20.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.