Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Määruse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2026. a, Tallinn Kohtuasja number
2-26-2385
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.02.2026 ja 06.02.2026 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
AA määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku valvearst BB Puudutatud isik: AA (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu 19.02.2026 määruskaebusele ja 27.03.2026 seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 04.02.2026 määrus muutmata.
3.Jätta Harju Maakohtu 06.02.2026 määrus muutmata.
Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-26-2385 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 03.02.2026 Harju Maakohtule taotluse AA (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 02.02.2026, kus kell 12.18 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi on puudutatud isik kolm korda hospitaliseeritud haiglaravile. Psühhiaatri vastuvõtule pöördus ta esmakordselt 2014. a jaanuaris depressiivsete kaebustega. Eelnevalt oli lagunenud 8. aastat kestnud kooselu ja puudutatud isik jäi üksi kasvatama kolme väikest last. Puudutatud isik toimetati haiglasse kiirabiga, kuna ta oli mehele saatnud enesetapumõtteid sisaldavaid sõnumeid. Puudutatud isik viibis haiglaravil 29.01.-20.02.2014, millal tal diagnoositi raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta (F32.2). Isikul ilmnesid piirialasele isiksusele omased jooned ja viited psühhoosivalmidusele. Isiku meeleolu paranes meeleolu parandava ravi ja psühhoteraapiaga, samuti kaasati sotsiaaltöötaja toimetuleku tagamiseks. Puudutatud isik tuli ravikuuri läbimise järgselt toime laste kasvatamisega, töötas lasteaiakasvatajana ja omandas eripedagoogi haridust. Puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes taas lähisuhte katkemise foonil 2023. a aprillis. Puudutatud isiku muutus ebatavaliselt aktiivseks ja rõõmsameelseks, magas vähe, tegi hulgaliselt mõttetuid oste. Unetuse foonil lisandusid meeleolutõusule psühhoosielamused (ümbritseva luululine taju ja paranoidsed luulumõtted). Puudutatud isik saatis oma laste psühholoogile sõnumeid, milles hoiatas, et psühholoogi aetakse taga ja ta elu on ohus, kutsus enda vanemat last appi psühholoogi päästma, eemaldas telefonidelt SIM-kaardid ja saatis nooremad lapsed telefone randa maha matma. Lähedased, kes muretsesid laste turvalisuse pärast kutsusid puudutatud isikule kiirabi. Puudutatud isik viibis haiglaravil 16.04.– 24.05.2023, mil tal diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire ägeda stressiga (F23.01) ja kaasuvalt täpsustamata pervasiivne arenguhäire (F84.9). Puudutatud isiku haiguskriitika ja koostöövalmidus olid raviperioodil vähesed, ka psühhoosielamuste taandumisel jäid püsima kõrgenenud meeleolu ja muretu olek, mistõttu kaasati laste turvalisuse tagamiseks lastekaitse spetsialist. Puudutatud isikule määrati haiglast lahkumisel psühhoosivastane toetusravi, mille kasutamist isik ei jätkanud. Puudutatud isik käis vahepealsel ajal ambulatoorsel vastuvõtul nii PERH Psühhiaatriakliinikus kui ka erakliinikus, kus tal diagnoositi Aspergeri sündroom (F84.5) ja aktiivsus- ja tähelepanuhäire (F90.0). 2025. a kevadest alustati erakliinikus aktiivsus- ja tähelepanuhäire stimulantraviga (Concerta 36mg), kuna ärevuse leevendamiseks määratud erinevad antidepressandid ei osutunud tõhusaks. Psühhiaatri sissekannetest jaanuaris nähtub, 2
2-26-2385 et puudutatud isik oli stimulantraviga rahul (tundis end aktiivsemana, kehakaal langes), kuid tema käitumist kirjeldati psühhoosile viitavana (ei julgenud üksi ilma saatjata liikuda, soovis tööl käia teraapiakoeraga, tundis et töökaaslane ei ole sobiv jms). Puudutatud isikule väljastati alates 05.01.2026 töövõimetusleht. Käesolevalt kutsuti puudutatud isikule ebaadekvaatse käitumise tõttu politsei ja kiirabi nii 01.02.2026 kui ka 02.02.2026. Puudutatud isiku vanema tütre sõnul muutus ema käitumine alates 2 kuud tagasi toimunud liiklusõnnetusest (auto läks mahakandmisele). Puudutatud isikule ei tehtud avarii järgselt tervisekontrolli. Puudutatud isikuga koos elav XX-aastane tütar teatas 30.01.2026 XXX elavale vanemale õele, et ema käitumine on veider ja ta kardab temaga koos olla. Lapse sõnul oli ema ülevas meeleolus, kommenteeris pidevalt kohatult tema käitumist. Vanem tütar sõitis 31.01.2026 koos elukaaslasega XXX Tallinnasse ja puudutatud isik pidi neile vastu minema, kuid ei tulnud ega vastanud ka telefonile ega sõnumitele. Mõne aja möödudes hakkas saatma sõnumina üksikuid tähti ja suvalisi tähekombinatsioone, mis olid seosetud ja arusaamatud. Puudutatud isik ei vastanud küsimusele tema asukoha kohta. Vanem tütar helistas 01.02.2026 kell 1 öösel politseisse, kes positsioneeris puudutatud isiku asukoha ja tõi ta kiirabiga koju. Puudutatud isik leiti politsei poolt kell 04 paiku hommikul XXX vallas parklas autos magamas. Puudutatud isik eitas tervisekaebusi, väitis, et tal on autistlikud jooned (tugevad hääled häirivad) ning teda ei toimetatud haiglasse. Puudutatud isik ei maganud järgneval ööl, ehitas kodus taldrikutest ja muudest majapidamisesemetest torne (altarid), mille otsa pani põlevad küünlad, selgitusi ei andnud enda käitumise kohta. Puudutatud isiku koju saabusid järgmisel päeval politsei ja kiirabi, kelle oli kutsunud pere juhtumikorraldaja nõustamis- ja koolitamiskeskusest XXX, kuna puudutatud isik oli talle saatnud kummalise sisuga e-maile ning ka lapsed olid teda teavitanud ema psühhoosile viitavast hirmutavast käitumisest. Kiirabi toimetas puudutatud isiku PERH psühhiaatriakliinikusse, kus ta avaldas luulumõtteid enese kiusamisest töökohal 3 kuu vältel, millest tulenevalt hindas enda meeleolu alanenuks. Tütre sõnul oli puudutatud isiku käitumine muutunud ja meenutas varasemat psühhootilist seisundit: ta ei maganud öösiti, käitus tasakaalutult, väljendus arusaamatult ja seosetult, lahkus kodunt last teavitamata olles kodunt ära ka öösiti, sh käis öösiti oma töökohal. Puudutatud isik oma käitumist ei selgitanud, tema olek oli lapsele hirmutav. Kuna puudutatud isik eitas endal psüühikahäire esinemist ja ravivajadust, siis hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 02.02.2026 kell 12.18. Puudutatud isik oli osakonda saabumisel ärritunud, keeldus igasugusest koostööst, avaldas rahulolematust enda kohtlemisega, väitis, et vajab erikohtlemist autismi tõttu. Lubas siiski korrastada enda suurte vesivillidega labajalad, mille osas kahtlustati külmakahjustust. Puudutatud isik psühhoosivastase ja rahustava ravi toimel mõnevõrra rahunes, kuid keeldus selgitamast enda käitumist, oli haiguslike elamusi varjav ning eitas ravivajadust. Puudutatud isik tunnistas siiski, et ta viimaste kuude stressi tõttu ei tarvitanud ravimeid korrapäraselt. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9), meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega (öised töökohas käimised, selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja veidrate rituaalidega käitumine kodus jm) ohustab ta nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi, ööbib autos) kui oma alaealise lapse (käitub tasakaalutult ja hirmutavalt, jätab lapse hooleta ega teata oma asukohta) turvalisust. Isik ei ole raskest psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
3
2-26-2385 Maakohtu 04.02.2026 määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus rakendas 04.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatut isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 02.02.2026 kell 12.18 kuni 06.02.2026 kell 12.18. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isikut ära kuulamata. Kohtu hinnangul olid ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkuse üle. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9). Puudutatud isik ohustab meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega (öised töökohas käimised, selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja veidrate rituaalidega käitumine kodus jm) nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi, ööbib autos) kui oma alaealise lapse (käitub tasakaalutult ja hirmutavalt, jätab lapse hooleta ega teata oma asukohta) turvalisust. Isik ei ole raskest psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik ei ole varasemalt määratud ravimeid korrapäraselt kasutanud. Puudutatud isik ei suuda ise otsustada oma ravi vajalikkuse üle, kuivõrd ei hinda oma tervislikku seisundit adekvaatselt. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik oli alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Menetluse edasine käik
3.Avaldaja andis 05.02.2026 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega esines vajadus tahtest olenematu haiglaravi jätkamiseks. Maakohtu 06.02.2026 määrus ja põhjendused
4.Maakohus pikendas 06.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 02.02.2026 kell 12.18 kuni 14.03.2026 kell 12.18. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 14.03.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
4
2-26-2385 Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 04.02.2026 Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ka puudutatud isiku raviarst jäi taotluse juurde. Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9), meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega (öised töökohas käimised, selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja veidrate rituaalidega käitumine kodus jm) ohustab ta nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi, ööbib autos külmade ilmadega) kui oma alaealise lapse (käitub tasakaalutult ja hirmutavalt, jätab 12-aastase üksi koju ja ise ööbib autos, ei teata lapsele oma asukohta) turvalisust. Raskest psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik. Varasemalt määratud ravi puudutatud isik korrapäraselt kodustes tingimustes ei tarvita. Seega ei olnud võimalik toetusravi jätkata kodustes tingimustes. Puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 04.02.2026 ja 06.02.2026 määrused ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest. Puudutatud isik väidab, et tema puhul ei ole täidetud PsAS §-is 11 sätestatud eeldused. Puudutatud isikul on ATH, mille jaoks on talle välja kirjutatud Concerta ravim, mida ta on võtnud ja mille kohta ta soovib märkida, et seda talle haiglas ei anta. Ta on pidanud laskma seda endale tuua haiglasse. Puudutatud isikul on diagnoosiks ka anakastne isiksus. Puudutatud isiku ATH-st tingitud käitumist on tõlgendatud valesti ja hinnatud lastele ohtlikuks. Isik ei ole olnud ohtlik endale või teistele (oma lastele). Puudutatud isikule on praegune haiglas viibimine piinav ja kahjulik. Puudutatud isiku haiglasse paigutamine oli tingitud tema eripärade vääriti mõistmisest ning muudest kommunikatsioonihäiretest. Selle põhjendamiseks esitas puudutatud isik ringkonnakohtule sõnumivahetuse lastega ja XXX, kelle juures laps oli. Puudutatud isik esitas ka oma kommentaarid epikriisis sisalduvatele väidetele tema tervise ja käitumise kohta. Menetlusosaliste seisukohad
6.Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (skisoafektiivne häire F25.9). Vaatamata raviarsti korduvatele selgitustele, et stimulantravi on vastunäidustatud skisoafektiivse häire ravis meeleolukõikumisi süvendava ja psühhoosielamusi provotseeriva toime tõttu, on puudutatud isik seda omaalgatuslikult salaja manustanud, mistõttu tema psüühiline seisund ei olnud stabiliseerunud. Iseseisva turvalise ja alaealisele lapsele ohutu toimetuleku tagamiseks vajab puudutatud isik ravi jätkamist tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas kuni haiguskriitika ja adekvaatse ravikoostöö kujunemiseni. Menetluse edasine käik
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
5
2-26-2385
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
9.Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 järgi 19.02.2026 määruskaebusele ja 27.03.2026 seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde.
10.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Arstid on kirjeldanud puudutatud isiku käitumist enne seda, kui ta psühhiaatriakliinikusse toodi, ja psühhiaatriakliiniku valvetoas (dtl-d 10-12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku käitumine oli juhitud meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest.
11.Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt sõitis puudutatud isik psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi. Kolleegium on seisukohal, et psühhoosiseisundis autoga ringisõitmine on oht puudutatud isiku enda ning teiste elule ja tervisele. Kuna sellised olukorrad olid aset leidnud hiljuti enne puudutatud isiku viimast hospitaliseerimist 2026. a veebruaris, mh oli toimunud liiklusõnnetus, mille tulemuse läks sõiduk mahakandmisele (dtl 11), oli alust arvata, et psühhoosiseisundist tulenevalt võis selliseid olukordi lähitulevikus korduda. Seega nähtus puudutatud isiku käitumisest, et ta võis haiglaravita jäämisel olla ohtlik ümbritsevatele kui ka enda elule ja tervisele. Lisaks väljendus puudutatud isiku ohtlikkus haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Eeltoodust tulenevalt ei ole tahtest olenematut ravi kohaldatud puudutatud isiku eripärade vääriti mõistmisest ega muudest kommunikatsioonihäiretest tulenevalt.
12.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – haiglaväliselt ravimite mittetarvitamine, ka haiglas ravimite võtmisega petmine (dtl 269) ning haiguskriitika puudumist, ei ole ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.
13.Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. 6
2-26-2385
14.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
15.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.